lumi tuli, pakk tuli, valge maa ja suusatamine

Kui tõesti arvate, et mul on täna superpalju energiat ja viitsimist teile kirjutada, siis eksite. Aga kuna te mulle väga meeldite ja ma teid niiväga igatsen, siis ma ikkagi otsustasin kirjutamisega alustada.. Loodetavasti lõpetan ka!

Ahjaa, ühe postituse kommentaaridesse sain Tiuxilt sada küsimust, teadke, et mul on neile küsimustele vastusteks plaanis teha eraldi postitus, sest neid on palju ja need kõik on tõesti päris head küsimused ja korraga mulle meelde ei tule.. :)

Täpselt paar tundi pärast seda, kui ma eelmise blogipostituse valmis sain, oli maa valge :) Tänaseni lumi maas, ca 30 cm, eile oli külma lausa -15!

Esmaspäeval.. mis ma tegin? Ütleme nii, et kirjutasin inglise keele tunnis Schularbeiti ja kui ma 60 minutit pärast alustamist valmis sain, siis sain aru, et üks tund on veel aega, aga keegi mulle seda ei öelnud ja ma ei osanud küsida ka. Oleks saanud parema essee kirjutada jne. Ma arvasin, et läheme lihtsalt natuke tunniajast üle..

Käisin pärast kooli FZ-s üksinda. Te ei kujuta ette ka, kui raske on leida inimesi, kes oleksid midagi nõus väljaspool kooliaega ette võtma. Mu klass on täis meeletult toredaid inimesi, aga kui teha ettepanek kuskile minna või midagi teha, siis on alati ees mingi takistus, nt, et buss läheb (ma ütleks, et see probleem on tõsine probleem), vaja õppida (veel hullem) jms.. Kuna hetkel on juba poolepeal, või alles algusjärgus, Schularbeitide ja Testide periood, siis Austria õpilastel tuleb pähe ainult üks mõte ja see kõlab umbes nii nagu Lenin ütles: "Õppida, õppida, õppida." Seda ütlesid mulle juba mõni aeg tagasi ühed peretuttavad, kes külas käisid. Iseenesest on ju tore, et nad õpivad, õpivad ja õpivad, aga mul on igav :(

Õhtul hakkas Laura õhtusöögilauas rääkima midagi oma bioloogia ettekandest, mida ta ette peab hakkama valmistama, ja siis ema ütles, et ta midagi lihtsat valiks. Laura ütles, et jah, teeb siis Regenwurmist ehk vihmaussist, aga ma ajasin selle sõna sassi Regenbogeni ehk vikerkaarega ja peksin veits segast, pärast saime korralikult naerda :D

Teisipäeval jäi jälle viimane tund ära, juba ma-ei-tea-mitmendat-korda-järjest. Käisin üle väga-väga pika aja emaga koos toidupoes, kui Laura klaveritunnis oli, sain ennast veits asjalikuna tunda (millest ma puudust tunnen) ja leidsime isegi tatra ühelt varjuliselt letilt üles. Ainult, et see tatar oleks nagu ära kooritud olnud, ta oli veits rohekas.. ? Kas ta on siis toores või mis temaga tehtud on?

Aga.. Õhtul.. Tegime ise advendikalendrit! Õigemini, kuna Laura õppis, siis mina tegin ja ema sidus kinni. Ma pole mitte kunagi ise teinud, isegi mitte tulnud selle idee peale, et ise teha või et kuidas üldse? Aga Austrias on see täiesti tavaline, vist isegi traditsiooniline, et lapsed endale ise teevad - ei mingeid päkapikke :( Üks mitmekordne köis, 24 väikest kotikest, kus numbrid peal ja nöörid küljes. Eelmisel nädalal käisime seal suures Metro poes ja ostsime sealt väga palju komme ja šokolaadi, ma ei saanud siis veel täpselt aru, miks, kuidas, mille jaoks?, aga kõik need olid vajalikud advendikalendri jaoks. Igasse kotti 1-2 kommikest, seod kinni ja siis seod köie külge ja ongi valmis. Tegime ainult mulle ja Laurale, sest Elmar on niikuinii enamuse ajast kodust ära. Kusjuures eelmisest aastast oli veel ühe advendikalendri sisse jäänud komme.. :D Astridi omad vist, kes otsustas lihtsamat teed pidi minna ja lihtsalt sahvrist kommi võtta.

Kolmapäeval sai rõõmsalt juba esimese kotikese avada ja jälle kooli minna. Sain nii targaks, et Austrias saavad õpetajad ca 1300 eurot kuus palka, bruto.

