kino, gschnas

Kuna mul sai nüüd internetis lugemismaterjal otsa, otsustasin oma pilgu blogisse pöörata. Parem ikka tihemini ja vähem kirjutada kui harvemini ja liiga palju.. Niikuinii suudan ma jälle liiga paljut vadrata, aga ikka juhtub.

Eelmisel nädalal olin ma siis meie paralleelklassis gümnaasiumis, mis, tuli välja, on reaal- ja humanitaarkallakuga. Seetõttu toimusid enamus tunde nii, et klass oli kaheks või kolmeks jaotatud. Humanitaarpoolel on rohkem ladina ja prantsuse keelt, reaalpoolel matemaatikat, füüsikat ja keemiat vast ka. Mulle isegi täitsa meeldis, et need reaaltunnid olid niimoodi väikestes rühmades, (nojah, minu klass on ju tegelikult sama suur :D) sest siis saab õpetaja rahulikumalt asju seletada ja rohkem küsimustele vastata. Täna oli mul juba hirm enne esimest tundi - milleks oli matemaatika - et kuidas nüüd õpetaja reageerib, kui vähemalt kaks õpilast polnud koduse tööga hakkama saanud (mina sealhulgas) ja ülejäänud polnud seda arvatavasti puudutanudki. Õnneks või kahjuks ta isegi vist ei mäletanud, et koduse töö andnud oli ja kisa oli vähem. Aga mis mind närvi ajab, on see, kuidas lihtsalt üks inimene ei suuda oma suud kinni hoida ja terve tunni oigab, OIGAB ja hädaldab. Terve tunni. Jube. See ajas mind täna juba suht närvi, aga tuleb ennast ikka vagusi hoida.

Kuna ma eelmisel nädalavahetusel kellegagi kinno minna ei saanudki, siis leppisime Steffi ja Luciaga kokku neljapäevaks ja nii me siis jalutasimegi pärast kooli Steffi poole, kes Hornis elab, sõime ta ema tehtud megahead soolast struudlit ja muffineid. Ja siis tegime me midagi, mida ma esimest korda oma enda kätega teha aitasin - värvisime Steffi juukseid :D See oli tegelikult päris äge, mõtlesin et juuksuriks hakata poleks ka paha mõte, täitsa meeldima hakkas see mökerdamine :D Pärast ma-ei-tea mitme tunnist ootamist, lauamängude mängimist ja teleka vaatamist läksime kinno "Freundschafts Plus" vaatama. Hea film oli. Ja ma pean ikka tihedamini kinos käima.. Aga ikka kuradi kallis lõbu on! 8 eurot seanss! (Muideks vaatasin isegi, kuidas Eestis kinopiletite hinnad on, õnneks on veel samad, vaadaku, et ei tõusku :D) Aga kinolõbu on siin suht harv ja kell 19.45-le seanssile tuli täpselt nii palju nagu 5 inimest, meie kolmekesi sealhulgas.

Reedel oli mul ainult 4 tundi ja kobisin koju. Kui Laura ka koju tuli ja lõuna ära sõime, läksin millalgi hiljem jooksma.

Üldsegi käisin eelmisel nädalal lausa kolm korda jooksmas, uhke olen enda üle kohe :D Trenn jäi ka terve nädal ära, sest.. pikk jutt, sitt jutt. Aga reedel jäi ära sellepärast, et laupäeval toimus suur "karneval" või asi, nad ise ka ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga nimi oli sellel "Gschnas". Selle "kostüümidega peo" korraldavad igal aastal Eggenburgis käsipallimeeskonnad - st, et nagu ballidelgi, korraldajad on baarides, teenindajate ja koristajatena jne. Mul oli suur õnn pääseda 8-eurosest sissepääsmest ja teha kolm tundi baaris tööd (ma oskan ka nüüd Pina Coladat kokku segada, ajee!) ja kõige lõpuks ei pidanud ma veel oma jookide eest ka maksma. Kui mu tööaeg kell 11 läbi sai, siis ma takerdusin erinevate inimeste külge oma meeskonnast, sest mitte kedagi teist tuttavat mul seal ei olnud.

Ahjaa, õige. Teemaks oli sel aastal kummituste ja õuduste loss, ehk siis suur enamus kohalolijatest olid näiteks väga verised arstid, kohutavate näomaalingute, voodilinade ja ma ei tea millega veel kohale tulnud. Väga lõbus oli igatahes nende kostüümidega. Käsipallimeeskond oli endile nahkhiiretiivad tellinud, aga ma jäin nendele JAH ütlemisega hiljaks, niiet jäin neist ilma. Läksin siis laupäeval veel poodi ja valik oli suhteliselt.. kesine :D Leidsin mingid eriti naljakad sarved ja panin pähe :D

Naljakas oli see, kui ma Elmarile sõnumi saatsin, et kui ta ära sõidab, siis mind ka kaasa võtaks (ma läksin varem kohale) ja siis tuli vastu sõnum "name ort" ("nimi koht"). See oli lihtsalt nii naljakas. Lõpuks Fiona, kellega koos olin tol hetkel, küsis, et kas tal pole su telefoninumbrit äkki. Ja siis tuli jah meelde, et tal mingid jamad telefoniga ja võib-olla tõesti ei ole.

Naljakas oli veel see, et kuna ta siis pidi mulle ütlema, kui ta ära läheb, otsisin ma teda umbes tund aega ja andsin siis alla, helistasin vahetusemale, et ta mulle järele tuleks ja tuli välja, et Elmar oli juba kodus :D See tegi mulle kõik väga nalja, hea oli olla ja kokkuvõttes olen õhtuga ülirahul. Nalja sai ja tantsu sai ja äge oli :)

Aga kuna siin on põhimõtteliselt pea igal pool avalikes siseruumides suitsetamine lubatud, siis oli õhk kohutavalt kuiv ja pühapäeval oli mu hääl lihtsalt täiesti ära (see tuleb ette sama tihti nagu kuuvarjutus) ja täna ka veel natuke.

Leidsin kohaliku ajalehe veebiväljaandest ka uudise meie valimiste kohta, paberil neid lehti meile koju siia ei käi :(

Vaatasin eile õhtul err.ee'st kuskilt valimisi ja kella 10 ajal andsin alla, kui tulemused peaaegu kõik teada olid, ja läksin magama. Hommikul suutsin ennast suurema vaevata püsti ajada ja koolis oli mõnus teisi näha üle pooleteise nädala, mõnel ilus päevitus ka peal ja meel rõõmus, teine ei suuda oma vinguvaid toone endale hoida :) Aga ikka juhtub, seltskond on kirju, ilm on ilus ja linnud ka laulavad, tegelt ka!

Ma ei viitsi teile täna kahjuks Faschingsdienstagist ehk homme olevast vastlapäevast kirjutada, aga seda teen järgmisel korral..

Ahjaa, täna ütles mulle Jaqui, et Eestis võitis valimised Andrus Ansip! Naljakas. :D

PS! Lisasin Picasasse ka hunniku pilte üle pika aja!

poliitikud ja telekas ja trauma!

