ujula ja kõrvitsad ja muud loomad

Tere teisipäevalõunat,

Ma siin laisk olemas ja blogi teile kirjutamas ei viitsimas. Aga võib-ollas peaks ennast siiski käsiles võtmas.

Niisiis, nagu te aru saite, ei ole mul väga blogikirjutamisetuju, aga võib-olla läheb veel üle.

Ühesõnaga ma siin olen nüüd ühe nädala jälle üle elanud. Juhtus nii mõndagi..

Nimelt kolmapäeval on meil tunniplaanis 9 tundi, millest üks on lõuna paus. Aga mu klassil jäi ka religioonitund ära, niiet juhtus 2 vaba tundi järjest olema. Siis läksime klassikaaslastega McDonaldsisse lõunatama (sõin salatit mitte burgerit :))))) ja hiljem kooli tagasi. Äge oli. Ahja, et see minek üldse kõne alla tuli, siis mul klassis kahel inimesel autojuhiload, sain ka teada nüüd.

Neljapäeval läksime pärast kooli õhtupoolikul ema ja õega poole tunni kaugusel asuvasse ujulasse. Ma olin selle mõttega ülimalt rahul. Seal oli isegi üks toru, 25-meetrine bassein ma pakun (umbes kolme raja laiune, aga nö tõkkeid vahepeal polnud), mingi sama suur ligunemisbassein ja väike väga väikestele lastele mõeldud bassein. Suur bassein ei olnud üldse külm, milleks ma ennast nii ette olin valmistanud. Ja ujumisprillid unustasime ka koju (mitte et mul endal oleks, aga ma oleks nende omi saand kasutada), niiet ujuda oli selles megakloorises vees veits keeruline.

Me ostsime piletid ujulasse ja ka sauna osasse (jeps, need eraldatud osadena Austria ujulates. Sauna eest peab juurde maksma). Ausalt öeldes olin päris üllatunud, saunade valik oli päris kobe. Ainult, et austerlased suudavad oma harjumustega endiselt mind üllatada. Sauna osa oli meestele ja naistele mõlematele, aga sauna ujumistrikoo või bikiinidega ei mindud, kooriti ikka paljaks. Ausalt öeldes oli veits veider, sest nii 89% saunatajatest olid 50-70-aastased vanamehed, naisi oli üldse väga vähe..

Ujula iseenesest oli päris tore, aga mu vahetuspere arvas, et 4 tundi on paras. Minu meelest oli see liiga palju. Nende jaoks oli tähtis, et saab vahepeal puhata (õunad, banaanid, küpsised ja Laura õpikud olid kaasas) ja siis jälle minna. Pärast seda 4 tundi olin mina surnud igatahes. 2 tundi oleks täpselt paras olnud. Aga noh, kuidas kellelegi meeldib. Aa ja ma olin ainuke üldse terve ujula peale, kes pärast ennast duši alla pesema l

äks. Sain veits pahaste pilkude vääriliseks hiljem, aga ma ei kavatsegi oma harjumusi muuta.

Aga reedel sain kauem magada ja kooli alles kella poole 10-ks minna. Põhjus nimelt selles, et mu klassil oli esimene Schularbeit ehk megatähtis kontrolltöö (mida neil 2 korda semestris on enamikes ainetes. rohkem töid ei olegi) saksa keeles ja ma ei pidanud seda kaasa tegema. Ma teen kaasa matemaatika ja inglise keele, vabatahtlikult.

Laupäeval käisime ema ja õe ja ema sõbranna perega Pulkaus Kürbisfestil ehk kõrvitsafestivalil, aga see oli suht mõttetu, keegi ei jäänud sellega rahule. Sain austria-moodi verivorsti süüa. Arvasin, et visatakse terve see verivorst ette, aga hoopis viiludena leival ja küüslauk peal (:D:D:D tahtsin kivisillutis kirjutada :D:D:D:D). Teistsuguse maitsega oli, aga hea.

