i'm at home, i'm at home, tell the world i am at home

Kohale on jõudnud tagumine aeg oma blogi ära lõpetada, kõik alustatud jutud lõpule viia.

Viimased kaks nädalat Austrias möödusid kiiresti, emotsionaalselt, tegevusrohkelt. Teha oli palju ja palju jäi veel tegematagi. Veel viimased kohtumised, kallistused, sõnad, kingid, istumised, peod.. ja juba oligi aeg koju tulla. Täpselt enne seda, kui rongi peale läksin, andsin oma kingi perele üle. Vahetusema rääkis kogu aja, et ei ole siin täna mingit nutmist, niiet tuli kuivalt läbi ajada. Viimasel, tõesti, kõige-kõige viimasel minutil tuli Laura pimedal parroonil minu juurde, silmad punased ja märjad, ja siis enam pääsu polnud mulgi. Aga me kohtume veel, palju. Loodetavasti!!

YES Berliini LÄHEDAL, mitte Berliinis, nagu alati kõik arvavad. Juba viimased pea 10 aastat on seminar toimunud 1,5-2 tunni kaugusel Berliinist, Werbellinsee järve ääres. Koht on megasuur ja äge, ilmaga meil ainult väga ei vedanud. Igal õhtul pidu ja viimasel ööl pisarad, sest ei näe nii paljusid enam mitte kunagi. Ärasõidud algasid juba natuke pärast keskööd 5. juulil, ja meie olime ühed viimastest, kes üldse teele asusid - kell 9 hommikul. Eestisse jõudsime 6. juuli õhtul kell 19 umbes - see teeb 36 tundi :D. Pärnus tegime veel ühispildi, mis Õhtulehte ka trükiti suht kiiresti.. ja Pärnus saime aru, et me ei peagi enam hüvasti jätma.. me kohtume ju niikuinii! Eesti on ju nii pisike..

Tänaseks olen siis juba põhimõtteliselt peaaeug kaks nädalat kodus olnud ja kodus on ikka hea olla küll. Aga nii imelikult palav on.. Algul oli küll siuke tunne, nagu oleks Saksamaalt lõunasse sõitnud, ikka väga palav oli.

Paar päeva pärast koju jõudmist kirjutasin ka vahetusperele kirja ja nii meil toimus siis väike kirjavahetus.. Nüüd millalgi skype'isime ka ja vahetusisa ütles: "On näha, et sa juba oled oma saksa keele oskusi kaotamas. Esimeses kirjas polnud sul ühtki kirjaviga, aga teises juba kaks!" :D Arvestades seda, et Eestis on saksakeelsete raamatute valik väga nigel (Rahva Raamatu riiulis oli eelmisel nädalal umbes-täpselt 15 raamatut...), pean ma endale loovaid võimalusi leidma, et keelt alles hoida. Üks võimalus selleks on aga peagipeagipeagi Eestisse jõudvad vahetusõpilased (kellel kõigil vist veel peregi pole.. ja kelle hulgas on neli väga armast austerlast, olen neid kõiki kohanud!), kellega veits muliseda ;)

Aga ma usun, et üks aasta välismaal muudab inimese tolerantsemaks ja palju rohkem vastuvõtmissuutlikumaks (ma loodan, et see sõna eksisteerib). Soovitan seda kõigile, sest see muudab nii palju.. Tühja lehega minnes õpib inimene kõige paremini :)

Oli meeletult tore teiega seda blogi jagada ja ma loodan, et ma kedagi teist ka vahetusõpilaseks minema innustasin.. Võite mulle alati kirjutada, YFU Eesti kontor on ka meeletult rõõmsaid ja toredaid inimesi täis, niiet haarake ainult toru ;)

okeeeei pildid uuesti

kõik on väga segamini

ilus sünnipäevatort

Neusiedler Seel: "kas see näeb juba välja nagu Eesti? Aga see? See siin on ju kindlasti Eesti!" (vihje: pinnamood)

Austria madalaim punkt

Laura leidis kogu aeg südameid

häää polegi päris ;) seal külamuuseumis

jaa, mina, Viin ja Austria lipp

Austraalia, Jaapan, mina, ees Austraalia ja Belgia

jälle üks süda :)

Lauraga

tahtsime hüpata, aga ei tulnud hästi välja..

Marei Jaapanist

Katrina ja Jessica Austraaliast

Seminaril, Snook Taist, Angelica Moldovast, Morgane Šveitsist ja mina

see ilus oruke kus ühe nõlva peal seminar toimus

ja käisime moone rohimas kunagi

kindlasti unustasin nüüd midagi ära, aga jääbki mulle rohkem..

pole teile juba ammu nii palju pilte näidand

millalgi käisin moonipõldu rohimas aitamas, palju ei jaksand :D

Paar sõna: olen laisk. Liiiiiiiga laisk.

Samal ajal kui väga paljud kirjutavad oma blogides, et ei taha enam blogi kirjutamise peale aega raisata, mõtlen ma iga päev, et viitsiks ma seda ometi teha! Nüüd on siis see hetk käes. Mu viimane võimalus sel nädalal ja võib-olla üldse Austrias. Eks näis.

Möödunud on rohkem kui kolm nädalat ja selle aja sees on nii palju juhtunud, et.. ehk millalgi saan ikka valmis selle romaaniga ;)

Kolme nädala eest oli mu sünnipäev. Viisin kooli šokolaadi-banaanimuffineid. Kodus sõime õhtul šokolaadikooki (ekstra minu pärast šokolaadiga, teistele oli jogurtikook ;) ma ju šokolaadisõltlane..), sain perelt kingituseks New Yorkeri kinkekaardi ja šokolaadi. Koolis ei toimunud midagi erilist, üks klassiõde, kes vist peaaegu iga päev kodus muffineid küpsetab, tõi mulle ka ühe korraliku cupcake'i (cupcake=pealt kreemiga muffin). Muidu ei toimunud midagi. Koolis ega kodus sellist laulmisetraditsiooni siin ei ole, niiet mulle ei lauldudki. Aga hommikul täpselt üks minut pärast mu äratuskella helistasid mulle emmeissiõde Eestist ja laulsid ja rääkisime juttu veits. :)

Sama nädala reedel tulid mulle aga neli sõbrannat külla, grillisime, tegin kunagi emme saadetud Vilma pulbrist kohupiima-vaarikakooki ja sõime väga palju. Muidu oli kõik väga ilus, aga ilma padukata õues katuse all istuda oleks veel ilusam olnud :) Õhtu oli mõnus. Laupäeval käisin veel Fionaga mingil peol, aga see oli igav ja inimesi oli vähe (arvatavasit sellepärast, et Manchester ja Barcelona mängisid jalgpalli).

Pärast minu sünnipäevanädalat järgnes lühike koolinädal - 3 koolipäeva ja siis oli neljapäev ehk 2. juuni vaba, Christi Himmelfahrt või kuidas nad seda nimetavad (Kristuse taevatõusmine, võib-olla ongi taevatõusmispüha?), ja reedel oli siis kooli poolt vabaks antud. Ja nagu alati, kõik head asjad satuvad samale ajale, siis YFU seminar toimus 2.-4. juunini ja samal ajal oli Hornis rahvapidu.. Niiet aastas korra toimub Hornis midagi ja siis mind pole seal :) Ikka juhtub!

Seminar ise oli veits igav, meil oli kuidagi ebanormaalselt palju vaba aega, millega me midagi ette ei osanud võtta. Osad mängisid palli, teised lauamänge või läksid üldse jalutama. Seminar toimus jällegi seal mäe otsas, kus esimeselgi korral.. ilus :) Aga siiski, tegu polnud tavapärase seminariga - samal ajal leidis seal mäe otsas lossis ka (poolte) Austriast väljaminevate õpilaste ettevalmistusseminar, niiet nägime 20 rõõmsat ja elevat noort, kellel see aasta alles ees on :) Ja nii suur üllatus, kui see ka pole, 4, NELI, tüdrukut tulevad Eestisse!!! Uskumatu, et nii palju. Eestisse tõmbab neid kunstiprogramm, ja kuna kunstikoolid on ainult Tallinnas ja Tartus, siis nad ka nende lähedale kuskile sattuma peavad..

Hei, sina, on sul üks vaba voodi ja soov oma ellu põnevust tuua? ;) yfu.ee!!! Ei pea elama Tallinna või Tartu kesklinnas, ei pea olema samavanune laps peres.. ;)

Veel esimesel õhtul kutsusid nad kõik mind ja Kristjanit endaga rääkima ja üks YFUkas oli ka juures. Pommitasid meid absoluutselt igasuguste küsimustega, mis oli väga mõnus, nii hea oli Eestist rääkida.. ;)

Aga pärast seda, kui meie seminar ametlikult läbi sai, toimus aga infotund Austriast väljaminevate vahetusõpilaste vanematele, nagu Eestiski ELO lõpus. Millalgi nädal või kaks varem kirjutati YFUst, et kes tahab, võib sealt osa võtta.. Mingi ime kombel olin ma esimene, kes reageeris, ja siis päev enne seminari helistas mulle Sarah YFUst ja ütles, et kui mul veel tuju ja soovi on, siis on ettepanek jõus ja ma lähen üksi sinna :) Tehtuuud! Jäin siis pärast seminari lõppu pikalt teistele järele vaatama, kuidas nad mäest alla läksid, ja läksin ühe Eestisse mineva austerlasega jalutama. Millalgi tuli ka tema ema, kes mind küsimustega puuris (ikkagi ju Eestisse, kes siis sinna läheb, miks mu tütar sinna läheb, kas meres ikka ujuda ka saab, kas teil järvi ka on, palju joped maksavad jne :D), mis mulle iseenesest väga meeldis, sest iga päev neid ei kuule (kuuleb lihtsalt väga palju jaburamaid küsimusi..). Muidu ma seal infotunni ajal väga palju ei lobisenud, aga rääkisin mõned lood, mis minu endaga juhtunud on ja tegin paar nalja ka, niiet kõik ikka naerda saaksid.

Kuigi mul oleks võimalus sinna lossi ööbima jääda ja alles hommikul koju sõita, mõtlesin et kuna mul oleks ikkagi võimalus hommikul juba oma voodis ärgata, siis sõidaks ikka koju. Ja nii mu reis siis algaski umbes pool kuus sealt mäe otsast. Sain rongijaama tolle Eestisse tuleva tüdruku ja tema emaga sõita autoga ja ootasin siis pool tundi rongi. Lõpuks tuli üks vabatahtlik ka, niiet sõitsime siis koos St Pöltenini ja seal ma pidin ümber istuma. Istusin rongile, et sõita Tullni.. sõidan ja sõidan ja see rong oli päris vana ja kriiksus ikka megalt.. Lõpuks vaatan, et oi, Tulln Stadt, peaks vist maha ronima! Ronin maha ja juba siis on selline kahtlane tunne - olen ma ikka õiges kohas?