No tere, tali :) Meil on kevad! Ma lihtsalt armastan praegust ilma, võikski nii jääda. Ei ole palav, ei ole külm, on mõnus kinnaste ja sügiskevad jopega ringi käia. Täna käisin isegi jooksmas (wow).. Tegelt oli nii, et kuna käsipall täna ära jäi ja peaaegu alati just käsipalli trenniga samal päeval on lihtsalt megailus ilm, siis ma sain lõpuks seda ilusat võimalust kasutada. Iluuuss! ja mõnus :)

(kõrvalolev pilt võib segadust tekitada.. tegu on nädal aega vana pildiga! :D)

Möödunud koolinädal oli kuidagi nii lühike.. Lihtsalt sellepärast, et kolmapäeval käisime klassiga St Pöltenis, kus toimus "Politik hört zu" ehk "Poliitika/kud kuulavad pealt". Kogu värk toimus nii, et kohale tulid 9 koolist ühe klassi õpilased ja tegid ettekandeid, kokku oli kolm teemat. Kaks tükki olid seotud Euroopa Liidu kui koduga (migratsioon, miks ja kuidas, +/-) ja meie teema oli "Mobilität - Arbeitsplatz" ehk "Liikuvus - töökoht". Enamuse tööst tegi siiski ajalooõpetaja ise ära (kõik olid ta peale pahased, aga ma usun, et mu klass niikuinii ei oleks ise mitte midagi teha viitsinud), meie aitasime ainult koolis tehtud küsitluseks küsimusi välja mõelda ja pärast tulemused välja lugeda jne. Õpetaja tegi ettekande ja lõplikud kokkuvõtted ja klassiõed Michelle ja Jacqueline kandsid ette. Kokku oli siis kohal umbes 200 õpilast terve Alam-Austria peale ja mul oli au olla nende 200 sees :) Pääsesime telekasse ka, sest kohalik telekanal ORF oli ka kohal, aga väga väikselt ja eriti meid üles ei leia, aga juba see teadmine, et olen Austria televisioonis, on äge :D Pärast tehti meist veel mingi klipp, saame kuskile reklaami/lühifilmi, mis aprillis välja tuleb. Äge. Kooli meil sellel päeval üldse ei olnud, Horni jõudsime tagasi ca pool 3. Jacqui näitas mulle, kus Hornis raamatukogu on (kõige ulmelisematel aegadel avatud raamatukogu), ja jõlkusime niisama ringi. Mul oli kaks tundi bussini aega, ühe tunni veetsin Jacquiga ja teise rändasin niisama mööda tänavaid ringi. Ilm oli superilus.

Nii naljakat versiooni oma nimest pole ma veel kunagi kuulnud :D

Neljapäeval oli tavaline koolipäev.. ja reedel sõitis 9 õpilast 12-st Hispaaniasse, niiet võtsime Husnaini ja Saskiaga suuna gümnaasiumi 7B klassi poole. Õigemini Saskia pole viimasel kolmel koolipäeval kooli veel jõudnud, sest reedel oli ta "haige" ja nüüd on päriselt haige :D See klass, kus ma nüüd nädal aega olen, on minu jaoks täiesti uusi ja tundmatuid inimesi täis. Nende paralleelklassist tean selle eest pooli! :D Aga hea vaheldus ja ma pean ütlema, et on ikka vahe sees küll, kas oled Aufbaugymnasiumis või tavalises Gymnasiumis (vahe on selles, et kui sa tuled Hauptschulest gymnasiumisse, mitte gymnasiumist gymnasiumisse, siis.. aufbaugymnasiumis on kergem (lihtsalt kõik on laisemad - õpetajad ja õpilased ise ka) ja nii lähevad mõned veits lahjemat rada pidi..). Vahe minu jaoks on selles, et mu õiges klassis toimub suht uimerdamine ja huvi õppimise vastu on suht nullilähedane. Rohkem toimub igast plämaajamist kui õppimist ennast. Ja need kolm koolipäeva nüüd selles klassis näitavad mulle, et õpetajad ise võtavad ka minu enda klassi tundides asja ikka eriti lõdvalt (osad õpsid kattuvad).. Ja õpilastel on nendes klassides ka huvi õppimise vastu, ei ole mingit näägutamist terve keemia ja matemaatika tund (mata õps on lihtsalt super selles klassis, kus ma praegu olen). Igatahes, olen praegu rahul. Ainuke häda on, et osades tundides nagu prantsuse/inglise/ladina keel pole mul midagi teha, inkas neil ka oma programm ja õpsil on suht suva, kas me üldse kohal oleme (keegi ei kontrolli meid).

Täna olin religiooni tunni ajal direktoril abiks andmeid arvutisse sisestamas, hea vaheldus niisama passimisele..

Nädalavahetusel lugesin inglise keele tunni jaoks raamatut "Lord of the Flies" ehk "Kärbeste jumal" William Goldingult. Ma olen seda kunagi ammu eesti keeles ka lugenud ja siis ma mäletan, et ma tekitasin sellest endale mingi hullu lapsepõlvetrauma (aga ma saan vist kohe jälle uue trauma), sest see raamat on lihtsalt nii.. reaalselt jõhker, minu mõistuse vastane ja nii edasi. Igatahes, hea on seda kõike meelde tuletada jälle, sest enamustest raamatutest ei mäleta ma siiski midagi peale omaenda emotsioonide..

Seda raamatut peame tegelt lugema ainult 3 peatükki, aga kui ma juba alustasin, siis loen lõpuni (ma kahtlustan, et ma olen vist ainuke ka oma klassist, kõik on liiga laisad).

Laupäeval tahtsin kinno minna, aga ei leidnud kedagi, kes tuleks, ja võib-olla oli hea ka, sest lõpuks tuli välja, et mul pole transportigi :) Lähen siis neljapäeval Steffi ja Luciaga kinno "Freundschafts plus" vaatama (keine ahnung mismoodi see inglise või eesti keeles kõlab)..

Vermisse euch!! Bis bald wieder :)

see tunne, teadmine, hea on olla :)

Tere esmaspäeva pärastlõunat!

Kirjutan teile üle nädala udune olnud, aga täna väga päikselisest Austriast!

Täna on imeline päev.. Seda küll rohkem minu peas (muidu taevas särab ka päike), aga vahet ju pole. Tähtis on see, et ma olen enda üle uhke, ma olen enda jaoks midagi saavutanud, midagi nii suurt, millest on võimatu aru saada (ma ise ka ei saa), aga.. täna on 21. veebruar 2011 ja ma olen Austrias olnud täpselt pool aastat! Ma ei suuda seda ise ka uskuda!

Otsustasin täna oma mõtetes veidike ajas tagasi minna ja elu üle järele mõelda. On ikka uskumatult uhke tunne olla nii palju saavutanud nii lühikese ajaga (mis samal ajal on päris pikk..). Ja mitte saavutanud midagi sellist, mis mulle juba riiulile medaleid ja karikaid oleks toonud, aga saavutada midagi sisemiselt, vaimselt, ava(sta)da uusi orgusid ajusoolikate vahel ja lasta neis lilled õitsema minna või tormitada. Vahet pole! See kõik, mis ma selle poole aasta jooksul läbi olen elanud (issand, see kõlab nii hirmuäratavalt!!), on mind lihtsalt miljon korda tugevamaks ja vastupidavamaks isiksuseks ehitanud, nii palju iseseisvust andnud, lihtsalt loendamatul hulgal julgust, otsustusvõimet ja tolerantsust ja kõike muud veel juurde andnud. See vahetusaasta on hindamatu!! Ja täiesti uskumatu, et pool aastat ongi läbi. See ei mahu mulle pähe (selle jaoks ajukeerdude vahel urg puudub ja ei taha sellel üldse tekkida ka lasta, sest.. ainult neli ja pool kuud on jäänud!)..

Aga kuna mul vaja veel täna muid asju ka teha kui teile blogi kirjutada (ärge saage valesti aru, see on päris rahustav ja mulle meeldib seda teha! :)), siis asuks asja kallale..

Jah, kolm nädalat läks mööda nagu linnulennul. Loomulikult sellepärast, et vahepeal oli ka nädalake vaheaega Saalbachis :)

Enne vaheaega viimasel semestrinädalal olime kaks ööd Lauraga kahekesi kodus. Kuna vahetusisa tuli vahepeal jälle koju (jäi kolmeks nädalaks), siis otsustasid nad emaga (tal oli ka puhkus kaks nädalat), et nad lähevad oma suusatuurile. Suusatuur (=Schitour, saksa k.) kujutab endast mäkke ronimist suuskadega, mille all on sameti(?)ribad, et alla ei libiseks. See on Austrias üks väga populaarne asi, sest siin on, kuhu ronida! Igatahes sõitsid nad teisipäeva õhtul ära, ööbisid kuskil külalistemajas Ülem-Austrias, kolmapäeval ja neljapäeval pool päeva ronisid ja tulid neljapäeva pärastlõunal koju. Meil läks Lauraga päris hästi, tegime endale ise süüa ja kõik oli tore.