Pärast kõrvitsaid käisin Flos endiste klassiõdedega, lõbus oli. Pühapäeval oli natuke paha olla, aga läks üle. Esmaspäeval oli vaba päev nagu tänagi, sest täna, 26. oktoobril eiteamisaastal lahkusid pärast II maailmasõda Austriast viimased võõramaa sõdurid vms.

Niisiis käisime eile õe ja emaga Viinis, põhiliselt Mariahilfer Strassel ehk sellel tohutul šopingutänaval, kus me Kiragagi käisime. Avastasin seekord selle tänava tõelise pikkuse ka, eelmine kord me ei suutnud üldse nii palju jalutadagi Kiraga, et sinna lõppu jõuda.

Laura sai endale suusajope (mitte murdmaa-, mäe- ikka!), tuulasime veel igast poodides ja mingi hetk saime kokku Loniga. Ma sain tegelikult algusest peale asjast niimoodi aru, et me Loni enda juurde koju läheme, aga ei läindki. Saime Schwedenplatzil kokku ja kuna külm oli, läksime McDonaldsisse istuma. (Btw avastasin, et ühel magusal pirukal oli isegi eesti keeles hoiatus, et sisu on kuum, peale kirjutatud.. :) Kodune tunne tuli peale kohe.)

Kella seitsme ajal olime jälle kodus, ma vaatasin telekat üle megapika aja ja läksin magama.

Aga täna on Laura ja ema Viini lähedal mingil käsipallimatchil ja Elmar kuskil ära ja ma praegu üksi.

Teate ma olen iga kord ära unustanud, aga mul on list asjadest, mida ma teile kirjutada tahtsin kunagi..

.. austerlased on statistika järgi enamasti ülekaalulised. Pärast selle kuulmist hakkasin ka järjest enam tähele panema, enne mulle tundus et kõik on pigem normaalsed. Aga tõesti, trullakaid on megapalju. Mingeid anorektikuid on siin keeruline leida. Põhjus peaks olema midagi sellist nagu liiga palju Viini šnitslit ja magusat.

.. vetsudes on ainult külm vesi kätepesuks. Koolis on olemas kogu aeg nii WC-paber, kätekuivatuspaber KUI KA SEEP! Millal see küll Eestis juhtuma hakkab.. Vähemalt 32. Keskkoolis?

.. Skype on popp siin.

.. poiste seas on geelitukk veel popim.

.. internetipanka ei kasuta siin peaaegu keegi. Kõik käib läbi postkontori (sest postiga ja pangaga tegelev ettevõte on sama vms) ja kui tahad teada, kas palka oled saanud, tahad arveid maksta (enamus lähevad automaatselt maha, sest kes siis iga kuu oma saja arvega postkontorisse tahab minna, eksole), siis lähedki postkontorisse ja küsid selat endale kontoväljavõtte vms. Miks nad internetipanka eriti ei kasuta, on selles, et nagu ma ema jutust siin aru sain, on sellel mingi kuumaks, mis on vist 15 eurot vms. KUI ma õigesti aru sain. Aga ühesõnaga, millegi eest internetipangakasutamises nii palju maksta on natuke veider.

.. ja lõpetuseks.. kuulsin hiinlannast vahetusõpilaselt, et Hiinas süüakse absoluutselt iga päev riisi.

Sellega mu monoloog täna lõpeb,

tegelt veel üks asi - mul sai siin vahepeal 2 kuud siin täis.

Olge musid,

Tschüss! :*

Sorri aga ma unustasin ära ühe täiesti olulise asja - nimelt käisin reedel esimest korda Austrias kinos, Steffi ja Luciaga vaatamas "Despicable me" multikat ja see oli ülivinge. Eriti meeldis mulle soundtrack. Lastefilmidest ja -multikatest on palju lihtsam aru saada :)

parim nädalavahetus! :)

(nagu Milka šokolaadil)

Mulle meenus just praegu, et ma panin natuke rohkem kui kuu aega tagasi oma Eesti mobiilinumbri kinni, aga ma olen sellest kogu aeg kirjutada unustanud! :D Kui mulle väga midagi kirjutada tahate või suures hädas helistada vaja, siis mu uus number on +43 680 237 4004! Usun, et see pole väga odav, kas teate.. (emme, kas sa mu augustikuu telefoniarve maksid ära muidu? :D ja vb septembri ka?)