Pärast väikest mahasurutud paanikahoogu sain aru et midagi ikka üldse ei klapi ja helistasin vahetusemale. Ta ütles, et kuna rong peaks ju tegelikult alles kümne minuti pärast tulema, et ootab veel.. No ootasin, aga elektroonilisel teadetetahvlil ei muutunud endiselt midagi, kui välja arvata see, et hommikuste busside ja rongide ajad sinna tekkima hakkasid. Nojah. Lõpuks oli siis kell nii palju, et helistasin uuesti ja siis ta ütles, et tuleb mulle järele. Nojaa. Õues sadas padukat. Algul mõtlesin, et lähen veits jalutama, ei viitsi istuda jälle, terve päeva ju istunud, aga külm hakkas. Istusin siis ooteruumis (mille päike õnneks soojaks oli kütnud päeval!) ja ootasin tunnikese.. Siis saime teada, et me räägime erinevatest rongijaamadest, niiet ta tiirutas siis veel kümme minutit kuni selle leidis, kus ma olin. NIMELT, kui te kunagi Tullni satute, siis pileti peal on küll kirjas, et istu ümber TULLNIS, aga mitte TULLN AN DER DONAUs. Oleks ma selle peatuse maha maganud, oleks ma õigesse peatusesse jõudnud.
Koju jõudsin siis alles kolmveerand kaksteist (kaks tundi hiljem) ja läksin magama.

Ees ootas pikk koolinädal, mille ma üle elasin. Ilmad olid megailusad (peaaegu), sai jooksmas ja ujumas ja rattaga sõitmas käia. Kolmapäeval oli Elmari Maturafeier ehk lõpuaktus vms. Kõik oli väga vaba. Lõpetajate hulgas oli täpselt üks tüdruk. Kõik nad pidid enne ametliku aktuse algust õues rivis seisma, ükshaaval pooltäis õlleklaasiga kõigi ette tulema ja ütlema, mis nende nimi on, nende eriala ja mingi ütlus vms, siis klaasi tühjaks jooma ja maas olevasse kasti puruks viskama. Üritus jätkus sees, midagi erilist ei olnud. Lõpueksamihinded said nad alles aktusel teada, kui oma tunnistuse lahti lõid.

Aga teisipäeval käisime mulle dirndlit ostmas. Dirndl on austria naiste rahvariie ja see on lihtsalt absoluutselt peaaegu kõigil olemas. Tegu oli mu vahetuspere kingitusena mulle Austriast pea-pea lahkumise tõttu.. :) Lahkumiskingitus siis :) Väga armas ja ma olen tolle kleidiga väga rahul :) Sain siis austerlannana ka Elmari lõpetamisele minna ;) Dirndl sobib ju igale poole, nagu iga teinegi rahvariietus.. millegipärast Eestis pole see üldse nii populaarne :( Mõtlesingi, et tahan endale ka eesti rahvariideid!

Nüüd nädalavahetusel laupäeval toimus Viinis Lainzer Tiergartenis (loomaaias) aga üks YFU kohtumine neile, kel huvi ja viitsimist. Käisime ringi, mängisime, sõime, otsisime loomi ja leidsime lausa neli metssiga. Sellega seoses üks nali.. Nimelt metssead on saksa keeles "Wildschweine", aga kui Loni seda esimest korda ütles, kuulsin ma "Windscheibe" (tuule..ketas) ja ei saand mitte muffigi aru :D terve päeva kõik mõnitasid mind, et lähme Windscheibe otsima! :D Naljakas oli.

Pärast seda sõitsime aga minu vahetusperega (miinus Elmar) ja Katrijni ja Loniga (Katrijni vahetusema) Neusiedler See äärde - Austria suurim järv. Samal õhtul käisime veel ujumas (väga palav just ei olnud, aga vesi oli soe - keegi ei uskunud), sõime jauset jälle kell kümme õhtul ja mängisime kaardimängu. Laupäeval otsustasid mõned, et oleks ju päris äge kell kuus üles tõusta ja jooksma minna. Lõpuks sai sellest jooksmisest ca 8-tunnine rattasõit ümber järve (120 km vist). Samal ajal käisin mina kolm tundi hiljem jooksmas, siis Loni ja Lauraga ujumas (hull tuul oli) ja siis sõime kõik koos Katrijniga hommikust ja sõitsime kultuuri vaatama. Nägime päris palju. Käisime Dorfmuseumis ehk külamuuseumis, kus oli 60 aasta tagune küla järgi ehitatud, kõik nii nagu siis oli - alustades taludest ja puust haagissuvilatest kuni juuksuri ja koolini välja. Väga äge oli seal. Üldse mulle tundub, et siin osatakse huvitavaid muuseume teha.

Siis sõitsime veel barokklossi juurde, tegime pilte ja käisime sees ka. Ja siis käisime jälle ühes kõrvaljärves ujumas ja pärast sõitsime veel Austria madalaimat punkti vaatama - 113m alla merepinna. Sõitsime mingist veskist ka veel mööda ja siis tagasi meie "kodu" juurde ja läksime õhtust sööma. Läksime pärast seda veel Katrijniga välja ka õhtul, aga hoolimata sellest, et esmaspäev koolivaba oli, oli pühapäeval ikkagi baar ainult 12-ni lahti. Aga iseenesest oli hea, sai välja magada.

Hommikul jännasime päris kaua kuni lõpuks ratta selga istuda saime ja ühe väikse ringikese sõitsime. Pärast käisime veel ujumas ja jäätist söömas ja oligi kell nii palju, et hakkasime koju sõitma. Seal oli nii mõnus, et võiks lausa nädalaks jääma. Tundsin juba pärastlõunal, kuidas mul kogu nahk valutab.. Loomulikult olen ju ära põlenud. Magada oli valus, kreemitan ennast nagu hull ja loodan et see varsti üle läheb. Pole kena olla väga.

Ja olengi tänase päeva juures! Superrrrrr.

Täna magasin kaua ja lõpuks oli kõigil nii palju tegemist, et ma valmistasin ise lõunasöögi. Tahtsime maasikapõllule minna, aga kui sinna jõudsime, tuli onu ja ütles, et pika nädalavahetusega jõuti neilt nii palju ära korjata, et punaseid marju polegi enam. Olime veits kurvad, aga nüüd õhtupoole tegin ma rabarberikooki nendest rabarberitest, mis aias olid, natuke vähe oli, aga kõlbas süüa küll :)

Aga ma ei tea, millal ma järgmisel korral kirjutada jälle jõuan, sest eesoleval reedel sõidame vahetusisa ja -õega Steiermarki koos mõndade teiste YFUkatega matkama (kardan) ja pühapäeva õhtul tuleme tagasi.. Niiet kuna eile olid vist nelipühad ja täna niisama koolivaba päev, siis sel nädalal ainult kaks koolipäeva, järgmisel kolm ja siis ongi mu viimased päevad Austrias alanud.

Aeg läheb nii kiiresti, aga midagi pole teha ja mulle vahel isegi meeldib see :)

HEAD UND ja kolme nädala pärast näeme!!!

musiiiiiddd

mu sünnipäevatort!

sellisesse paberisse oli pakitud mu sünnipäevakingitus Steffilt ja Lucilt :)

mida Austriast kaasa võtame?

armastuus on õõõhuus

võpid Austraaliast, Jaapanist, Eestist ja Belgiast, taustal Viin!

yes, it's me

ilus rannake seal Neusiedler Seeeeel!

külamuuseumis, pagariäri, häääh, polegi päris!

Podersdorfis

ülal vist kirjutasin, et 113 meetrit, panin puusse ;)

pealkirjameister

Ohjah.. Suurest laiskusest on nüüd vist kaks nädalat mööda läinud. Vahepeal sain "Harry Potteri" neljanda raamatu saksa keeles läbi, ujumas käinud, olen päikese käes istunud ja veits pluusi selga päevitanud, emadepäeval liiga palju söönud, korralikult koolis käinud, saksa keele tunnis arutlust kaasa kirjutanud jne..

Viimane nädal on aga eriti rutiinivaba olnud. Kohati üpris spontaanne, mida varem väga ette pole tulnud. Eelmisel nädalal kirjutasin koolis saksa keele tunnis Schularbeiti kaasa (kas sõnapaar kaasa kirjutama üldse eksisteerib? Võtan selle muidu saksakeelsest sõnast "mitschreiben"..), valida oli kahe teema vahel ja pidi kirjutama vähemalt 550 sõna. Teksti pidi siduma etteantud artikliga.. Üks teema oli "Ilukirurgia" ja teine midagi kooli/haridusega. Igatahes, terve klass võttis esimese teema, sest.. see lihtsalt midagi uuemat ja huvitavamat ning nende artiklite läbilugemine võttis minul vähemalt nii palju aega, et kui mina esimesega lõpetasin, olid teised teise juba läbi saanud :D Mu kontsentratsioonivõime on viimasel ajal tegelikult väga kohutav, ma ei tea millest see tuleb ja kuidas ma seda parandada võiksin/saaksin. Magan iga päev 8 tundi ja sporti ka suht korralikult teinud. Igatahes tolle arutlusega jäin poole punktiga negatiivseks! Aga ma olen oma tulemusega rahul, sest ma teen tegelt kirjutamises lihtsalt ülivähe vigu, õigekirjavigu polnud MITTE ÜHTEGI, aga vahel lauseehituse ja mittekohaste sõnade kasutamine jne.

(Ma tunnen praegu, kuidas mu pea leeke välja purskab sellest, et ma eesti keeles kirjutama pean, see on nii vaevaline täna!!)

See nädal oli praegu aga päris aussergewöhnlich ehk.. erakordne?? Ühesõnaga. Kolmapäeval olin ainult ühes koolitunnis ja siis tegime koolikooriga viis tundi Kunsthausi Tonkelleris proovi. Neljapäeval õhtul kontsert, vahetuspere käis ka vaatamas, huvitav ja soe ja mõnus oli. Reedel jälle kontsert, kõik sama nagu neljapäeval, aga kuna ruum nii väike, siis toimus kaks korda lihtsalt.. Kusjuures reedel oli vähem rahvast, aga suure nõudluse tagajärjel laulsime lisalaulu ka. Pärast kontserti ei olnud mul mingit tuju jälle koju minna, sest ma teadsin, et ma seal niikuinii midagi ei tee. Aga ma teadsin, et EKZis ehk Einkaufszentrumis ehk ma-lähen-kohe-hulluks-sest-ma-ei-tea-seda-sõna on uues või pigem uuesti avatud diskoteegis pidu, kus ma veel käinud ei olnud. Kirjutasin siis Luciga ja lõpuks läksin Steffi juurde, kus nemad, Anna, Sani ja teine Steffi juba ees ootasid. Liikusime hiljem kõik koos siis sinna piule ja ülimalt mõnus õhtu oli. Aga midagi ikka külgejäävaks mälestuseks ka - paistes ja sinine jalg :D Nimelt seal oli mingi kaklus tantsuplatsil, kust me just mööda tahtsime minna, ja Luci oli oma kõrgete kontsakingadega mu ees ja siis tegi järsku sammu tagasi... täpselt mu jala peale :D Päris valus oli, peaks mainima :D Tagajärjed on siis paistes ja sinine jalg ja ainult pealt lahtised kingad lähevad mulle jalga, tennised ei lähe üldse jalga ja plätudega on valus :D Ühesõnaga, ilmad olgu parem soojad ja ilusad! (praegu müristab ja lööb äikest..)

Eile käisin ka Austria-Horvaatia võrkpallimängu vaatamas Hornis, hall oli rahvast täis, aga mäng oli nii igav, et ma ja Ann-Mary (Tšehhist, elab internaadis) oleksime äärepealt magama jäänud. Lõpuks hoidsime hoopis Horvaatiale pöialt, sest me tahtsime, et see lihtsalt kiiremini läbi saaks :D Muidu oleks veel üks set tulnud..