Semestri viimasel päeval saime ka tunnistused. Nagu öeldud, siis tunnistusi saab ainult kaks korda aastas, niiet see oli mu esimene tunnistus siin - kokku viis hinnet: inglise keel 3, ajalugu 4 (õpetaja lihtsalt niiväga tahtis mulle hinnet panna!!! veel on positiivne :D), matemaatika 3, geomeetria 4 ja muusika 2 (hinde saime kõik ainult mapisisu eest). Ma oma tunnistusega suhteliselt rahul, kuigi mata ja inka oleks võind ikka 2 saada.. Aga inglise keel läheb mul lihtsalt iga päevaga aina hullemaks ja matemaatika õpetaja lihtsalt üldse ei sümpatiseeri mulle oma jubeda kõriga. Pildilt on näha, et sinna on kirjutatud Schulnachricht ehk kooliuudised või -teadaanded :D Ja lisaks mu sünnipäev, religioon, mida pole, ja mis klassis ma käin sõnadega välja kirjutatud. Ja siis veel: "Verhalten in

der Schule: Sehr zufriedenstellend" ehk.. "käitumine koolis: eeskujulik", "väga rahuldav" kõlab eesti keeles imelikult.

Vaheaja esimesel päeval ehk laupäeval sõitsime Saalbachi suusakuurorti, autoga, sõit võttis umbes 4-5 tundi ma pakun, ei mäletagi enam. Esimesel päeval kohale jõudes me mäele ei läinud, aga pühapäevast reedeni olime igal hommikul põhimõtteliselt esimestena liftijärjekorras natuke enne 8.30 ja saime esimeste seas jäljed radadele sisse teha. Põhimõtteliselt oligi kõige mõnusam sõita ennelõunal (see on tavaline, ma tean), sest pärastlõunal oli asi lihtsalt nii jube, et mul läks teisel päeval sõiduisu üleüldse üle ja kõige lõpuks hakkas mul keset liftisõitu järsku ninast ka verd jooksma, niiet otsustasin natukeseks laua nurka visata ja võtsin klassiõe Annaga ühendust, kes samal ajal samas kohas oli, ja saime ühes kõrtsis (?) kokku, tutvusin tema perekonnaga ja veetsime mõnusalt aega. Pärast sõitsime ühe korra alla ja siis nad läksid juba koju ja ma nautisin üksinda sõitmist. Tõesti, nautisin kogu südamest. Ainus lauataja kümneses seltskonnas olla on väga, väga väsitav. Lauatajad ja suusatajad on nagu kaks täiesti erinevat kultuuri, kehtivad täiesti erinevad arusaamad sõitmisest ja sõidu nautimisest. Üks hea, lihtne ja labane näide on see (mis mul kõige rohkem üle viskas), et lihtsalt iga kuradima nuki peal jäädakse seisma ja oodatakse teisi järgi. Suuskadega sessuhtes pole ju mingit probleemi seisma jääda, lihtsalt toetad ennast keppidele ja ongi hea olla, lauatajana meeldib mulle üldjuhul peatudes istuda.. Saan aru, kui rada kaheks läheb vms, aga iga 200 meetri tagant seisma jääda on ikka natuke nigel. Üle viskas vahel ikka ja mõnel päeval sõitsin juba päeva esimesel sõidul vales suunas, aga telefon ja saksa keele oskus viivad mäe peal edasi.

Muidu oli reis suhteliselt tore, peale mu vahetuspere ja minu olid veel ka Laura klassiõe perekond ja nende tuttav perekond, kus perepoeg Stefan muideks mu endine klassivend HAKist. Ta muideks sõidab igast võistlustel kaasa ja oskab vääga hästi suusatada, tuli välja, et ta mõned nädalad tagasi oli 150-st sõitjast 3. tulnud.. pole paha!

Aga see selleks. Ühel õhtul käisime kogu suure seltskonnaga (muidu elasime kõik erinevates kohtades, iga pere oma väikses apartemendis) pitsat söömas. See oli nagu mingi võistlus, et kes rohkem pitsat süüa jaksab vms.. Suht jube, pitsa oli tõesti väga hea, aga kell oli juba 8 ja pitsat oli palju-palju-palju.. Pärast seda läksime Elmari ja Stefaniga välja, see oli suht feil ma ütleks.. Läksime London Pubi (vist?) ja seal olid enamus 30+ aastat vanad, Elmarile ei meeldinud muusika ja Stefan ütles, et ta oleks siis kell 5 jooma pidanud hakkama, et üldse seal lõbutseda.. :D Ma ei tea, ma oleks suutnud seal ennast päris hästi tunda ja kõigi nende inimeste korralikult naerda, aga üksi.. igav. Ühesõnaga, olime seal vist ainult tund aega ja tulime tulema, läksime koju magama.

Laupäeval sõitsime jälle tagasi. Ei mäletagi enam, mida veel laupäeval ja pühapäeval tehtud sai. Ilm oli igatahes super, seda ma mäletan. Megasoe!

Kuna vahetusisa käis iga päev oma suusatuuril erinevaid künkaid vallutamas (sest talle rahvarohked mäesuusarajad ei meeldi), siis ta oli alati juba enne meid kodus ja kui me kella 5 ajal tulime, oli juba söök valmis :) Ma lihtsalt pidin pilti tegema, sest ma ei uskunud, et me kõik ära süüa jaksame! Aga sõime.. :D

Kuna keegi must pilti ei tee, tegin ise!

Veits halvasti näha, aga peaks olema, et temperatuur mäe üleval 9 kraadi

ja orus 4! Tavaliselt on ikka vastupidi.. :D Ikka megapalav oli vahepeal.

Suure palavuse tõttu polnud raja kõrval lund ka eriti.. Kui hästi vaadata, siis seal kuskil on gondlid :D Ja pilt on udune, sest objektiiv oli must.

Vahetusõe klassiõde ja vahetusõde Laura

Oeh.. Esimene koolinädal oli mõnes mõttes stressirohke. Jätkus juba semestrilõpul alanud bussipileti kontroll (võite ühe korra arvata, kas mul seda oli ette näidata), mille pärast muretsemise ma juba ammu ära olin unustanud, sest keegi ei paistnud selle vastu huvi tundvat. Esimesel korral, kui bussijuht ukse avas ja "Ausweise, bitte!" hüüdis, jäi mul süda seisma. Aga ma polnud üldse mitte ainuke, kellel piletit polnud.. kaasas. Pääsesin. Olen kriminaal. Aga mitte enam, sest pärast seda, kui nüüd sellel semestril jälle piletikontroll jätkus, sain ma lihtsalt sellise kohutava šoki, et mul ei saanud see tegu enam meelest ära minna, et ma uuesti sekretariaati läheks ja teema veel kord üles tõstaks. Miks mul piletit seni ei olnud? Sest HAKis kui ma avalduse ära täitsin, anti see mulle lihtsalt tagasi, et räägi oma vahetusorganisatsiooniga. No YFUl ei olnud midagi muud öelda, kui et kui kool ei anna, siis ta ei anna. OKEI. Mu saksa keele oskus septembris oli nullilähedane, niiet ma ei saanud aru, MIKS ma seda siis tegelikult ei saanud ja mille taha asi toppama jäi. Niisiis vajus asi ära ja sõitsin pool aastat jänest, enne kui ennast lõplikult kokku võtsin. Seekord sain jälle täpselt selle sama avalduse, mis mul juba pool aastat sahtlis kopitanud on, täitsin ära, aga ütlesin vahetusemale kohe, et palun mine postkontorisse (jap, mitte panka ega internetipanka, aga postkontorisse ;)) ja tee see ülekanne ära. Teadmiseks, absoluutselt kõigile õpilastele maksab bussisõit 20 eurot. KOOLIAASTAS. 2 eurot kuus. Mulle läks see poole aasta pilet täpselt sama palju maksma kui teistele aasta peale, aga igatahes on see etem kui iga kuu 30-40 eurost piletit osta. Ma olin nii närvis, et ajasin vahetusema ka närvi ja pärast mitteniiilusat juhtumit (olles ainuke, kellel piletit polnud hommikul) otsustas vahetusema meid järgmisel päeval kooli viia ja ülejärgmisel hommikul kui ma bussijuhti nägin, kes teatavasti jälle sama oli, helistasin emale ja ta viis mind jälle kooli. Ma olin nii närvis, pahane, vihane, kuri ja kõike korraga. Ja teate, mis on kõige halenaljakam üldse kogu selle asja juures? Mul polnud vaja mitte mingit paganama templit koolist selleks, et seda piletit saada (avalduse viisin kooli reede hommikul), sest kui ma reedel pärast kooli koju jõudsin, OLI PILET POSTKASTIS. Ma ei suuda oma õnne kirjeldada, ma lihtsalt hüppasin ja kargasin ringi. Selleks, et seda piletit saada, oli vaja lihtsalt see kuradima rahaülekanne teha ja asi oligi kohal. Ja reede hommikul sain veel koolist sellise ütlemise, et ei tea, kas ma ikka selle saan ja et sa oled ikka vahetusõpilane -- olen ma mingi jube koll või miks ei peaks ma seda saama?

