vupiduu, aeg lendab

Ok, pean sellega nüüd algust tegema, rohkem edasi lükata ei tohi.
Möödunud on kaks nädalat. Mitte midagi ei tule meelde..

Alustasin eelmisel nädalal "Harry Potteri" esimese osaga, täna sain läbi. Põnev oli igatahes. Tahaks järgmist osa ka nüüd lugeda, aga millegipärast on meil kodus riiulis kaks osa vähem ja teist seal ei ole.

Eelmine nädal oli tegelikult väga väsitav. Ma ei teagi tegelikult, miks. Laupäeval oli igatahes ball ja kuna alati 7. klassid (kus ma juhuslikult olen) peavad ballil kaasa aitama, või noh, võivad, siis tegime tööd ja saime tasuta sisse. Neljapäeval juba lõikasime garderooi jaoks numbrilipikuid välja, mida külalistele antakse. Reedel panime Vereinshausis garderoobi paika. Kõik käis muidugi tundide ajast ;)

Laupäeval töötasin ma 7-9-ni, kõige paremal ajal, niiet sain ballist ikka osa ka võtta. Ma pean ütlema, et Gymnasiumi ball meeldis mulle kõvasti rohkem kui HAKi oma.. Kuidagi palju rohkem inimesi teadsin, palu rohkem oli juttu rääkida, palju rohkem sain aru ja Mitternachtsanlage ehk kesköö..esinemine? meeldis ka kõvasti rohkem, naljakas oli. Tegelt tegin video ka ja siis sai digikamälu täis.. :D Niiet ballist on mul endal ca 4 pilti ja siis video. Käib kah. Olin seal umbes kella 2-ni ja sõitsin koos Hizraga (HAKist klassiõde, üldse enamus HAKist olid kohal) koju.
Loomulikult toimus sel korral ka pildistamine neile, kes tahtsid. HAKi ballil tegime ka pilte, ma ei teagi, kas ma siia üldse kirjutasingi, ja siis sai neid tellida hiljem. Loomulikult tellisin, 2 erinevat tookord ja seekord tegime klassipildi, tellisin selle ka ja saan millalgi veebruari lõpus kätte (huvitav, et seekord kolm nädalat öeldi, eelmine kord oli üks nädal ooteaega :D). Esmaspäeval saime kolm esimest tundi klassiõdedega, jah, just nimelt klassiõdedega Vereinshausist LAUDU kooli TASSIDA, umbes 1 km :D Meeletult naljakas, aga raske ja paras trenn oli. Lauad ei olnud iseenesest üldse rasked, aga kuidas sa neid tassid? Vääna ennast, kuidas tahad, lõpuks jäävad ikka lauajalad kuskile oma jalgade vahele kinni jne, keeruline :D Vahepeal niisama lohistasime neid mööda maad tagurpidi.. ups. Õnneks oli veits lund just öösel sadanud, niiet väga hullusti nad vist kriibitud ei saand, natuke ikka :D:D

Pärast laudade tassimist saime ballist üle jäänud torte ja kooke süüa, uuuuh kui head lihtsalt. Mmmm.

Koolis saksa keele tunnis otsustasin nüüd järgmist raamatut kaasa lugeda, "Aus dem Leben eines Taugenichts" (eesti keeli midagi sellist: "Ühe logeleja elu" vms) Joseph von Eichendorffilt. See on täitsa loetav raamat, mis siis, et ühes lauses umbes 4 sõna on, millest aru ei saa.

Tegin ajaloos testi kaasa jälle, õpetaja andis mulle mingi teksti nagu eelmiselgi korral ja ma pidin kokkuvõtte kirjutama. Tekst oli huvitav, aga no nii keeruliselt kirjutatud, et iga lauset pidin kolm korda lugema, et üldse aru saada, MILLEST me nüüd räägime :D Muidu teema oli Viini Ringstrasse ehk Viin on ühe ringikujulise tänava peale üles ehitatud pmst nagu päike ja hargneb sealt laiali. Juttu oli selle ehitamisest ja plaanimisest. Sain targemaks.

Vahel paneb mind sügavalt mõtlema, et miks on geograafia tund nii vähetähtis. Ainult korra nädalas ja praegu teeme me seal üldse mingit Unternehmenführerscheini ehk ettevõtjaluba või -tõendit. Õpime seda ja siis, kes tahab, saab testi teha. Ja seda tunni arvelt, aga mõni isegi ei tea Austria naaberriike, no mida sa selle ettevõtjatõendiga siis peale veel hakkad?
Aga see selleks.

Sel reedel sattusin veits konflikti inglise keele õpetajaga. Ta tegelikult meeldib mulle sellessuhtes väga, et ta räägib erinevalt väga paljudest inglise keele õpetajatest väga väga head inglise keelt nii sõnavaralt kui häälduselt jne. AGA kui asi puutub tema kodutöö või eelmise tunniteema kontrollimisse, siis väljub asi minu meelest totaalselt kontrolli alt. Ta läheb nii detailidesse, et neid asju ei mäleta mitte keegi peale tema, kes seda sama juttu seitse korda nädalas erinevatele klassidele räägib. Ta andis meile esmaspäeval kaks paberihunnikut teemal Shakespeare, tema elu ja ka teoste lühikokkuvõtted ja veel nt The Globe Theatre'i kohta infot, kus ta töötas. Esiteks ei tule ma eluilmas selle peale, et me võiksime kirjandust õppida inglise keele tunnis (vahet pole, et ta Inglismaalt pärit on. Kas hispaaniakeelsed teosed jäävad neil siis käsitlemata, kes hispaania keelt ei õpi?). Siin üldsegi puudub kirjanduse tund - ainult saksa keele tund ja seal me loeme saksakeelsete autorite raamatuid ja arutame nende üle, aga ei mingit grammatikat ega midagi. Ühesõnaga otsustas õpetaja kolmapäeval siis teha testi nende handoutide peale (me saame kõikide esseede, testide jne eest punkte, mis lõppkokkuvõttes loevad semestrihinde väljapanekul) ja minna no nii absurdsete detailideni, mis mind tookord juba veits endast välja viisid. Küsida Shakespeare'i teostes esinevate tegelaste nimesid neilt, kes pooltest teostest esimest korda kuulevad? Mis siis lõppkokkuvõttes tähtis on, kas see, miks Shakespeare nii oluline on, või see, mis nimesid ta välja mõelda oskas? Kas mitte see, mida ta oma teostega öelda tahtis, SISU, oluline pole?
Kolmapäeval hoidsin ennast vagusi, mõtlesin et okei, teen nii palju ära kui oskan ja ei ütle midagi. Aga reedel tuli õps klassi ja ladus kõigile uuesti testid ette, SEST eelmine nii hästi ei läinud. Mul viskas üle ja ütlesin nii mõndagi ebaviisakat, aga ma ei saa lihtsalt istuda ja lasta inimestel endale pähe istuda. Minu jaoks vastunäidustatud.

Pärast ütles Anna mulle, et ma olen vahel ikka liiga otsekohene. Aga ma olen ennast juba väga kaua vait hoidnud, ühel hetkel peab liiga palju õhku õhupallist välja saama. Vahet pole siis enam, kellele, miks või kuidas. Ma kogu aeg aina naeratan ja ütlen kui väga mulle meeldib kõik ja kui rahul ma olen ja sitahäda, aga ühel hetkel aitab.

Muideks Austria koolisüsteemi muutmine on pärast PISA testi tulemusi totaalselt teemas ja see vahepealne kooliaste, mis pärast algkooli kaheks jaguneb (ja sain just hiljuti teada, et neist kahest nõrgem jaguneb veel kolmeks astmeks. Ja kui sa juba seal kõige nõrgemas oled, siis sa sealt enam ära ei saa. Ei saa ka ülikooli õppima minna, ei saa midagi oma eluga enam peale hakata, kui sa 10-aastaselt just väga hea õpilane pole), tahetakse üheks teha ja selle lõpus ühine eksam vms. Kusjuures see oli ka mulle üllatuseks, et koolilõpetajatel, kes Maturat teevad, siis Matura peavad ettevalmistama õpetajad ise!! Kontrollivad ka ise. Ja siis saadavad kuskile kellelegi ja seal vaadatakse need üle. Niimoodi on ikka väga palju võimalusi sohki teha, või mis?
Hea meel, et koolisüsteemimuutmiseks läheb loodetavasti, toob ainult kasu. Muidugi õpetajatele see ei meeldi ja õpilased enamasti ei teagi, millest jutt, aga on kindlalt selle vastu - muutuse vastu.