Alustan eelmisest nädalast..

Teisipäeval tegin passipildid (enda Austria elanikuks registreerimise jaoks, sest ma viibin siin rohkem kui 3 kuud) ära. Pärast seda polnud mul kodus midagi teha ja läksin jalutama, enamuse ajast siiski jooksin, et mitte nii palju aega raisata :D Igatahes võtsin enda motiveerimiseks sihiks Sigmundsherbergi poe (see natuke suurem kõrvalküla ja tõesti, jah, seal on pood! Spar!). Valisin seal, näost peet, endale šokolaadi, et kooli kaasa võtta. See on nii naljakas, et alati, kui ma kaardiga maksma lähen, siis kõik müüjad saavad nagu šoki vms, nad lähevad näost nii ära ja ütlevad, et ei, selline kaart neil ei tööta, neil töötavad ainult normaalsed pangakaardid. Enamasti ei tea nad seda ka, mis on Maestro ja mis on mingi muu. Ja eriti äge on see, et nende bankomatide peal seal on nt Maestro kleeps ja siis tuleb välja, et Maestro neil ei tööta -.- :D Koomiline..

Mingi päev sain rohkem informatsiooni oma kooli huvitegevuste kohta. Muidu kõik on megatore, aga ei saa olla mitte midagi nõmedamat kui see, et ma neisse ringidesse, kuhu minna tahan, ei saa minna -.- Põhjuseks see, et mul on samal ajal tunnid!!!! Just sel päeval, kui mul on 9 tundi (teistel päevadel 6), on kaks huvialaringi.. Ja kui ma ei eksi, olid need ka veel täpselt samal ajal. Masendav. Ei saa võrkpalli, ei saa omaloomingulisusearendamise ringi (maalimine, fotograafia vms). Aa ja HAKis on võrkpall täpselt samal ajal nagu Gymnasiumiski. Muidu oleks võinud ju pärima minna, kas sinna ei saa minna äkki. Sportlikest asjadest on koolis veel korvpall ja jalgpall, aga (kõik räägivad erinevat juttu, enamus, et) mõlemad poistele. Veel on reedeti laulukoor ja uskuge või mitte, aga SAMAL AJAL kooriga on teine muusikalist tegevust arendav ring, midagi improviseerimise ja löökpillide ja mille kõigega veel. Kui ma olen muusikaline inimene, siis on äkki soov mõlemasse minna. Selline asjadekorraldus veits ajab mind endast välja.

Panin end võrkpalli ja loomingulisetegevuseringi ikkagi kirja, sest äkki tuleb mingi võimalus siiski neist tundidest kuidagi puududa ja ennast äkki liigutada ja võrkpalli mängida!! Panin end kirja veel mingisse sellisesse ringi, kus minnakse vahel nädalavahetusel üheks päevaks kõik koos suusatama, lauatama, rattaga sõitma, jooksma, jalutama jne. See on äge! Alati ei pea minema, aga vähemalt saan teate, kui midagi plaanitakse :)

Tahtsin seda öelda ka, et ainuke asi, mida ma HAKist nii väga igatsen, on kehalise kasvatuse tund. Meie klassi kehalise kasvatuse õpetaja on lihtsalt.. midagi.. masendavat. HAKis oli õpetaja niiii energiline; kui käis näiteks võrkpalli mängimine või jooksmine vms, siis ta ikka ergutas kaasa, ütles, mida teisiti teha, keelas, näitas oma pettumust, kui me olime laisad, jne jne. Gymnasiumi oma lihtsalt passib terve tundi ja naerab kaasa, kui keegi pikali kukub, palli kätte ei saa või vahib niisama ringi. Ta põhimõtteliselt ei tee meist väljagi, ta ei ole mitte kordagi mitte kedagi õpetanud. Eelmisel nädalal mängisime ainult võrkpalli, enamuse ajast toimus servimine ja see õpetaja ei öelnud mitte midagi!! Kõik lihtsalt seisid! What's the pointttttttttt?! Ta on lihtsalt masendav!! Päris esimesel kehalise kasvatuse tunnil juba sain klassikaaslastelt teada, et kõik kekatunnid ongi sellised. Kahju küll, aga minu meelest võrdub see rohkem klassiruumis istumisega kui kehalise kasvatusega.