Oeh. Nüüd on mul pilet, aga keegi pole mult seda veel küsinud :( :D

Sellel nädalal oli tegelikult veel üks väike draama meie inglise keele õpetajaga.. Ma ei tea, kas ma siia kirjutasingi üldse, aga me vaatasime mingi umbes nelja inglise keele tunni jooksul filmi "Shakespeare in Love" (1998. aastast, väga hea) ja selle semestri esimesel tunnil ehk esmaspäeval vaatasid teised samal ajal, kui mul saksa keele kursus oli, viimase osa. Pärast siis küsisin, et mis ajaks kokkuvõtte sellest filmist kirjutama peab ja kõik ütlesid, et 'aa ma ei teagi, järgmiseks esmaspäevaks. vist.' (nii tavaline, keegi ei tea mitte kunagi mitte midagi, ainult mingi saia näost sisse ajamine käib juba enne esimese tunni algust kuni lõpuni välja.). Kui meil siis kolmapäeval jälle inglise keel oli, tahtis õps muidugi neid kokkuvõtteid ja lihtsalt.. MITTE KELLELGI POLNUD. Klassis oli lihtsalt surmvaikus, mitte kellelgi ei olnud. Õpetaja sai nii vihaseks, et jooksis klassist välja, direktori ja klassijuhataja juurde ja meile peeti pikki loenguid maha. Huvitav oli. Igatahes pidime siis neljapäevaks selle kõik valmis kirjutama, ma veetsin sellega 5 tundi (keskendumisvõime oli 0, ei mäleta, miks) ja kokkuvõttes ei suutnud midagi nii ilusat valmis kirjutada, sest mu inglise keel on ka kirjas juba nii jubedaks läinud, lauseehitus on NII paigast ära, kui veel üldse olla saab ja ma tõesti loodan, et see Eestis kõik tagasi tuleb, muidu on veits halvasti. Täna sain vihiku tagasi ja see on lihtsalt üleni punane :D

Reede õhtul oli koolis Atelierabend, kus kõik, kes tahtsid, said midagi etendada vms. Minu klass ega koor midagi ei teinud, aga vaatamas käisin. Ilus ja naljakas ja tore oli.

Laupäeval toimus midagi enneolematut - Brita käis peol. wowwww. Eelmine pidu oli see Hot&Ice kuskil novembris ja see pidu nüüd oli lihtsalt rohkem kui vajalik. Tegelikult tegin laupäeval veel karaskit ka emme saadetud odrajahust, aga ma pean seda veel ühe korra tegema, sest pann oli liiga suur ja taigent liiga vähe, niiet sellest tuli küpsis :) Maitse oli aga hea. Aga pidu oli veel parem ja sellest ma rohkem midagi ei räägi.. Peale selle, et see toimus vanas piimatehases Hornis, millest nüüd uus peokoht tehti, sest muidu pole noortel talvel kuskil mujal pidu panna!!

Mu karask ahjus. Tegelikult ma igatsen söögi tegemist ISE ikka väga :(

Ilus. Ma loodan, et ma ei tekitanud teile väga suuri piinu oma pika jutuga. Piltidega postitused on vist põnevamad, aga neid on nii tüütu teha, niiet ma ei ole eriti nende fännn :) respekt Erlele (kliki), kes ainult neid teebki! Veetsin praegu kaks tundi oma ilusast ajast seda postitust tehes, niiet loodetavasti oli nauditav.

Aga, olge ikka musid edasi! :)

hallo, meine freunde!

Küll ma varsti kirjutan teile ka oma kahest viimasest ilusast nädalast.. kannatus aitab elada või kuidas see vanasõna kõlaski. Eesti keel ja inglise keel ja vene keelest üldse rääkimata, need kõik veerevad niimoodi mäest alla, et üldse ei oska enam.

Aga natuke huvitavat ka teile..

Nimelt tegelikult sain selle juba millalgi novembris teada, aga Austrias on ainult umbes 5 kasiinot. Ja täna sain teada, et värskelt autojuhiloa kätte saanul tohib alkomeeter esimesel kolmel aastal näidata 0,0 promilli ja siis juba 0,5.

Ma olen täna juba klaasi šampust ära joonud vahetusema kellegi sünnipäeval ja kaks tükki kooki ja seapraadi ja hapukapsast ja kartulisalatit ja kartuliknödlit söönud (guugeldage erdäpfelknödl või kartoffelknödl) ja almdudlerit ja kohvi joonud. Jah, inimene jõuab ikka kõike. Kolmeks päevaks kõht täis. (tegu on vaeglausega, jah, ma tean, aga mu vabandus on, et see kõlab tegelikult päris hästi ja tähenärija olen ma ka endiselt :o (emmeissi lootsid, et ma selle Austrias olles ära lõpetan, aga see vist ei lähe kunagi ära (muideks mõtlesin, et võiks siiski õigust õppima minna)))

Öelge mulle palun seda ka, et keda ma valida võiksin? ;)

ja ühel päeval teen ma ühe postituse saksa keeles ka, et teid veits õrritada. täna olen liiga väsinud.

valige siis mõni normaalne laul ka eurovisioonile, eksole. :)

vupiduu, aeg lendab

Ok, pean sellega nüüd algust tegema, rohkem edasi lükata ei tohi.
Möödunud on kaks nädalat. Mitte midagi ei tule meelde..

Alustasin eelmisel nädalal "Harry Potteri" esimese osaga, täna sain läbi. Põnev oli igatahes. Tahaks järgmist osa ka nüüd lugeda, aga millegipärast on meil kodus riiulis kaks osa vähem ja teist seal ei ole.

Eelmine nädal oli tegelikult väga väsitav. Ma ei teagi tegelikult, miks. Laupäeval oli igatahes ball ja kuna alati 7. klassid (kus ma juhuslikult olen) peavad ballil kaasa aitama, või noh, võivad, siis tegime tööd ja saime tasuta sisse. Neljapäeval juba lõikasime garderooi jaoks numbrilipikuid välja, mida külalistele antakse. Reedel panime Vereinshausis garderoobi paika. Kõik käis muidugi tundide ajast ;)

Laupäeval töötasin ma 7-9-ni, kõige paremal ajal, niiet sain ballist ikka osa ka võtta. Ma pean ütlema, et Gymnasiumi ball meeldis mulle kõvasti rohkem kui HAKi oma.. Kuidagi palju rohkem inimesi teadsin, palu rohkem oli juttu rääkida, palju rohkem sain aru ja Mitternachtsanlage ehk kesköö..esinemine? meeldis ka kõvasti rohkem, naljakas oli. Tegelt tegin video ka ja siis sai digikamälu täis.. :D Niiet ballist on mul endal ca 4 pilti ja siis video. Käib kah. Olin seal umbes kella 2-ni ja sõitsin koos Hizraga (HAKist klassiõde, üldse enamus HAKist olid kohal) koju.
Loomulikult toimus sel korral ka pildistamine neile, kes tahtsid. HAKi ballil tegime ka pilte, ma ei teagi, kas ma siia üldse kirjutasingi, ja siis sai neid tellida hiljem. Loomulikult tellisin, 2 erinevat tookord ja seekord tegime klassipildi, tellisin selle ka ja saan millalgi veebruari lõpus kätte (huvitav, et seekord kolm nädalat öeldi, eelmine kord oli üks nädal ooteaega :D). Esmaspäeval saime kolm esimest tundi klassiõdedega, jah, just nimelt klassiõdedega Vereinshausist LAUDU kooli TASSIDA, umbes 1 km :D Meeletult naljakas, aga raske ja paras trenn oli. Lauad ei olnud iseenesest üldse rasked, aga kuidas sa neid tassid? Vääna ennast, kuidas tahad, lõpuks jäävad ikka lauajalad kuskile oma jalgade vahele kinni jne, keeruline :D Vahepeal niisama lohistasime neid mööda maad tagurpidi.. ups. Õnneks oli veits lund just öösel sadanud, niiet väga hullusti nad vist kriibitud ei saand, natuke ikka :D:D

Pärast laudade tassimist saime ballist üle jäänud torte ja kooke süüa, uuuuh kui head lihtsalt. Mmmm.