Oeh, pikk jutt maha kirjutatud. AGA
eile sain Viinis Jenniga kokku (ta oli siin Horni lähedal oktoobrini ja siis sõitis vahepeal vanaisa surma tõttu Soome tagasi ja siia tagasitulles pidi pere vahetama ja elab nüüd Viinis), see oli meie viimane kokkusaamine enne kui ta ära sõidab juba järgmisel laupäeval! Ta tuli ainult üheks semestriks, kahju. Veetsime kella 4-ni mõnusalt aega poodides kolades ja kohvikutesse põgenedes, sest õues oli lihtsalt põrgukülm ja tuul. Ja nii siis koputas ühel hetkel kohvikus mulle täiesti lambist õla peale Molly! Haha, ma olin nii šokis, ma ei saanud üldse aru, kuidas, miks ja misasja ta seal teeb :D Ja, see oli naljakas :D

Sain endale muidu uued püksid ja pika kampsuni (lõpuks!) ja sokid, mis lihtsalt kogu aeg ära kaovad, sest kõigil on ühesugused ja keegi enam ei tea, millised on kelle omad. Haha muidu alles kodus magamaminnes tuli meelde, et unustasin jalanumbrit ju vaadata, aga õnneks oli õige number kätte juhtunud :D

Ooojaaa ja rohkem ma kirjutada ei jaksa.

Ahja, reedel tuli ka hostisa koju ja jääb nüüd siis kaheks nädalaks. Tuleval laupäeval pakime asjad autosse ja sõidame juba Saalbachi, jepiduuuu!

Ja ma tean, et enamus teist on juba lumest tüdinenud, aga nautige minu eest ka :) ja suusatage minu eest kaa!!!

baba!

(ps posti teel sain midagi, danke schön :))

laiskus, lais kus, la iskus, kus lais

mu laiskus on ületanud igasugused piirid. ma olen isegi uue postitusega alustanud, aga siis läks kirjutamise isu üle ja jätsin pooleli. jap.., kirjutada on liiga palju!!

(pilt=aitäh, google)

nalja ka

Ma ikka iga kord heidan pilgu blogi statistikale, kui postituse teen :D Sealt leiab ikka päris huvitavaid kilde.. Minu blogi on google'ist leitud näiteks selliste otsingutulemustena:

"mis toimub vastuseks midagi naljakat"
"magnettormi päevad 2011"
"ebamugav alasti olla"
"moonipirukas"

Minu meelest päris huvitav, saan iga nädal korralikult naerda :D Kahjuks ei salvesta blogger kõiki otsingutulemusi, niiet ma vanadest ei teagi teile midagi rääkida enam, aga kui tuleb, eks ma siis annan märku :D

linnud laulavad ja tuju on hea

Ma lihtsalt kirjutan nüüd nii, nagu meelde tuleb, sest aega on möödunud poolteist nädalat!

Kunagi ammu kudusin endale labakindad, mida mul enam vaja ei lähe, sest õues on kevad.

Kunagi ammu pärast kinnaste kudumist käisime ühel õhtul Tšehhis Freeport kaubanduskeskuses ema, õe ja isaga. Allahindluseid oli meeletult, aga tuju endale midagi otsida oli olematu, niiet raha jäi kõik õnnelikult oma kohale. Ühtlasi oli see ka mu esimene käik Tšehhi.. Ega ma nüüd eriti midagi peale kasiinode ja kaubanduskeskuste ei näinud, sest kottpime oli ja kogu see jant asus ma pakun ühe kilomeetri kaugusel Austria-Tšehhi piirist :D

Kunagi oli aeg kooli minna ja esimene koolipäev sellel aastal oli väga naljakas. Keka tundi polnud ma veel kunagi niimoodi nautinud ja lampi maha kukkunud ja palli valesse korvi lihtsalt KOGU AEG visata tahtnud :D naljakas oli. Jah, mängisime vahelduseks võrkpallile natuke korvpalli.

Muidu esimene koolinädal möödus päris kiiresti, midagi erilist rohkem ei teinudki.. Esmaspäeval pidin ainult rongiga Eggenburgi sõitma, sest ema oli tööl, et trenni minna. Ainuke asi, et see rong jõudis sinna poolteist tundi enne trenni algust ja mul polnud mitte muffigi teha. Kirjutasin viimasel hetkel Fionale, kes mu kooliõde ja kellega samas trennis käin ja kes Eggenburgis elab, et kas ta tahab minuga koos midagi teha enne trenni. Ja siis sain kutse tema poole. Tal megailus maja, otse peaväljakul, suur ja uhke. Mängisime Wiid ja otsustasin, et see tantsumäng tuleb koju muretseda. Nime ma enam ei mäleta. Võib-olla "Dance 2"? :D

Trenn on olnud suhteliselt tore, kõik on ülisõbralikud muga, isegi siis kui ma lihtsalt täiesti mööda viskan või liiga uimane olen või palli püüda ei oska. Super :) Aga arenenud olen ma kahe nädalaga ehk viie trenniga päris palju, ma ütleks.

Aga möödunud nädalavahetusel toimus YFU Mittelseminar ehk.. keskaastaseminar (eksisteerib selline sõna nagu "keskaasta" üldse?). Sõitsime kõik rongide ja busside ja jalgadega Spital am Pyhrni Jugendparadiesi (http://www.lindenhof.at/index2.php), mis asub Ober- ehk Ülem-Austrias, veits lõunapool. Lihtsalt NII ILUSAD MÄEKESED olid seal, et hoia ja keela. Lund ei olnud üldse, mägede tipud olid veits valged, aga muidu nagu kevad. Pühapäeval päike paistis ja pusaga oli palav.

Aga mägedest hakkas mul kahju, et mina neid ja nemad mind nii palju nautida ei saa, kui tahaks :(

Seminaril rääkisime seekord veidike uutest asjadest ja vanadest asjadest uue nurga alt. Näiteks sellest, et vahetusperedel on raske ikka noort inimest enda koju võtta ja kuidas me seda kergendada saaksime või paremini mõista; siis oli meil Arbeitsgrupp nimega "Piece of Art", kus saime ajalehtedest jne pilte välja lõigata ja joonistada ja kleepida nagu väikesed lapsed (ja suurest improvisatsioonituulest rõõmu tunda, minu oma pildil) ja teemaks oli möödunud vahetuspoolaasta kõige rõõmsamad hetked; seadsime eesolevaks poolaastaks kõik isiklikud eesmärgid ja tegime plaani, kuidas neid täide viia; rääkisime motivatsioonist ja vaatasime jõge joonistades tagasi jälle möödunud poolaastale. Ahjaa, rääkisime veel ka tajumisest ehk kuidas erineva tausta ja mõtlemisega inimesed asjadest täiesti teisiti või lausa vastupidiselt aru võivad saada või näha või mõelda või..

See oli üks nädalavahetus, mis olekski võinud kestma jääda, sest need 20 vahetusõpilast, kes sel aastal Austriasse on tulnud YFUga, on lihtsalt nii armsad ja kõik hoiavad kokku ja kõik on nii toredad lihtsalt.

Terve seminar toimus muideks saksa keeles, mis on lihtsalt super, sest eelmisel aastal pidavat nad veel kakskeelselt seminari juhtima, kõigil polnud keel veel nii selge. Ühesõnaga, oleme õnnelikud.

Sain ka sellist infot, et järgmiseks aastaks on YFU Austriaga Eestisse tulemas juba lausa kolm vahetusõpilast ja arvatavasti neljas ka veel! Nii äge! Kui ma küsisin, et millest selline huvi Eesti vastu, siis ütles selle seminari peakorraldaja (YFU töötaja), et YFU Eesti ja YFU Austria on lihtsalt nii suured sõbrad :) Kui ma augustis seal kontoris istusin pool päeva ja oma pere ootasin, siis seal oli ka üks suur plakat, kus oli Eesti, Tšiili ja mingi riigi tutvustus veel. Superäge :D Järgmisel aastal olen ma vabatahtlik. Ma tahaks seda lubada, aga ma olen unustaja ja laisk, niiet.. kes teab.

Aga seminar kestis reedest pühapäevani, saime hästi ja palju süüa, aga liigutamiseks eriti aega polnud (mõjub figuurile imehästi). Laupäeval oli meil disko ka ja YFUkad on siiski maailmaparimad.

Also, "Der Mond is rund, der Mond is rund, hat zwei Augen und ein Mund" :D Jaa, superäge oli.

Mina, laiskvorst, istusin rongides rohkem kui 5 tundi, sest minnes sõitsin üle Viini ja tagasi tulin ei-tea-mis-rongirööpaid-pidi. Pime oli.

Täna on esmaspäev, koolipäev on otsas, aga ees ootab veel käsipallitrenn.

Koolis juhtus täna nii palju, et mul oli väga hea tuju selle hetkeni kuni esimese tunni ehk mata õps klassiuksest sisse astus ja lihtsalt nagu tavaliselt möirgama hakkas. Ta lihtsalt on nii tujukas ja vihane kogu aeg, ei saa aru, kuidas inimene üldse elada saab selliste meeleoludega. Meil oli Schularbeit ka ja hmm.. ma sain selle valmis 20 minutiga (seda ma ei tea, kas kõik õige oli, aga rohkem ma midagi teistmoodi teha ei osanud) ja teised tegid 50 minutit. Eks näis. Aga mis huvitav oli, oli see, et nad võisid kasutada Formelhefti ehk valemivihikut! Mis mõte sellel Schularbeitil siis üldse on, kui sul valemid ka kõik ees on? (trükitud raamatus, mitte ise kirjutatud) Ma ei saanud sellest hästi aru ja ei küsinud ka, sest oleks ainult näägutamist vastu saanud.