Mul on igal kolmapäeval kaks vaba tundi järjest, sest teistel on religioon ja teine on lõunapaus. Läksin siis religioonitunniks nö söögisaali raamatut lugema, tund sai läbi ja jäin teisi sinna ootama, sest nad tavaliselt tulevad.. Keegigi tuleb. Aga kuna lihtsalt mitte kedagi ei tulnud, kerkis mul kerge kuri kahtlus, et midagi on mäda. Hakkasin kõigile helistama, keegi vastu ei võtnud. Lõpuks hakkasid tagasi helistama või sõnumeid saatma, et helistasid, mis tahtsid? Ühesõnaga, tuli välja, et kuskil jutu sees oli nii muuseas poetatud, et kolmapäeval pärastlõunaseid tunde pole. Ma olin veits pahane, et ma sellest niimoodi teada sain ja sain pmst ka väikse süüdistuse osaliseks, et ma pean ju seda teadetetahvlit iga päev (????) vaatamas käima, kas mul mõni tund ära jääb või ei. Olin pahane. Buss oli ka selleks ajaks juba läind ja järgmist oleks ma 3 tundi ootama pidanud, niiet ÕNNEKS oli emal vaba päev ja ta sai mulle järele tulla. Otsustasin oma pettumust mitte enda sisse korjata ja veidikene kellelegi kasulik olla ja füüsilist tööd teha, niiet läksin lund rookima. Ema oli seda juba 2 korda teinud, aga kuna tuul oli mega ja sadas korralikult, siis pärast minu rookimist olid ka juba kõik kohad täis tuisanud, aga vähemalt oli mul hea olla.

Mõni tund hiljem aga väike koputus uksele ja "tere-tere, teile tuli päris raske pakk". Jeeeeee! Kommid, saapad ja lumelauasaapad, väiksed jõulukingitused perele ja oi kui õnnelik ma olin. Pärast seda tõstsin Astridi lumelaua nende talveatribuutide (?????) kambrist välja ja kruvisin klambrid oma meelt mööda paika. Päris kaua aega võttis see. Lisaks olid tal millegipärast klambrid vastupidi pandud, mille poindist ma väga aru ei saanud ja mugavuse poolest see ka nagu millegagi silma ei paista, niiet tegin kõik ümber - loodetavasti ta ei pahanda :D:D

Neljapäeval aga käisin FZ-s umbes poolteisttundi, jälle üksi kahjuks, siis leidsin endale veits poodides ringe peale tehes tegevust ja jalutasin tagasi kooli ca kella 5-ks. Koolis oli Elternsprechtag ehk siis kõik õpetajad on kohal, kõik vanemad võivad tulla ja minna oma lapse arengu kohta nende õppeaines aru pärima jne. Ema läks ka ja päris Laura õpetajatelt, aga astus ka minu klassijuhataja juurde sisse ja sai sellise toreda positiivse laengu sealt, et mul oli ka pärast hea olla. Klassijuhataja on mul hispaania keele ja muusika õpetaja.. Hispaania keele tundide asemel on mul väikestega saksa keel ja millalgi olevat mu klassikaaslased talle poetanud sellised toredad sõnakesed, et "aga mis Britaga saab, ta ei tohi niimoodi ära minna nagu need eelmised võpid" vms, niiet mul oli hea olla :)

Aga reedel oli matemaatikas järjekordne Schularbeit ja ma peaks ütlema, et meie õpetaja on väga ebastabiilne oma õpetamisega. Ta on jube närviline tundides ja ta ise ei tee kunagi midagi kaasa, ei valmista midagi tundideks ette (teeks õige nii, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis praeguse 11. c matemaatika õpetajaks oleks Kadri Pensa? Palun? Ainuke asi, mille pärast ma tõsiselt mures olen) ja kohati on tal loogilise mõtlemisega probleeme, mis mind lihtsalt haigutama panevad. Ühesõnaga tuli meile Schularbeiti üks teema, mida ma olin juba Eestis õppinud jnejne, ja siin olime me seda lausa ühe korra tunnis läbi teinud (aga mitte kordagi koduseks ülesandeks saanud) ja seetõttu polnud mul õrna aimugi, mida ma tegema pean, kui ma ülesande juhendit lugesin, sest lihtsalt üldse ei jõudnud pärale, mis asi on Abspaltung vms. Ma isegi ei tea kuidas see eesti keeles kõlab, aga pärast töö ära andmist sain teistelt teada, mida ma tegelikult tegema pidin. Niiet seekord ei olnud minu kord. Aga matemaatika õpetaja ei saa olla nii tujukas ja nii ebastabiilne, loogilise mõtlemise "lünkadega" jne. Endal peab tal olema süsteem, kuidas õpetada, kuidas tundi anda, kuidas midagi "serveerida". Ja selle asemel, et pidevalt RÄÄKIDA, võiks ka mõne valemi vahel tahvli peale kirjutada, et keegi aru saaks, millest ta üldse räägib. Okei, aitab sellest.

Õhtul ma ei mäleta, et ma midagi asjalikku teinud oleksin väga..