Koolis saksa keele tunnis otsustasin nüüd järgmist raamatut kaasa lugeda, "Aus dem Leben eines Taugenichts" (eesti keeli midagi sellist: "Ühe logeleja elu" vms) Joseph von Eichendorffilt. See on täitsa loetav raamat, mis siis, et ühes lauses umbes 4 sõna on, millest aru ei saa.

Tegin ajaloos testi kaasa jälle, õpetaja andis mulle mingi teksti nagu eelmiselgi korral ja ma pidin kokkuvõtte kirjutama. Tekst oli huvitav, aga no nii keeruliselt kirjutatud, et iga lauset pidin kolm korda lugema, et üldse aru saada, MILLEST me nüüd räägime :D Muidu teema oli Viini Ringstrasse ehk Viin on ühe ringikujulise tänava peale üles ehitatud pmst nagu päike ja hargneb sealt laiali. Juttu oli selle ehitamisest ja plaanimisest. Sain targemaks.

Vahel paneb mind sügavalt mõtlema, et miks on geograafia tund nii vähetähtis. Ainult korra nädalas ja praegu teeme me seal üldse mingit Unternehmenführerscheini ehk ettevõtjaluba või -tõendit. Õpime seda ja siis, kes tahab, saab testi teha. Ja seda tunni arvelt, aga mõni isegi ei tea Austria naaberriike, no mida sa selle ettevõtjatõendiga siis peale veel hakkad?
Aga see selleks.

Sel reedel sattusin veits konflikti inglise keele õpetajaga. Ta tegelikult meeldib mulle sellessuhtes väga, et ta räägib erinevalt väga paljudest inglise keele õpetajatest väga väga head inglise keelt nii sõnavaralt kui häälduselt jne. AGA kui asi puutub tema kodutöö või eelmise tunniteema kontrollimisse, siis väljub asi minu meelest totaalselt kontrolli alt. Ta läheb nii detailidesse, et neid asju ei mäleta mitte keegi peale tema, kes seda sama juttu seitse korda nädalas erinevatele klassidele räägib. Ta andis meile esmaspäeval kaks paberihunnikut teemal Shakespeare, tema elu ja ka teoste lühikokkuvõtted ja veel nt The Globe Theatre'i kohta infot, kus ta töötas. Esiteks ei tule ma eluilmas selle peale, et me võiksime kirjandust õppida inglise keele tunnis (vahet pole, et ta Inglismaalt pärit on. Kas hispaaniakeelsed teosed jäävad neil siis käsitlemata, kes hispaania keelt ei õpi?). Siin üldsegi puudub kirjanduse tund - ainult saksa keele tund ja seal me loeme saksakeelsete autorite raamatuid ja arutame nende üle, aga ei mingit grammatikat ega midagi. Ühesõnaga otsustas õpetaja kolmapäeval siis teha testi nende handoutide peale (me saame kõikide esseede, testide jne eest punkte, mis lõppkokkuvõttes loevad semestrihinde väljapanekul) ja minna no nii absurdsete detailideni, mis mind tookord juba veits endast välja viisid. Küsida Shakespeare'i teostes esinevate tegelaste nimesid neilt, kes pooltest teostest esimest korda kuulevad? Mis siis lõppkokkuvõttes tähtis on, kas see, miks Shakespeare nii oluline on, või see, mis nimesid ta välja mõelda oskas? Kas mitte see, mida ta oma teostega öelda tahtis, SISU, oluline pole?
Kolmapäeval hoidsin ennast vagusi, mõtlesin et okei, teen nii palju ära kui oskan ja ei ütle midagi. Aga reedel tuli õps klassi ja ladus kõigile uuesti testid ette, SEST eelmine nii hästi ei läinud. Mul viskas üle ja ütlesin nii mõndagi ebaviisakat, aga ma ei saa lihtsalt istuda ja lasta inimestel endale pähe istuda. Minu jaoks vastunäidustatud.

Pärast ütles Anna mulle, et ma olen vahel ikka liiga otsekohene. Aga ma olen ennast juba väga kaua vait hoidnud, ühel hetkel peab liiga palju õhku õhupallist välja saama. Vahet pole siis enam, kellele, miks või kuidas. Ma kogu aeg aina naeratan ja ütlen kui väga mulle meeldib kõik ja kui rahul ma olen ja sitahäda, aga ühel hetkel aitab.

Muideks Austria koolisüsteemi muutmine on pärast PISA testi tulemusi totaalselt teemas ja see vahepealne kooliaste, mis pärast algkooli kaheks jaguneb (ja sain just hiljuti teada, et neist kahest nõrgem jaguneb veel kolmeks astmeks. Ja kui sa juba seal kõige nõrgemas oled, siis sa sealt enam ära ei saa. Ei saa ka ülikooli õppima minna, ei saa midagi oma eluga enam peale hakata, kui sa 10-aastaselt just väga hea õpilane pole), tahetakse üheks teha ja selle lõpus ühine eksam vms. Kusjuures see oli ka mulle üllatuseks, et koolilõpetajatel, kes Maturat teevad, siis Matura peavad ettevalmistama õpetajad ise!! Kontrollivad ka ise. Ja siis saadavad kuskile kellelegi ja seal vaadatakse need üle. Niimoodi on ikka väga palju võimalusi sohki teha, või mis?
Hea meel, et koolisüsteemimuutmiseks läheb loodetavasti, toob ainult kasu. Muidugi õpetajatele see ei meeldi ja õpilased enamasti ei teagi, millest jutt, aga on kindlalt selle vastu - muutuse vastu.

Oeh, pikk jutt maha kirjutatud. AGA
eile sain Viinis Jenniga kokku (ta oli siin Horni lähedal oktoobrini ja siis sõitis vahepeal vanaisa surma tõttu Soome tagasi ja siia tagasitulles pidi pere vahetama ja elab nüüd Viinis), see oli meie viimane kokkusaamine enne kui ta ära sõidab juba järgmisel laupäeval! Ta tuli ainult üheks semestriks, kahju. Veetsime kella 4-ni mõnusalt aega poodides kolades ja kohvikutesse põgenedes, sest õues oli lihtsalt põrgukülm ja tuul. Ja nii siis koputas ühel hetkel kohvikus mulle täiesti lambist õla peale Molly! Haha, ma olin nii šokis, ma ei saanud üldse aru, kuidas, miks ja misasja ta seal teeb :D Ja, see oli naljakas :D

Sain endale muidu uued püksid ja pika kampsuni (lõpuks!) ja sokid, mis lihtsalt kogu aeg ära kaovad, sest kõigil on ühesugused ja keegi enam ei tea, millised on kelle omad. Haha muidu alles kodus magamaminnes tuli meelde, et unustasin jalanumbrit ju vaadata, aga õnneks oli õige number kätte juhtunud :D

Ooojaaa ja rohkem ma kirjutada ei jaksa.

Ahja, reedel tuli ka hostisa koju ja jääb nüüd siis kaheks nädalaks. Tuleval laupäeval pakime asjad autosse ja sõidame juba Saalbachi, jepiduuuu!

Ja ma tean, et enamus teist on juba lumest tüdinenud, aga nautige minu eest ka :) ja suusatage minu eest kaa!!!

baba!

(ps posti teel sain midagi, danke schön :))

laiskus, lais kus, la iskus, kus lais

mu laiskus on ületanud igasugused piirid. ma olen isegi uue postitusega alustanud, aga siis läks kirjutamise isu üle ja jätsin pooleli. jap.., kirjutada on liiga palju!!