Pärast seda oli mul Deutsch Kurs ja siis ühe kuubalannaga vaidlesime seal õpetajaga Austria koolisüsteemi üle ja õpetaja ajas kõik riigi süüks, meie kõik õpetajate süüks.

Õpetajatest veel nii palju, et ajalooõps käis jõuluvaheajal näiteks Mauriitsiusel. Ja niimoodi igal vaheajal. Nad saavad ikka päris, päris jubedat palka siin ja laisklevad ka korralikult.

Aa ja muideks, käsipallitrenn maksab mu vahetusõele näiteks lausa 50 EUROT KOOLIAASTAS! Mina, õnnejunn, saan tasuta, sest ma treenin ainult kaasa ja võistlustele minemiseks olen liiga koba jne. Olen õnnelik!! :)

ja "Aa ja muideks 2" tuli välja, et Konsta Soomest läheb samal ajal kui mina Saalbachi, eriti äge :D Ja vahetusisa tuleb ka ikkagi kaasa, algul ei pidanud ajapuuduse tõttu..

Aga see on kõik, mis ma teile täna rääkida tahtsin. Nautige Facebookist pilte seminarist, kus ma tagitud olen ja olge mõnusad :)

tegelikult..

Ma nüüd otsustasin, et kuna see blogi on nõmedaks igapäevakirjelduseks muutunud, siis ma teen teile täna ühe (loodetavasti) huvitava postituse oma emotsioonidest ja tegelikest huvitavatest arvamustest ja kogemustest..

Tegelikult pole see vahetusaasta üldse nii lilleline kui megapaljude blogidest paistab ja võib-olla pole ma isegi seda siin niimoodi väljendanud, aga see liitrite hulk, mismoodi ma tegelikult pisaraid olen valanud, ja kogu see kurbus ja igatsus ei ole üldse mõõdetavad mitte ühegi skaalaga, sest neil on suurem tähendus kui mingitel massiühikutel. Need tunded, mis mind nende nelja ja poole kuu jooksul siin vallanud on, on lihtsalt sõnulseletamatult kirjud, alates päikeselistest ja lõpetades kõige mustemate ja tormisematega. See, mis minu peas toimub, sellest ei saa vist keegi aru, vahest ainult teised vahetusõpilased, kes kõik seda sama läbi elavad. Minu mõtlemises, käitumises ja kõiges muus, mis väljendab natukenegi seda, et ma veel elan, on toimunud nii palju muutusi. Keegi küsis, et kas need muutused on toimunud negatiivsele või positiivsele poolele.. ma ütleks, et seda ma veel ei tea, aga mulle tundub, et targema ja arukama poole. Ma olen enda üle ainult uhke.

Seda vahetusaastat pole ma kunagi mõelnud kui mingit müügiartiklit, mis CV-s võib-olla hea välja näeb (aga keegi, kes seda ise läbi pole elanud, sellest ju aru ei saa) ja millest palju pajatada, sest see on midagi, mis paneb sind elus eesmärke seadma, sind vaatlema enda ja teiste elu peale - mis, kuidas, miks, kuhu, kellega, mida.

Ühesõnaga, mul hakkas praegu sellest suurest mõttetööst lausa pea valutama, niiet ma ei suuda seda kõike sõnadesse panna, mida ma siin läbi elan - võib-olla pole vajagi.

Räägiks nüüd millestki rõõmsamast..

Esimene asi, mis mulle praegu meelde tuleb, on see, et kui jõulukuuse tuppa tõime, siis ma väga imestasin, et me vett sinna alla ei pannud (väga rõõmus). Aga täna, kaks nädalat hiljem, saan vist isegi aru - need puud ei ole mingit eesti puud, millel okkad küljest kukuvad! Jah! lugesite õigesti! Ma ei tea, mis ime puu see on, aga põrandal pole mitte ühtki okast, keegi seda puud veega pritsimas ei käi ja nii ta seal seisab juba kaks nädalat ja pole tal häda midagi!

Mis mulle veel praegu meelde tuleb, on see, et väga, väga paljud inimesed siin ei oska matemaatika tähtsusest aru saada. Et matemaatika on poemüüjale, kes arvutama peab, seda küll, aga et matemaatika ka nt psühholoogiks saamisel väga tähtis osa on, pidin vahetusisaga peaaegu vaidlema minema. Kerge küsimärk tekib, et kuidas nii, kuidas, kuidas, ??? !

Kas ma siia blogisse üldse kirjutanud olengi, mismoodi mõeldakse oma õpingute üle? Seda ma juba kunagi mainisin, et 14-aastaselt lähevad väga paljud õpilased teise linna internaati, et mingit ametit õppima hakata ja õpivad seda 5 aastat. Tavaline gümnaasium kestaks 4 aastat, aga pärast gümnaasiumis õppimist pead kindlalt ülikooli või kuskile kutsekooli minema, et üldse kuskile tööle saada. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis enamasti on nii noortel kui vanadel peas üks ja ainus mõte - õpingutega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma neid ühelt ja teiselt poolt vaadates punkte ei viitsi kirjutada, vast mõtlete ise välja.

Aga esmaspäeval sain ma esimest korda käe käsipalli külge panna. Meid oli trennis meeldivalt vähe, ca 12, ja ma sain kõik kaasa teha. Algul minu kätte palli väga ei usaldatud, siis usaldati ja

siis ma rikkusin selle usalduse sellega, et ma palli kogu aeg maha pillasin, ära, niiet keeruline. Esimene kord ju ikkagi! Teisipäeval, kui järgmine trenn toimus, siis oli meid liiga palju.. Niiet ma enamuse ajast sain istuda (mis tegelikult oli hea, sest mu põlv lööb tuld) ja vaadata ja siis hakkas treeneril must hale ja lubas mul 10 viimast minutit kaasa mängida - hea, et sedagi. Ühesõnaga, emotsioonid käsipallist on head ja tegelikult oleks ma sinna juba ammu pidanud minema. Olen uute inimestega tutvunud ja nad on nii-nii toredad.

Ma pole siin veel kellegagi liiga palju koos aega veetnud ega saa tegelikult kedagi veel oma sõbraks nimetada. Tuttavaid on palju, aga.. Kindlasti on viga ka minus, et ma võib-olla kohe alguses natuke liiga tagasi hoidsin ennast ja väga palju initsiatiivi välja ei näidanud. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis on ikka üks suur häda selles bussiliikluses (kõlab haledalt :D), sest pärast kooli on võimatu kellegagi midagi ette võtta, kui just autot käepärast pole. Buss sõidab kohe pärast kooli ja kui sa juba kodus oled, siis sealt enam nii lihtsalt ära ei pääse. Näiteks nädalavahetustel ei sõida minu külast ühtki bussi keset päeva Horni (hommikul kell 7 küll, aga sellest on vähe abi), mis on kahjukahjukahju. Mul on lihtsam sõita Viini kui 10 minuti kaugusele Horni. Huvitav, kas pole?

Millalgi hakkas emps siin mulle soome keelest rääkima ja siis tuli välja, et ma polnudki siia kirjutanud, et me Kiraga, kes soomlanna, saksa keelt puhume. Eksole ju huvitav! Tegelikult ma juba ütlesin talle, et ma tahan soome keelt õppida, aga siin on see keeruline, kõik, kõik on ümberringi saksa keeles ja ma ausalt öeldes ei suuda inglise keeleski vahel enam lauseid ise kokku vorpida, kohutav.

Aga "Tõde ja õigus" pole mu eesti keelt veel täiesti ära lasknud rikkuda. Mu lemmikraamat.. viies osa saab ka kohevarsti läbi.

Ja et te ikka teaks, kui väga mulle siinsed metsajalutuskäigud meeldivad, siis ütlen ma seda veelkord - mulle meeldivad need kahetunnised metsajalutuskäigud! Miks? Sest seal on igakord midagi uut ja ilusat ja põnevat. Rada ei lähe otse, rada läheb üles, alla, vasakule ja paremale ja lõppu nagu ei näigi tulevat (mis iseenesest ei ole väga motiveeriv), aga künkad vasakul ja paremal on nii kauuuunid, et oiiia ja keela (põhiline väljend Oru Pearul vist).

Rohkem mulle praegu midagi ei meenu. Ma arvan, et ma sel nädalal rohkem ei kirjuta, sest pole niiväga midagi kirjutada. Täna tuleb ema õde terve kambaga külla jausele (hoia ja keeeelaaa), homme lähen juuksurisse Elmariga, sest ma ei näe enam midagi ja õhtul on käsipall (kolm korda nädalas). Laupäeval tahaks midagi põnevat teha, tahtsin Linzi sõita, aga keegi ei reageeri mu küsimustele ja Viini ka keegi tulla ei viitsi, niiet peab vist kohaliku kinoga leppima. Ja pühapäeval lendab juba vahetusisa tagasi Saksamaale, niiet saab jälle rahulikum elu olema. See kisa meeldib mulle ka, aga midagi pole teha.