Täna on ka päris ebatavaline pühapäev olnud - tavaliselt istume kodus, Laura õpib. Täna õppis ta loomulikult ka, aga kuna ilm oli nii ilus ja soe ja palav lausa tegelikult, läksime hoopis ujuma lähedalolevasse.. tiiki? Vesi oli nagu merevesi suvel Eestis :D Mõnus oli. Ma sain aga ainult ühe jalaga ujuda, paistes jala liigutamisel tekitas vesi jalale valusat survet, niiet ühe jalaga sõtkusin seal :D Igatahes on mu selle aasta esimene ujumine ära tehtud (nojah, erinevalt Laurast Norras, kes seda juba jaanuaris tegi.. :D).

Koolis on muidu kõik nii nagu alati, igav on ainult.. Ja mis mulle kohale ei jõua, on see, et ülejärgmise nädalaga saavad juba kõik Schularbeitid ja Testid läbi ja kool käib juuli alguseni välja.. midaaaaaaa me seal teeme nii kaua?? Eks siis näis..

Muidu sünnipäeva puhul kutsusin paar sõbrannat külla ja grillime. Millalgi nädalavahetusel sõidame arvatavasti ka kuskile kaugemale piknikut tegema ja ujuma. Ja 2.-4. juunil olen jälle YFU seminaril tolle mäe otsas, kus esimeselgi korral oktoobris. 11. juunil sõidame vahetusema ja Lauraga Viini, kus toimub YFU-inimeste kokkutulemine, 12. sõidame Viinist edasi Neusiedler See poole, oleme seal ühe öö koos Loni ja Katrjiniga ja siis 13. tagasi. 13. ja 14. juuni on vabad, nelipühad vist eesti keeles. 2. juuni on ka vaba, taevaminemispüha? 3. on lihtsalt koolivaba. Siis millalgi on veel vabu päevi, juunis on megalt pühasid sel aastal (need kõik seotud munadepühadega ja selle pärast ka nii hilja, muidu alati mais). Ja siis 17.-19. juunil olen vahetusisa ja Lauraga YFU-matkaretkel kuskil Steiermarkis.. olen veits põnevil (sellist väljendit nagu "ich freue mich schon drauf" ju eesti keeles pole või mis?), kuus tundi järjest matkata pole nalja asi. Igatahes, saab huvitav olema. Ja siis on ainult kaks nädalat jäänud.. Loodetavasti laseb vahetusema ka ennast lõdvaks ja läheb meiega kooliajast kuskile, ta võtab seda koolist puudumist nii tõsiselt, aga viimastel päevadel niikuinii ei toimu enam midagi JA kui Laural nohust ja köhast nägu paistes oli, pidi ta ikka kooli minema (see oli veebruaris ja köha oli tal eelmise nädalani!).

Aga kuna ilm on nii ilus ja soe, siis on lihtsalt tunduvalt märgata inimeste elavnemist. Mulle meeldib!

Olen elus!

kalamälu ja uut ka

Tere, kaasmaalased seal kaugel maal..

Jälle kaks nädalat möödas nagu linnulennul :)

Tegelikult olen paljudest ilusatest asjadest (nagu tavaliselt) kirjutama jätnud. Näiteks sellest, et homme neli nädalat tagasi käisin Viinis ja saime teiste võpidega ühe võpi juures kokku.. Päeval tegime linnas tuuri ja õhtul käisime väljas ja pühapäeval tegime jälle linnatuuri. Ägeägeäge oli!

Enne lihavõtete vaheaega käisime mingi 200 õpilasega St Pöltenis kontserdil, "Carmina Buranat" vaatamas. Paar päeva hiljem kirjutab mulle Kristjan (YFU-eestlane, Austrias), et kuidas kontsert meeldis.. Tuli välja, et ta oli ka seal, oli mind näinud, aga ma olevat liiga kiiresti ära kõndinud pärast kontserti. Nojah. Kaks eestlast ühes majas ja nad ise ei teagi seda. Ulme.

Lihavõtete pühapäeval käis jänes mune toomas (miljon korda jälle, aga miks jänes? Munad? Pabulaid pigem! :) ) aeda ja päris lõbus oli neid pärast otsida. Aga ma ei ole ju normaalne magusa sööja (loe: enne ei lõpeta, kui otsas on). Niiet ega nad siin just väga kaua oma järge ei oodanud.

Mis aga lihavõtted siin veits erilisemaks veel tegi, oli see, et need lapsed (kuni 14-aastased), kes kirikus ministreerimas käivad vms, nad käivad kolm päeva järjest (neljapäevast laupäevani) ratschenit tegemas. sõna ratsche tähendab käristit.. Nii nad siis tõusid iga päev kell 6 üles ja käisid terve küla läbi ja nii 4 korda päevas. Laupäeval käisid aga ainult kaks korda ja kella 14 ajal võtsid korvid/kotid ja hakkasid majast majja käima ja neile anti magusat, mune, raha. Pärast siis jaotasid kõik võrdselt ära ja said korraliku kilekotitäie komme ja šokolaade ja igaüks ca 98 eurot. See kirikuteema on ikka paras äraostmine. Igal kevadel ja suvel saavad korraliku portsu raha (samal ajal maksavad terve aasta eest üle 200 euro kirikumaksu (piiblis peaks kirjas olema, et usku ei osteta vms).. saa siis aru). Laura ütles, et eelmisel aastal olevat nad veel rohkem raha saanud.

Ostermontag ehk lihavõtete esmaspäev oli vaba (teisipäev oli ainult kooliõpilastele vaba) ja sõitsime siis ratastega vahetusema ja Lauraga Oma ja Opa juurde. Vahetusisa otsustas mitte rattaga sõita, sest paar piiska tibutas. Tegelt oligi hea, sest kui me pärast lõõskavat päikest kohale jõudsime, hakkas tund aega hiljem vihma kallama ja saime autoga soojalt koju sõita.

Kooliminek kolmapäeval oli vaevaline. Absoluutselt kogu motivatsioon oli kadunud. Esimesed päevad sai lihtsalt niisama istutud ja põhimõtteliselt mitte muffigi tehtud. Suurest trotsist ei ole ma peaaegu ühtegi koduülesannet kaasa teinud, välja arvatut matemaatikat, sest see on ainuke, mis ei vaja liigseid ajude ragistamist.

Nädalavahetusel, 30. aprillil toimus Maibaumi püstitamine üle Austria kõigis külades jne. Ausalt öeldes pole ma siiani aru saanud, mis tagamõte sellel on või kust see traditsioon üldse tuleb, aga see jääb nüüd igal pool terveks maikuuks või natuke kauemaks seisma. Tegu on ühe pika-kõrge kuuse/männiga ja kõik oksad on talt maha võetud, koor maha kooritud, aga mitte ülemine tipp kuskil 2-3 meetrit. Ja siis kaunistatakse see ülemine osa ära lintidega jne ja ühte kohta riputatakse ka pärg. Et siis mõistatus. Ma pole viitsinud väga uurida, mida see tähendab :) Aga selle ürituse puhul sadas vihma ja me käisime Fürwaldis õhtul istumas, terve küla oli seal koos ja Larissa (too võp Austraaliast) tuli ka sinna (ta vahetusema õde elab Fürwaldis ja ta ise elab ka seal väga lähedal), niiet õhtu oli lõbus. Huvitavad vestlused mu vahetusisa ja Larissaga (ta ütles eile, et tegelikult polnud tal enamus ajast õrna aimugi, millest mu vahetusisa rääkis, noogutas niisama kaasa.. naljakas :D ma tegin seda ise ka alles mõne aja eest :D) ja teistega. Ja, lõbus oli.

Käesolev nädal pole midagi erilist olnud. Käsipallitrenn toimub ainult 2 korda nädalas nüüd ja lõpeb üldse maikuuga ära, millest on kahju, sest see on nii mõnus.. Mis siis, et vahel mul enne kodust lahkumist 0 tuju sinna minna on, siis tegelikult pärast trenni ei taha ära tulla..

Nädalavahetusel jälle Molkerei Party, läheme Larissaga seekord, teisi kohtab kohapeal.

Aga, täna on tegelikult Laura sünnipäev. Sünnipäevalaulu laulmine on siin vist välistatud ja nõme nii koolis kui kodus.. Igatahes, hommikul ei laulnud Laurat keegi üles, kooli viis ta muffineid ja ka keegi ei laulnud (sest nad lihtsalt ei laula! :D) ja pidu ta ka ei tee.. Kogu lõbu jääb minu silmis nagu ära. Igatahes on mul nüüd kuraditosinavanune vahetusõde :)

20 päeva pärast olen ise ka juba vaikselt kortsudele lähemal ja homme kahe kuu pärast vast üldse Eestis tagasi :)

Muideks ilmad on siin päris külmad vahepeal olnud. Üks öö käis isegi alla 0 kraadi ära, niiet vahetusema käis õhtul hilja veel tomateid tuppa toomas.. Aga nüüd lubab jälle soojemat ilma ;)

energia

Õues 24 kraadi sooja, muru niidetud, lilled õitsevad, aju on puhanud, kerge on olla, võrkkiik üleval, raamat mõnuledes loetud, väike jume peal ja suvi võiks juba tulla :)

Tegelt on meil praegu üks nädal ja kaks tööpäeva kevadvaheaeg, ikka Suure reede pärast. Mis siis Suurel reedel juhtus (kõigeteadjad võivad lõigu vahele jätta, ma teen enda jaoks avastusi), oli see, et Jeesus Kristus suri ära või õigemini löödi ta risti. Piiblit ma nii täpselt uurinud ei ole, aga miks inimesed sellel ajal Lihavõttejänestest ja munadest räägivad, sellest pole ma ikka aru saanud. Millalgi oli tuhakolmapäev (?) ja eile oli roheline neljapäev ja täna on suur reede ehk Karfreitag (Kar ei tähenda suurt ja ma tegelikkuses ei saa sellest nimest aru, keegi ei oska paremini seletada ka, kui et liha ei tohi süüa). Eile ehk rohelisel neljapäeval sõid kõik spinatit (vale) ja täna ei söö keegi liha (vale). Me aga tegelikult sõime spinatit eile (võib-olla on mu maitsemeeled suhkrust tehtud, aga kas spinatil polegi maitset?) ja täna pole mina vähemalt liha söönd.

Juhtunud on muidu paljupaljupalju. Nagu öeldud, ilm on ju ilus olnud, peab võimalust kasutama.

Alustades möödunud laupäevast, siis käisime Eisenbahnmuseumis ehk rongimuuseumis Sigmundsherbergis. Suht huvitav oli isegi. Kõige suuremat imestust tekitas mulle ikkagi too blankett (??), kus oli kujutatud Sigmundsherbergi ja rongirööpaid pärast I MS, kui terve ala oli täis vangilaagreid. Pärast näitas vahetusisa ka mulle, mõned hooned on veel täitsa alles. Õudne.

Õhtul toimus järjekordne Molkerei Party ehk piimatehase pidu. Rahvast oli vähem selkorral, aga äge oli ikkagi. Enne istusime veel Steffi juures Irise ja Luciga.

Pühapäeval oli jälle ilus ilm ja sõitsime Rosenburg am Kampi, mis ei ole meist eriti kaugel, ca 20 min sõitu vast. Seal on mäe otsas loss, mida me juba ammu külastada tahtsime. Õigemini, ma avaldasin soovi ja siis me tahtsime :D Otsustasime aga autoga mitte mäe otsa lossini sõita vaid üles kõndida. Lossis ei võtnud me osa giidi korraldatud ekskursioonist, vaid giidi mängis vahetusisa Astridi konspektiga (ta töötab seal suviti). Ilus oli. Nägime linnusõud ka.