Laupäeval aga sõitsin pärast lõunasööki koos ühe tšehhist pärit tüdruku Ann-Maryga Viini, et "Harry Potterit" inglise keeles vaadata ja hiljem Viini Christkindlmarkti avastada. Ann-Maryst ma pole varem üldse rääkinudki, aga ta on siin üksi, elab internaadis ja käib iga kuu korra kodus, Tšehhis, sest internaat suletakse üheks nädalavahetuseks jne. Meil on samad probleemid, samad mured ja samad emotsioonid. Muideks tuli välja, et Tšehhis on õlu odavam kui vesi ja neil on pärast kooli iga päev kombeks baari minna õlut jooma. Huvitav. Aga "Harry Potter" oli hea, veits uimane, aga hea, Christkindlmarkt oli väga kohutav. Seal oli nii palju rahvast, et lihtsalt üldse ei saanud rahulikult olla, see oli koooohuuutaaav. Kahjuks. Aga sai palju huvitavaid ja ilusaid asju näha ja katsuda. Lõpuks otsustasime, et kuna meil midagi teha pole, lähme kohe tagasi rongijaama.. Ma soojematel ilmadel mõtlesin, et miks Wien Spittelau rongijaamas ühtegi pinki pole, seekord mõtlesin, et miks kuradi pärast pole seal soojendust? Õues oli lihtsalt megakülm ja seal sees täpselt sama temperatuur, sest see avatud jaam! Kohutav! Me pidime kangeks külmuma seal, Ann-Maryl olid jalad krampis ja me lihtsalt hüppasime ühest perrooni otsast teise, et veidikenegi verd liikuma saada. Kui rongiga tagasi jõudsime, oli siin külma -15 kraadi ja see oli lihtsalt nagu kõrbekülm vms, läbilõikav.

Täna, pühapäeval, aga oli hommikul kirikusse minek.. Millegipärast, ma ei saanud täpselt aru, miks, ei äratatud mind üles ja kell 8 mindi kirikusse, ma magasin oma õndsat und kella 10-ni. Ma tundsin ennast nagu veits halvasti, et miks nad mind siis ikkagi üles ei äratanud.. Igatahes kuna homme on 6. detsember ja (lisaks mu ema-isa pulmaaastapäevale) Püha Nikolause sünnipäev, siis on Austrias (sain teada, et Tšehhis ja Saksamaal ka) kombeks kirikusse minna ja väiksed lapsed saavad kelleltki, kes on maskeerunud Püha Nikolauseks, väikse kommikotikese, sest kunagi ammu aega tagasi oli see samamoodi olnud - Püha Nikolaus tõi vaestele ja lastele (vist) süüa vms. Ainult et täna on see nii, et Püha Nikolaust ennast enam ei ole, vanemad maksavad aastas 245 eurot kirikule ja vaene pole siin ka keegi. Lihtsalt ilus näitemäng ja mul on natuke kahju, et ma seda pealt ei näinud..

Aga kella 2 ajal helistasid peretuttavad ja küsisid, kas me suusatama ei tahaks minna. Toppisime siis ennast ilusasti riidesse, kolm paari pükse ja kolm kihti pluuse-pusasid ja minek. Ega Austrias pole väga mõtet murdmaad sõitma minna hea teadmisega, et sa midagi suusatehnikast tead ja seda võib-olla oskad. Siin sa lihtsalt ei vaja seda :) Suusatamine nägi välja nii, et selle tuttava pere perepoeg oli eile raja mööda põldu ja metsa ja metsavaheteid ette teinud ja täna me siis kompisime mööda seda. Ma ei osanud sellest ausalt öeldes midagi oodata, ma ei osanud üldse aimatagi, milline see olema saab. Raske oli igatahes. Sõitsime mööda põldu kõigepealt päris pikalt, siis tuli mingi lumine tee, siis läksime läbi metsa läbi paksu lume ja oii.. Siis küsiti mult, kas läheme suurelt laskumiselt või pigem väiksemalt? Ma ei osanud midagi arvata, aga otsustati, et läheme väiksemalt. See oli ekstreemne, ma ütlen :D Ma käisin kahe korraliku laskumise ajal kokku neli korda põhjalikult pikali, nina ka lumiseks, aga kuna lumi oli paks, oli kukkumine pehme. Kõige ekstreemsem murdmaasuuskadega suusatamine üldse minu elus. Lähen kindlasti uuesti, võtan fotoka ka kaasa ja näitan teile, kuidas me, nagu siilikesed udus, täna sõitsime. Udu (või pilv?) oli nii paks, et ma ei saanud vahepeal ikka üldse aru, kus me oleme või kuhu me läheme. Kohale aga jõudsime. Poolteisttundi tundus nagu kolm tundi ja mõnus oli. Pärast istusime veidikene selle pere juures, jõime teed ja tulime siis koju. Vot siis hakkas külm, sest kindad olid märjad.

Millalgi kirjutasin teile, et 3.-5. dets. olen Grazi lähedal Kiral külas, aga see kuupäev muutus peagi 5.-7. detsembriks, mil Kiral on koolivabad päevad (need vabad päevad sõltuvad siin Bundeslandist ehk maakonnast vms), aga mul mitte. Siis kirjutasin YFUsse (ema arvas, et nad saaksid mulle äkki koolist vabastuse anda vms), aga sealt tuli vastus, et koolist puudumine on keelatud ja plaplapla, niiet Kirale lähen külla hoopis 17.-19. detsembril..

Ja rohkem midagi väga huvitavat mul ei olegi teile öelda, loodan et teil on lumi paks ja jääb ka paksuks, sest meil lubab teisipäevaks +5 ja vihma, neljapäeval -5 ja lund, niiet eks näis, kuidas meil olema saab :)

PALJU MUSISID!