(pilt=aitäh, google)

nalja ka

Ma ikka iga kord heidan pilgu blogi statistikale, kui postituse teen :D Sealt leiab ikka päris huvitavaid kilde.. Minu blogi on google'ist leitud näiteks selliste otsingutulemustena:

"mis toimub vastuseks midagi naljakat"
"magnettormi päevad 2011"
"ebamugav alasti olla"
"moonipirukas"

Minu meelest päris huvitav, saan iga nädal korralikult naerda :D Kahjuks ei salvesta blogger kõiki otsingutulemusi, niiet ma vanadest ei teagi teile midagi rääkida enam, aga kui tuleb, eks ma siis annan märku :D

linnud laulavad ja tuju on hea

Ma lihtsalt kirjutan nüüd nii, nagu meelde tuleb, sest aega on möödunud poolteist nädalat!

Kunagi ammu kudusin endale labakindad, mida mul enam vaja ei lähe, sest õues on kevad.

Kunagi ammu pärast kinnaste kudumist käisime ühel õhtul Tšehhis Freeport kaubanduskeskuses ema, õe ja isaga. Allahindluseid oli meeletult, aga tuju endale midagi otsida oli olematu, niiet raha jäi kõik õnnelikult oma kohale. Ühtlasi oli see ka mu esimene käik Tšehhi.. Ega ma nüüd eriti midagi peale kasiinode ja kaubanduskeskuste ei näinud, sest kottpime oli ja kogu see jant asus ma pakun ühe kilomeetri kaugusel Austria-Tšehhi piirist :D

Kunagi oli aeg kooli minna ja esimene koolipäev sellel aastal oli väga naljakas. Keka tundi polnud ma veel kunagi niimoodi nautinud ja lampi maha kukkunud ja palli valesse korvi lihtsalt KOGU AEG visata tahtnud :D naljakas oli. Jah, mängisime vahelduseks võrkpallile natuke korvpalli.

Muidu esimene koolinädal möödus päris kiiresti, midagi erilist rohkem ei teinudki.. Esmaspäeval pidin ainult rongiga Eggenburgi sõitma, sest ema oli tööl, et trenni minna. Ainuke asi, et see rong jõudis sinna poolteist tundi enne trenni algust ja mul polnud mitte muffigi teha. Kirjutasin viimasel hetkel Fionale, kes mu kooliõde ja kellega samas trennis käin ja kes Eggenburgis elab, et kas ta tahab minuga koos midagi teha enne trenni. Ja siis sain kutse tema poole. Tal megailus maja, otse peaväljakul, suur ja uhke. Mängisime Wiid ja otsustasin, et see tantsumäng tuleb koju muretseda. Nime ma enam ei mäleta. Võib-olla "Dance 2"? :D

Trenn on olnud suhteliselt tore, kõik on ülisõbralikud muga, isegi siis kui ma lihtsalt täiesti mööda viskan või liiga uimane olen või palli püüda ei oska. Super :) Aga arenenud olen ma kahe nädalaga ehk viie trenniga päris palju, ma ütleks.

Aga möödunud nädalavahetusel toimus YFU Mittelseminar ehk.. keskaastaseminar (eksisteerib selline sõna nagu "keskaasta" üldse?). Sõitsime kõik rongide ja busside ja jalgadega Spital am Pyhrni Jugendparadiesi (http://www.lindenhof.at/index2.php), mis asub Ober- ehk Ülem-Austrias, veits lõunapool. Lihtsalt NII ILUSAD MÄEKESED olid seal, et hoia ja keela. Lund ei olnud üldse, mägede tipud olid veits valged, aga muidu nagu kevad. Pühapäeval päike paistis ja pusaga oli palav.

Aga mägedest hakkas mul kahju, et mina neid ja nemad mind nii palju nautida ei saa, kui tahaks :(

Seminaril rääkisime seekord veidike uutest asjadest ja vanadest asjadest uue nurga alt. Näiteks sellest, et vahetusperedel on raske ikka noort inimest enda koju võtta ja kuidas me seda kergendada saaksime või paremini mõista; siis oli meil Arbeitsgrupp nimega "Piece of Art", kus saime ajalehtedest jne pilte välja lõigata ja joonistada ja kleepida nagu väikesed lapsed (ja suurest improvisatsioonituulest rõõmu tunda, minu oma pildil) ja teemaks oli möödunud vahetuspoolaasta kõige rõõmsamad hetked; seadsime eesolevaks poolaastaks kõik isiklikud eesmärgid ja tegime plaani, kuidas neid täide viia; rääkisime motivatsioonist ja vaatasime jõge joonistades tagasi jälle möödunud poolaastale. Ahjaa, rääkisime veel ka tajumisest ehk kuidas erineva tausta ja mõtlemisega inimesed asjadest täiesti teisiti või lausa vastupidiselt aru võivad saada või näha või mõelda või..

See oli üks nädalavahetus, mis olekski võinud kestma jääda, sest need 20 vahetusõpilast, kes sel aastal Austriasse on tulnud YFUga, on lihtsalt nii armsad ja kõik hoiavad kokku ja kõik on nii toredad lihtsalt.

Terve seminar toimus muideks saksa keeles, mis on lihtsalt super, sest eelmisel aastal pidavat nad veel kakskeelselt seminari juhtima, kõigil polnud keel veel nii selge. Ühesõnaga, oleme õnnelikud.

Sain ka sellist infot, et järgmiseks aastaks on YFU Austriaga Eestisse tulemas juba lausa kolm vahetusõpilast ja arvatavasti neljas ka veel! Nii äge! Kui ma küsisin, et millest selline huvi Eesti vastu, siis ütles selle seminari peakorraldaja (YFU töötaja), et YFU Eesti ja YFU Austria on lihtsalt nii suured sõbrad :) Kui ma augustis seal kontoris istusin pool päeva ja oma pere ootasin, siis seal oli ka üks suur plakat, kus oli Eesti, Tšiili ja mingi riigi tutvustus veel. Superäge :D Järgmisel aastal olen ma vabatahtlik. Ma tahaks seda lubada, aga ma olen unustaja ja laisk, niiet.. kes teab.

Aga seminar kestis reedest pühapäevani, saime hästi ja palju süüa, aga liigutamiseks eriti aega polnud (mõjub figuurile imehästi). Laupäeval oli meil disko ka ja YFUkad on siiski maailmaparimad.

Also, "Der Mond is rund, der Mond is rund, hat zwei Augen und ein Mund" :D Jaa, superäge oli.

Mina, laiskvorst, istusin rongides rohkem kui 5 tundi, sest minnes sõitsin üle Viini ja tagasi tulin ei-tea-mis-rongirööpaid-pidi. Pime oli.

Täna on esmaspäev, koolipäev on otsas, aga ees ootab veel käsipallitrenn.

Koolis juhtus täna nii palju, et mul oli väga hea tuju selle hetkeni kuni esimese tunni ehk mata õps klassiuksest sisse astus ja lihtsalt nagu tavaliselt möirgama hakkas. Ta lihtsalt on nii tujukas ja vihane kogu aeg, ei saa aru, kuidas inimene üldse elada saab selliste meeleoludega. Meil oli Schularbeit ka ja hmm.. ma sain selle valmis 20 minutiga (seda ma ei tea, kas kõik õige oli, aga rohkem ma midagi teistmoodi teha ei osanud) ja teised tegid 50 minutit. Eks näis. Aga mis huvitav oli, oli see, et nad võisid kasutada Formelhefti ehk valemivihikut! Mis mõte sellel Schularbeitil siis üldse on, kui sul valemid ka kõik ees on? (trükitud raamatus, mitte ise kirjutatud) Ma ei saanud sellest hästi aru ja ei küsinud ka, sest oleks ainult näägutamist vastu saanud.

Pärast seda oli mul Deutsch Kurs ja siis ühe kuubalannaga vaidlesime seal õpetajaga Austria koolisüsteemi üle ja õpetaja ajas kõik riigi süüks, meie kõik õpetajate süüks.

Õpetajatest veel nii palju, et ajalooõps käis jõuluvaheajal näiteks Mauriitsiusel. Ja niimoodi igal vaheajal. Nad saavad ikka päris, päris jubedat palka siin ja laisklevad ka korralikult.

Aa ja muideks, käsipallitrenn maksab mu vahetusõele näiteks lausa 50 EUROT KOOLIAASTAS! Mina, õnnejunn, saan tasuta, sest ma treenin ainult kaasa ja võistlustele minemiseks olen liiga koba jne. Olen õnnelik!! :)

ja "Aa ja muideks 2" tuli välja, et Konsta Soomest läheb samal ajal kui mina Saalbachi, eriti äge :D Ja vahetusisa tuleb ka ikkagi kaasa, algul ei pidanud ajapuuduse tõttu..