Pühapäeva õhtul tuli mulle äkkkutse esmaspäeval Kremsi sõita, loomulikult sõitsin kaasa. Irise ema, Irise ja Isabella ehk Isiga. Õues oli jälle megailus, kõndisime mööda linna, sõime jäätist, tutvusime kaubanduskeskusega (Viinis ostlemise isu kadus ära.. nii rahulik oli Kremsis!) ja sõime kõhud hiina toidust väga täis. Hea oli. Leidsin Mülleri poest Eesti eurod müügiks.

Teisipäeval niitsin muru ja tegin Hizraga jalutuskäigu. Mõnus.

Kolmapäeval sõitsime Laura ja vahetusemaga Viini, eesmärgiks olid Schönbrunn ja Laurale H&M :D Schönbrunn on võimas, võimas, võimas. Tegu on siis suveresidentsiga, milles enamasti tegutses (suveperioodil) siis Maria Theresa (vähemalt nii nad räägivad). Lossi juurde kuulub väga suur, tõesti, hiiiiiiglaslik park, 18. sajandil asutatud loomaaed ja kõik on lihtsalt ilus. Eriti, kui päike paistab.

Käisime lossis sees ka. Kõik oli väga ilus ja Audio Guide ka päris tore, aga mis mind häiris, oli see, et kõike oli tahetud ilusamaks teha. Mida ma näha oleks tahtnud? Kulunud vaipu, istutud toole, kriibitud laudu, laigulisi peegleid.. Aga kogu mööbel oli restaureeritud, kõik riidekatted uhiuued jne. See oli pettumus. Ei saanud nagu kätte seda tunnet, et oh, see on ikka äge küll, et keegi tähtis on siin kunagi elanud.. Ei saanud. Midagi pole teha.

Vaade Gloriette'ile lossi juurest

Pärast lossikülastust kõndisime lossitaguses aias ja ronisime mäest üles Gloriette'ile. Vaatasime alla ja siis tulime metsateid pidi alla, päikese käes oli lihtsalt kõrvetavalt palav.

Sõitsime Stephansdomi juurde, sõime pitsat ja läksime poodi. Sain endale lõppude lõpuks uued jalanõud, muud ei midagi. Pikalt ette plaanitud ja päeva jooksul pidevalt edasilükatud kohtumine Katrjiniga (Belgiast võp) sai ka maha peetud. Jalutasime lihtsalt mööda tänavaid ringi ja ajasime juttu samal ajal kui Laura ja vahetusema ostlesid :)

Õhtul jalad valutasid ja väsimus oli suur, aga õnnetunne, see on see, mis loeb.

Schönbrunn tagantvaates (:D)

Gloriette lähedalt

Neljapäeval ehk eile.. ainus, mida ma mäletan, on see, et lõunasöögiks sõime spinatit ja juurvilja nuggettseid ja siis riputasime võrkkiigud üles. Lugesin raamatut. Suvi.

Täna aga.. Jah. Ma juurdlesin kaua. Lucia kutsus mind juba ammu tema ja paari teise tüdrukuga veel Praterisse ehk (vist) Austria kõige korralikumasse lõbustusparki, mis asub Viinis. Mul lõid kohe rahatähed silmade ette ja ma mõtlesin ära joosta selle võimaluse eest, aga.. Lõpuks ikkagi otsustasin minna, sest lõppude lõpuks võib see olla mu ainus võimalus sinna üldse minna, ja kõik ütlevad, et sinna peaksid ikka minema! Niiet, käidud, nähtud, kiljutud. Pärast esimest atraktsiooni oli hääl juba kähe :D naljakas oli.

Koju jõudes nüüd avastasin postkastist kaks ümbrikut YFUlt. Üks viimastest kultuurikogemustest Austrias ja teine lahkumisinfoga. Fix ja fertig ehk siis 30. juuni hilisõhtul sõidame öörongiga Berliini ja YES seminar võib alata. 2 kuud ja nädalake jäänd Austria pinnal! Ja eile said kaheksa kuud kah täis :) Kui keegi Austriasse tuleb veel kahe kuu jooksul ja kohvris ruumi on, võib teada anda! :)

PS! Picasasse lisasin ka päris korraliku portsu pilte juurde :)

Loodetavasti oli tore lugemine,

tsauuuuuka

vihma sajab

Ma olen surmväsinud. Selline tunne, et ma oleks nagu ära kurnatud või nagu oleks iga viimne kui keharakk oma kohustused ära unustanud või nagu oleks keegi neid tuimastanud. Ma olen nii läbi omadega, ma ei tea, mis viga on. Mõte sellest, et ma peaks täna veel saksakeelse essee/arutluse vms kirjutama, lihtsalt ei tõmba, üldse mitte. Eelmisel nädalal niigi kirjutasin juba kaks tükki ja no palun, õps andis pmst sama teema mõlemal korral. kaua sa leierdad selle teema ümber. anna midagi sellist, millest kirjutada ka on.

umbes kuu aja pärast on meil kahetunnine Schularbeit saksa keele tunni raames, mille jooksul peab kirjutama 500-600-sõnalise essee/arutluse.. ehk siis, nagu tavaliselt, kirjuta lihtsalt lampi, ära midagi maha tõmba, sest sul on ju sõnu vaja (puhtandi kirjutamiseks pole ka aega). sisu pole oluline, nagu ma aru olen saanud, sest kui siin varem oli, et sul on tund aega, et 200-sõnaline jutt kirjutada, siis mõni pani 700 sõna ära ja siis enam ei loe sisu, vaid sõnade arv. ehk siis. leierdame palju, aga ärme asjast räägi.

mul pole täna väga tuju teiega oma ilusaid ja rõõmsaid emotsioone jagada (mida mul tegelikult päris palju teile varuks oleks), aga järgmisel korral ikka. ei jõua järgmist nädalat ära oodata, sest vaheaeg tuleb!!!!! kõige rohkem ootan ma siiski seda, et magada saaks. praegu lähen küll igal õhtul kell 9 või pool 10 voodisse, loen veits raamatut ja u 10 jään magama. ja ma lihtsalt jäängi lihtsalt laksust/lambist (eestikeeleabi?) magama. eile hommikul üles ärgates olin ma täiesti segaduses. esimene mõte oli, et misasja, miks ma üles pean ärkama. teine, kas täna on reede. kolmas, appi ma tahan magada.

järeldused võite ise teha, mis mõtete ja tunnetega ma terve päeva ringi käisin. ja täna ka tegelikult.

kool on muutunud mu jaoks lihtsalt kohutavalt igavaks. tunnid on igavad. enamasti kas on lihtsalt minu jaoks igav (sest mul puudub huvi või ma ei oska seda huvi äratada) või käib terve tunni mingi kuradi tänitamine õpetajatega. keeleprobleemi enam pole, aga viimasel ajal on mul keskendumisega probleeme..

esmaspäeval oli matemaatika schularbeit, kahetunnine jälle, mille ma suht esimese tunniga valmis sain, aga ühe ülesandetüübi käigu põhimõtteliselt kõik ära olin unustanud, niiet tegemata jätsin ja klassist välja läksin - mis ma seal ikka istun, kui midagi teha ei oska. pärast mind hakkasid kõik teised ka klassist ära tulema sinna kommimasina juurde diivanile (pole vaja küsidagi, kui väga mulle see kommimasin ei meeldi), mis söögisaalis või 'aulas' on, ja hakkasid kõik rääkima, kuidas üks spikerdas, kuidas teine spikerdas jnejnejne.. muidugi sellise üleoleva naermisega jne.. ja kuna mitte keegi tähele ei pannud, et seal samas istuvad õpetajad teises aula otsas ja kõike pealt kuulavad, tuli paar tundi hiljem klassijuhataja tundi meile ja pidas loengut veits. aga see schularbeit oli naeruväärselt lihtne tegelikult ja kõige uskumatum on see, et õpetajad (jah, mitte ainult üks, vaid väga paljud) võtavad schularbeiti ülesandeid, mida varem lahendatud on..

ok aga aitab tänaseks.

sujuvalt läksin suurtelt lausealgustähtedelt väikestele. vähemalt pole eesti keeles nimisõnad suure tähega (vahel unustan ära ja kirjutan oma pastakagapeetavasse päevikusse ikka mõned asjad suurega.. naljakas tegelt, kuidas ära harjub), niiet kõlbas vast lugeda ka.

ma vist lähen kohe magama ära, hull vässu..

ja, puhka rahus, kallis matemaatika õpetaja Kadri Pensa!

..lihtsalt sõnatuks võtavad mõned asjad..

ja pealkirja ma ei suuda täna välja mõelda vol 2

(vol 1)

Ma pole viimasel ajal just suur blogija siin olnud.. aga eks igal asjal siin on ka põhjus. Nimelt on mul ääretult palju teha olnud ja selle tagajärjel energiat vähemaks jäänud!

Tegelikult on üldse nii, et kui päike paistab, siis on tuju laes, ja kui vihma sajab, on ka tuju suhteliselt arvestatav. Eelmine ja üleeelmine nädal olidki lihtsalt väga-väga ilusate ilmadega (välja arvatud neljapäev, kui ma pärastlõunal jooksma läksin ja 100 meetrit kodust padukat sain ja koju tagasi tulin), nädalavahetusel oli nüüd lausa 22 kraadi sooja.. suvi! Mõned optimistid siiski rikuvad tuju sellega, et veel lundki alla tahaks sadada (see ei pidanud midagi erilist olema, aga kes tahab lund nüüd veel? :) jääkarud..).

Möödunud nädalavahetusel hakkas meil hoovis ümberehitus. Nimelt on see maja, kus ma elan ja kus mu vahetuspere juba kümme aastat vist elanud on, üle saja aasta vana. Sellele piirkonnale siin on kohane, et on külad majade ja kirikuga ja ümberringi põllud (osades teistes piirkondades on üksikud majad põldude vahel ja siis ühes kohas kuskil kirik ka), niiet majad on kõik üksteise külge ehitatud. Pea igal majal on oma hoov, mis on igast küljest piiratud kiviseinte ehk teiste majade seintega jne.. Ühesõnaga, õu on nagu karp.

Algasid siis kunagise loomasöögihoidla (laka??) kaduse ümberehitamised, sest seda katust polnud väidetavalt keegi 100 aastat puutunud (minu meelest nägi päris kobe välja..). Laupäeval siis tulid vahetusema õde, vahetusema vennapoeg ja vahetusema venna naise vend (jube keeruline) oma lapsega ja keegi veel, keda ma ei tunne, ja hakkasid seda katust lammutama. Pool päeva läks.. Kõik katusekivid ükshaaval maha võtta, siis need sarikad (? või asjad) ka kõik ära ja neljapäeval tullakse uut ehitama.

Ma sain neid ka umbes 10 minutit aidata ja siis polnud mu abi enam vaja.. Aitasin siis emal süüa teha ja lauda katta jne. Suppi, kana ja riisi ja kartulisalatit sai. (Arvatavasti on lugejate hulgas veel keegi peale minu ema, kes riis+kartulisalati peale kulme tõstis.. see on normaalne siin ja normaalne, et te kulme kergitate. Ma arvan.) Hea oli. Ja magustoiduks maailma kõige magusam ja rammusam ja vingem kook, nimelt Bananenschnitt ehk tavaline biskviitpõhi õliga vist ja siis peal natuke marmelaadi (siin on iga koogi peal/vahel/küljes marmelaadi), banaaniviilud, vaniljepuding ja kõige peal kerge šokolaadikiht.. lihtsalt taevalik.