Järgmisel nädalavahetusel on YFU seminar ja nädal pärast seda on gümnaasiumiball ja siis millalgi sõidan loodetavasti, arvatavasti Viini, et Jennit viimast korda näha, enne kui ta 5. veebruaril tagasi Soome sõidab, ja eile kuu aja pärast sõidame juba Saalbachi. Ahja, sellest ma polegi vist üldse kirjutanudki! Mainin lihtsalt, et semestrivaheajal, mis on veebruari teisel nädalal, sõidame Saalbachi ema, Elmari ja Lauraga. Jeeeeeeee!

Tsau, kallidmusidkallidkallidkallliiiidddddd!

ps- unustasin mainida, et Austria oli Pisa testi tulemustes maailmas tagant neljas ehk 31. ja Euroopas viimane.

küpsistehooaeg

vaade keemia klassi aknast on nii maaliline, kas pole..

Aga.. Kõige paremat uut aastat kõigile!! :)

Kunagi oli meil koolis oma partnerklassiga väike jõulupidu muusikaklassis, kus laulsime ja rääkisime ja väiksed olid kodust emade küpsetatud küpsiseid kaasa toonud.

Kunagi käisime klassiga Viinis IMAX kinos "Hubble 3D" vaatamas ja mingil ettekandel Bethlehemi tähe kohta. Film oli megalühike ja ikkagi, nad kunagi ei näita astronoomilistes ja astronautide kohta käivates filmides seda, kuidas nad maailmaruumist tagasi Maale tulevad!! Sama päeva õhtul tuli hostisa koju ja neljapäeval ehk päev enne jõule valmistasime Lindt kugelneid ehk šokolaadikuule ette kuusele riputamiseks - nee dkõige tähtsamad kuusekaunistused siin. Kui ma ütlen, et me ei riputa komme/šokolaade kuuse otsa, siis teevad kõik väga suured silmad, niiet see ikka väga tähtis siin.

Jõululaupäeva hommikupoolikul tõid Elmar ja Laura kuuse tuppa, ehtisime selle siis šokokuulide ja muude kaunistustega ära, pärisküünaldega ka. Millalgi tegime emaga väikse jalutuskäigu ja kell 5 läksime kõik kirikusse. Missa oli samasugune nagu eelmistel kordadel, kestis umbes tund aega ma pakun. Tulime koju ja siis ema tegi kala valmis - jah, kala on siin traditsiooniline jõululaua toit. Tegu oli magevee kalaga, ma arvan et oli roosa, ma väga ei mäleta. Lisaks kalale oli veel Austria-pärane kartulisalat ja juurviljasalat majoneesiga. Tegelt tekkis mul küsimus, et kas Eestis ka jõuludel šampust juuakse? Ma ei suutnud seda meenutada, aga me jõime igatahes.

Pärast söömist tuli Christkind ek jõululaps, mitte jõuluvana, ja tõi kingid kuuse alla. Tegelikult kui lapsed on väiksemad, siis üldsegi käib see nii, et kuuse ehib ööl vastu jõululaupäeva ära Christkind ja hommikul kui lapsed ärkavad, on see nagu üllatus. Ja kui kingid tulevad, siis on suure toa uks kinni ja sinna tohib minna alles kellahelina peale, mida Christkind tilistab.

Ühesõnaga, huvitav. Enne kinkide jagamist otsustas Laura Jeesuse sünniloo ette lugeda ja siis soovisime kõik üksteisele rõõmsaid jõule, tegime kahele põsele musi ja Laura jaotas kingid kätte - ei mingeid luuletusi, mulle sobib :D Mis ma sain? Lumelauakindad, mis ma endale ise välja olin valinud, mingi saksakeelse raamatu, kuhu hostisa oli sisse kirjutanud, et 'behind iga vastuse uus küsimus' :D see mingi raamat oma teadmiste kontrollimiseks vms, keeruline. Ja siis sain veel hea lõhna ja T-särgi käsipalli mängimiseks.

Pärast kõinkide jagamist tegime veel video Astridile (mida ist lõppkokkuvõttes saata ei õnnestunud :/) ja siis oli aeg magustoiduks, milleks oli traditsiooniline ahjus küpsetatud õun, mille sees on tuhksuhkru ja pähkli puru segu, nämmnämm.

Pärast seda hakkasime mängime lauamängu, mille Laurale Christkind tõi ja mängisime seda väga kaua.

Laupäeval läksime pärastlõunal ema õe juurde ja seal sõime ennast jälle ogaraks, inimesi oli palju ja mul oli igav.

Pühapäeval läksime lõunasöögiks (mis kujunes 5-tunniseks) vanaema ja vanaisa juurde. Vanaema oli valmistanud 4-käigulise söögiorgia, ükski normaalne inimene ei jaksa nii palju süüa!!! Kõigepealt supp, siis jäneselihakaste kartuli-knödliga, siis puuviljasalat ja eikuskilt ilmus ka tiramisukook. Liiga palju. Kõik oli väga hea. Aga liiga palju.

Mängisime seda mängu, kus need väiksed kettad on ja siis pead 4 järjest saama, et võita.

Esmaspäeval läksin Annaga FZ-sse, sest nii palju süüa ei tee head ja olime seal ca 2 tundi. Pärast kojujõudes oli mul räige peavalu, rääkisin empsiga Skype'is ja läksin mingiaeg magama.

Teisipäeval käisime õhtul tuttavatel külas, kus oli jause. Jause = laual seitsemiljonit asja ja siis vorbid endale sobiva võileiva kokku ja voila.

Kolmapäeval käisime õhtupoole ujumas ja saunas! Mõnus oli.

Neljapäeval oli ilus ilm ja tegime pärastlõunal ca 2-tunnise jalutuskäigu. Need jalutuskäigud meeldivad mulle.

Reedel sõitsime pärastlõunal Linzi poole, et seal lähedal aastavahetust ehk Sylvesteri (sest 31.12 on Sylvesteril nimepäev) tähistada ema sõbranna juures. Pean ausalt ütlema, et mul oli seal igav. Kella 6 ajal läksime hiina restorani õhtust sööma, tulime tagasi selle sõbranna juurde, mängisime mingeid mänge vms. Mingi aeg helistasid emme-issi ja onu Eestist ja said teada, et meil ei olegi veel uus aasta, aga neil olevat peaminister juba 20-eurose pangaautomaadist välja võtnud..

Keskööl käisime Doonau ääres ilutulestikku vaatamas, siis tulime tagasi ja ma läksin kell 1-2 magama.

Hommikul ärkasime kell 9 ja sättisime ennast valmis mäeleminekuks. Aasta esimesel päeval mäest alla lasta oli tore ja mõnus. Tuju oli pärast seda hea igatahes.

Koju tagasisõites sõime autos võileibu ja küpsiseid (need vist ei saa kunagi otsa) ja mängisime Lauraga sõnamänge, üks oli, et "ich packe in meinen Koffer ..." ("ma pakin oma kohvrisse ...") ehk üks ütleb ja siis terve selle rea peab meelde jätma. Teine oli see, kus järgmine sõna peab lõppema eelmise sõna viimase tähega, see oli kuradi keeruline.

Eile ehk aasta teisel päeval käisime pärastlõunal siitkülatuttavatega 2-tunnisel jalutuskäigul metsas ja põldudevahel ja siis läksime nende poole jausele. Miks peab inimene nii palju suutma kogu aeg süüa? Või õigemini, miks inimene ei võiks kogu aeg veel rohkem süüa? Igatahes, koju tulime 7 ajal vist, vaatasime telekast Spiderman 3 (kuna see oli mu esimene Spidermani film, mida ma kunagi näinud olen, siis tekkis mul üldsegi küsimus, kas Spidermani filmid ongi naistele mõeldud?).

Täna aga on ajalooline päev, sest mina, Brita Vibo, lähen täna esimest korda elus käsipallitrenni. Jeeee! Lõpuks saab ennast seltskondlikult liigutada, tore. Ainuke häda, et kõik teised on suht profid seal ja ma pole seda kunagi mänginudki - eks näis, kuidas läheb.

Rohkem mul polegi teile midagi küpsisehooajast rääkida, sest see pole veel läbi. Lisasin Picasasse ka hunniku pilte ja paar videot, niiet nautige.

Ilmselgelt on see postitus jälle liiga pikk, aga.. võib-olla loeb seda keegigi.

küpsistehooaeg siiski

brita + käsipall = hehee :) ja kolmandik 365-st

Täna täitus neljas kuu siin võõral maal olla, üksi. See pole üldse nii lihtne, aga tasub ennast kuhjaga ära - seda ma saan juba praegu aru, kui poolt aastatki möödas pole.