Aga see on kõik, mis ma teile täna rääkida tahtsin. Nautige Facebookist pilte seminarist, kus ma tagitud olen ja olge mõnusad :)

tegelikult..

Ma nüüd otsustasin, et kuna see blogi on nõmedaks igapäevakirjelduseks muutunud, siis ma teen teile täna ühe (loodetavasti) huvitava postituse oma emotsioonidest ja tegelikest huvitavatest arvamustest ja kogemustest..

Tegelikult pole see vahetusaasta üldse nii lilleline kui megapaljude blogidest paistab ja võib-olla pole ma isegi seda siin niimoodi väljendanud, aga see liitrite hulk, mismoodi ma tegelikult pisaraid olen valanud, ja kogu see kurbus ja igatsus ei ole üldse mõõdetavad mitte ühegi skaalaga, sest neil on suurem tähendus kui mingitel massiühikutel. Need tunded, mis mind nende nelja ja poole kuu jooksul siin vallanud on, on lihtsalt sõnulseletamatult kirjud, alates päikeselistest ja lõpetades kõige mustemate ja tormisematega. See, mis minu peas toimub, sellest ei saa vist keegi aru, vahest ainult teised vahetusõpilased, kes kõik seda sama läbi elavad. Minu mõtlemises, käitumises ja kõiges muus, mis väljendab natukenegi seda, et ma veel elan, on toimunud nii palju muutusi. Keegi küsis, et kas need muutused on toimunud negatiivsele või positiivsele poolele.. ma ütleks, et seda ma veel ei tea, aga mulle tundub, et targema ja arukama poole. Ma olen enda üle ainult uhke.

Seda vahetusaastat pole ma kunagi mõelnud kui mingit müügiartiklit, mis CV-s võib-olla hea välja näeb (aga keegi, kes seda ise läbi pole elanud, sellest ju aru ei saa) ja millest palju pajatada, sest see on midagi, mis paneb sind elus eesmärke seadma, sind vaatlema enda ja teiste elu peale - mis, kuidas, miks, kuhu, kellega, mida.

Ühesõnaga, mul hakkas praegu sellest suurest mõttetööst lausa pea valutama, niiet ma ei suuda seda kõike sõnadesse panna, mida ma siin läbi elan - võib-olla pole vajagi.

Räägiks nüüd millestki rõõmsamast..

Esimene asi, mis mulle praegu meelde tuleb, on see, et kui jõulukuuse tuppa tõime, siis ma väga imestasin, et me vett sinna alla ei pannud (väga rõõmus). Aga täna, kaks nädalat hiljem, saan vist isegi aru - need puud ei ole mingit eesti puud, millel okkad küljest kukuvad! Jah! lugesite õigesti! Ma ei tea, mis ime puu see on, aga põrandal pole mitte ühtki okast, keegi seda puud veega pritsimas ei käi ja nii ta seal seisab juba kaks nädalat ja pole tal häda midagi!

Mis mulle veel praegu meelde tuleb, on see, et väga, väga paljud inimesed siin ei oska matemaatika tähtsusest aru saada. Et matemaatika on poemüüjale, kes arvutama peab, seda küll, aga et matemaatika ka nt psühholoogiks saamisel väga tähtis osa on, pidin vahetusisaga peaaegu vaidlema minema. Kerge küsimärk tekib, et kuidas nii, kuidas, kuidas, ??? !

Kas ma siia blogisse üldse kirjutanud olengi, mismoodi mõeldakse oma õpingute üle? Seda ma juba kunagi mainisin, et 14-aastaselt lähevad väga paljud õpilased teise linna internaati, et mingit ametit õppima hakata ja õpivad seda 5 aastat. Tavaline gümnaasium kestaks 4 aastat, aga pärast gümnaasiumis õppimist pead kindlalt ülikooli või kuskile kutsekooli minema, et üldse kuskile tööle saada. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis enamasti on nii noortel kui vanadel peas üks ja ainus mõte - õpingutega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma neid ühelt ja teiselt poolt vaadates punkte ei viitsi kirjutada, vast mõtlete ise välja.

Aga esmaspäeval sain ma esimest korda käe käsipalli külge panna. Meid oli trennis meeldivalt vähe, ca 12, ja ma sain kõik kaasa teha. Algul minu kätte palli väga ei usaldatud, siis usaldati ja

siis ma rikkusin selle usalduse sellega, et ma palli kogu aeg maha pillasin, ära, niiet keeruline. Esimene kord ju ikkagi! Teisipäeval, kui järgmine trenn toimus, siis oli meid liiga palju.. Niiet ma enamuse ajast sain istuda (mis tegelikult oli hea, sest mu põlv lööb tuld) ja vaadata ja siis hakkas treeneril must hale ja lubas mul 10 viimast minutit kaasa mängida - hea, et sedagi. Ühesõnaga, emotsioonid käsipallist on head ja tegelikult oleks ma sinna juba ammu pidanud minema. Olen uute inimestega tutvunud ja nad on nii-nii toredad.

Ma pole siin veel kellegagi liiga palju koos aega veetnud ega saa tegelikult kedagi veel oma sõbraks nimetada. Tuttavaid on palju, aga.. Kindlasti on viga ka minus, et ma võib-olla kohe alguses natuke liiga tagasi hoidsin ennast ja väga palju initsiatiivi välja ei näidanud. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis on ikka üks suur häda selles bussiliikluses (kõlab haledalt :D), sest pärast kooli on võimatu kellegagi midagi ette võtta, kui just autot käepärast pole. Buss sõidab kohe pärast kooli ja kui sa juba kodus oled, siis sealt enam nii lihtsalt ära ei pääse. Näiteks nädalavahetustel ei sõida minu külast ühtki bussi keset päeva Horni (hommikul kell 7 küll, aga sellest on vähe abi), mis on kahjukahjukahju. Mul on lihtsam sõita Viini kui 10 minuti kaugusele Horni. Huvitav, kas pole?

Millalgi hakkas emps siin mulle soome keelest rääkima ja siis tuli välja, et ma polnudki siia kirjutanud, et me Kiraga, kes soomlanna, saksa keelt puhume. Eksole ju huvitav! Tegelikult ma juba ütlesin talle, et ma tahan soome keelt õppida, aga siin on see keeruline, kõik, kõik on ümberringi saksa keeles ja ma ausalt öeldes ei suuda inglise keeleski vahel enam lauseid ise kokku vorpida, kohutav.

Aga "Tõde ja õigus" pole mu eesti keelt veel täiesti ära lasknud rikkuda. Mu lemmikraamat.. viies osa saab ka kohevarsti läbi.

Ja et te ikka teaks, kui väga mulle siinsed metsajalutuskäigud meeldivad, siis ütlen ma seda veelkord - mulle meeldivad need kahetunnised metsajalutuskäigud! Miks? Sest seal on igakord midagi uut ja ilusat ja põnevat. Rada ei lähe otse, rada läheb üles, alla, vasakule ja paremale ja lõppu nagu ei näigi tulevat (mis iseenesest ei ole väga motiveeriv), aga künkad vasakul ja paremal on nii kauuuunid, et oiiia ja keela (põhiline väljend Oru Pearul vist).

Rohkem mulle praegu midagi ei meenu. Ma arvan, et ma sel nädalal rohkem ei kirjuta, sest pole niiväga midagi kirjutada. Täna tuleb ema õde terve kambaga külla jausele (hoia ja keeeelaaa), homme lähen juuksurisse Elmariga, sest ma ei näe enam midagi ja õhtul on käsipall (kolm korda nädalas). Laupäeval tahaks midagi põnevat teha, tahtsin Linzi sõita, aga keegi ei reageeri mu küsimustele ja Viini ka keegi tulla ei viitsi, niiet peab vist kohaliku kinoga leppima. Ja pühapäeval lendab juba vahetusisa tagasi Saksamaale, niiet saab jälle rahulikum elu olema. See kisa meeldib mulle ka, aga midagi pole teha.