Laupäeva õhtuks kutsus mu endine klassiõde Hizra mind oma sünnipäeva väiksele tähistamisele, mis toimus algusega McDonald'sis (suutsin sellest vist 3-4 kuud eemale hoida ennast lausa) ja lõppes kinos. Vaatasime "Ma olen number neli" filmi ja päris hea oli, kuigi veits ootamatult lõppes ära jälle.. Nagu enamus filme.

Pärast kino aga läksime Irise ja Isabellaga St Bernhardi, kus toimus diskopidu vabas õhus põhimõtteliselt. Äge oli, välja arvatud see, et DJ sokkima hakkas ühel hetkel ja Rihannat ja korralikku Hard Rock Metalit (kui selline muusikažanr üldse eksisteerib) vaheldumisi mängima hakkas..

Umbes poole kahe ajal sõitsime Elmari ja ta kahe sõbraga koju jälle ja magama.

Pühapäeval oli lihtsalt nii-nii-nii soe ja me läksime Lauraga õue istuma, ma lugema ja ta õppima ja vahetusvanemad neid puupalki lõhkuma.. Ühel hetkel läksin neile ka appi.

Kusjuures. Kuna lihtsalt megapalav oli, siis Laurale meenus selline imeasi nagu jäätis ja ma sain teada, et nad jäätist vahukoorega söövad...... oota mida??? Jah.. Huvitav, kas pole? Kui ma oma imestust avaldasin, siis nad olid ka nii imestunud ja ütlesid, et terve maailm sööb ju jäätist vahukoorega!!! ilmselgelt..... a muidu kirsikompott maitses seal juures hästi.

Eile ehk esmaspäeval hakkas koolis mingi draama. Mul tekib iga päevaga aina rohkem selline.. vastikustunne kooli vastu, sest mu klass on ninakaid ja silmakirjalikke täis, keda ma lihtsalt ei salli. Aga selle eest on mul lihtsalt megahea meel, et ma kooliaasta algul ikkagi HAKis käisin ja sealt endale normaalsed noored inimesed suhtlemiseks leidsin. Aga koolipäevad istud nagu kohtupingis, .. vahel tegelikult rohkem tunne nagu oleks lasteaias.

Vahel on isegi selline tunne, et õpetaja klassi ees pole veel aru saanud, kus lõpeb lasteaed ja kus algab kool ehk kus lõpeb eetilisus ja algab diskrimineerimine.. Jutt pole minust (või noh, kes teab, ma ju hispaania keele tunnis ei käi,,,,), aga ühest klassiõest.. Suva. Hoian enda teada, sest pikk jutt on sitt jutt. Muidugi tuleb üsna paljugi omavahel arutades välja, mida tegelikult teada ei tahaks, sest see on tõde, mida siis endale nagu templiga otsaette kõigile vaatamiseks vajutaks.

Otsustasin juba, mida ma oma headele tuttavatele ja semudele siin äraminnes kingin ja ma loodan, et ma seda ära ei unusta. Võib-olla peaks praegu juba ettevalmistusi tegema hakkama.

Olge tublid ja head lume sula(ta)mist!! :)

(Eurosendid - Liina saatis mulle paki VILJAKA (parim), kommide ja kooliajalehtedega,,,, kallid!! :) sente hoian veel endale.. saab näidata ja uhkustada veits :D)

(lugesin just hiljuti "My Sister's Keeper" raamatu läbi, saksa keeles - hea, hea, hea oli. Sellest film ka Cameron Diazega. Ja nüüd alustasin "Eat Pray Love'iga".. tegelikult on, nagu alati mul olnud on, soov ise raamat kirjutada ja ühel päeval pean ma selle korda ka saatma.)

edit: täna kolme kuu pärast hakkame YESilt (Young Europeans' Seminar või Year Ending Seminar, toimub Berliini lähedal Saksamaal) koju sõitma..

elust enesest

Vahepeal on ikka veel selline tunne, nagu ma näeks und või soriks oma unelmates või loeks raamatut kellegi teise elust. Sest nii, nagu praegu aeg must mööda lendab, ei ole veel mitte kunagi minuga juhtunud. See unistustes olemise tunne toob mind vahel mõneks sekundiks ka maa peale. Kehalise kasvatuse tunnis järsku käis plõks - ma olen siin päriselt, ma ei kujuta seda ette, ma mängin austerlaste võrkpalli (jah, jälle), ma ei loe seda raamatust või kellegi blogist, MINA seisan siin oma liha ja verega. Teate ka, kui raske sellest aru on saada? Igatahes mul on.

Võib-olla paneb selline unistustes ringihulkumine mind tegema rohkem selliseid asju, mida ma muidu ei teeks, astuma endale ise tehtud piiridest üle, hoidma sõnu hammaste taga, mis kellelegi haiget võivad teha.

Uskumatu tegelikult, kuidas aeg teatud olukorras inimest mõtlema paneb tema enda elumõtte, eesmärkide ja nende püstitamise peale. Kuidas see aeg selles pääsematus olukorrast inimest võitlema sunnib nii enda kui teistega. Vahetusaasta välismaal on midagi, mis muudab elu. Elusid. Rohkem kui ainult elusid, sest muutub lihtsalt nii, nii palju.

Kui ma siin olles ühe teatud inimesega vahetusaasta teemal rääkinud olen (nime ei nimeta), saan ma ikka ja jälle aru, kuidas üks inimene, kes vahetusaastast ainult teiste juttude läbi teab, arvab, et tegu on aastaga, kus sa õpid arvatavasti (loodetavasti) kohaliku keele ja tutvud mõne kultuursema punktiga ja sellega asi piirdub (ja no loomulikult muidugi see ka, et "sa ju niikuinii said seal aasta aega puhata"). Kui te tänaseni nii arvasite, siis ...

Niiet tegelikult teeb mulle natuke (või tegelikult päris palju) muret see, et kui ma tagasi tulen, kuidas ma oma vanasse seltskonda tagasi saan sulanduda, millise tüki ja kuidas ja millal ma enda küljest ära pean võtma ja karpi hoiule panema, et õigel ajal välja võtta ja teistele vaatamiseks laiali laotada..

Aga mitte mingi hinna eest ei annaks ma seda vahetusaastat tagasi ega vahetaks mitte millegi muu vastu ega kahetse ettevõetut. Ma olen päris palju siin olles läbi elanud, õppinud, küsinud ja vastuseid saanud. Elu ei ole ainult kodus minu toa nelja seina vahel, bussis ja klassiruumis. Elu toimub maailmas.

Seda jutukest olen ma teile juba miljon korda üritanud kirjutada, aga kordagi pole teoks saanud. Selle jaoks peab lihtsalt olema see õige tuju, meeleolu, keskkond ja.. mõte. Hea meel, et selle lõpuks kirja sain, loodetavasti kõlbas lugeda ka.

Aga nüüd ilmast. Üleeelmisel nädalal oli megailusad ilmad, eelmisel nädalal sadas vihma ja nüüd eile sõime väljas lõunat, sest õues oli lihtsalt niii soe!! Mul on teist tegelt ka megakahju seal Eestis, et seda lund nii kaua taluma peate..

Eelmisel nädalal juhtus tegelikult päris palju. Kirjutan lühidalt, pole viitsimist pikalt laterdada (kirjutades laterdatakse? :D).

Umbes kaks kuud tagasi tuli Horni lähedale mu vahetusema sünniküla kõrvalkülla uus vahetusõpilane Austraaliast. Küll mitte YFU, aga Rotaryga. Ta oli isegi kohalikus ajalehes, sest ta klass käis tal lennujaamas vastas. Otsisin ta Facebookist üles ning sain teada, et ta isegi ei teadnud, et me kuidagi omavahel tuttavates peredes oleme. Saime siis möödunud esmaspäeval kokku, jalutasime Hornis ringi, rääkisime pikad jutud maha ja.. mis te arvate mis keeles? Ta pole mitte kunagi varem saksa keelt õppinud, ta on siin olnud natuke vähem kui kaks kuud ja ta räägib sama head saksa keelt kui ma umbes.. kolm kuud tagasi võib-olla. Et siis väga head sellise lühikese aja peale! Ja nagu USAst pärit Mollylgi, on see Larissal (see uus võp) ka esimene võõrkeel. Huvitav, eks?

Mis ma siis veel tegin? Meil olid kolmapäevased pärastlõunased tunnid hoopis teisipäeva peale tõstetud, sest "külla" tuli Austria ansambel vms 5/8 (Fünf Achterl vms) ja nendega kirjutasime me kahe klassi peale kokku laulu. Täiega äge lugu sai ja õpetaja pakkus meile võimalust seda täna isegi esitada kontserdil (kus peaesinejaks Anita Horn ehk mu vahetusisa õde), aga kuna see nii paljudele nii nõme laul ikkagi tundus (kuigi kohapeal rõõmust rõkkasid ja jalgu käsi plaksutasid), siis jääb ära. Vaatame lähme perega sellegi poolest.

Tegelikult olin teisipäeva öösel vastu kolmapäeva üldsegi üksi kodus, sest vahetusema ja vahetusisa läksid Saksamaale isa korterist asju ära tooma, sest see praegune projekt jääb tal pooleli vms.. Laura läks ka sõbranna juurde ööseks, muidu oleks tal oma kipsiga liiga palju tegemist olnud bussile jne saada. Ülimalt meeldiv oli vahelduseks üksi kodus olla ja teha seda, mida hing ihkab (ehk täiest kõrist laulda, klaverit mängida ja muidu ringi tõmmelda)..

Neljapäeval oli meil koolis Känguru test, mis kujutab endast loogilise mõtlemise testi. Jaa, tegin ka kaasa. Katastroof. Ainult tekstülesanded ehk saksa keel eriti ära väänatult :D

Laupäeval oli aga vanas piimatehases jälle pidu, käisin, sai palju nalja ja hommikul veerand 5 koju.. ups :D

Okei, aga nüüd aitab, joogijanu on ja varsti kontserdile!

baba!

kevadväsimus

Nüüd, kus mul viimasest nädalast nüüd midagi niiväga palju erilist kirjutada pole, kirjutan teile hoopis siinsetest vastlapühadest. Kohalikus keeles nimetatakse vastla(teisi)päeva "Faschingsdienstagiks" ehk "karnevali teisipäevaks". Igatahes, on see mingil määral kirikuga seotud ja pärast seda algab too paastuperiood. Vastlapäeva, või õigemini, karnevali teisipäeva puhul toimub siin igasuguseid maskiballe, karnevale jne (nii lastele kui täiskasvanutele). Tegelikult on need ballid ja karnevalid minu vahetuspere sõnul kõik Saksamaalt pärit. Ja kui ma siis küsisin, et mis siis Austriale omapärane on, ei tulnud neile midagi peale moosipirukate meelde :) Jah, moosipirukad on siin vastlapäeva piduroaks. Ei mingit hernesuppi või vastlapirukat või pikka liugu!

Aga nüüd siis minu nädala juurde.