Aga siis suurest õnnest Kira juurest tagasi sõites otsustasin viimaks jutuks võtta, kas ma kuidagimoodi käsipalli mängida saaksin võistkonnas, sest see on siin nii populaarne! Ja tuli siis välja, et ongi olemas tüdrukute meeskond Eggenburgis (natuke kaugel, aga elame üle) ja täna käisime emaga rääkimas ja HOLALAAA, 3. jaanuar, siit ma tulen! Eriti hea on see, et 2. jaanuaril lõpeb FZ kuukaart, niiet super. super, super, super. Ainuke häda, et ma seda mängu eriti ei jaga (:D) ja pallimängud pole mul üldse kunagi just kõige paremad olnud :D:D:D Eks näis, mis saama hakkab. Aga vähemalt saan ennast liigutada ja mitte üksi FZ-s, vaid teiste inimestega suheldes. SSSSSSUUPPPPERRRRRäge.

Niiisiis. Musidkallid ja olge mu üle õnnelikud! :)

oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest britast sai

Tere kullakesed!

Juhtuski see, mis pidigi juhtuma. Nimelt ma pole 2 nädalat sõnagi kirjutanud.. Kui aus olla, siis ma üks päev isegi ühe lause panin kirja.

Ma ei tea, kas te tahate, et ma kronoloogiliselt asju kirja paneks või mitte, aga ma teen seda siiski.

Alustan sellest (juba :o) üleelmisest nädalast, mil kuupäev oli 6. detsember ja esmaspäev. Saime kätte inglise keele Schularbeitid, mille ma 2-le tegin ehk siis selle hetkeni kuni ühel päeval Saskia kooli tuli ja ka 2 sai, olin ma klassi parim :)

Teisipäeval, 7. detsembril hakkas vihma sadama suurest õnnest, et ikka lumi ära läheks. Hahaha, hommikul läksin mina duši alla ja otsustasin lõpuks siiski vannis dušitamise kasuks, SEST juba esmaspäeval seal dušikabiinis sehkendanud ämblik oli heaks arvanud terve kabiini täis õmmelda.

Kolmapäeval oli vaba päev (keine ahnung warum) ja siis peretuttav helistas ja tuli külla ja mängisime kitarri. 3 tundi. Üle väga pika aja, sõrmed andsid tuld. Aga mõnus oli. Vähemalt ei passind niisama tühja.

Neljapäeval pidime ema ja õega ujuma minema (korralik 4-tunnine sessioon), aga nad ei viitsinud ja siis ma läksin hiljem hoopis FZ-sse. Ega see 4 tundi on ikka natuke liiga palju. Isegi mõeldes tuleb uni peale.

Ma käin igal reedel 1. tunni ajal oma vahetusõe klassis saksa keele tunnis. Ja see õpetaja peksab ikka päris ilusasti segast seal. Alati. Ma pole veel midagi vastupidist kuulnud. Seekord otsustas ta rääkida (nagu alati, kõigest muust kui tunniteemast) sellest, et "Harry Potter" on katoliiklastele tegelikult nagu keelatud, sest seal on nii palju negatiivseid tegelasi.. Ma oleks talle suure suuga vastu tahtnud vaielda, aga kes neid raamatuid lugenud on, siis vast teab ise, mis sellel väitel viga on. Ma isegi ei kujuta ette, kas ta ise neid üldse lugenud on või ei ole, aga iga tema saksa keele tunni alguses käib risti ette löömine. Kõige esimesel korral ma kergelt ehmatasin ära, kui see juhtus. Aga seni pole ta veel minu poole siis vaadanud, kui risti ette lööb. Ja kusjuures see klass on üks vähestest, kus ei ole seina peal suhteliselt väikest risti löödud Jeesust.

Laupäeval planeerisin ilusasti oma aega, et saaks ennast suusatamise lainele sättida (diivanile ;)) ja kui see aeg siis lõpuks kätte jõudis, tuli välja, et nad näitavad ainult finišit, nägin Lukas Bauerit ja oligi kõik. Ma niiiiiiiiiiiii tahtsin eestlastele kaasa elada ja see võimalus lihtsalt võeti mult ära. Või noh, seda ei olnudki. Tundub, et kui olümpiat just erandkorras ei tule, siis mul kaasaelamise võimalust vist ei tulegi siin, eestlastele ma mõtlen.

Pärastpoole küpsetasime ema ja õega küpsiseid ja ma tegin Eestist saadetud piparkoogitaignast piparkooke (glasuurini pole ma siiani jõudnud). Üldse, jõulud on Austrias KÜPSISTEHOOAEG. Kõik küpsetavad lihtsalt meeeeeletutes kogustes erinevaid küpsiseid. Absoluutselt igasuguseid. Piparkoogid ei ole nii tähtsad. KÜPSISED. Igal pool ja alati. Neid muidugi äge nikerdada ka, kaunistatakse ikka kõikvõimalike asjadega jne, ja muidugi maitsevad ikka megahästi ka. Ainus asi, et minu vahetusperes on sellega nii.. et.. küpsetame, proovime paari ja siis karpi ja riiuli otsa. Ma pole veel õieti aru saanud, et millal me neid siis sööme. Ema ütles, et nädal enne jõule, aga jõulud on juba üleüleülehomme ja ta pole neid veel välja võtnud :o Ei tea.

Õhtul oli külas ka Glühweinstand ehk hõõgveini'putka'? :D terve küla käis sealt õhtu jooksul läbi, et tops hõõgveini juua, võib-olla leiba kõrvale hammustada ja siis koju minna. Pärast seda sõidutas ema mind Horni, läksin pubisse, lõbutsesin keskööni Lucia ja Steffiga üle pika aja ja siis koju magama.

Pühapäeval oli varajane äratus. Sõitsime St Pöltenisse Laura käsipallimängu vaatama ja sealt hiljem edasi Viini, kus toimus Niederösterreichis (Alam-Austria) ja Viinis elavate vahetusõpilaste kokkusaamine. Ma olin juba nii õnnelik, et saan viimaks kellegagi silmast silma eesti keelt rääkida ja siis tund aega enne kokkusaamist saatis Kristjan sõnumi, et ta ei tule. Nojah, olin veits pettunud. Kahju. Muidu oli meid üldse nii palju, et 4 võpi koos minuga, kaks vahetusema koos minu omaga ja siis Loni, kes asja korraldas, ta mees, ja Larissa, kes YFUs töötas mingi aeg tagasi. Natuke igav oli ja täiesti kohutav ilm, vihma laristas, aga iseenesest oli tore teisi näha.

Ja juba jõudsin eelmise nädala juurde, kirjutan teile sellist romaani siia, et huhuhuuu!

Esmaspäeval, 13. detsembril, ei toimunud mitte midagi märkimisväärset. PEALE SELLE, et üks tore eestlasest vahetusõpilane, kes üldse Austrias ei resideeru, kirjutas mulle Facebookis, et ta pühapäeval Viinis käis JA KHM juhuslikult olin ju minagi seal ja ta ei öelnud varem, et ta tuleb!!! :D

Teisipäeval küpsetasime jälle mingeid küpsiseid. Hiljem vaatasin Maire Aunaste "Mida teie arvate?: Uskuda või mitte?" saadet ja päris huvitav oli.

Kolmapäeval (vist) ütles saksa keele õpetaja, et ma võiksin "Fausti" slovaki keeles lugeda. Jah, ta arvas siiamaani, et ma Slovakkiast :D Pole õrna aimu ka, miks :D

Neljapäeval, 16. detsembril, toimus mu kooli jõulukontsert Harmannsdorfis. Ma jäin pärast tunde pikemaks kooli, siis sain kuidagimoodi Alexiga ta klassivenna juurde, mängisime Wii'd (Mario Kart nunchukiga on võimatu :D) ja siis sõitsime kõik üheskoos suure autoga sinna külakesse. Kontsert toimus kirikus või lossis vms.. Seal oli kohutavalt külm! Ilus oli, lühike küll ja piltidega on nii, et ma ei paista ühelgi välja.

Reedel sain oma õndsat und lausa kolmveerand 9-ni magada ja siis kooli sõita bussiga ja seal lausa kolm tundi olla. Nimelt oli mu klassil 2. ja 3. tunnis Schularbeit või Test vms "Fausti" peale ja 1. tund oli hispaania keel, kus ma ei käi. Jee! Ühesõnaga, palju und teeb tuju heaks.

