elust enesest

Vahepeal on ikka veel selline tunne, nagu ma näeks und või soriks oma unelmates või loeks raamatut kellegi teise elust. Sest nii, nagu praegu aeg must mööda lendab, ei ole veel mitte kunagi minuga juhtunud. See unistustes olemise tunne toob mind vahel mõneks sekundiks ka maa peale. Kehalise kasvatuse tunnis järsku käis plõks - ma olen siin päriselt, ma ei kujuta seda ette, ma mängin austerlaste võrkpalli (jah, jälle), ma ei loe seda raamatust või kellegi blogist, MINA seisan siin oma liha ja verega. Teate ka, kui raske sellest aru on saada? Igatahes mul on.

Võib-olla paneb selline unistustes ringihulkumine mind tegema rohkem selliseid asju, mida ma muidu ei teeks, astuma endale ise tehtud piiridest üle, hoidma sõnu hammaste taga, mis kellelegi haiget võivad teha.

Uskumatu tegelikult, kuidas aeg teatud olukorras inimest mõtlema paneb tema enda elumõtte, eesmärkide ja nende püstitamise peale. Kuidas see aeg selles pääsematus olukorrast inimest võitlema sunnib nii enda kui teistega. Vahetusaasta välismaal on midagi, mis muudab elu. Elusid. Rohkem kui ainult elusid, sest muutub lihtsalt nii, nii palju.

Kui ma siin olles ühe teatud inimesega vahetusaasta teemal rääkinud olen (nime ei nimeta), saan ma ikka ja jälle aru, kuidas üks inimene, kes vahetusaastast ainult teiste juttude läbi teab, arvab, et tegu on aastaga, kus sa õpid arvatavasti (loodetavasti) kohaliku keele ja tutvud mõne kultuursema punktiga ja sellega asi piirdub (ja no loomulikult muidugi see ka, et "sa ju niikuinii said seal aasta aega puhata"). Kui te tänaseni nii arvasite, siis ...

Niiet tegelikult teeb mulle natuke (või tegelikult päris palju) muret see, et kui ma tagasi tulen, kuidas ma oma vanasse seltskonda tagasi saan sulanduda, millise tüki ja kuidas ja millal ma enda küljest ära pean võtma ja karpi hoiule panema, et õigel ajal välja võtta ja teistele vaatamiseks laiali laotada..

Aga mitte mingi hinna eest ei annaks ma seda vahetusaastat tagasi ega vahetaks mitte millegi muu vastu ega kahetse ettevõetut. Ma olen päris palju siin olles läbi elanud, õppinud, küsinud ja vastuseid saanud. Elu ei ole ainult kodus minu toa nelja seina vahel, bussis ja klassiruumis. Elu toimub maailmas.

Seda jutukest olen ma teile juba miljon korda üritanud kirjutada, aga kordagi pole teoks saanud. Selle jaoks peab lihtsalt olema see õige tuju, meeleolu, keskkond ja.. mõte. Hea meel, et selle lõpuks kirja sain, loodetavasti kõlbas lugeda ka.

Aga nüüd ilmast. Üleeelmisel nädalal oli megailusad ilmad, eelmisel nädalal sadas vihma ja nüüd eile sõime väljas lõunat, sest õues oli lihtsalt niii soe!! Mul on teist tegelt ka megakahju seal Eestis, et seda lund nii kaua taluma peate..

Eelmisel nädalal juhtus tegelikult päris palju. Kirjutan lühidalt, pole viitsimist pikalt laterdada (kirjutades laterdatakse? :D).

Umbes kaks kuud tagasi tuli Horni lähedale mu vahetusema sünniküla kõrvalkülla uus vahetusõpilane Austraaliast. Küll mitte YFU, aga Rotaryga. Ta oli isegi kohalikus ajalehes, sest ta klass käis tal lennujaamas vastas. Otsisin ta Facebookist üles ning sain teada, et ta isegi ei teadnud, et me kuidagi omavahel tuttavates peredes oleme. Saime siis möödunud esmaspäeval kokku, jalutasime Hornis ringi, rääkisime pikad jutud maha ja.. mis te arvate mis keeles? Ta pole mitte kunagi varem saksa keelt õppinud, ta on siin olnud natuke vähem kui kaks kuud ja ta räägib sama head saksa keelt kui ma umbes.. kolm kuud tagasi võib-olla. Et siis väga head sellise lühikese aja peale! Ja nagu USAst pärit Mollylgi, on see Larissal (see uus võp) ka esimene võõrkeel. Huvitav, eks?