Pärast eelmise postituse kirjutamist läksin käsipallitrenni, tulin koju, varsti jõudsid mu endised klassiõed Isabella ja Lisa HAKist siia. (ma pean ütlema, et ma ise ka ei osanud üldse uskuda, et see läbi läheb, et nad meil ööbida võiksid, aga kuna vahetusema neid kui Astridi häid sõbrannasid tundis juba varem, siis läks see kuidagi eriti lihtsalt..) Nimelt, esmaspäeva õhtul, ehk Faschingsmontagil ehk karnevali esmaspäeval toimus meie väikses külas pidu! Siin on kaks külalistemaja (nende nimed on Gasthaus, aga tegelikult ei tähenda see Austrias üldse, et seal magamiskohti on! Seal saab tavaliselt lihtsalt süüa. Meie külas ühes on külalistetuba ka, teises pole) ja ühes on suuremat sorti saal (teises ma pole käinud ;)), mis oli lihtsalt rahvast täiesti äärest ääreni ja otsast otsani täis - uskumatu. Rodingersdorfis pole minu siinoleku ajal veel kunagi nii palju rahvast olnud! :D Autosid olid kõik kohad täis ja jah. Pidu iseenesest oli väga lõbus, aga mis mulle ei meeldinud (ma ei saa seda ütlemata jätta), oli see, et seal sees võis ju ka suitsetada, loomulikult ei olnud seal ei mingit konditsioneeri, niiet ühel hetkel ma lihtsalt jooksin uksest välja, mul polnud enam õhku! Kõik oli paksult suitsu täis, täiesti uskumatu, et see lubatud on! Seal lihtsalt ei olnud võimalik hingata. Lõpuks siis vabanes ühes tagumises otsas üks laud, kuhu me istuma läksime (üks endine klassiõde oli veel, Jessica), ja seal oli hea olla.

Koju läksime kell 2 hommikul ja äratus oli, nagu tavaliselt, kell 6, niiet koolis oli päris jube olla, ausalt öeldes :D

Tegelikult on teisipäev see kõige õigem pidupäev, niiet teisipäeval kell 16 hakkas Hornis pidu pihta, aga sinna ma enam ei viitsinud minna. Olin õnnelik kodus oma teki ja padjaga ja unega. Teisipäeval oli ka ma pakun, et pooled koolis ära maskeeritud. Üks klass oli ülenisti pidžaamades, osad arstide, loomade, hipidena jne. Kõike leidus :) Mulle meeldib, kuidas inimesed sellega kaasa lähevad.

Kolmapäeval ja neljapäeval käisin jooksmas jälle, neljapäeval sain mingi räige jalavalu endale, aga läks üle. Reedel oli mul trenn kohe pärast Laura trenni, ja kui ma siis pärast koju jõudsin, sain teada, et Laura oli oma jala kuidagi trennis tagurpidi joostes välja väänanud. Ja siis laupäeva hommikul, hahaha :D, päike oli juba kõrgel taevas (vähemalt nii mulle tundus), ja vahetusisa tuleb mu toa ukse peale koputama.. koputab ja koputab ja ma hüüan kogu aeg, et jaa, jaa! Ja siis teeb ukse lahti ja küsib, et kas ma Spitali tahan minna, et 10 minuti pärast on ärasõit. Ma mõtlesin, et jutt käib Laura käsipallimängust ja ütlesin, et ei, ei, ei, ma ei jaksa. Ja siis magasin edasi oma rahulikku und. Mõne tunni pärast kuulen, et jõuavad tagasi, teen silmad lahti, vaatan kella - 10.30. Hahahaa, ma mõtlesin, et kell on juba 14 vms :D Ja siis tõusin üles, läksin vaatama, kus nad siis käisid. Sest ainuke koht, mille nimi Spital on ja kus ma käinud olen, on Spital am Pyhrn, kus meil keskaastaseminar oli YFUga. Olin veidike segaduses! Lõpuks tuli välja, et ma olin ära unustanud, et Krankenhausi ehk haigla kohta ütlevad nad ju ka Spital ("Hospitalist" :D) JA siis sain teada, et Laura sai kipsi ja kargud, ajjeee! Neljaks nädalaks käsipallile kriips peal, pluss pärast seda on neil täpselt Schikurs (ehk lähevad terve klassiga kuskile mäele suusatama/lauatama), mis tal arvatavasti ka ära jääb, ja siis on juba vaheaeg. Nooo tere tali :D Ma tegelikult just reede õhtul mõtlesin, et väga hea, ilm on nii ilus, saaks nädalavahetusel Lauraga õues käsipalli jaoks harjutada :D Iroonia missugune. Igatahes, need kargud on siin majas uus atraktsioon ja trepid on Laura suured sõbrad.

Eile õhtul käisime veel Opa sünnipäeva puhul Omal ja Opal külas ka, Oma oli virsikukooki küpsetanud ja jõime teed.

Mulle igatahes tuleb kevadväsimus peale ja kooliks on nii palju õppida, et ma vaikselt matan pead juba mulla alla, ei jaksa. Tööd on mingi kaks korda semestris ja siis on kõik kohe samadel nädalatel vms ehk siis sigapalju materjali. Ma siin eile ja täna olen väga kõvasti psühholoogiat õppinud, eks näis, mis sellest saab. Saksakeelse raamatuga, mida me kunagi ammu lugesime, sellega ei jõudnud ma tookord valmis, see oli nii väsitav, ja selle peale tuleb nüüd ka töö. Ja sada muud asja veel. Ei tea, kuidas selle üle elan. Eks näis :)

Olge teie ikka tublid ja veel tublimad edasi, sest isegi kui meil siin praegu päike paistab ja on 10-15 kraadi sooja (jube palav jooksmiseks, juba proovitud), ei ole seda energiat kuskilt võtta ega tulemas näha.. Hommikust õhtuni tahaks magada (sest unes on vahel ikka parem seigelda kui reaalsuses).

Baba! (:

ps. kirjutage-joonistage mullleeeeeee!

kino, gschnas

Kuna mul sai nüüd internetis lugemismaterjal otsa, otsustasin oma pilgu blogisse pöörata. Parem ikka tihemini ja vähem kirjutada kui harvemini ja liiga palju.. Niikuinii suudan ma jälle liiga paljut vadrata, aga ikka juhtub.

Eelmisel nädalal olin ma siis meie paralleelklassis gümnaasiumis, mis, tuli välja, on reaal- ja humanitaarkallakuga. Seetõttu toimusid enamus tunde nii, et klass oli kaheks või kolmeks jaotatud. Humanitaarpoolel on rohkem ladina ja prantsuse keelt, reaalpoolel matemaatikat, füüsikat ja keemiat vast ka. Mulle isegi täitsa meeldis, et need reaaltunnid olid niimoodi väikestes rühmades, (nojah, minu klass on ju tegelikult sama suur :D) sest siis saab õpetaja rahulikumalt asju seletada ja rohkem küsimustele vastata. Täna oli mul juba hirm enne esimest tundi - milleks oli matemaatika - et kuidas nüüd õpetaja reageerib, kui vähemalt kaks õpilast polnud koduse tööga hakkama saanud (mina sealhulgas) ja ülejäänud polnud seda arvatavasti puudutanudki. Õnneks või kahjuks ta isegi vist ei mäletanud, et koduse töö andnud oli ja kisa oli vähem. Aga mis mind närvi ajab, on see, kuidas lihtsalt üks inimene ei suuda oma suud kinni hoida ja terve tunni oigab, OIGAB ja hädaldab. Terve tunni. Jube. See ajas mind täna juba suht närvi, aga tuleb ennast ikka vagusi hoida.

Kuna ma eelmisel nädalavahetusel kellegagi kinno minna ei saanudki, siis leppisime Steffi ja Luciaga kokku neljapäevaks ja nii me siis jalutasimegi pärast kooli Steffi poole, kes Hornis elab, sõime ta ema tehtud megahead soolast struudlit ja muffineid. Ja siis tegime me midagi, mida ma esimest korda oma enda kätega teha aitasin - värvisime Steffi juukseid :D See oli tegelikult päris äge, mõtlesin et juuksuriks hakata poleks ka paha mõte, täitsa meeldima hakkas see mökerdamine :D Pärast ma-ei-tea mitme tunnist ootamist, lauamängude mängimist ja teleka vaatamist läksime kinno "Freundschafts Plus" vaatama. Hea film oli. Ja ma pean ikka tihedamini kinos käima.. Aga ikka kuradi kallis lõbu on! 8 eurot seanss! (Muideks vaatasin isegi, kuidas Eestis kinopiletite hinnad on, õnneks on veel samad, vaadaku, et ei tõusku :D) Aga kinolõbu on siin suht harv ja kell 19.45-le seanssile tuli täpselt nii palju nagu 5 inimest, meie kolmekesi sealhulgas.

Reedel oli mul ainult 4 tundi ja kobisin koju. Kui Laura ka koju tuli ja lõuna ära sõime, läksin millalgi hiljem jooksma.

Üldsegi käisin eelmisel nädalal lausa kolm korda jooksmas, uhke olen enda üle kohe :D Trenn jäi ka terve nädal ära, sest.. pikk jutt, sitt jutt. Aga reedel jäi ära sellepärast, et laupäeval toimus suur "karneval" või asi, nad ise ka ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga nimi oli sellel "Gschnas". Selle "kostüümidega peo" korraldavad igal aastal Eggenburgis käsipallimeeskonnad - st, et nagu ballidelgi, korraldajad on baarides, teenindajate ja koristajatena jne. Mul oli suur õnn pääseda 8-eurosest sissepääsmest ja teha kolm tundi baaris tööd (ma oskan ka nüüd Pina Coladat kokku segada, ajee!) ja kõige lõpuks ei pidanud ma veel oma jookide eest ka maksma. Kui mu tööaeg kell 11 läbi sai, siis ma takerdusin erinevate inimeste külge oma meeskonnast, sest mitte kedagi teist tuttavat mul seal ei olnud.

Ahjaa, õige. Teemaks oli sel aastal kummituste ja õuduste loss, ehk siis suur enamus kohalolijatest olid näiteks väga verised arstid, kohutavate näomaalingute, voodilinade ja ma ei tea millega veel kohale tulnud. Väga lõbus oli igatahes nende kostüümidega. Käsipallimeeskond oli endile nahkhiiretiivad tellinud, aga ma jäin nendele JAH ütlemisega hiljaks, niiet jäin neist ilma. Läksin siis laupäeval veel poodi ja valik oli suhteliselt.. kesine :D Leidsin mingid eriti naljakad sarved ja panin pähe :D

Naljakas oli see, kui ma Elmarile sõnumi saatsin, et kui ta ära sõidab, siis mind ka kaasa võtaks (ma läksin varem kohale) ja siis tuli vastu sõnum "name ort" ("nimi koht"). See oli lihtsalt nii naljakas. Lõpuks Fiona, kellega koos olin tol hetkel, küsis, et kas tal pole su telefoninumbrit äkki. Ja siis tuli jah meelde, et tal mingid jamad telefoniga ja võib-olla tõesti ei ole.

Naljakas oli veel see, et kuna ta siis pidi mulle ütlema, kui ta ära läheb, otsisin ma teda umbes tund aega ja andsin siis alla, helistasin vahetusemale, et ta mulle järele tuleks ja tuli välja, et Elmar oli juba kodus :D See tegi mulle kõik väga nalja, hea oli olla ja kokkuvõttes olen õhtuga ülirahul. Nalja sai ja tantsu sai ja äge oli :)

Aga kuna siin on põhimõtteliselt pea igal pool avalikes siseruumides suitsetamine lubatud, siis oli õhk kohutavalt kuiv ja pühapäeval oli mu hääl lihtsalt täiesti ära (see tuleb ette sama tihti nagu kuuvarjutus) ja täna ka veel natuke.

