Kohale on jõudnud tagumine aeg oma blogi ära lõpetada, kõik alustatud jutud lõpule viia.
Viimased kaks nädalat Austrias möödusid kiiresti, emotsionaalselt, tegevusrohkelt. Teha oli palju ja palju jäi veel tegematagi. Veel viimased kohtumised, kallistused, sõnad, kingid, istumised, peod.. ja juba oligi aeg koju tulla. Täpselt enne seda, kui rongi peale läksin, andsin oma kingi perele üle. Vahetusema rääkis kogu aja, et ei ole siin täna mingit nutmist, niiet tuli kuivalt läbi ajada. Viimasel, tõesti, kõige-kõige viimasel minutil tuli Laura pimedal parroonil minu juurde, silmad punased ja märjad, ja siis enam pääsu polnud mulgi. Aga me kohtume veel, palju. Loodetavasti!!
YES Berliini LÄHEDAL, mitte Berliinis, nagu alati kõik arvavad. Juba viimased pea 10 aastat on seminar toimunud 1,5-2 tunni kaugusel Berliinist, Werbellinsee järve ääres. Koht on megasuur ja äge, ilmaga meil ainult väga ei vedanud. Igal õhtul pidu ja viimasel ööl pisarad, sest ei näe nii paljusid enam mitte kunagi. Ärasõidud algasid juba natuke pärast keskööd 5. juulil, ja meie olime ühed viimastest, kes üldse teele asusid - kell 9 hommikul. Eestisse jõudsime 6. juuli õhtul kell 19 umbes - see teeb 36 tundi :D. Pärnus tegime veel ühispildi, mis Õhtulehte ka trükiti suht kiiresti.. ja Pärnus saime aru, et me ei peagi enam hüvasti jätma.. me kohtume ju niikuinii! Eesti on ju nii pisike..
Tänaseks olen siis juba põhimõtteliselt peaaeug kaks nädalat kodus olnud ja kodus on ikka hea olla küll. Aga nii imelikult palav on.. Algul oli küll siuke tunne, nagu oleks Saksamaalt lõunasse sõitnud, ikka väga palav oli.
Paar päeva pärast koju jõudmist kirjutasin ka vahetusperele kirja ja nii meil toimus siis väike kirjavahetus.. Nüüd millalgi skype'isime ka ja vahetusisa ütles: "On näha, et sa juba oled oma saksa keele oskusi kaotamas. Esimeses kirjas polnud sul ühtki kirjaviga, aga teises juba kaks!" :D Arvestades seda, et Eestis on saksakeelsete raamatute valik väga nigel (Rahva Raamatu riiulis oli eelmisel nädalal umbes-täpselt 15 raamatut...), pean ma endale loovaid võimalusi leidma, et keelt alles hoida. Üks võimalus selleks on aga peagipeagipeagi Eestisse jõudvad vahetusõpilased (kellel kõigil vist veel peregi pole.. ja kelle hulgas on neli väga armast austerlast, olen neid kõiki kohanud!), kellega veits muliseda ;)
Aga ma usun, et üks aasta välismaal muudab inimese tolerantsemaks ja palju rohkem vastuvõtmissuutlikumaks (ma loodan, et see sõna eksisteerib). Soovitan seda kõigile, sest see muudab nii palju.. Tühja lehega minnes õpib inimene kõige paremini :)
Oli meeletult tore teiega seda blogi jagada ja ma loodan, et ma kedagi teist ka vahetusõpilaseks minema innustasin.. Võite mulle alati kirjutada, YFU Eesti kontor on ka meeletult rõõmsaid ja toredaid inimesi täis, niiet haarake ainult toru ;)
No comments:
Post a Comment