Pärast kooli sõitsin bussiga koju, sõime õe, ema ja vennaga lõunat, koristasin oma tuba, pakkisin viimased asjad ja läksin rongi peale. Sõitsin Grazi lähedale Wartberg im Mürztali (234 km). Aega võttis ca 4 tundi. Lugesin rõõmsalt oma "Tõde ja Õiguse V osa" ja ei jõudnud ära oodata, millal ükskord Kirale külla jõuan. Ma olen nii õnnelik, et ma sinna sõitsin. Nii kõrged mäed!!! Nii palju lund!! Ja Kiral on kõige nunnum vahetusperekond üldse!! Sain kutse uuesti neile külla sõita mõnel nädalavahetusel ja siis koos mäkke minna! Mulle sobib, suurepäraselt!! Õhtul rääkisime niisama ta vahetusperega juttu, mängisime mingit lauamängu ja oli hea olla. Laupäeval sõitsime Grazi, mis on megaarmas linnake, Viinist kordi väiksem. Ma ütleks, et ilusam ka. Rahulikum. Kolasime mööda tänavaid ja poode ja Jõuluturgu ja kohvikuid ja sõitsime poole 9 ajal koju tagasi. Grazis oli kusjuures suhteliselt soe, aga kui Kira külasse (tähendab, 2000 inimest vist ei ole enam küla :D) jõudsime, siis seal oleks nagu miinus miljon kraadi olnud - liiga külm oli. Me jooksime pool teed (mäest üles) ja kui kohale jõudsime, istusime kamina vms seina vastu, mis tulikuum oli ja soojendasime endid. Tegelikult oli -15, mitte miljon. Vaatasime mingit filmi, rääkisime juttu ja läksime magama.

Kui ma muidu mõtlesin, et on vist parem kui ma neid väga palju ei tülita ja vara ära sõidan, siis tuli välja, et nad ei taha, et ma ära lähen ja palusid mul lõunasöögiks jääda. Šveitsi-pärane lõunasöök oli, mis klassikaliselt näeb välja selline, et ainult keedetud kartul ja sulanud juust, aga me sõime lisaks veel šampinjone, lina, paprikat, sibulat jne. Laua keskel oli mingi masin, kus peal sai liha praadida ja igal ühel oli oma selline u 10 cm laiune "lusikas", kuhu peale paprikas-sibul-jne pista ja siis sinna kuumakeha alla pista ja need soojaks ajada, niiet juust ära sulab ja mmm. Megamaitsev oli.

Siis vaatasime veidikene suusatamist, sõime veel nende reede pärastlõunal küpsetatud küpsiseid ja mul oli aeg tagasi sõita. Ma absoluutselt ei tahtnud sealt ära tulla. Nad on nii toredad, nad elavad nii superilusas kohas, pluss lähim suusakeskus on 15 minuti autosõidu kaugusel!! Oeh, veits kurb hakkas, et ma siia lagendikule sattusin :( Aga vähemalt saan ma sinna veel külla minna!

Pärast veel Kira 14-aastane vahetusõde lisas mind Facebookis sõbraks ja saatis nii armsa kirja, et ma nii talle meeldin ja et ta tahab, et ma kindlasti uuesti läheks :) Nii nunnu!

Jõudsin kella 6 ajal koju. Uskumatu, olengi juba eilse õhtu juures. Elmar tuli mulle rongijaama järele (ma ei tea, kas ma olen siia seda kirjutanud, aga ta sai kunagi u kuu aega tagasi load kätte), sest ema ja õde olid kirikus. Ma endiselt seda teemat ei jaga hästi, mille pärast eile eriline päev oli kirikusse minna, aga vist midagi seoses sellega, et eile kunagi leidis Maarja endale paiga, kus Jeesus ilmale tuua. Aga ma pole kindel.

Pärast vaatasin veel telkust filmi "The Holiday" (mis mu lemmikfilm oli mõned aastad tagasi ja see oli eile täpselt teine kord seda näha :D) ja sain suht hilja magama, aga mul oli pärast filmi vaatamist hea meeleolu, niiet see kompenseeris kõik.

Oeh, nüüd veel tänane päev. Ega midagi väga märkimisväärset ei toimunudki. Pidin inglise keele tunnis Eestist ettekande tegema, aga õpetaja jäi nii palju hiljaks (mitte sellepärast, et ta laisk oleks olnud, ei :D tal oli autoga midagi juhtunud, niiet jõudis alles 9-ks kooli vms), et ei jõudnud. Teen jaanuaris millalgi :)

Rääkisin veel Melaniega jõuluvaheajast ja põhimõtteliselt nagu leppisime kokku, et teeme midagi koos. Loodan tõesti, et teeme.

Tegelikult, jõulud on juba 4 päeva pärast ja mul on null meeleolu. Õues sajab täna vihma, lumi kaob vaikselt ja VÕIB-OLLA tulevad valged jõulud. Niiet pole midagi siin ilmas kindel. Eksole. Ega tegelikult pole vist juba ammu õiget jõulumeeleolu olnud, aga mulle pole veel kohale ka jõudnud, et ma jõule oma perega Eestis ei veeda.. Mis võib ühel hetkel kergeks šokis saada. Eks näis. Loodetavasti siiski mitte.

Aga miks ma kaks nädalat järjest midagi kirjutanud ei olnud, siis asi on selles, et vahepeal oli väike "negatiivne jõnks positiivsel graafikul" nagu Britt, kes Šveitsis on, oma blogis kirjutas. Ja iga väikegi vale meeleolu suudab mu kirjutamise ära rikkuda, niiet ma parem jätsin üldse vahele.

Ja kui te veel aru ei saanud, siis ma pean ka kirjalikult päevikut, mul nüüd nii supermälu ka pole, et seda kõike kogu aeg meeles pidada :D

Ja nüüd on mul null aimu, millal ma järgmine kord kirjutan. Tean, et järgmisel nädalal, kui jõuluvaheaeg juba käimas on, sõidame kuskile 2-3 päevaks suuskama/lauatama. Ja see on kõik, mis ma tean, et ma kindlalt jõuluvaheajal teen. Peab midagi veel välja nuputama!!

Ilusaid jõulupühi teile ja olge ikka megamusid edasi!
Tehke minu eest ka lumesõda ja lumeingleid ja lumememmesid!
Kallid-musid! :)

(p.s. Picasa!)

millest ma veel rääkinud pole..

Tiux kirjutas ühe postituse alla kommentaaridesse küsimusi ja nüüd ma siis vastan neile. Küsige veel!

Äkki kirjutaksid veel oma Austria koolist, s.o sellest gümnaasiumist, kus praegu käid? Noh, ajalugu on nõme, aga kuidas teiste ainetega on?

On mingeid erinevusi eesti kooliga võrreldes ainetes?

Erinevusi on alates sellest, kuidas õpetajad asju "serveerivad" (see on lihtsalt ainuke sõna, mida ma oskan kasutada sellistel juhtudel, ja ma teen seda alati :D) ja kuidas õpilased neid vastu võtavad. Kõik on väga teine.

Mitu tundi teil päevas on? Kas koolis süüa saab?

enamasti 6 tundi, 1-2 korda nädalas 9 tundi. 9-tunnilisel päeval on keskel üks vaba tund lõunapausi kujul ja kes tahab, saab sooja sööki osta (supid 1,30 eurot ja korralik praad, ikka väga suur praad, 2,70 eurot. Noored söövad siin palju). See sooja söögi ostmise võimalus tuli alles eelmisel aastal, koolil endal korralikku kööki pole, söök tuuakse valmis-kujul kohale ja on selles "soojendavas masinas" kaante all, tuline vesi all. Selles eelmises koolis, kus ma käisin, polnud sooja söögi söömisvõimalusest juttugi ja nii tellivad õpilased seal endale pitsat või hiina toitu.

Miks teil klassis ainult 12 õpilast on? On see mingi avatud klassidega variant, et pannakse mõnikord mitu klassi kokku?

Sest ma käin Aufbaugymnasiumis, kus kõigi klasside nimetuste lõpus on x ja mul pole õrna aimugi, miks neis kõigis nii vähe õpilasi on. Lõpu-aufbau-klassis on ainult 6 õpilast..

Kehalise kasvatuse tunnis on meil koos paralleel- ja lõpuklassidega, ainult aufbau loomulikult. (aufbau - ülesehitus, seega ei ütle see aufbaugymnasiumi nimetus mulle midagi)

Mismoodi näiteks matemaatikat õpitakse, kas vehitakse ülesandeid teha?

Matemaatikat õpiti HAKis kirjalikult JA arvutis, Derive programmi abil (tegelikult pole seda programmi kellelgi vaja). Aga Gymnasiumis õpime me kirjalikult.

NB! Enamikes ainetes peab olema kaks vihikut: kodutööde jaoks ja tunnitööde jaoks. Ja igakord, kui mingi uus teema käsile võetakse, tuleb peale kirjutada, mitmes Schulübung see on, mis on täiesti tarbetu. Aga see selleks. Ja huvitav on veel ka see, et kodutööde vihikusse peab igale kodutööle veel enne õiget pealkirja kirjutama, et see ikka tõesti kodutöö on..

Arvutid, projektorid, puutetahvlid, telekad? Õpetajate võimalused?

Sedasorti tehnikaga on koolis nii, et igal korrusel on 2-3 telekakappi, mis vajadusel lihtsalt klassi tiritakse. Kuskil on ka projektorid, mida klassi saab sõidutada ja puutetahvel on füüsikaklassis, aga seal pole arvutitki..

Arvutiklassis on suhteliselt vanad arvutid, meil toimub seal ainult korra nädalas geomeetria tund.

