energia

Õues 24 kraadi sooja, muru niidetud, lilled õitsevad, aju on puhanud, kerge on olla, võrkkiik üleval, raamat mõnuledes loetud, väike jume peal ja suvi võiks juba tulla :)

Tegelt on meil praegu üks nädal ja kaks tööpäeva kevadvaheaeg, ikka Suure reede pärast. Mis siis Suurel reedel juhtus (kõigeteadjad võivad lõigu vahele jätta, ma teen enda jaoks avastusi), oli see, et Jeesus Kristus suri ära või õigemini löödi ta risti. Piiblit ma nii täpselt uurinud ei ole, aga miks inimesed sellel ajal Lihavõttejänestest ja munadest räägivad, sellest pole ma ikka aru saanud. Millalgi oli tuhakolmapäev (?) ja eile oli roheline neljapäev ja täna on suur reede ehk Karfreitag (Kar ei tähenda suurt ja ma tegelikkuses ei saa sellest nimest aru, keegi ei oska paremini seletada ka, kui et liha ei tohi süüa). Eile ehk rohelisel neljapäeval sõid kõik spinatit (vale) ja täna ei söö keegi liha (vale). Me aga tegelikult sõime spinatit eile (võib-olla on mu maitsemeeled suhkrust tehtud, aga kas spinatil polegi maitset?) ja täna pole mina vähemalt liha söönd.

Juhtunud on muidu paljupaljupalju. Nagu öeldud, ilm on ju ilus olnud, peab võimalust kasutama.

Alustades möödunud laupäevast, siis käisime Eisenbahnmuseumis ehk rongimuuseumis Sigmundsherbergis. Suht huvitav oli isegi. Kõige suuremat imestust tekitas mulle ikkagi too blankett (??), kus oli kujutatud Sigmundsherbergi ja rongirööpaid pärast I MS, kui terve ala oli täis vangilaagreid. Pärast näitas vahetusisa ka mulle, mõned hooned on veel täitsa alles. Õudne.

Õhtul toimus järjekordne Molkerei Party ehk piimatehase pidu. Rahvast oli vähem selkorral, aga äge oli ikkagi. Enne istusime veel Steffi juures Irise ja Luciga.

Pühapäeval oli jälle ilus ilm ja sõitsime Rosenburg am Kampi, mis ei ole meist eriti kaugel, ca 20 min sõitu vast. Seal on mäe otsas loss, mida me juba ammu külastada tahtsime. Õigemini, ma avaldasin soovi ja siis me tahtsime :D Otsustasime aga autoga mitte mäe otsa lossini sõita vaid üles kõndida. Lossis ei võtnud me osa giidi korraldatud ekskursioonist, vaid giidi mängis vahetusisa Astridi konspektiga (ta töötab seal suviti). Ilus oli. Nägime linnusõud ka.

Pühapäeva õhtul tuli mulle äkkkutse esmaspäeval Kremsi sõita, loomulikult sõitsin kaasa. Irise ema, Irise ja Isabella ehk Isiga. Õues oli jälle megailus, kõndisime mööda linna, sõime jäätist, tutvusime kaubanduskeskusega (Viinis ostlemise isu kadus ära.. nii rahulik oli Kremsis!) ja sõime kõhud hiina toidust väga täis. Hea oli. Leidsin Mülleri poest Eesti eurod müügiks.

Teisipäeval niitsin muru ja tegin Hizraga jalutuskäigu. Mõnus.

Kolmapäeval sõitsime Laura ja vahetusemaga Viini, eesmärgiks olid Schönbrunn ja Laurale H&M :D Schönbrunn on võimas, võimas, võimas. Tegu on siis suveresidentsiga, milles enamasti tegutses (suveperioodil) siis Maria Theresa (vähemalt nii nad räägivad). Lossi juurde kuulub väga suur, tõesti, hiiiiiiglaslik park, 18. sajandil asutatud loomaaed ja kõik on lihtsalt ilus. Eriti, kui päike paistab.

Käisime lossis sees ka. Kõik oli väga ilus ja Audio Guide ka päris tore, aga mis mind häiris, oli see, et kõike oli tahetud ilusamaks teha. Mida ma näha oleks tahtnud? Kulunud vaipu, istutud toole, kriibitud laudu, laigulisi peegleid.. Aga kogu mööbel oli restaureeritud, kõik riidekatted uhiuued jne. See oli pettumus. Ei saanud nagu kätte seda tunnet, et oh, see on ikka äge küll, et keegi tähtis on siin kunagi elanud.. Ei saanud. Midagi pole teha.