Mis ma siis veel tegin? Meil olid kolmapäevased pärastlõunased tunnid hoopis teisipäeva peale tõstetud, sest "külla" tuli Austria ansambel vms 5/8 (Fünf Achterl vms) ja nendega kirjutasime me kahe klassi peale kokku laulu. Täiega äge lugu sai ja õpetaja pakkus meile võimalust seda täna isegi esitada kontserdil (kus peaesinejaks Anita Horn ehk mu vahetusisa õde), aga kuna see nii paljudele nii nõme laul ikkagi tundus (kuigi kohapeal rõõmust rõkkasid ja jalgu käsi plaksutasid), siis jääb ära. Vaatame lähme perega sellegi poolest.

Tegelikult olin teisipäeva öösel vastu kolmapäeva üldsegi üksi kodus, sest vahetusema ja vahetusisa läksid Saksamaale isa korterist asju ära tooma, sest see praegune projekt jääb tal pooleli vms.. Laura läks ka sõbranna juurde ööseks, muidu oleks tal oma kipsiga liiga palju tegemist olnud bussile jne saada. Ülimalt meeldiv oli vahelduseks üksi kodus olla ja teha seda, mida hing ihkab (ehk täiest kõrist laulda, klaverit mängida ja muidu ringi tõmmelda)..

Neljapäeval oli meil koolis Känguru test, mis kujutab endast loogilise mõtlemise testi. Jaa, tegin ka kaasa. Katastroof. Ainult tekstülesanded ehk saksa keel eriti ära väänatult :D

Laupäeval oli aga vanas piimatehases jälle pidu, käisin, sai palju nalja ja hommikul veerand 5 koju.. ups :D

Okei, aga nüüd aitab, joogijanu on ja varsti kontserdile!

baba!

kevadväsimus

Nüüd, kus mul viimasest nädalast nüüd midagi niiväga palju erilist kirjutada pole, kirjutan teile hoopis siinsetest vastlapühadest. Kohalikus keeles nimetatakse vastla(teisi)päeva "Faschingsdienstagiks" ehk "karnevali teisipäevaks". Igatahes, on see mingil määral kirikuga seotud ja pärast seda algab too paastuperiood. Vastlapäeva, või õigemini, karnevali teisipäeva puhul toimub siin igasuguseid maskiballe, karnevale jne (nii lastele kui täiskasvanutele). Tegelikult on need ballid ja karnevalid minu vahetuspere sõnul kõik Saksamaalt pärit. Ja kui ma siis küsisin, et mis siis Austriale omapärane on, ei tulnud neile midagi peale moosipirukate meelde :) Jah, moosipirukad on siin vastlapäeva piduroaks. Ei mingit hernesuppi või vastlapirukat või pikka liugu!

Aga nüüd siis minu nädala juurde.

Pärast eelmise postituse kirjutamist läksin käsipallitrenni, tulin koju, varsti jõudsid mu endised klassiõed Isabella ja Lisa HAKist siia. (ma pean ütlema, et ma ise ka ei osanud üldse uskuda, et see läbi läheb, et nad meil ööbida võiksid, aga kuna vahetusema neid kui Astridi häid sõbrannasid tundis juba varem, siis läks see kuidagi eriti lihtsalt..) Nimelt, esmaspäeva õhtul, ehk Faschingsmontagil ehk karnevali esmaspäeval toimus meie väikses külas pidu! Siin on kaks külalistemaja (nende nimed on Gasthaus, aga tegelikult ei tähenda see Austrias üldse, et seal magamiskohti on! Seal saab tavaliselt lihtsalt süüa. Meie külas ühes on külalistetuba ka, teises pole) ja ühes on suuremat sorti saal (teises ma pole käinud ;)), mis oli lihtsalt rahvast täiesti äärest ääreni ja otsast otsani täis - uskumatu. Rodingersdorfis pole minu siinoleku ajal veel kunagi nii palju rahvast olnud! :D Autosid olid kõik kohad täis ja jah. Pidu iseenesest oli väga lõbus, aga mis mulle ei meeldinud (ma ei saa seda ütlemata jätta), oli see, et seal sees võis ju ka suitsetada, loomulikult ei olnud seal ei mingit konditsioneeri, niiet ühel hetkel ma lihtsalt jooksin uksest välja, mul polnud enam õhku! Kõik oli paksult suitsu täis, täiesti uskumatu, et see lubatud on! Seal lihtsalt ei olnud võimalik hingata. Lõpuks siis vabanes ühes tagumises otsas üks laud, kuhu me istuma läksime (üks endine klassiõde oli veel, Jessica), ja seal oli hea olla.

