pole teile juba ammu nii palju pilte näidand

millalgi käisin moonipõldu rohimas aitamas, palju ei jaksand :D

Paar sõna: olen laisk. Liiiiiiiga laisk.

Samal ajal kui väga paljud kirjutavad oma blogides, et ei taha enam blogi kirjutamise peale aega raisata, mõtlen ma iga päev, et viitsiks ma seda ometi teha! Nüüd on siis see hetk käes. Mu viimane võimalus sel nädalal ja võib-olla üldse Austrias. Eks näis.

Möödunud on rohkem kui kolm nädalat ja selle aja sees on nii palju juhtunud, et.. ehk millalgi saan ikka valmis selle romaaniga ;)

Kolme nädala eest oli mu sünnipäev. Viisin kooli šokolaadi-banaanimuffineid. Kodus sõime õhtul šokolaadikooki (ekstra minu pärast šokolaadiga, teistele oli jogurtikook ;) ma ju šokolaadisõltlane..), sain perelt kingituseks New Yorkeri kinkekaardi ja šokolaadi. Koolis ei toimunud midagi erilist, üks klassiõde, kes vist peaaegu iga päev kodus muffineid küpsetab, tõi mulle ka ühe korraliku cupcake'i (cupcake=pealt kreemiga muffin). Muidu ei toimunud midagi. Koolis ega kodus sellist laulmisetraditsiooni siin ei ole, niiet mulle ei lauldudki. Aga hommikul täpselt üks minut pärast mu äratuskella helistasid mulle emmeissiõde Eestist ja laulsid ja rääkisime juttu veits. :)

Sama nädala reedel tulid mulle aga neli sõbrannat külla, grillisime, tegin kunagi emme saadetud Vilma pulbrist kohupiima-vaarikakooki ja sõime väga palju. Muidu oli kõik väga ilus, aga ilma padukata õues katuse all istuda oleks veel ilusam olnud :) Õhtu oli mõnus. Laupäeval käisin veel Fionaga mingil peol, aga see oli igav ja inimesi oli vähe (arvatavasit sellepärast, et Manchester ja Barcelona mängisid jalgpalli).

Pärast minu sünnipäevanädalat järgnes lühike koolinädal - 3 koolipäeva ja siis oli neljapäev ehk 2. juuni vaba, Christi Himmelfahrt või kuidas nad seda nimetavad (Kristuse taevatõusmine, võib-olla ongi taevatõusmispüha?), ja reedel oli siis kooli poolt vabaks antud. Ja nagu alati, kõik head asjad satuvad samale ajale, siis YFU seminar toimus 2.-4. juunini ja samal ajal oli Hornis rahvapidu.. Niiet aastas korra toimub Hornis midagi ja siis mind pole seal :) Ikka juhtub!

Seminar ise oli veits igav, meil oli kuidagi ebanormaalselt palju vaba aega, millega me midagi ette ei osanud võtta. Osad mängisid palli, teised lauamänge või läksid üldse jalutama. Seminar toimus jällegi seal mäe otsas, kus esimeselgi korral.. ilus :) Aga siiski, tegu polnud tavapärase seminariga - samal ajal leidis seal mäe otsas lossis ka (poolte) Austriast väljaminevate õpilaste ettevalmistusseminar, niiet nägime 20 rõõmsat ja elevat noort, kellel see aasta alles ees on :) Ja nii suur üllatus, kui see ka pole, 4, NELI, tüdrukut tulevad Eestisse!!! Uskumatu, et nii palju. Eestisse tõmbab neid kunstiprogramm, ja kuna kunstikoolid on ainult Tallinnas ja Tartus, siis nad ka nende lähedale kuskile sattuma peavad..

Hei, sina, on sul üks vaba voodi ja soov oma ellu põnevust tuua? ;) yfu.ee!!! Ei pea elama Tallinna või Tartu kesklinnas, ei pea olema samavanune laps peres.. ;)

Veel esimesel õhtul kutsusid nad kõik mind ja Kristjanit endaga rääkima ja üks YFUkas oli ka juures. Pommitasid meid absoluutselt igasuguste küsimustega, mis oli väga mõnus, nii hea oli Eestist rääkida.. ;)