Leidsin kohaliku ajalehe veebiväljaandest ka uudise meie valimiste kohta, paberil neid lehti meile koju siia ei käi :(

Vaatasin eile õhtul err.ee'st kuskilt valimisi ja kella 10 ajal andsin alla, kui tulemused peaaegu kõik teada olid, ja läksin magama. Hommikul suutsin ennast suurema vaevata püsti ajada ja koolis oli mõnus teisi näha üle pooleteise nädala, mõnel ilus päevitus ka peal ja meel rõõmus, teine ei suuda oma vinguvaid toone endale hoida :) Aga ikka juhtub, seltskond on kirju, ilm on ilus ja linnud ka laulavad, tegelt ka!

Ma ei viitsi teile täna kahjuks Faschingsdienstagist ehk homme olevast vastlapäevast kirjutada, aga seda teen järgmisel korral..

Ahjaa, täna ütles mulle Jaqui, et Eestis võitis valimised Andrus Ansip! Naljakas. :D

PS! Lisasin Picasasse ka hunniku pilte üle pika aja!

poliitikud ja telekas ja trauma!

No tere, tali :) Meil on kevad! Ma lihtsalt armastan praegust ilma, võikski nii jääda. Ei ole palav, ei ole külm, on mõnus kinnaste ja sügiskevad jopega ringi käia. Täna käisin isegi jooksmas (wow).. Tegelt oli nii, et kuna käsipall täna ära jäi ja peaaegu alati just käsipalli trenniga samal päeval on lihtsalt megailus ilm, siis ma sain lõpuks seda ilusat võimalust kasutada. Iluuuss! ja mõnus :)

(kõrvalolev pilt võib segadust tekitada.. tegu on nädal aega vana pildiga! :D)

Möödunud koolinädal oli kuidagi nii lühike.. Lihtsalt sellepärast, et kolmapäeval käisime klassiga St Pöltenis, kus toimus "Politik hört zu" ehk "Poliitika/kud kuulavad pealt". Kogu värk toimus nii, et kohale tulid 9 koolist ühe klassi õpilased ja tegid ettekandeid, kokku oli kolm teemat. Kaks tükki olid seotud Euroopa Liidu kui koduga (migratsioon, miks ja kuidas, +/-) ja meie teema oli "Mobilität - Arbeitsplatz" ehk "Liikuvus - töökoht". Enamuse tööst tegi siiski ajalooõpetaja ise ära (kõik olid ta peale pahased, aga ma usun, et mu klass niikuinii ei oleks ise mitte midagi teha viitsinud), meie aitasime ainult koolis tehtud küsitluseks küsimusi välja mõelda ja pärast tulemused välja lugeda jne. Õpetaja tegi ettekande ja lõplikud kokkuvõtted ja klassiõed Michelle ja Jacqueline kandsid ette. Kokku oli siis kohal umbes 200 õpilast terve Alam-Austria peale ja mul oli au olla nende 200 sees :) Pääsesime telekasse ka, sest kohalik telekanal ORF oli ka kohal, aga väga väikselt ja eriti meid üles ei leia, aga juba see teadmine, et olen Austria televisioonis, on äge :D Pärast tehti meist veel mingi klipp, saame kuskile reklaami/lühifilmi, mis aprillis välja tuleb. Äge. Kooli meil sellel päeval üldse ei olnud, Horni jõudsime tagasi ca pool 3. Jacqui näitas mulle, kus Hornis raamatukogu on (kõige ulmelisematel aegadel avatud raamatukogu), ja jõlkusime niisama ringi. Mul oli kaks tundi bussini aega, ühe tunni veetsin Jacquiga ja teise rändasin niisama mööda tänavaid ringi. Ilm oli superilus.

Nii naljakat versiooni oma nimest pole ma veel kunagi kuulnud :D

Neljapäeval oli tavaline koolipäev.. ja reedel sõitis 9 õpilast 12-st Hispaaniasse, niiet võtsime Husnaini ja Saskiaga suuna gümnaasiumi 7B klassi poole. Õigemini Saskia pole viimasel kolmel koolipäeval kooli veel jõudnud, sest reedel oli ta "haige" ja nüüd on päriselt haige :D See klass, kus ma nüüd nädal aega olen, on minu jaoks täiesti uusi ja tundmatuid inimesi täis. Nende paralleelklassist tean selle eest pooli! :D Aga hea vaheldus ja ma pean ütlema, et on ikka vahe sees küll, kas oled Aufbaugymnasiumis või tavalises Gymnasiumis (vahe on selles, et kui sa tuled Hauptschulest gymnasiumisse, mitte gymnasiumist gymnasiumisse, siis.. aufbaugymnasiumis on kergem (lihtsalt kõik on laisemad - õpetajad ja õpilased ise ka) ja nii lähevad mõned veits lahjemat rada pidi..). Vahe minu jaoks on selles, et mu õiges klassis toimub suht uimerdamine ja huvi õppimise vastu on suht nullilähedane. Rohkem toimub igast plämaajamist kui õppimist ennast. Ja need kolm koolipäeva nüüd selles klassis näitavad mulle, et õpetajad ise võtavad ka minu enda klassi tundides asja ikka eriti lõdvalt (osad õpsid kattuvad).. Ja õpilastel on nendes klassides ka huvi õppimise vastu, ei ole mingit näägutamist terve keemia ja matemaatika tund (mata õps on lihtsalt super selles klassis, kus ma praegu olen). Igatahes, olen praegu rahul. Ainuke häda on, et osades tundides nagu prantsuse/inglise/ladina keel pole mul midagi teha, inkas neil ka oma programm ja õpsil on suht suva, kas me üldse kohal oleme (keegi ei kontrolli meid).

Täna olin religiooni tunni ajal direktoril abiks andmeid arvutisse sisestamas, hea vaheldus niisama passimisele..

Nädalavahetusel lugesin inglise keele tunni jaoks raamatut "Lord of the Flies" ehk "Kärbeste jumal" William Goldingult. Ma olen seda kunagi ammu eesti keeles ka lugenud ja siis ma mäletan, et ma tekitasin sellest endale mingi hullu lapsepõlvetrauma (aga ma saan vist kohe jälle uue trauma), sest see raamat on lihtsalt nii.. reaalselt jõhker, minu mõistuse vastane ja nii edasi. Igatahes, hea on seda kõike meelde tuletada jälle, sest enamustest raamatutest ei mäleta ma siiski midagi peale omaenda emotsioonide..

Seda raamatut peame tegelt lugema ainult 3 peatükki, aga kui ma juba alustasin, siis loen lõpuni (ma kahtlustan, et ma olen vist ainuke ka oma klassist, kõik on liiga laisad).

Laupäeval tahtsin kinno minna, aga ei leidnud kedagi, kes tuleks, ja võib-olla oli hea ka, sest lõpuks tuli välja, et mul pole transportigi :) Lähen siis neljapäeval Steffi ja Luciaga kinno "Freundschafts plus" vaatama (keine ahnung mismoodi see inglise või eesti keeles kõlab)..

Vermisse euch!! Bis bald wieder :)

see tunne, teadmine, hea on olla :)

Tere esmaspäeva pärastlõunat!

Kirjutan teile üle nädala udune olnud, aga täna väga päikselisest Austriast!

Täna on imeline päev.. Seda küll rohkem minu peas (muidu taevas särab ka päike), aga vahet ju pole. Tähtis on see, et ma olen enda üle uhke, ma olen enda jaoks midagi saavutanud, midagi nii suurt, millest on võimatu aru saada (ma ise ka ei saa), aga.. täna on 21. veebruar 2011 ja ma olen Austrias olnud täpselt pool aastat! Ma ei suuda seda ise ka uskuda!

Otsustasin täna oma mõtetes veidike ajas tagasi minna ja elu üle järele mõelda. On ikka uskumatult uhke tunne olla nii palju saavutanud nii lühikese ajaga (mis samal ajal on päris pikk..). Ja mitte saavutanud midagi sellist, mis mulle juba riiulile medaleid ja karikaid oleks toonud, aga saavutada midagi sisemiselt, vaimselt, ava(sta)da uusi orgusid ajusoolikate vahel ja lasta neis lilled õitsema minna või tormitada. Vahet pole! See kõik, mis ma selle poole aasta jooksul läbi olen elanud (issand, see kõlab nii hirmuäratavalt!!), on mind lihtsalt miljon korda tugevamaks ja vastupidavamaks isiksuseks ehitanud, nii palju iseseisvust andnud, lihtsalt loendamatul hulgal julgust, otsustusvõimet ja tolerantsust ja kõike muud veel juurde andnud. See vahetusaasta on hindamatu!! Ja täiesti uskumatu, et pool aastat ongi läbi. See ei mahu mulle pähe (selle jaoks ajukeerdude vahel urg puudub ja ei taha sellel üldse tekkida ka lasta, sest.. ainult neli ja pool kuud on jäänud!)..

Aga kuna mul vaja veel täna muid asju ka teha kui teile blogi kirjutada (ärge saage valesti aru, see on päris rahustav ja mulle meeldib seda teha! :)), siis asuks asja kallale..

Jah, kolm nädalat läks mööda nagu linnulennul. Loomulikult sellepärast, et vahepeal oli ka nädalake vaheaega Saalbachis :)

Enne vaheaega viimasel semestrinädalal olime kaks ööd Lauraga kahekesi kodus. Kuna vahetusisa tuli vahepeal jälle koju (jäi kolmeks nädalaks), siis otsustasid nad emaga (tal oli ka puhkus kaks nädalat), et nad lähevad oma suusatuurile. Suusatuur (=Schitour, saksa k.) kujutab endast mäkke ronimist suuskadega, mille all on sameti(?)ribad, et alla ei libiseks. See on Austrias üks väga populaarne asi, sest siin on, kuhu ronida! Igatahes sõitsid nad teisipäeva õhtul ära, ööbisid kuskil külalistemajas Ülem-Austrias, kolmapäeval ja neljapäeval pool päeva ronisid ja tulid neljapäeva pärastlõunal koju. Meil läks Lauraga päris hästi, tegime endale ise süüa ja kõik oli tore.

Semestri viimasel päeval saime ka tunnistused. Nagu öeldud, siis tunnistusi saab ainult kaks korda aastas, niiet see oli mu esimene tunnistus siin - kokku viis hinnet: inglise keel 3, ajalugu 4 (õpetaja lihtsalt niiväga tahtis mulle hinnet panna!!! veel on positiivne :D), matemaatika 3, geomeetria 4 ja muusika 2 (hinde saime kõik ainult mapisisu eest). Ma oma tunnistusega suhteliselt rahul, kuigi mata ja inka oleks võind ikka 2 saada.. Aga inglise keel läheb mul lihtsalt iga päevaga aina hullemaks ja matemaatika õpetaja lihtsalt üldse ei sümpatiseeri mulle oma jubeda kõriga. Pildilt on näha, et sinna on kirjutatud Schulnachricht ehk kooliuudised või -teadaanded :D Ja lisaks mu sünnipäev, religioon, mida pole, ja mis klassis ma käin sõnadega välja kirjutatud. Ja siis veel: "Verhalten in

der Schule: Sehr zufriedenstellend" ehk.. "käitumine koolis: eeskujulik", "väga rahuldav" kõlab eesti keeles imelikult.