Koju läksime kell 2 hommikul ja äratus oli, nagu tavaliselt, kell 6, niiet koolis oli päris jube olla, ausalt öeldes :D

Tegelikult on teisipäev see kõige õigem pidupäev, niiet teisipäeval kell 16 hakkas Hornis pidu pihta, aga sinna ma enam ei viitsinud minna. Olin õnnelik kodus oma teki ja padjaga ja unega. Teisipäeval oli ka ma pakun, et pooled koolis ära maskeeritud. Üks klass oli ülenisti pidžaamades, osad arstide, loomade, hipidena jne. Kõike leidus :) Mulle meeldib, kuidas inimesed sellega kaasa lähevad.

Kolmapäeval ja neljapäeval käisin jooksmas jälle, neljapäeval sain mingi räige jalavalu endale, aga läks üle. Reedel oli mul trenn kohe pärast Laura trenni, ja kui ma siis pärast koju jõudsin, sain teada, et Laura oli oma jala kuidagi trennis tagurpidi joostes välja väänanud. Ja siis laupäeva hommikul, hahaha :D, päike oli juba kõrgel taevas (vähemalt nii mulle tundus), ja vahetusisa tuleb mu toa ukse peale koputama.. koputab ja koputab ja ma hüüan kogu aeg, et jaa, jaa! Ja siis teeb ukse lahti ja küsib, et kas ma Spitali tahan minna, et 10 minuti pärast on ärasõit. Ma mõtlesin, et jutt käib Laura käsipallimängust ja ütlesin, et ei, ei, ei, ma ei jaksa. Ja siis magasin edasi oma rahulikku und. Mõne tunni pärast kuulen, et jõuavad tagasi, teen silmad lahti, vaatan kella - 10.30. Hahahaa, ma mõtlesin, et kell on juba 14 vms :D Ja siis tõusin üles, läksin vaatama, kus nad siis käisid. Sest ainuke koht, mille nimi Spital on ja kus ma käinud olen, on Spital am Pyhrn, kus meil keskaastaseminar oli YFUga. Olin veidike segaduses! Lõpuks tuli välja, et ma olin ära unustanud, et Krankenhausi ehk haigla kohta ütlevad nad ju ka Spital ("Hospitalist" :D) JA siis sain teada, et Laura sai kipsi ja kargud, ajjeee! Neljaks nädalaks käsipallile kriips peal, pluss pärast seda on neil täpselt Schikurs (ehk lähevad terve klassiga kuskile mäele suusatama/lauatama), mis tal arvatavasti ka ära jääb, ja siis on juba vaheaeg. Nooo tere tali :D Ma tegelikult just reede õhtul mõtlesin, et väga hea, ilm on nii ilus, saaks nädalavahetusel Lauraga õues käsipalli jaoks harjutada :D Iroonia missugune. Igatahes, need kargud on siin majas uus atraktsioon ja trepid on Laura suured sõbrad.

Eile õhtul käisime veel Opa sünnipäeva puhul Omal ja Opal külas ka, Oma oli virsikukooki küpsetanud ja jõime teed.

Mulle igatahes tuleb kevadväsimus peale ja kooliks on nii palju õppida, et ma vaikselt matan pead juba mulla alla, ei jaksa. Tööd on mingi kaks korda semestris ja siis on kõik kohe samadel nädalatel vms ehk siis sigapalju materjali. Ma siin eile ja täna olen väga kõvasti psühholoogiat õppinud, eks näis, mis sellest saab. Saksakeelse raamatuga, mida me kunagi ammu lugesime, sellega ei jõudnud ma tookord valmis, see oli nii väsitav, ja selle peale tuleb nüüd ka töö. Ja sada muud asja veel. Ei tea, kuidas selle üle elan. Eks näis :)

Olge teie ikka tublid ja veel tublimad edasi, sest isegi kui meil siin praegu päike paistab ja on 10-15 kraadi sooja (jube palav jooksmiseks, juba proovitud), ei ole seda energiat kuskilt võtta ega tulemas näha.. Hommikust õhtuni tahaks magada (sest unes on vahel ikka parem seigelda kui reaalsuses).

