tegelikult..

Ma nüüd otsustasin, et kuna see blogi on nõmedaks igapäevakirjelduseks muutunud, siis ma teen teile täna ühe (loodetavasti) huvitava postituse oma emotsioonidest ja tegelikest huvitavatest arvamustest ja kogemustest..

Tegelikult pole see vahetusaasta üldse nii lilleline kui megapaljude blogidest paistab ja võib-olla pole ma isegi seda siin niimoodi väljendanud, aga see liitrite hulk, mismoodi ma tegelikult pisaraid olen valanud, ja kogu see kurbus ja igatsus ei ole üldse mõõdetavad mitte ühegi skaalaga, sest neil on suurem tähendus kui mingitel massiühikutel. Need tunded, mis mind nende nelja ja poole kuu jooksul siin vallanud on, on lihtsalt sõnulseletamatult kirjud, alates päikeselistest ja lõpetades kõige mustemate ja tormisematega. See, mis minu peas toimub, sellest ei saa vist keegi aru, vahest ainult teised vahetusõpilased, kes kõik seda sama läbi elavad. Minu mõtlemises, käitumises ja kõiges muus, mis väljendab natukenegi seda, et ma veel elan, on toimunud nii palju muutusi. Keegi küsis, et kas need muutused on toimunud negatiivsele või positiivsele poolele.. ma ütleks, et seda ma veel ei tea, aga mulle tundub, et targema ja arukama poole. Ma olen enda üle ainult uhke.

Seda vahetusaastat pole ma kunagi mõelnud kui mingit müügiartiklit, mis CV-s võib-olla hea välja näeb (aga keegi, kes seda ise läbi pole elanud, sellest ju aru ei saa) ja millest palju pajatada, sest see on midagi, mis paneb sind elus eesmärke seadma, sind vaatlema enda ja teiste elu peale - mis, kuidas, miks, kuhu, kellega, mida.

Ühesõnaga, mul hakkas praegu sellest suurest mõttetööst lausa pea valutama, niiet ma ei suuda seda kõike sõnadesse panna, mida ma siin läbi elan - võib-olla pole vajagi.

Räägiks nüüd millestki rõõmsamast..

Esimene asi, mis mulle praegu meelde tuleb, on see, et kui jõulukuuse tuppa tõime, siis ma väga imestasin, et me vett sinna alla ei pannud (väga rõõmus). Aga täna, kaks nädalat hiljem, saan vist isegi aru - need puud ei ole mingit eesti puud, millel okkad küljest kukuvad! Jah! lugesite õigesti! Ma ei tea, mis ime puu see on, aga põrandal pole mitte ühtki okast, keegi seda puud veega pritsimas ei käi ja nii ta seal seisab juba kaks nädalat ja pole tal häda midagi!

Mis mulle veel praegu meelde tuleb, on see, et väga, väga paljud inimesed siin ei oska matemaatika tähtsusest aru saada. Et matemaatika on poemüüjale, kes arvutama peab, seda küll, aga et matemaatika ka nt psühholoogiks saamisel väga tähtis osa on, pidin vahetusisaga peaaegu vaidlema minema. Kerge küsimärk tekib, et kuidas nii, kuidas, kuidas, ??? !

Kas ma siia blogisse üldse kirjutanud olengi, mismoodi mõeldakse oma õpingute üle? Seda ma juba kunagi mainisin, et 14-aastaselt lähevad väga paljud õpilased teise linna internaati, et mingit ametit õppima hakata ja õpivad seda 5 aastat. Tavaline gümnaasium kestaks 4 aastat, aga pärast gümnaasiumis õppimist pead kindlalt ülikooli või kuskile kutsekooli minema, et üldse kuskile tööle saada. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis enamasti on nii noortel kui vanadel peas üks ja ainus mõte - õpingutega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma neid ühelt ja teiselt poolt vaadates punkte ei viitsi kirjutada, vast mõtlete ise välja.