Vaade Gloriette'ile lossi juurest

Pärast lossikülastust kõndisime lossitaguses aias ja ronisime mäest üles Gloriette'ile. Vaatasime alla ja siis tulime metsateid pidi alla, päikese käes oli lihtsalt kõrvetavalt palav.

Sõitsime Stephansdomi juurde, sõime pitsat ja läksime poodi. Sain endale lõppude lõpuks uued jalanõud, muud ei midagi. Pikalt ette plaanitud ja päeva jooksul pidevalt edasilükatud kohtumine Katrjiniga (Belgiast võp) sai ka maha peetud. Jalutasime lihtsalt mööda tänavaid ringi ja ajasime juttu samal ajal kui Laura ja vahetusema ostlesid :)

Õhtul jalad valutasid ja väsimus oli suur, aga õnnetunne, see on see, mis loeb.

Schönbrunn tagantvaates (:D)

Gloriette lähedalt

Neljapäeval ehk eile.. ainus, mida ma mäletan, on see, et lõunasöögiks sõime spinatit ja juurvilja nuggettseid ja siis riputasime võrkkiigud üles. Lugesin raamatut. Suvi.

Täna aga.. Jah. Ma juurdlesin kaua. Lucia kutsus mind juba ammu tema ja paari teise tüdrukuga veel Praterisse ehk (vist) Austria kõige korralikumasse lõbustusparki, mis asub Viinis. Mul lõid kohe rahatähed silmade ette ja ma mõtlesin ära joosta selle võimaluse eest, aga.. Lõpuks ikkagi otsustasin minna, sest lõppude lõpuks võib see olla mu ainus võimalus sinna üldse minna, ja kõik ütlevad, et sinna peaksid ikka minema! Niiet, käidud, nähtud, kiljutud. Pärast esimest atraktsiooni oli hääl juba kähe :D naljakas oli.

Koju jõudes nüüd avastasin postkastist kaks ümbrikut YFUlt. Üks viimastest kultuurikogemustest Austrias ja teine lahkumisinfoga. Fix ja fertig ehk siis 30. juuni hilisõhtul sõidame öörongiga Berliini ja YES seminar võib alata. 2 kuud ja nädalake jäänd Austria pinnal! Ja eile said kaheksa kuud kah täis :) Kui keegi Austriasse tuleb veel kahe kuu jooksul ja kohvris ruumi on, võib teada anda! :)

PS! Picasasse lisasin ka päris korraliku portsu pilte juurde :)

Loodetavasti oli tore lugemine,

tsauuuuuka

vihma sajab

Ma olen surmväsinud. Selline tunne, et ma oleks nagu ära kurnatud või nagu oleks iga viimne kui keharakk oma kohustused ära unustanud või nagu oleks keegi neid tuimastanud. Ma olen nii läbi omadega, ma ei tea, mis viga on. Mõte sellest, et ma peaks täna veel saksakeelse essee/arutluse vms kirjutama, lihtsalt ei tõmba, üldse mitte. Eelmisel nädalal niigi kirjutasin juba kaks tükki ja no palun, õps andis pmst sama teema mõlemal korral. kaua sa leierdad selle teema ümber. anna midagi sellist, millest kirjutada ka on.

umbes kuu aja pärast on meil kahetunnine Schularbeit saksa keele tunni raames, mille jooksul peab kirjutama 500-600-sõnalise essee/arutluse.. ehk siis, nagu tavaliselt, kirjuta lihtsalt lampi, ära midagi maha tõmba, sest sul on ju sõnu vaja (puhtandi kirjutamiseks pole ka aega). sisu pole oluline, nagu ma aru olen saanud, sest kui siin varem oli, et sul on tund aega, et 200-sõnaline jutt kirjutada, siis mõni pani 700 sõna ära ja siis enam ei loe sisu, vaid sõnade arv. ehk siis. leierdame palju, aga ärme asjast räägi.

mul pole täna väga tuju teiega oma ilusaid ja rõõmsaid emotsioone jagada (mida mul tegelikult päris palju teile varuks oleks), aga järgmisel korral ikka. ei jõua järgmist nädalat ära oodata, sest vaheaeg tuleb!!!!! kõige rohkem ootan ma siiski seda, et magada saaks. praegu lähen küll igal õhtul kell 9 või pool 10 voodisse, loen veits raamatut ja u 10 jään magama. ja ma lihtsalt jäängi lihtsalt laksust/lambist (eestikeeleabi?) magama. eile hommikul üles ärgates olin ma täiesti segaduses. esimene mõte oli, et misasja, miks ma üles pean ärkama. teine, kas täna on reede. kolmas, appi ma tahan magada.