Baba! (:

ps. kirjutage-joonistage mullleeeeeee!

kino, gschnas

Kuna mul sai nüüd internetis lugemismaterjal otsa, otsustasin oma pilgu blogisse pöörata. Parem ikka tihemini ja vähem kirjutada kui harvemini ja liiga palju.. Niikuinii suudan ma jälle liiga paljut vadrata, aga ikka juhtub.

Eelmisel nädalal olin ma siis meie paralleelklassis gümnaasiumis, mis, tuli välja, on reaal- ja humanitaarkallakuga. Seetõttu toimusid enamus tunde nii, et klass oli kaheks või kolmeks jaotatud. Humanitaarpoolel on rohkem ladina ja prantsuse keelt, reaalpoolel matemaatikat, füüsikat ja keemiat vast ka. Mulle isegi täitsa meeldis, et need reaaltunnid olid niimoodi väikestes rühmades, (nojah, minu klass on ju tegelikult sama suur :D) sest siis saab õpetaja rahulikumalt asju seletada ja rohkem küsimustele vastata. Täna oli mul juba hirm enne esimest tundi - milleks oli matemaatika - et kuidas nüüd õpetaja reageerib, kui vähemalt kaks õpilast polnud koduse tööga hakkama saanud (mina sealhulgas) ja ülejäänud polnud seda arvatavasti puudutanudki. Õnneks või kahjuks ta isegi vist ei mäletanud, et koduse töö andnud oli ja kisa oli vähem. Aga mis mind närvi ajab, on see, kuidas lihtsalt üks inimene ei suuda oma suud kinni hoida ja terve tunni oigab, OIGAB ja hädaldab. Terve tunni. Jube. See ajas mind täna juba suht närvi, aga tuleb ennast ikka vagusi hoida.

Kuna ma eelmisel nädalavahetusel kellegagi kinno minna ei saanudki, siis leppisime Steffi ja Luciaga kokku neljapäevaks ja nii me siis jalutasimegi pärast kooli Steffi poole, kes Hornis elab, sõime ta ema tehtud megahead soolast struudlit ja muffineid. Ja siis tegime me midagi, mida ma esimest korda oma enda kätega teha aitasin - värvisime Steffi juukseid :D See oli tegelikult päris äge, mõtlesin et juuksuriks hakata poleks ka paha mõte, täitsa meeldima hakkas see mökerdamine :D Pärast ma-ei-tea mitme tunnist ootamist, lauamängude mängimist ja teleka vaatamist läksime kinno "Freundschafts Plus" vaatama. Hea film oli. Ja ma pean ikka tihedamini kinos käima.. Aga ikka kuradi kallis lõbu on! 8 eurot seanss! (Muideks vaatasin isegi, kuidas Eestis kinopiletite hinnad on, õnneks on veel samad, vaadaku, et ei tõusku :D) Aga kinolõbu on siin suht harv ja kell 19.45-le seanssile tuli täpselt nii palju nagu 5 inimest, meie kolmekesi sealhulgas.

Reedel oli mul ainult 4 tundi ja kobisin koju. Kui Laura ka koju tuli ja lõuna ära sõime, läksin millalgi hiljem jooksma.

Üldsegi käisin eelmisel nädalal lausa kolm korda jooksmas, uhke olen enda üle kohe :D Trenn jäi ka terve nädal ära, sest.. pikk jutt, sitt jutt. Aga reedel jäi ära sellepärast, et laupäeval toimus suur "karneval" või asi, nad ise ka ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga nimi oli sellel "Gschnas". Selle "kostüümidega peo" korraldavad igal aastal Eggenburgis käsipallimeeskonnad - st, et nagu ballidelgi, korraldajad on baarides, teenindajate ja koristajatena jne. Mul oli suur õnn pääseda 8-eurosest sissepääsmest ja teha kolm tundi baaris tööd (ma oskan ka nüüd Pina Coladat kokku segada, ajee!) ja kõige lõpuks ei pidanud ma veel oma jookide eest ka maksma. Kui mu tööaeg kell 11 läbi sai, siis ma takerdusin erinevate inimeste külge oma meeskonnast, sest mitte kedagi teist tuttavat mul seal ei olnud.