Aga esmaspäeval sain ma esimest korda käe käsipalli külge panna. Meid oli trennis meeldivalt vähe, ca 12, ja ma sain kõik kaasa teha. Algul minu kätte palli väga ei usaldatud, siis usaldati ja

siis ma rikkusin selle usalduse sellega, et ma palli kogu aeg maha pillasin, ära, niiet keeruline. Esimene kord ju ikkagi! Teisipäeval, kui järgmine trenn toimus, siis oli meid liiga palju.. Niiet ma enamuse ajast sain istuda (mis tegelikult oli hea, sest mu põlv lööb tuld) ja vaadata ja siis hakkas treeneril must hale ja lubas mul 10 viimast minutit kaasa mängida - hea, et sedagi. Ühesõnaga, emotsioonid käsipallist on head ja tegelikult oleks ma sinna juba ammu pidanud minema. Olen uute inimestega tutvunud ja nad on nii-nii toredad.

Ma pole siin veel kellegagi liiga palju koos aega veetnud ega saa tegelikult kedagi veel oma sõbraks nimetada. Tuttavaid on palju, aga.. Kindlasti on viga ka minus, et ma võib-olla kohe alguses natuke liiga tagasi hoidsin ennast ja väga palju initsiatiivi välja ei näidanud. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis on ikka üks suur häda selles bussiliikluses (kõlab haledalt :D), sest pärast kooli on võimatu kellegagi midagi ette võtta, kui just autot käepärast pole. Buss sõidab kohe pärast kooli ja kui sa juba kodus oled, siis sealt enam nii lihtsalt ära ei pääse. Näiteks nädalavahetustel ei sõida minu külast ühtki bussi keset päeva Horni (hommikul kell 7 küll, aga sellest on vähe abi), mis on kahjukahjukahju. Mul on lihtsam sõita Viini kui 10 minuti kaugusele Horni. Huvitav, kas pole?

Millalgi hakkas emps siin mulle soome keelest rääkima ja siis tuli välja, et ma polnudki siia kirjutanud, et me Kiraga, kes soomlanna, saksa keelt puhume. Eksole ju huvitav! Tegelikult ma juba ütlesin talle, et ma tahan soome keelt õppida, aga siin on see keeruline, kõik, kõik on ümberringi saksa keeles ja ma ausalt öeldes ei suuda inglise keeleski vahel enam lauseid ise kokku vorpida, kohutav.

Aga "Tõde ja õigus" pole mu eesti keelt veel täiesti ära lasknud rikkuda. Mu lemmikraamat.. viies osa saab ka kohevarsti läbi.

Ja et te ikka teaks, kui väga mulle siinsed metsajalutuskäigud meeldivad, siis ütlen ma seda veelkord - mulle meeldivad need kahetunnised metsajalutuskäigud! Miks? Sest seal on igakord midagi uut ja ilusat ja põnevat. Rada ei lähe otse, rada läheb üles, alla, vasakule ja paremale ja lõppu nagu ei näigi tulevat (mis iseenesest ei ole väga motiveeriv), aga künkad vasakul ja paremal on nii kauuuunid, et oiiia ja keela (põhiline väljend Oru Pearul vist).

Rohkem mulle praegu midagi ei meenu. Ma arvan, et ma sel nädalal rohkem ei kirjuta, sest pole niiväga midagi kirjutada. Täna tuleb ema õde terve kambaga külla jausele (hoia ja keeeelaaa), homme lähen juuksurisse Elmariga, sest ma ei näe enam midagi ja õhtul on käsipall (kolm korda nädalas). Laupäeval tahaks midagi põnevat teha, tahtsin Linzi sõita, aga keegi ei reageeri mu küsimustele ja Viini ka keegi tulla ei viitsi, niiet peab vist kohaliku kinoga leppima. Ja pühapäeval lendab juba vahetusisa tagasi Saksamaale, niiet saab jälle rahulikum elu olema. See kisa meeldib mulle ka, aga midagi pole teha.

Järgmisel nädalavahetusel on YFU seminar ja nädal pärast seda on gümnaasiumiball ja siis millalgi sõidan loodetavasti, arvatavasti Viini, et Jennit viimast korda näha, enne kui ta 5. veebruaril tagasi Soome sõidab, ja eile kuu aja pärast sõidame juba Saalbachi. Ahja, sellest ma polegi vist üldse kirjutanudki! Mainin lihtsalt, et semestrivaheajal, mis on veebruari teisel nädalal, sõidame Saalbachi ema, Elmari ja Lauraga. Jeeeeeeee!

Tsau, kallidmusidkallidkallidkallliiiidddddd!

ps- unustasin mainida, et Austria oli Pisa testi tulemustes maailmas tagant neljas ehk 31. ja Euroopas viimane.