Aga pärast seda, kui meie seminar ametlikult läbi sai, toimus aga infotund Austriast väljaminevate vahetusõpilaste vanematele, nagu Eestiski ELO lõpus. Millalgi nädal või kaks varem kirjutati YFUst, et kes tahab, võib sealt osa võtta.. Mingi ime kombel olin ma esimene, kes reageeris, ja siis päev enne seminari helistas mulle Sarah YFUst ja ütles, et kui mul veel tuju ja soovi on, siis on ettepanek jõus ja ma lähen üksi sinna :) Tehtuuud! Jäin siis pärast seminari lõppu pikalt teistele järele vaatama, kuidas nad mäest alla läksid, ja läksin ühe Eestisse mineva austerlasega jalutama. Millalgi tuli ka tema ema, kes mind küsimustega puuris (ikkagi ju Eestisse, kes siis sinna läheb, miks mu tütar sinna läheb, kas meres ikka ujuda ka saab, kas teil järvi ka on, palju joped maksavad jne :D), mis mulle iseenesest väga meeldis, sest iga päev neid ei kuule (kuuleb lihtsalt väga palju jaburamaid küsimusi..). Muidu ma seal infotunni ajal väga palju ei lobisenud, aga rääkisin mõned lood, mis minu endaga juhtunud on ja tegin paar nalja ka, niiet kõik ikka naerda saaksid.

Kuigi mul oleks võimalus sinna lossi ööbima jääda ja alles hommikul koju sõita, mõtlesin et kuna mul oleks ikkagi võimalus hommikul juba oma voodis ärgata, siis sõidaks ikka koju. Ja nii mu reis siis algaski umbes pool kuus sealt mäe otsast. Sain rongijaama tolle Eestisse tuleva tüdruku ja tema emaga sõita autoga ja ootasin siis pool tundi rongi. Lõpuks tuli üks vabatahtlik ka, niiet sõitsime siis koos St Pöltenini ja seal ma pidin ümber istuma. Istusin rongile, et sõita Tullni.. sõidan ja sõidan ja see rong oli päris vana ja kriiksus ikka megalt.. Lõpuks vaatan, et oi, Tulln Stadt, peaks vist maha ronima! Ronin maha ja juba siis on selline kahtlane tunne - olen ma ikka õiges kohas?

Pärast väikest mahasurutud paanikahoogu sain aru et midagi ikka üldse ei klapi ja helistasin vahetusemale. Ta ütles, et kuna rong peaks ju tegelikult alles kümne minuti pärast tulema, et ootab veel.. No ootasin, aga elektroonilisel teadetetahvlil ei muutunud endiselt midagi, kui välja arvata see, et hommikuste busside ja rongide ajad sinna tekkima hakkasid. Nojah. Lõpuks oli siis kell nii palju, et helistasin uuesti ja siis ta ütles, et tuleb mulle järele. Nojaa. Õues sadas padukat. Algul mõtlesin, et lähen veits jalutama, ei viitsi istuda jälle, terve päeva ju istunud, aga külm hakkas. Istusin siis ooteruumis (mille päike õnneks soojaks oli kütnud päeval!) ja ootasin tunnikese.. Siis saime teada, et me räägime erinevatest rongijaamadest, niiet ta tiirutas siis veel kümme minutit kuni selle leidis, kus ma olin. NIMELT, kui te kunagi Tullni satute, siis pileti peal on küll kirjas, et istu ümber TULLNIS, aga mitte TULLN AN DER DONAUs. Oleks ma selle peatuse maha maganud, oleks ma õigesse peatusesse jõudnud.
Koju jõudsin siis alles kolmveerand kaksteist (kaks tundi hiljem) ja läksin magama.

Ees ootas pikk koolinädal, mille ma üle elasin. Ilmad olid megailusad (peaaegu), sai jooksmas ja ujumas ja rattaga sõitmas käia. Kolmapäeval oli Elmari Maturafeier ehk lõpuaktus vms. Kõik oli väga vaba. Lõpetajate hulgas oli täpselt üks tüdruk. Kõik nad pidid enne ametliku aktuse algust õues rivis seisma, ükshaaval pooltäis õlleklaasiga kõigi ette tulema ja ütlema, mis nende nimi on, nende eriala ja mingi ütlus vms, siis klaasi tühjaks jooma ja maas olevasse kasti puruks viskama. Üritus jätkus sees, midagi erilist ei olnud. Lõpueksamihinded said nad alles aktusel teada, kui oma tunnistuse lahti lõid.

Aga teisipäeval käisime mulle dirndlit ostmas. Dirndl on austria naiste rahvariie ja see on lihtsalt absoluutselt peaaegu kõigil olemas. Tegu oli mu vahetuspere kingitusena mulle Austriast pea-pea lahkumise tõttu.. :) Lahkumiskingitus siis :) Väga armas ja ma olen tolle kleidiga väga rahul :) Sain siis austerlannana ka Elmari lõpetamisele minna ;) Dirndl sobib ju igale poole, nagu iga teinegi rahvariietus.. millegipärast Eestis pole see üldse nii populaarne :( Mõtlesingi, et tahan endale ka eesti rahvariideid!