Vaheaja esimesel päeval ehk laupäeval sõitsime Saalbachi suusakuurorti, autoga, sõit võttis umbes 4-5 tundi ma pakun, ei mäletagi enam. Esimesel päeval kohale jõudes me mäele ei läinud, aga pühapäevast reedeni olime igal hommikul põhimõtteliselt esimestena liftijärjekorras natuke enne 8.30 ja saime esimeste seas jäljed radadele sisse teha. Põhimõtteliselt oligi kõige mõnusam sõita ennelõunal (see on tavaline, ma tean), sest pärastlõunal oli asi lihtsalt nii jube, et mul läks teisel päeval sõiduisu üleüldse üle ja kõige lõpuks hakkas mul keset liftisõitu järsku ninast ka verd jooksma, niiet otsustasin natukeseks laua nurka visata ja võtsin klassiõe Annaga ühendust, kes samal ajal samas kohas oli, ja saime ühes kõrtsis (?) kokku, tutvusin tema perekonnaga ja veetsime mõnusalt aega. Pärast sõitsime ühe korra alla ja siis nad läksid juba koju ja ma nautisin üksinda sõitmist. Tõesti, nautisin kogu südamest. Ainus lauataja kümneses seltskonnas olla on väga, väga väsitav. Lauatajad ja suusatajad on nagu kaks täiesti erinevat kultuuri, kehtivad täiesti erinevad arusaamad sõitmisest ja sõidu nautimisest. Üks hea, lihtne ja labane näide on see (mis mul kõige rohkem üle viskas), et lihtsalt iga kuradima nuki peal jäädakse seisma ja oodatakse teisi järgi. Suuskadega sessuhtes pole ju mingit probleemi seisma jääda, lihtsalt toetad ennast keppidele ja ongi hea olla, lauatajana meeldib mulle üldjuhul peatudes istuda.. Saan aru, kui rada kaheks läheb vms, aga iga 200 meetri tagant seisma jääda on ikka natuke nigel. Üle viskas vahel ikka ja mõnel päeval sõitsin juba päeva esimesel sõidul vales suunas, aga telefon ja saksa keele oskus viivad mäe peal edasi.

Muidu oli reis suhteliselt tore, peale mu vahetuspere ja minu olid veel ka Laura klassiõe perekond ja nende tuttav perekond, kus perepoeg Stefan muideks mu endine klassivend HAKist. Ta muideks sõidab igast võistlustel kaasa ja oskab vääga hästi suusatada, tuli välja, et ta mõned nädalad tagasi oli 150-st sõitjast 3. tulnud.. pole paha!

Aga see selleks. Ühel õhtul käisime kogu suure seltskonnaga (muidu elasime kõik erinevates kohtades, iga pere oma väikses apartemendis) pitsat söömas. See oli nagu mingi võistlus, et kes rohkem pitsat süüa jaksab vms.. Suht jube, pitsa oli tõesti väga hea, aga kell oli juba 8 ja pitsat oli palju-palju-palju.. Pärast seda läksime Elmari ja Stefaniga välja, see oli suht feil ma ütleks.. Läksime London Pubi (vist?) ja seal olid enamus 30+ aastat vanad, Elmarile ei meeldinud muusika ja Stefan ütles, et ta oleks siis kell 5 jooma pidanud hakkama, et üldse seal lõbutseda.. :D Ma ei tea, ma oleks suutnud seal ennast päris hästi tunda ja kõigi nende inimeste korralikult naerda, aga üksi.. igav. Ühesõnaga, olime seal vist ainult tund aega ja tulime tulema, läksime koju magama.

Laupäeval sõitsime jälle tagasi. Ei mäletagi enam, mida veel laupäeval ja pühapäeval tehtud sai. Ilm oli igatahes super, seda ma mäletan. Megasoe!

Kuna vahetusisa käis iga päev oma suusatuuril erinevaid künkaid vallutamas (sest talle rahvarohked mäesuusarajad ei meeldi), siis ta oli alati juba enne meid kodus ja kui me kella 5 ajal tulime, oli juba söök valmis :) Ma lihtsalt pidin pilti tegema, sest ma ei uskunud, et me kõik ära süüa jaksame! Aga sõime.. :D

Kuna keegi must pilti ei tee, tegin ise!

Veits halvasti näha, aga peaks olema, et temperatuur mäe üleval 9 kraadi

ja orus 4! Tavaliselt on ikka vastupidi.. :D Ikka megapalav oli vahepeal.

Suure palavuse tõttu polnud raja kõrval lund ka eriti.. Kui hästi vaadata, siis seal kuskil on gondlid :D Ja pilt on udune, sest objektiiv oli must.

Vahetusõe klassiõde ja vahetusõde Laura

Oeh.. Esimene koolinädal oli mõnes mõttes stressirohke. Jätkus juba semestrilõpul alanud bussipileti kontroll (võite ühe korra arvata, kas mul seda oli ette näidata), mille pärast muretsemise ma juba ammu ära olin unustanud, sest keegi ei paistnud selle vastu huvi tundvat. Esimesel korral, kui bussijuht ukse avas ja "Ausweise, bitte!" hüüdis, jäi mul süda seisma. Aga ma polnud üldse mitte ainuke, kellel piletit polnud.. kaasas. Pääsesin. Olen kriminaal. Aga mitte enam, sest pärast seda, kui nüüd sellel semestril jälle piletikontroll jätkus, sain ma lihtsalt sellise kohutava šoki, et mul ei saanud see tegu enam meelest ära minna, et ma uuesti sekretariaati läheks ja teema veel kord üles tõstaks. Miks mul piletit seni ei olnud? Sest HAKis kui ma avalduse ära täitsin, anti see mulle lihtsalt tagasi, et räägi oma vahetusorganisatsiooniga. No YFUl ei olnud midagi muud öelda, kui et kui kool ei anna, siis ta ei anna. OKEI. Mu saksa keele oskus septembris oli nullilähedane, niiet ma ei saanud aru, MIKS ma seda siis tegelikult ei saanud ja mille taha asi toppama jäi. Niisiis vajus asi ära ja sõitsin pool aastat jänest, enne kui ennast lõplikult kokku võtsin. Seekord sain jälle täpselt selle sama avalduse, mis mul juba pool aastat sahtlis kopitanud on, täitsin ära, aga ütlesin vahetusemale kohe, et palun mine postkontorisse (jap, mitte panka ega internetipanka, aga postkontorisse ;)) ja tee see ülekanne ära. Teadmiseks, absoluutselt kõigile õpilastele maksab bussisõit 20 eurot. KOOLIAASTAS. 2 eurot kuus. Mulle läks see poole aasta pilet täpselt sama palju maksma kui teistele aasta peale, aga igatahes on see etem kui iga kuu 30-40 eurost piletit osta. Ma olin nii närvis, et ajasin vahetusema ka närvi ja pärast mitteniiilusat juhtumit (olles ainuke, kellel piletit polnud hommikul) otsustas vahetusema meid järgmisel päeval kooli viia ja ülejärgmisel hommikul kui ma bussijuhti nägin, kes teatavasti jälle sama oli, helistasin emale ja ta viis mind jälle kooli. Ma olin nii närvis, pahane, vihane, kuri ja kõike korraga. Ja teate, mis on kõige halenaljakam üldse kogu selle asja juures? Mul polnud vaja mitte mingit paganama templit koolist selleks, et seda piletit saada (avalduse viisin kooli reede hommikul), sest kui ma reedel pärast kooli koju jõudsin, OLI PILET POSTKASTIS. Ma ei suuda oma õnne kirjeldada, ma lihtsalt hüppasin ja kargasin ringi. Selleks, et seda piletit saada, oli vaja lihtsalt see kuradima rahaülekanne teha ja asi oligi kohal. Ja reede hommikul sain veel koolist sellise ütlemise, et ei tea, kas ma ikka selle saan ja et sa oled ikka vahetusõpilane -- olen ma mingi jube koll või miks ei peaks ma seda saama?

Oeh. Nüüd on mul pilet, aga keegi pole mult seda veel küsinud :( :D

Sellel nädalal oli tegelikult veel üks väike draama meie inglise keele õpetajaga.. Ma ei tea, kas ma siia kirjutasingi üldse, aga me vaatasime mingi umbes nelja inglise keele tunni jooksul filmi "Shakespeare in Love" (1998. aastast, väga hea) ja selle semestri esimesel tunnil ehk esmaspäeval vaatasid teised samal ajal, kui mul saksa keele kursus oli, viimase osa. Pärast siis küsisin, et mis ajaks kokkuvõtte sellest filmist kirjutama peab ja kõik ütlesid, et 'aa ma ei teagi, järgmiseks esmaspäevaks. vist.' (nii tavaline, keegi ei tea mitte kunagi mitte midagi, ainult mingi saia näost sisse ajamine käib juba enne esimese tunni algust kuni lõpuni välja.). Kui meil siis kolmapäeval jälle inglise keel oli, tahtis õps muidugi neid kokkuvõtteid ja lihtsalt.. MITTE KELLELGI POLNUD. Klassis oli lihtsalt surmvaikus, mitte kellelgi ei olnud. Õpetaja sai nii vihaseks, et jooksis klassist välja, direktori ja klassijuhataja juurde ja meile peeti pikki loenguid maha. Huvitav oli. Igatahes pidime siis neljapäevaks selle kõik valmis kirjutama, ma veetsin sellega 5 tundi (keskendumisvõime oli 0, ei mäleta, miks) ja kokkuvõttes ei suutnud midagi nii ilusat valmis kirjutada, sest mu inglise keel on ka kirjas juba nii jubedaks läinud, lauseehitus on NII paigast ära, kui veel üldse olla saab ja ma tõesti loodan, et see Eestis kõik tagasi tuleb, muidu on veits halvasti. Täna sain vihiku tagasi ja see on lihtsalt üleni punane :D

Reede õhtul oli koolis Atelierabend, kus kõik, kes tahtsid, said midagi etendada vms. Minu klass ega koor midagi ei teinud, aga vaatamas käisin. Ilus ja naljakas ja tore oli.

Laupäeval toimus midagi enneolematut - Brita käis peol. wowwww. Eelmine pidu oli see Hot&Ice kuskil novembris ja see pidu nüüd oli lihtsalt rohkem kui vajalik. Tegelikult tegin laupäeval veel karaskit ka emme saadetud odrajahust, aga ma pean seda veel ühe korra tegema, sest pann oli liiga suur ja taigent liiga vähe, niiet sellest tuli küpsis :) Maitse oli aga hea. Aga pidu oli veel parem ja sellest ma rohkem midagi ei räägi.. Peale selle, et see toimus vanas piimatehases Hornis, millest nüüd uus peokoht tehti, sest muidu pole noortel talvel kuskil mujal pidu panna!!

Mu karask ahjus. Tegelikult ma igatsen söögi tegemist ISE ikka väga :(

Ilus. Ma loodan, et ma ei tekitanud teile väga suuri piinu oma pika jutuga. Piltidega postitused on vist põnevamad, aga neid on nii tüütu teha, niiet ma ei ole eriti nende fännn :) respekt Erlele (kliki), kes ainult neid teebki! Veetsin praegu kaks tundi oma ilusast ajast seda postitust tehes, niiet loodetavasti oli nauditav.

Aga, olge ikka musid edasi! :)