vihma sajab

Ma olen surmväsinud. Selline tunne, et ma oleks nagu ära kurnatud või nagu oleks iga viimne kui keharakk oma kohustused ära unustanud või nagu oleks keegi neid tuimastanud. Ma olen nii läbi omadega, ma ei tea, mis viga on. Mõte sellest, et ma peaks täna veel saksakeelse essee/arutluse vms kirjutama, lihtsalt ei tõmba, üldse mitte. Eelmisel nädalal niigi kirjutasin juba kaks tükki ja no palun, õps andis pmst sama teema mõlemal korral. kaua sa leierdad selle teema ümber. anna midagi sellist, millest kirjutada ka on.

umbes kuu aja pärast on meil kahetunnine Schularbeit saksa keele tunni raames, mille jooksul peab kirjutama 500-600-sõnalise essee/arutluse.. ehk siis, nagu tavaliselt, kirjuta lihtsalt lampi, ära midagi maha tõmba, sest sul on ju sõnu vaja (puhtandi kirjutamiseks pole ka aega). sisu pole oluline, nagu ma aru olen saanud, sest kui siin varem oli, et sul on tund aega, et 200-sõnaline jutt kirjutada, siis mõni pani 700 sõna ära ja siis enam ei loe sisu, vaid sõnade arv. ehk siis. leierdame palju, aga ärme asjast räägi.

mul pole täna väga tuju teiega oma ilusaid ja rõõmsaid emotsioone jagada (mida mul tegelikult päris palju teile varuks oleks), aga järgmisel korral ikka. ei jõua järgmist nädalat ära oodata, sest vaheaeg tuleb!!!!! kõige rohkem ootan ma siiski seda, et magada saaks. praegu lähen küll igal õhtul kell 9 või pool 10 voodisse, loen veits raamatut ja u 10 jään magama. ja ma lihtsalt jäängi lihtsalt laksust/lambist (eestikeeleabi?) magama. eile hommikul üles ärgates olin ma täiesti segaduses. esimene mõte oli, et misasja, miks ma üles pean ärkama. teine, kas täna on reede. kolmas, appi ma tahan magada.

järeldused võite ise teha, mis mõtete ja tunnetega ma terve päeva ringi käisin. ja täna ka tegelikult.

kool on muutunud mu jaoks lihtsalt kohutavalt igavaks. tunnid on igavad. enamasti kas on lihtsalt minu jaoks igav (sest mul puudub huvi või ma ei oska seda huvi äratada) või käib terve tunni mingi kuradi tänitamine õpetajatega. keeleprobleemi enam pole, aga viimasel ajal on mul keskendumisega probleeme..

esmaspäeval oli matemaatika schularbeit, kahetunnine jälle, mille ma suht esimese tunniga valmis sain, aga ühe ülesandetüübi käigu põhimõtteliselt kõik ära olin unustanud, niiet tegemata jätsin ja klassist välja läksin - mis ma seal ikka istun, kui midagi teha ei oska. pärast mind hakkasid kõik teised ka klassist ära tulema sinna kommimasina juurde diivanile (pole vaja küsidagi, kui väga mulle see kommimasin ei meeldi), mis söögisaalis või 'aulas' on, ja hakkasid kõik rääkima, kuidas üks spikerdas, kuidas teine spikerdas jnejnejne.. muidugi sellise üleoleva naermisega jne.. ja kuna mitte keegi tähele ei pannud, et seal samas istuvad õpetajad teises aula otsas ja kõike pealt kuulavad, tuli paar tundi hiljem klassijuhataja tundi meile ja pidas loengut veits. aga see schularbeit oli naeruväärselt lihtne tegelikult ja kõige uskumatum on see, et õpetajad (jah, mitte ainult üks, vaid väga paljud) võtavad schularbeiti ülesandeid, mida varem lahendatud on..

ok aga aitab tänaseks.

sujuvalt läksin suurtelt lausealgustähtedelt väikestele. vähemalt pole eesti keeles nimisõnad suure tähega (vahel unustan ära ja kirjutan oma pastakagapeetavasse päevikusse ikka mõned asjad suurega.. naljakas tegelt, kuidas ära harjub), niiet kõlbas vast lugeda ka.

ma vist lähen kohe magama ära, hull vässu..

ja, puhka rahus, kallis matemaatika õpetaja Kadri Pensa!

..lihtsalt sõnatuks võtavad mõned asjad..