Füüsika õpetajal on tunduvalt rohkem mugavusi kui ma Eestis kuskil näinud olen. Masinaid on palju, korralikud lauad pistikutega õpilastele ja muidugi peab õpetajal endal ka tahtmist olema selle kõigega jännata. Meie, õpilased, pole veel ühtki katset seal laudade taga teinud (võib-olla sellepärast, et me Aufbau oleme, kes teab).

Keemia õpetaja laseb alati õpilastel katseid teha, ise ma polegi teda katset tegemas näinud, ainult juhendamas.

Kirjandeid tehakse?

Nendega on siin üldse päris huvitav lugu. Mu vahetusõde Laura pidi vahepeal peaaegu igaks saksa keele tunniks kirjutama mingile pildile loo või mingile jutulõigule kas alguse või lõpu vms. Nad nimetavad seda Geschichteks ehk ajalooks või jutustuseks. Arvestades seda, et Laura on 12-aastane ja käib eesti mõistes vist 6. klassis, oleks aeg nagu juba millelegi rohkem intellektuaalsust arendavamale pühenduda, aga ei. Isegi minu klass kirjutab ikka veel neid jutustusi, isegi eelmine saksa keele tunni Schularbeit oli ainult jutustuse peale - pilt ees, mõtle lugu välja. Ja kui meil siis inglise keele tunnis oli essee vaja kirjutada näiteks teemal "Men are from Mars, Women are from Venus" või midagi muud sellist, mis peaks inimese mõtlema panema, ei saanud suur enamus teemale pihta ega saanud aru, millest kirjutama peab. Esseede kirjutamine pole siin väga popp ja sellist asja nagu meil nimetatakse kirjandiks, siin üldse pole. Kirjand on nii karm, essee on lihtne. Mulle.

Kuidas need sinusuguseid võõrõpilasi koheldakse, kas istute niisama ja ootate, et midagi külge hakkaks, või tegelevad õpetajad teiega eraldi?

Õpetaja koha pealt - oleneb õpetajast. Kuna ma olen nö erakorraline õpilane, siis neil puudub otsene kohustus minule sama palju tähelepanu pöörata kui teistele. Aga kuna ma inglise keeles ja matemaatikas päris hea olen, siis õpetajad on minu vastu kuidagi eriti sõbralikud ja kõik, mis ma teen, on õige, hea. :D

Aga Austria õpilaste kohta nii palju, et ega nad ise ei tule mu käest aru pärima, mina olen see, kes peab minema ja ennast peale suruma natuke..

Kas sünnipäevade puhul käibki nii, et külalised maksavad toidu eest?

Kuna see oli mu esimene sünnipäev, siis ma ei oska öelda.. Aga päris erakordne see vist ka ei olnud.

Ootan veel küsimusi! (mis siis, et nendele vastamine paar nädalat aega võttis :D)

lumi tuli, pakk tuli, valge maa ja suusatamine

Kui tõesti arvate, et mul on täna superpalju energiat ja viitsimist teile kirjutada, siis eksite. Aga kuna te mulle väga meeldite ja ma teid niiväga igatsen, siis ma ikkagi otsustasin kirjutamisega alustada.. Loodetavasti lõpetan ka!

Ahjaa, ühe postituse kommentaaridesse sain Tiuxilt sada küsimust, teadke, et mul on neile küsimustele vastusteks plaanis teha eraldi postitus, sest neid on palju ja need kõik on tõesti päris head küsimused ja korraga mulle meelde ei tule.. :)

Täpselt paar tundi pärast seda, kui ma eelmise blogipostituse valmis sain, oli maa valge :) Tänaseni lumi maas, ca 30 cm, eile oli külma lausa -15!

Esmaspäeval.. mis ma tegin? Ütleme nii, et kirjutasin inglise keele tunnis Schularbeiti ja kui ma 60 minutit pärast alustamist valmis sain, siis sain aru, et üks tund on veel aega, aga keegi mulle seda ei öelnud ja ma ei osanud küsida ka. Oleks saanud parema essee kirjutada jne. Ma arvasin, et läheme lihtsalt natuke tunniajast üle..

Käisin pärast kooli FZ-s üksinda. Te ei kujuta ette ka, kui raske on leida inimesi, kes oleksid midagi nõus väljaspool kooliaega ette võtma. Mu klass on täis meeletult toredaid inimesi, aga kui teha ettepanek kuskile minna või midagi teha, siis on alati ees mingi takistus, nt, et buss läheb (ma ütleks, et see probleem on tõsine probleem), vaja õppida (veel hullem) jms.. Kuna hetkel on juba poolepeal, või alles algusjärgus, Schularbeitide ja Testide periood, siis Austria õpilastel tuleb pähe ainult üks mõte ja see kõlab umbes nii nagu Lenin ütles: "Õppida, õppida, õppida." Seda ütlesid mulle juba mõni aeg tagasi ühed peretuttavad, kes külas käisid. Iseenesest on ju tore, et nad õpivad, õpivad ja õpivad, aga mul on igav :(

Õhtul hakkas Laura õhtusöögilauas rääkima midagi oma bioloogia ettekandest, mida ta ette peab hakkama valmistama, ja siis ema ütles, et ta midagi lihtsat valiks. Laura ütles, et jah, teeb siis Regenwurmist ehk vihmaussist, aga ma ajasin selle sõna sassi Regenbogeni ehk vikerkaarega ja peksin veits segast, pärast saime korralikult naerda :D

Teisipäeval jäi jälle viimane tund ära, juba ma-ei-tea-mitmendat-korda-järjest. Käisin üle väga-väga pika aja emaga koos toidupoes, kui Laura klaveritunnis oli, sain ennast veits asjalikuna tunda (millest ma puudust tunnen) ja leidsime isegi tatra ühelt varjuliselt letilt üles. Ainult, et see tatar oleks nagu ära kooritud olnud, ta oli veits rohekas.. ? Kas ta on siis toores või mis temaga tehtud on?

Aga.. Õhtul.. Tegime ise advendikalendrit! Õigemini, kuna Laura õppis, siis mina tegin ja ema sidus kinni. Ma pole mitte kunagi ise teinud, isegi mitte tulnud selle idee peale, et ise teha või et kuidas üldse? Aga Austrias on see täiesti tavaline, vist isegi traditsiooniline, et lapsed endale ise teevad - ei mingeid päkapikke :( Üks mitmekordne köis, 24 väikest kotikest, kus numbrid peal ja nöörid küljes. Eelmisel nädalal käisime seal suures Metro poes ja ostsime sealt väga palju komme ja šokolaadi, ma ei saanud siis veel täpselt aru, miks, kuidas, mille jaoks?, aga kõik need olid vajalikud advendikalendri jaoks. Igasse kotti 1-2 kommikest, seod kinni ja siis seod köie külge ja ongi valmis. Tegime ainult mulle ja Laurale, sest Elmar on niikuinii enamuse ajast kodust ära. Kusjuures eelmisest aastast oli veel ühe advendikalendri sisse jäänud komme.. :D Astridi omad vist, kes otsustas lihtsamat teed pidi minna ja lihtsalt sahvrist kommi võtta.

Kolmapäeval sai rõõmsalt juba esimese kotikese avada ja jälle kooli minna. Sain nii targaks, et Austrias saavad õpetajad ca 1300 eurot kuus palka, bruto.

Mul on igal kolmapäeval kaks vaba tundi järjest, sest teistel on religioon ja teine on lõunapaus. Läksin siis religioonitunniks nö söögisaali raamatut lugema, tund sai läbi ja jäin teisi sinna ootama, sest nad tavaliselt tulevad.. Keegigi tuleb. Aga kuna lihtsalt mitte kedagi ei tulnud, kerkis mul kerge kuri kahtlus, et midagi on mäda. Hakkasin kõigile helistama, keegi vastu ei võtnud. Lõpuks hakkasid tagasi helistama või sõnumeid saatma, et helistasid, mis tahtsid? Ühesõnaga, tuli välja, et kuskil jutu sees oli nii muuseas poetatud, et kolmapäeval pärastlõunaseid tunde pole. Ma olin veits pahane, et ma sellest niimoodi teada sain ja sain pmst ka väikse süüdistuse osaliseks, et ma pean ju seda teadetetahvlit iga päev (????) vaatamas käima, kas mul mõni tund ära jääb või ei. Olin pahane. Buss oli ka selleks ajaks juba läind ja järgmist oleks ma 3 tundi ootama pidanud, niiet ÕNNEKS oli emal vaba päev ja ta sai mulle järele tulla. Otsustasin oma pettumust mitte enda sisse korjata ja veidikene kellelegi kasulik olla ja füüsilist tööd teha, niiet läksin lund rookima. Ema oli seda juba 2 korda teinud, aga kuna tuul oli mega ja sadas korralikult, siis pärast minu rookimist olid ka juba kõik kohad täis tuisanud, aga vähemalt oli mul hea olla.