Järgmisel nädalavahetusel on YFU seminar ja nädal pärast seda on gümnaasiumiball ja siis millalgi sõidan loodetavasti, arvatavasti Viini, et Jennit viimast korda näha, enne kui ta 5. veebruaril tagasi Soome sõidab, ja eile kuu aja pärast sõidame juba Saalbachi. Ahja, sellest ma polegi vist üldse kirjutanudki! Mainin lihtsalt, et semestrivaheajal, mis on veebruari teisel nädalal, sõidame Saalbachi ema, Elmari ja Lauraga. Jeeeeeeee!

Tsau, kallidmusidkallidkallidkallliiiidddddd!

ps- unustasin mainida, et Austria oli Pisa testi tulemustes maailmas tagant neljas ehk 31. ja Euroopas viimane.

küpsistehooaeg

vaade keemia klassi aknast on nii maaliline, kas pole..

Aga.. Kõige paremat uut aastat kõigile!! :)

Kunagi oli meil koolis oma partnerklassiga väike jõulupidu muusikaklassis, kus laulsime ja rääkisime ja väiksed olid kodust emade küpsetatud küpsiseid kaasa toonud.

Kunagi käisime klassiga Viinis IMAX kinos "Hubble 3D" vaatamas ja mingil ettekandel Bethlehemi tähe kohta. Film oli megalühike ja ikkagi, nad kunagi ei näita astronoomilistes ja astronautide kohta käivates filmides seda, kuidas nad maailmaruumist tagasi Maale tulevad!! Sama päeva õhtul tuli hostisa koju ja neljapäeval ehk päev enne jõule valmistasime Lindt kugelneid ehk šokolaadikuule ette kuusele riputamiseks - nee dkõige tähtsamad kuusekaunistused siin. Kui ma ütlen, et me ei riputa komme/šokolaade kuuse otsa, siis teevad kõik väga suured silmad, niiet see ikka väga tähtis siin.

Jõululaupäeva hommikupoolikul tõid Elmar ja Laura kuuse tuppa, ehtisime selle siis šokokuulide ja muude kaunistustega ära, pärisküünaldega ka. Millalgi tegime emaga väikse jalutuskäigu ja kell 5 läksime kõik kirikusse. Missa oli samasugune nagu eelmistel kordadel, kestis umbes tund aega ma pakun. Tulime koju ja siis ema tegi kala valmis - jah, kala on siin traditsiooniline jõululaua toit. Tegu oli magevee kalaga, ma arvan et oli roosa, ma väga ei mäleta. Lisaks kalale oli veel Austria-pärane kartulisalat ja juurviljasalat majoneesiga. Tegelt tekkis mul küsimus, et kas Eestis ka jõuludel šampust juuakse? Ma ei suutnud seda meenutada, aga me jõime igatahes.

Pärast söömist tuli Christkind ek jõululaps, mitte jõuluvana, ja tõi kingid kuuse alla. Tegelikult kui lapsed on väiksemad, siis üldsegi käib see nii, et kuuse ehib ööl vastu jõululaupäeva ära Christkind ja hommikul kui lapsed ärkavad, on see nagu üllatus. Ja kui kingid tulevad, siis on suure toa uks kinni ja sinna tohib minna alles kellahelina peale, mida Christkind tilistab.

Ühesõnaga, huvitav. Enne kinkide jagamist otsustas Laura Jeesuse sünniloo ette lugeda ja siis soovisime kõik üksteisele rõõmsaid jõule, tegime kahele põsele musi ja Laura jaotas kingid kätte - ei mingeid luuletusi, mulle sobib :D Mis ma sain? Lumelauakindad, mis ma endale ise välja olin valinud, mingi saksakeelse raamatu, kuhu hostisa oli sisse kirjutanud, et 'behind iga vastuse uus küsimus' :D see mingi raamat oma teadmiste kontrollimiseks vms, keeruline. Ja siis sain veel hea lõhna ja T-särgi käsipalli mängimiseks.

Pärast kõinkide jagamist tegime veel video Astridile (mida ist lõppkokkuvõttes saata ei õnnestunud :/) ja siis oli aeg magustoiduks, milleks oli traditsiooniline ahjus küpsetatud õun, mille sees on tuhksuhkru ja pähkli puru segu, nämmnämm.

Pärast seda hakkasime mängime lauamängu, mille Laurale Christkind tõi ja mängisime seda väga kaua.

Laupäeval läksime pärastlõunal ema õe juurde ja seal sõime ennast jälle ogaraks, inimesi oli palju ja mul oli igav.

Pühapäeval läksime lõunasöögiks (mis kujunes 5-tunniseks) vanaema ja vanaisa juurde. Vanaema oli valmistanud 4-käigulise söögiorgia, ükski normaalne inimene ei jaksa nii palju süüa!!! Kõigepealt supp, siis jäneselihakaste kartuli-knödliga, siis puuviljasalat ja eikuskilt ilmus ka tiramisukook. Liiga palju. Kõik oli väga hea. Aga liiga palju.

Mängisime seda mängu, kus need väiksed kettad on ja siis pead 4 järjest saama, et võita.

Esmaspäeval läksin Annaga FZ-sse, sest nii palju süüa ei tee head ja olime seal ca 2 tundi. Pärast kojujõudes oli mul räige peavalu, rääkisin empsiga Skype'is ja läksin mingiaeg magama.

Teisipäeval käisime õhtul tuttavatel külas, kus oli jause. Jause = laual seitsemiljonit asja ja siis vorbid endale sobiva võileiva kokku ja voila.

Kolmapäeval käisime õhtupoole ujumas ja saunas! Mõnus oli.

Neljapäeval oli ilus ilm ja tegime pärastlõunal ca 2-tunnise jalutuskäigu. Need jalutuskäigud meeldivad mulle.

Reedel sõitsime pärastlõunal Linzi poole, et seal lähedal aastavahetust ehk Sylvesteri (sest 31.12 on Sylvesteril nimepäev) tähistada ema sõbranna juures. Pean ausalt ütlema, et mul oli seal igav. Kella 6 ajal läksime hiina restorani õhtust sööma, tulime tagasi selle sõbranna juurde, mängisime mingeid mänge vms. Mingi aeg helistasid emme-issi ja onu Eestist ja said teada, et meil ei olegi veel uus aasta, aga neil olevat peaminister juba 20-eurose pangaautomaadist välja võtnud..

Keskööl käisime Doonau ääres ilutulestikku vaatamas, siis tulime tagasi ja ma läksin kell 1-2 magama.

Hommikul ärkasime kell 9 ja sättisime ennast valmis mäeleminekuks. Aasta esimesel päeval mäest alla lasta oli tore ja mõnus. Tuju oli pärast seda hea igatahes.

Koju tagasisõites sõime autos võileibu ja küpsiseid (need vist ei saa kunagi otsa) ja mängisime Lauraga sõnamänge, üks oli, et "ich packe in meinen Koffer ..." ("ma pakin oma kohvrisse ...") ehk üks ütleb ja siis terve selle rea peab meelde jätma. Teine oli see, kus järgmine sõna peab lõppema eelmise sõna viimase tähega, see oli kuradi keeruline.

Eile ehk aasta teisel päeval käisime pärastlõunal siitkülatuttavatega 2-tunnisel jalutuskäigul metsas ja põldudevahel ja siis läksime nende poole jausele. Miks peab inimene nii palju suutma kogu aeg süüa? Või õigemini, miks inimene ei võiks kogu aeg veel rohkem süüa? Igatahes, koju tulime 7 ajal vist, vaatasime telekast Spiderman 3 (kuna see oli mu esimene Spidermani film, mida ma kunagi näinud olen, siis tekkis mul üldsegi küsimus, kas Spidermani filmid ongi naistele mõeldud?).

Täna aga on ajalooline päev, sest mina, Brita Vibo, lähen täna esimest korda elus käsipallitrenni. Jeeee! Lõpuks saab ennast seltskondlikult liigutada, tore. Ainuke häda, et kõik teised on suht profid seal ja ma pole seda kunagi mänginudki - eks näis, kuidas läheb.

Rohkem mul polegi teile midagi küpsisehooajast rääkida, sest see pole veel läbi. Lisasin Picasasse ka hunniku pilte ja paar videot, niiet nautige.

Ilmselgelt on see postitus jälle liiga pikk, aga.. võib-olla loeb seda keegigi.

küpsistehooaeg siiski