elust enesest

Vahepeal on ikka veel selline tunne, nagu ma näeks und või soriks oma unelmates või loeks raamatut kellegi teise elust. Sest nii, nagu praegu aeg must mööda lendab, ei ole veel mitte kunagi minuga juhtunud. See unistustes olemise tunne toob mind vahel mõneks sekundiks ka maa peale. Kehalise kasvatuse tunnis järsku käis plõks - ma olen siin päriselt, ma ei kujuta seda ette, ma mängin austerlaste võrkpalli (jah, jälle), ma ei loe seda raamatust või kellegi blogist, MINA seisan siin oma liha ja verega. Teate ka, kui raske sellest aru on saada? Igatahes mul on.

Võib-olla paneb selline unistustes ringihulkumine mind tegema rohkem selliseid asju, mida ma muidu ei teeks, astuma endale ise tehtud piiridest üle, hoidma sõnu hammaste taga, mis kellelegi haiget võivad teha.

Uskumatu tegelikult, kuidas aeg teatud olukorras inimest mõtlema paneb tema enda elumõtte, eesmärkide ja nende püstitamise peale. Kuidas see aeg selles pääsematus olukorrast inimest võitlema sunnib nii enda kui teistega. Vahetusaasta välismaal on midagi, mis muudab elu. Elusid. Rohkem kui ainult elusid, sest muutub lihtsalt nii, nii palju.

Kui ma siin olles ühe teatud inimesega vahetusaasta teemal rääkinud olen (nime ei nimeta), saan ma ikka ja jälle aru, kuidas üks inimene, kes vahetusaastast ainult teiste juttude läbi teab, arvab, et tegu on aastaga, kus sa õpid arvatavasti (loodetavasti) kohaliku keele ja tutvud mõne kultuursema punktiga ja sellega asi piirdub (ja no loomulikult muidugi see ka, et "sa ju niikuinii said seal aasta aega puhata"). Kui te tänaseni nii arvasite, siis ...

Niiet tegelikult teeb mulle natuke (või tegelikult päris palju) muret see, et kui ma tagasi tulen, kuidas ma oma vanasse seltskonda tagasi saan sulanduda, millise tüki ja kuidas ja millal ma enda küljest ära pean võtma ja karpi hoiule panema, et õigel ajal välja võtta ja teistele vaatamiseks laiali laotada..

Aga mitte mingi hinna eest ei annaks ma seda vahetusaastat tagasi ega vahetaks mitte millegi muu vastu ega kahetse ettevõetut. Ma olen päris palju siin olles läbi elanud, õppinud, küsinud ja vastuseid saanud. Elu ei ole ainult kodus minu toa nelja seina vahel, bussis ja klassiruumis. Elu toimub maailmas.

Seda jutukest olen ma teile juba miljon korda üritanud kirjutada, aga kordagi pole teoks saanud. Selle jaoks peab lihtsalt olema see õige tuju, meeleolu, keskkond ja.. mõte. Hea meel, et selle lõpuks kirja sain, loodetavasti kõlbas lugeda ka.

Aga nüüd ilmast. Üleeelmisel nädalal oli megailusad ilmad, eelmisel nädalal sadas vihma ja nüüd eile sõime väljas lõunat, sest õues oli lihtsalt niii soe!! Mul on teist tegelt ka megakahju seal Eestis, et seda lund nii kaua taluma peate..

Eelmisel nädalal juhtus tegelikult päris palju. Kirjutan lühidalt, pole viitsimist pikalt laterdada (kirjutades laterdatakse? :D).

Umbes kaks kuud tagasi tuli Horni lähedale mu vahetusema sünniküla kõrvalkülla uus vahetusõpilane Austraaliast. Küll mitte YFU, aga Rotaryga. Ta oli isegi kohalikus ajalehes, sest ta klass käis tal lennujaamas vastas. Otsisin ta Facebookist üles ning sain teada, et ta isegi ei teadnud, et me kuidagi omavahel tuttavates peredes oleme. Saime siis möödunud esmaspäeval kokku, jalutasime Hornis ringi, rääkisime pikad jutud maha ja.. mis te arvate mis keeles? Ta pole mitte kunagi varem saksa keelt õppinud, ta on siin olnud natuke vähem kui kaks kuud ja ta räägib sama head saksa keelt kui ma umbes.. kolm kuud tagasi võib-olla. Et siis väga head sellise lühikese aja peale! Ja nagu USAst pärit Mollylgi, on see Larissal (see uus võp) ka esimene võõrkeel. Huvitav, eks?

Mis ma siis veel tegin? Meil olid kolmapäevased pärastlõunased tunnid hoopis teisipäeva peale tõstetud, sest "külla" tuli Austria ansambel vms 5/8 (Fünf Achterl vms) ja nendega kirjutasime me kahe klassi peale kokku laulu. Täiega äge lugu sai ja õpetaja pakkus meile võimalust seda täna isegi esitada kontserdil (kus peaesinejaks Anita Horn ehk mu vahetusisa õde), aga kuna see nii paljudele nii nõme laul ikkagi tundus (kuigi kohapeal rõõmust rõkkasid ja jalgu käsi plaksutasid), siis jääb ära. Vaatame lähme perega sellegi poolest.

Tegelikult olin teisipäeva öösel vastu kolmapäeva üldsegi üksi kodus, sest vahetusema ja vahetusisa läksid Saksamaale isa korterist asju ära tooma, sest see praegune projekt jääb tal pooleli vms.. Laura läks ka sõbranna juurde ööseks, muidu oleks tal oma kipsiga liiga palju tegemist olnud bussile jne saada. Ülimalt meeldiv oli vahelduseks üksi kodus olla ja teha seda, mida hing ihkab (ehk täiest kõrist laulda, klaverit mängida ja muidu ringi tõmmelda)..

Neljapäeval oli meil koolis Känguru test, mis kujutab endast loogilise mõtlemise testi. Jaa, tegin ka kaasa. Katastroof. Ainult tekstülesanded ehk saksa keel eriti ära väänatult :D

Laupäeval oli aga vanas piimatehases jälle pidu, käisin, sai palju nalja ja hommikul veerand 5 koju.. ups :D

Okei, aga nüüd aitab, joogijanu on ja varsti kontserdile!

baba!