Nüüd nädalavahetusel laupäeval toimus Viinis Lainzer Tiergartenis (loomaaias) aga üks YFU kohtumine neile, kel huvi ja viitsimist. Käisime ringi, mängisime, sõime, otsisime loomi ja leidsime lausa neli metssiga. Sellega seoses üks nali.. Nimelt metssead on saksa keeles "Wildschweine", aga kui Loni seda esimest korda ütles, kuulsin ma "Windscheibe" (tuule..ketas) ja ei saand mitte muffigi aru :D terve päeva kõik mõnitasid mind, et lähme Windscheibe otsima! :D Naljakas oli.

Pärast seda sõitsime aga minu vahetusperega (miinus Elmar) ja Katrijni ja Loniga (Katrijni vahetusema) Neusiedler See äärde - Austria suurim järv. Samal õhtul käisime veel ujumas (väga palav just ei olnud, aga vesi oli soe - keegi ei uskunud), sõime jauset jälle kell kümme õhtul ja mängisime kaardimängu. Laupäeval otsustasid mõned, et oleks ju päris äge kell kuus üles tõusta ja jooksma minna. Lõpuks sai sellest jooksmisest ca 8-tunnine rattasõit ümber järve (120 km vist). Samal ajal käisin mina kolm tundi hiljem jooksmas, siis Loni ja Lauraga ujumas (hull tuul oli) ja siis sõime kõik koos Katrijniga hommikust ja sõitsime kultuuri vaatama. Nägime päris palju. Käisime Dorfmuseumis ehk külamuuseumis, kus oli 60 aasta tagune küla järgi ehitatud, kõik nii nagu siis oli - alustades taludest ja puust haagissuvilatest kuni juuksuri ja koolini välja. Väga äge oli seal. Üldse mulle tundub, et siin osatakse huvitavaid muuseume teha.

Siis sõitsime veel barokklossi juurde, tegime pilte ja käisime sees ka. Ja siis käisime jälle ühes kõrvaljärves ujumas ja pärast sõitsime veel Austria madalaimat punkti vaatama - 113m alla merepinna. Sõitsime mingist veskist ka veel mööda ja siis tagasi meie "kodu" juurde ja läksime õhtust sööma. Läksime pärast seda veel Katrijniga välja ka õhtul, aga hoolimata sellest, et esmaspäev koolivaba oli, oli pühapäeval ikkagi baar ainult 12-ni lahti. Aga iseenesest oli hea, sai välja magada.

Hommikul jännasime päris kaua kuni lõpuks ratta selga istuda saime ja ühe väikse ringikese sõitsime. Pärast käisime veel ujumas ja jäätist söömas ja oligi kell nii palju, et hakkasime koju sõitma. Seal oli nii mõnus, et võiks lausa nädalaks jääma. Tundsin juba pärastlõunal, kuidas mul kogu nahk valutab.. Loomulikult olen ju ära põlenud. Magada oli valus, kreemitan ennast nagu hull ja loodan et see varsti üle läheb. Pole kena olla väga.

Ja olengi tänase päeva juures! Superrrrrr.

Täna magasin kaua ja lõpuks oli kõigil nii palju tegemist, et ma valmistasin ise lõunasöögi. Tahtsime maasikapõllule minna, aga kui sinna jõudsime, tuli onu ja ütles, et pika nädalavahetusega jõuti neilt nii palju ära korjata, et punaseid marju polegi enam. Olime veits kurvad, aga nüüd õhtupoole tegin ma rabarberikooki nendest rabarberitest, mis aias olid, natuke vähe oli, aga kõlbas süüa küll :)

Aga ma ei tea, millal ma järgmisel korral kirjutada jälle jõuan, sest eesoleval reedel sõidame vahetusisa ja -õega Steiermarki koos mõndade teiste YFUkatega matkama (kardan) ja pühapäeva õhtul tuleme tagasi.. Niiet kuna eile olid vist nelipühad ja täna niisama koolivaba päev, siis sel nädalal ainult kaks koolipäeva, järgmisel kolm ja siis ongi mu viimased päevad Austrias alanud.

Aeg läheb nii kiiresti, aga midagi pole teha ja mulle vahel isegi meeldib see :)

HEAD UND ja kolme nädala pärast näeme!!!

musiiiiiddd

mu sünnipäevatort!

sellisesse paberisse oli pakitud mu sünnipäevakingitus Steffilt ja Lucilt :)

mida Austriast kaasa võtame?

armastuus on õõõhuus

võpid Austraaliast, Jaapanist, Eestist ja Belgiast, taustal Viin!

yes, it's me

ilus rannake seal Neusiedler Seeeeel!

külamuuseumis, pagariäri, häääh, polegi päris!

Podersdorfis

ülal vist kirjutasin, et 113 meetrit, panin puusse ;)