järeldused võite ise teha, mis mõtete ja tunnetega ma terve päeva ringi käisin. ja täna ka tegelikult.

kool on muutunud mu jaoks lihtsalt kohutavalt igavaks. tunnid on igavad. enamasti kas on lihtsalt minu jaoks igav (sest mul puudub huvi või ma ei oska seda huvi äratada) või käib terve tunni mingi kuradi tänitamine õpetajatega. keeleprobleemi enam pole, aga viimasel ajal on mul keskendumisega probleeme..

esmaspäeval oli matemaatika schularbeit, kahetunnine jälle, mille ma suht esimese tunniga valmis sain, aga ühe ülesandetüübi käigu põhimõtteliselt kõik ära olin unustanud, niiet tegemata jätsin ja klassist välja läksin - mis ma seal ikka istun, kui midagi teha ei oska. pärast mind hakkasid kõik teised ka klassist ära tulema sinna kommimasina juurde diivanile (pole vaja küsidagi, kui väga mulle see kommimasin ei meeldi), mis söögisaalis või 'aulas' on, ja hakkasid kõik rääkima, kuidas üks spikerdas, kuidas teine spikerdas jnejnejne.. muidugi sellise üleoleva naermisega jne.. ja kuna mitte keegi tähele ei pannud, et seal samas istuvad õpetajad teises aula otsas ja kõike pealt kuulavad, tuli paar tundi hiljem klassijuhataja tundi meile ja pidas loengut veits. aga see schularbeit oli naeruväärselt lihtne tegelikult ja kõige uskumatum on see, et õpetajad (jah, mitte ainult üks, vaid väga paljud) võtavad schularbeiti ülesandeid, mida varem lahendatud on..

ok aga aitab tänaseks.

sujuvalt läksin suurtelt lausealgustähtedelt väikestele. vähemalt pole eesti keeles nimisõnad suure tähega (vahel unustan ära ja kirjutan oma pastakagapeetavasse päevikusse ikka mõned asjad suurega.. naljakas tegelt, kuidas ära harjub), niiet kõlbas vast lugeda ka.

ma vist lähen kohe magama ära, hull vässu..

ja, puhka rahus, kallis matemaatika õpetaja Kadri Pensa!

..lihtsalt sõnatuks võtavad mõned asjad..

ja pealkirja ma ei suuda täna välja mõelda vol 2

(vol 1)

Ma pole viimasel ajal just suur blogija siin olnud.. aga eks igal asjal siin on ka põhjus. Nimelt on mul ääretult palju teha olnud ja selle tagajärjel energiat vähemaks jäänud!

Tegelikult on üldse nii, et kui päike paistab, siis on tuju laes, ja kui vihma sajab, on ka tuju suhteliselt arvestatav. Eelmine ja üleeelmine nädal olidki lihtsalt väga-väga ilusate ilmadega (välja arvatud neljapäev, kui ma pärastlõunal jooksma läksin ja 100 meetrit kodust padukat sain ja koju tagasi tulin), nädalavahetusel oli nüüd lausa 22 kraadi sooja.. suvi! Mõned optimistid siiski rikuvad tuju sellega, et veel lundki alla tahaks sadada (see ei pidanud midagi erilist olema, aga kes tahab lund nüüd veel? :) jääkarud..).

Möödunud nädalavahetusel hakkas meil hoovis ümberehitus. Nimelt on see maja, kus ma elan ja kus mu vahetuspere juba kümme aastat vist elanud on, üle saja aasta vana. Sellele piirkonnale siin on kohane, et on külad majade ja kirikuga ja ümberringi põllud (osades teistes piirkondades on üksikud majad põldude vahel ja siis ühes kohas kuskil kirik ka), niiet majad on kõik üksteise külge ehitatud. Pea igal majal on oma hoov, mis on igast küljest piiratud kiviseinte ehk teiste majade seintega jne.. Ühesõnaga, õu on nagu karp.

Algasid siis kunagise loomasöögihoidla (laka??) kaduse ümberehitamised, sest seda katust polnud väidetavalt keegi 100 aastat puutunud (minu meelest nägi päris kobe välja..). Laupäeval siis tulid vahetusema õde, vahetusema vennapoeg ja vahetusema venna naise vend (jube keeruline) oma lapsega ja keegi veel, keda ma ei tunne, ja hakkasid seda katust lammutama. Pool päeva läks.. Kõik katusekivid ükshaaval maha võtta, siis need sarikad (? või asjad) ka kõik ära ja neljapäeval tullakse uut ehitama.