Mõni tund hiljem aga väike koputus uksele ja "tere-tere, teile tuli päris raske pakk". Jeeeeee! Kommid, saapad ja lumelauasaapad, väiksed jõulukingitused perele ja oi kui õnnelik ma olin. Pärast seda tõstsin Astridi lumelaua nende talveatribuutide (?????) kambrist välja ja kruvisin klambrid oma meelt mööda paika. Päris kaua aega võttis see. Lisaks olid tal millegipärast klambrid vastupidi pandud, mille poindist ma väga aru ei saanud ja mugavuse poolest see ka nagu millegagi silma ei paista, niiet tegin kõik ümber - loodetavasti ta ei pahanda :D:D

Neljapäeval aga käisin FZ-s umbes poolteisttundi, jälle üksi kahjuks, siis leidsin endale veits poodides ringe peale tehes tegevust ja jalutasin tagasi kooli ca kella 5-ks. Koolis oli Elternsprechtag ehk siis kõik õpetajad on kohal, kõik vanemad võivad tulla ja minna oma lapse arengu kohta nende õppeaines aru pärima jne. Ema läks ka ja päris Laura õpetajatelt, aga astus ka minu klassijuhataja juurde sisse ja sai sellise toreda positiivse laengu sealt, et mul oli ka pärast hea olla. Klassijuhataja on mul hispaania keele ja muusika õpetaja.. Hispaania keele tundide asemel on mul väikestega saksa keel ja millalgi olevat mu klassikaaslased talle poetanud sellised toredad sõnakesed, et "aga mis Britaga saab, ta ei tohi niimoodi ära minna nagu need eelmised võpid" vms, niiet mul oli hea olla :)

Aga reedel oli matemaatikas järjekordne Schularbeit ja ma peaks ütlema, et meie õpetaja on väga ebastabiilne oma õpetamisega. Ta on jube närviline tundides ja ta ise ei tee kunagi midagi kaasa, ei valmista midagi tundideks ette (teeks õige nii, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis praeguse 11. c matemaatika õpetajaks oleks Kadri Pensa? Palun? Ainuke asi, mille pärast ma tõsiselt mures olen) ja kohati on tal loogilise mõtlemisega probleeme, mis mind lihtsalt haigutama panevad. Ühesõnaga tuli meile Schularbeiti üks teema, mida ma olin juba Eestis õppinud jnejne, ja siin olime me seda lausa ühe korra tunnis läbi teinud (aga mitte kordagi koduseks ülesandeks saanud) ja seetõttu polnud mul õrna aimugi, mida ma tegema pean, kui ma ülesande juhendit lugesin, sest lihtsalt üldse ei jõudnud pärale, mis asi on Abspaltung vms. Ma isegi ei tea kuidas see eesti keeles kõlab, aga pärast töö ära andmist sain teistelt teada, mida ma tegelikult tegema pidin. Niiet seekord ei olnud minu kord. Aga matemaatika õpetaja ei saa olla nii tujukas ja nii ebastabiilne, loogilise mõtlemise "lünkadega" jne. Endal peab tal olema süsteem, kuidas õpetada, kuidas tundi anda, kuidas midagi "serveerida". Ja selle asemel, et pidevalt RÄÄKIDA, võiks ka mõne valemi vahel tahvli peale kirjutada, et keegi aru saaks, millest ta üldse räägib. Okei, aitab sellest.

Õhtul ma ei mäleta, et ma midagi asjalikku teinud oleksin väga..

Laupäeval aga sõitsin pärast lõunasööki koos ühe tšehhist pärit tüdruku Ann-Maryga Viini, et "Harry Potterit" inglise keeles vaadata ja hiljem Viini Christkindlmarkti avastada. Ann-Maryst ma pole varem üldse rääkinudki, aga ta on siin üksi, elab internaadis ja käib iga kuu korra kodus, Tšehhis, sest internaat suletakse üheks nädalavahetuseks jne. Meil on samad probleemid, samad mured ja samad emotsioonid. Muideks tuli välja, et Tšehhis on õlu odavam kui vesi ja neil on pärast kooli iga päev kombeks baari minna õlut jooma. Huvitav. Aga "Harry Potter" oli hea, veits uimane, aga hea, Christkindlmarkt oli väga kohutav. Seal oli nii palju rahvast, et lihtsalt üldse ei saanud rahulikult olla, see oli koooohuuutaaav. Kahjuks. Aga sai palju huvitavaid ja ilusaid asju näha ja katsuda. Lõpuks otsustasime, et kuna meil midagi teha pole, lähme kohe tagasi rongijaama.. Ma soojematel ilmadel mõtlesin, et miks Wien Spittelau rongijaamas ühtegi pinki pole, seekord mõtlesin, et miks kuradi pärast pole seal soojendust? Õues oli lihtsalt megakülm ja seal sees täpselt sama temperatuur, sest see avatud jaam! Kohutav! Me pidime kangeks külmuma seal, Ann-Maryl olid jalad krampis ja me lihtsalt hüppasime ühest perrooni otsast teise, et veidikenegi verd liikuma saada. Kui rongiga tagasi jõudsime, oli siin külma -15 kraadi ja see oli lihtsalt nagu kõrbekülm vms, läbilõikav.

Täna, pühapäeval, aga oli hommikul kirikusse minek.. Millegipärast, ma ei saanud täpselt aru, miks, ei äratatud mind üles ja kell 8 mindi kirikusse, ma magasin oma õndsat und kella 10-ni. Ma tundsin ennast nagu veits halvasti, et miks nad mind siis ikkagi üles ei äratanud.. Igatahes kuna homme on 6. detsember ja (lisaks mu ema-isa pulmaaastapäevale) Püha Nikolause sünnipäev, siis on Austrias (sain teada, et Tšehhis ja Saksamaal ka) kombeks kirikusse minna ja väiksed lapsed saavad kelleltki, kes on maskeerunud Püha Nikolauseks, väikse kommikotikese, sest kunagi ammu aega tagasi oli see samamoodi olnud - Püha Nikolaus tõi vaestele ja lastele (vist) süüa vms. Ainult et täna on see nii, et Püha Nikolaust ennast enam ei ole, vanemad maksavad aastas 245 eurot kirikule ja vaene pole siin ka keegi. Lihtsalt ilus näitemäng ja mul on natuke kahju, et ma seda pealt ei näinud..

Aga kella 2 ajal helistasid peretuttavad ja küsisid, kas me suusatama ei tahaks minna. Toppisime siis ennast ilusasti riidesse, kolm paari pükse ja kolm kihti pluuse-pusasid ja minek. Ega Austrias pole väga mõtet murdmaad sõitma minna hea teadmisega, et sa midagi suusatehnikast tead ja seda võib-olla oskad. Siin sa lihtsalt ei vaja seda :) Suusatamine nägi välja nii, et selle tuttava pere perepoeg oli eile raja mööda põldu ja metsa ja metsavaheteid ette teinud ja täna me siis kompisime mööda seda. Ma ei osanud sellest ausalt öeldes midagi oodata, ma ei osanud üldse aimatagi, milline see olema saab. Raske oli igatahes. Sõitsime mööda põldu kõigepealt päris pikalt, siis tuli mingi lumine tee, siis läksime läbi metsa läbi paksu lume ja oii.. Siis küsiti mult, kas läheme suurelt laskumiselt või pigem väiksemalt? Ma ei osanud midagi arvata, aga otsustati, et läheme väiksemalt. See oli ekstreemne, ma ütlen :D Ma käisin kahe korraliku laskumise ajal kokku neli korda põhjalikult pikali, nina ka lumiseks, aga kuna lumi oli paks, oli kukkumine pehme. Kõige ekstreemsem murdmaasuuskadega suusatamine üldse minu elus. Lähen kindlasti uuesti, võtan fotoka ka kaasa ja näitan teile, kuidas me, nagu siilikesed udus, täna sõitsime. Udu (või pilv?) oli nii paks, et ma ei saanud vahepeal ikka üldse aru, kus me oleme või kuhu me läheme. Kohale aga jõudsime. Poolteisttundi tundus nagu kolm tundi ja mõnus oli. Pärast istusime veidikene selle pere juures, jõime teed ja tulime siis koju. Vot siis hakkas külm, sest kindad olid märjad.

Millalgi kirjutasin teile, et 3.-5. dets. olen Grazi lähedal Kiral külas, aga see kuupäev muutus peagi 5.-7. detsembriks, mil Kiral on koolivabad päevad (need vabad päevad sõltuvad siin Bundeslandist ehk maakonnast vms), aga mul mitte. Siis kirjutasin YFUsse (ema arvas, et nad saaksid mulle äkki koolist vabastuse anda vms), aga sealt tuli vastus, et koolist puudumine on keelatud ja plaplapla, niiet Kirale lähen külla hoopis 17.-19. detsembril..

Ja rohkem midagi väga huvitavat mul ei olegi teile öelda, loodan et teil on lumi paks ja jääb ka paksuks, sest meil lubab teisipäevaks +5 ja vihma, neljapäeval -5 ja lund, niiet eks näis, kuidas meil olema saab :)

PALJU MUSISID!