Ahjaa, õige. Teemaks oli sel aastal kummituste ja õuduste loss, ehk siis suur enamus kohalolijatest olid näiteks väga verised arstid, kohutavate näomaalingute, voodilinade ja ma ei tea millega veel kohale tulnud. Väga lõbus oli igatahes nende kostüümidega. Käsipallimeeskond oli endile nahkhiiretiivad tellinud, aga ma jäin nendele JAH ütlemisega hiljaks, niiet jäin neist ilma. Läksin siis laupäeval veel poodi ja valik oli suhteliselt.. kesine :D Leidsin mingid eriti naljakad sarved ja panin pähe :D

Naljakas oli see, kui ma Elmarile sõnumi saatsin, et kui ta ära sõidab, siis mind ka kaasa võtaks (ma läksin varem kohale) ja siis tuli vastu sõnum "name ort" ("nimi koht"). See oli lihtsalt nii naljakas. Lõpuks Fiona, kellega koos olin tol hetkel, küsis, et kas tal pole su telefoninumbrit äkki. Ja siis tuli jah meelde, et tal mingid jamad telefoniga ja võib-olla tõesti ei ole.

Naljakas oli veel see, et kuna ta siis pidi mulle ütlema, kui ta ära läheb, otsisin ma teda umbes tund aega ja andsin siis alla, helistasin vahetusemale, et ta mulle järele tuleks ja tuli välja, et Elmar oli juba kodus :D See tegi mulle kõik väga nalja, hea oli olla ja kokkuvõttes olen õhtuga ülirahul. Nalja sai ja tantsu sai ja äge oli :)

Aga kuna siin on põhimõtteliselt pea igal pool avalikes siseruumides suitsetamine lubatud, siis oli õhk kohutavalt kuiv ja pühapäeval oli mu hääl lihtsalt täiesti ära (see tuleb ette sama tihti nagu kuuvarjutus) ja täna ka veel natuke.

Leidsin kohaliku ajalehe veebiväljaandest ka uudise meie valimiste kohta, paberil neid lehti meile koju siia ei käi :(

Vaatasin eile õhtul err.ee'st kuskilt valimisi ja kella 10 ajal andsin alla, kui tulemused peaaegu kõik teada olid, ja läksin magama. Hommikul suutsin ennast suurema vaevata püsti ajada ja koolis oli mõnus teisi näha üle pooleteise nädala, mõnel ilus päevitus ka peal ja meel rõõmus, teine ei suuda oma vinguvaid toone endale hoida :) Aga ikka juhtub, seltskond on kirju, ilm on ilus ja linnud ka laulavad, tegelt ka!

Ma ei viitsi teile täna kahjuks Faschingsdienstagist ehk homme olevast vastlapäevast kirjutada, aga seda teen järgmisel korral..

Ahjaa, täna ütles mulle Jaqui, et Eestis võitis valimised Andrus Ansip! Naljakas. :D

PS! Lisasin Picasasse ka hunniku pilte üle pika aja!

poliitikud ja telekas ja trauma!

No tere, tali :) Meil on kevad! Ma lihtsalt armastan praegust ilma, võikski nii jääda. Ei ole palav, ei ole külm, on mõnus kinnaste ja sügiskevad jopega ringi käia. Täna käisin isegi jooksmas (wow).. Tegelt oli nii, et kuna käsipall täna ära jäi ja peaaegu alati just käsipalli trenniga samal päeval on lihtsalt megailus ilm, siis ma sain lõpuks seda ilusat võimalust kasutada. Iluuuss! ja mõnus :)

(kõrvalolev pilt võib segadust tekitada.. tegu on nädal aega vana pildiga! :D)

Möödunud koolinädal oli kuidagi nii lühike.. Lihtsalt sellepärast, et kolmapäeval käisime klassiga St Pöltenis, kus toimus "Politik hört zu" ehk "Poliitika/kud kuulavad pealt". Kogu värk toimus nii, et kohale tulid 9 koolist ühe klassi õpilased ja tegid ettekandeid, kokku oli kolm teemat. Kaks tükki olid seotud Euroopa Liidu kui koduga (migratsioon, miks ja kuidas, +/-) ja meie teema oli "Mobilität - Arbeitsplatz" ehk "Liikuvus - töökoht". Enamuse tööst tegi siiski ajalooõpetaja ise ära (kõik olid ta peale pahased, aga ma usun, et mu klass niikuinii ei oleks ise mitte midagi teha viitsinud), meie aitasime ainult koolis tehtud küsitluseks küsimusi välja mõelda ja pärast tulemused välja lugeda jne. Õpetaja tegi ettekande ja lõplikud kokkuvõtted ja klassiõed Michelle ja Jacqueline kandsid ette. Kokku oli siis kohal umbes 200 õpilast terve Alam-Austria peale ja mul oli au olla nende 200 sees :) Pääsesime telekasse ka, sest kohalik telekanal ORF oli ka kohal, aga väga väikselt ja eriti meid üles ei leia, aga juba see teadmine, et olen Austria televisioonis, on äge :D Pärast tehti meist veel mingi klipp, saame kuskile reklaami/lühifilmi, mis aprillis välja tuleb. Äge. Kooli meil sellel päeval üldse ei olnud, Horni jõudsime tagasi ca pool 3. Jacqui näitas mulle, kus Hornis raamatukogu on (kõige ulmelisematel aegadel avatud raamatukogu), ja jõlkusime niisama ringi. Mul oli kaks tundi bussini aega, ühe tunni veetsin Jacquiga ja teise rändasin niisama mööda tänavaid ringi. Ilm oli superilus.