Ma sain neid ka umbes 10 minutit aidata ja siis polnud mu abi enam vaja.. Aitasin siis emal süüa teha ja lauda katta jne. Suppi, kana ja riisi ja kartulisalatit sai. (Arvatavasti on lugejate hulgas veel keegi peale minu ema, kes riis+kartulisalati peale kulme tõstis.. see on normaalne siin ja normaalne, et te kulme kergitate. Ma arvan.) Hea oli. Ja magustoiduks maailma kõige magusam ja rammusam ja vingem kook, nimelt Bananenschnitt ehk tavaline biskviitpõhi õliga vist ja siis peal natuke marmelaadi (siin on iga koogi peal/vahel/küljes marmelaadi), banaaniviilud, vaniljepuding ja kõige peal kerge šokolaadikiht.. lihtsalt taevalik.

Laupäeva õhtuks kutsus mu endine klassiõde Hizra mind oma sünnipäeva väiksele tähistamisele, mis toimus algusega McDonald'sis (suutsin sellest vist 3-4 kuud eemale hoida ennast lausa) ja lõppes kinos. Vaatasime "Ma olen number neli" filmi ja päris hea oli, kuigi veits ootamatult lõppes ära jälle.. Nagu enamus filme.

Pärast kino aga läksime Irise ja Isabellaga St Bernhardi, kus toimus diskopidu vabas õhus põhimõtteliselt. Äge oli, välja arvatud see, et DJ sokkima hakkas ühel hetkel ja Rihannat ja korralikku Hard Rock Metalit (kui selline muusikažanr üldse eksisteerib) vaheldumisi mängima hakkas..

Umbes poole kahe ajal sõitsime Elmari ja ta kahe sõbraga koju jälle ja magama.

Pühapäeval oli lihtsalt nii-nii-nii soe ja me läksime Lauraga õue istuma, ma lugema ja ta õppima ja vahetusvanemad neid puupalki lõhkuma.. Ühel hetkel läksin neile ka appi.

Kusjuures. Kuna lihtsalt megapalav oli, siis Laurale meenus selline imeasi nagu jäätis ja ma sain teada, et nad jäätist vahukoorega söövad...... oota mida??? Jah.. Huvitav, kas pole? Kui ma oma imestust avaldasin, siis nad olid ka nii imestunud ja ütlesid, et terve maailm sööb ju jäätist vahukoorega!!! ilmselgelt..... a muidu kirsikompott maitses seal juures hästi.

Eile ehk esmaspäeval hakkas koolis mingi draama. Mul tekib iga päevaga aina rohkem selline.. vastikustunne kooli vastu, sest mu klass on ninakaid ja silmakirjalikke täis, keda ma lihtsalt ei salli. Aga selle eest on mul lihtsalt megahea meel, et ma kooliaasta algul ikkagi HAKis käisin ja sealt endale normaalsed noored inimesed suhtlemiseks leidsin. Aga koolipäevad istud nagu kohtupingis, .. vahel tegelikult rohkem tunne nagu oleks lasteaias.

Vahel on isegi selline tunne, et õpetaja klassi ees pole veel aru saanud, kus lõpeb lasteaed ja kus algab kool ehk kus lõpeb eetilisus ja algab diskrimineerimine.. Jutt pole minust (või noh, kes teab, ma ju hispaania keele tunnis ei käi,,,,), aga ühest klassiõest.. Suva. Hoian enda teada, sest pikk jutt on sitt jutt. Muidugi tuleb üsna paljugi omavahel arutades välja, mida tegelikult teada ei tahaks, sest see on tõde, mida siis endale nagu templiga otsaette kõigile vaatamiseks vajutaks.

Otsustasin juba, mida ma oma headele tuttavatele ja semudele siin äraminnes kingin ja ma loodan, et ma seda ära ei unusta. Võib-olla peaks praegu juba ettevalmistusi tegema hakkama.

Olge tublid ja head lume sula(ta)mist!! :)

(Eurosendid - Liina saatis mulle paki VILJAKA (parim), kommide ja kooliajalehtedega,,,, kallid!! :) sente hoian veel endale.. saab näidata ja uhkustada veits :D)

(lugesin just hiljuti "My Sister's Keeper" raamatu läbi, saksa keeles - hea, hea, hea oli. Sellest film ka Cameron Diazega. Ja nüüd alustasin "Eat Pray Love'iga".. tegelikult on, nagu alati mul olnud on, soov ise raamat kirjutada ja ühel päeval pean ma selle korda ka saatma.)

edit: täna kolme kuu pärast hakkame YESilt (Young Europeans' Seminar või Year Ending Seminar, toimub Berliini lähedal Saksamaal) koju sõitma..