Nii naljakat versiooni oma nimest pole ma veel kunagi kuulnud :D

Neljapäeval oli tavaline koolipäev.. ja reedel sõitis 9 õpilast 12-st Hispaaniasse, niiet võtsime Husnaini ja Saskiaga suuna gümnaasiumi 7B klassi poole. Õigemini Saskia pole viimasel kolmel koolipäeval kooli veel jõudnud, sest reedel oli ta "haige" ja nüüd on päriselt haige :D See klass, kus ma nüüd nädal aega olen, on minu jaoks täiesti uusi ja tundmatuid inimesi täis. Nende paralleelklassist tean selle eest pooli! :D Aga hea vaheldus ja ma pean ütlema, et on ikka vahe sees küll, kas oled Aufbaugymnasiumis või tavalises Gymnasiumis (vahe on selles, et kui sa tuled Hauptschulest gymnasiumisse, mitte gymnasiumist gymnasiumisse, siis.. aufbaugymnasiumis on kergem (lihtsalt kõik on laisemad - õpetajad ja õpilased ise ka) ja nii lähevad mõned veits lahjemat rada pidi..). Vahe minu jaoks on selles, et mu õiges klassis toimub suht uimerdamine ja huvi õppimise vastu on suht nullilähedane. Rohkem toimub igast plämaajamist kui õppimist ennast. Ja need kolm koolipäeva nüüd selles klassis näitavad mulle, et õpetajad ise võtavad ka minu enda klassi tundides asja ikka eriti lõdvalt (osad õpsid kattuvad).. Ja õpilastel on nendes klassides ka huvi õppimise vastu, ei ole mingit näägutamist terve keemia ja matemaatika tund (mata õps on lihtsalt super selles klassis, kus ma praegu olen). Igatahes, olen praegu rahul. Ainuke häda on, et osades tundides nagu prantsuse/inglise/ladina keel pole mul midagi teha, inkas neil ka oma programm ja õpsil on suht suva, kas me üldse kohal oleme (keegi ei kontrolli meid).

Täna olin religiooni tunni ajal direktoril abiks andmeid arvutisse sisestamas, hea vaheldus niisama passimisele..

Nädalavahetusel lugesin inglise keele tunni jaoks raamatut "Lord of the Flies" ehk "Kärbeste jumal" William Goldingult. Ma olen seda kunagi ammu eesti keeles ka lugenud ja siis ma mäletan, et ma tekitasin sellest endale mingi hullu lapsepõlvetrauma (aga ma saan vist kohe jälle uue trauma), sest see raamat on lihtsalt nii.. reaalselt jõhker, minu mõistuse vastane ja nii edasi. Igatahes, hea on seda kõike meelde tuletada jälle, sest enamustest raamatutest ei mäleta ma siiski midagi peale omaenda emotsioonide..

Seda raamatut peame tegelt lugema ainult 3 peatükki, aga kui ma juba alustasin, siis loen lõpuni (ma kahtlustan, et ma olen vist ainuke ka oma klassist, kõik on liiga laisad).

Laupäeval tahtsin kinno minna, aga ei leidnud kedagi, kes tuleks, ja võib-olla oli hea ka, sest lõpuks tuli välja, et mul pole transportigi :) Lähen siis neljapäeval Steffi ja Luciaga kinno "Freundschafts plus" vaatama (keine ahnung mismoodi see inglise või eesti keeles kõlab)..

Vermisse euch!! Bis bald wieder :)