Teisipäeva õhtul kirjutas Jenni mulle, et ta ei tule kolmapäeval kooli. Vastuseks oma küsimusele 'miks siis' sain, et tal suri Soomes vanaisa ära. Ühesõnaga olin šokis. Järgmisel päeval kuulsin direktorit ja klassijuhatajat rääkimas, et ta läheb üldse koju ära, siis mul oli veits nukker olla. Me oleme ikkagi samas olukorras. Molly USAst ütles selle kohta, et 'we're all on the same boat', mis on nii õige. Ühesõnaga, ma polegi teda pärast teisipäeva näinud ja reedel sõitis ta Soome. Õnneks ei jää ta sinna väga kauaks, aga päev pärast matuseid, ehk u 2 nädala pärast, tuleb tagasi. Alguses ta ütles küll, et ta on arvatavasti terve kuu, see oli veits šokeeriv mu jaoks, et mis mõttes sa lihtsalt selle ühe kuu oma võimalusest ära kustutad, aga õnneks siiski mitte nii kaua. 2 nädalat on ka tegelikult päris pikk aeg, aga jah. Tegelikult pani mind imestama, et Soomes ongi matuste korraldamine pikk protsess ja võtab aega 2-3 nädalat. Kas Eestis mitte paari päeva kuni nädalaga asja ära ei saa aetud?

Kolmapäeva õhtul helistas mulle vanaema ja esimest korda siin olles tundsin ma, et eesti keelt on raske rääkida. Kirjutada võib, aga lausete sõnastamine, üles ehitamine, sõnade välja mõtlemine, see kõik muutub veits keeruliseks. Aga vestluse lõpuks oli juba päris lihtne. :D

Neljapäeval oli meil pärast kooli elekter ära. Laura läks käsipallitrenni ja ema oli tööl ja niisiis olin ma kodus üksi, ilma elektrita, ja mitte midagi polnud teha :D Alguses tegin trenni, võimlesin jne, siis laulsin ja lugesin kõva häälega saksa keelset "Pipi Pikksukka" ette. Ühel hetkel läks nii pimedaks, et ei näinud enam oma varbaid ka :D Klaverit ei saand ka mängida, sest see elektriga. Otsustasin siis viimases hädas arvuti lahti teha ja Mahjonggi mängida :D Elekter tuli tagasi täpselt siis, kui ema koduuksest sisse astus. :D

Muidu millalgi üleeelmisel nädalal ostsin endale väikse paberiploki ja värvipliiatsid.. Joonistan vahepeal, mis siis, et ei oska :D

Ahjaa, mõtlesin et kirjutan teile natuke lähemalt nende päevikusüsteemist.. mida ei eksisteeri :D Põhimõtteliselt on küll vist kõigil päevikud või mingid asjad, kus on kuupäevaliselt vähemalt päevad märgitud. Ainuke asi, et nad ei oska päevikut kasutada. Sinna kirjutatakse ainult Schularbeitide ehk vägasuurtekontrolltööde kuupäevad ja sellega asi piirdubki (kuigi mõnel on need ka mõne õpiku sisekaanel kõik). Tunniplaan on neil kuskil eraldi paberi peal, õppimise üleskirjutamine on eriti veider - üks paber lehte ja kõik, mis õppida jääb, sinna segamini, mingit süsteemi pole. Ja see on nii veider, sest isegi mu väike õde siin ei kasuta päevikut. Ma isegi ei tea, kas tal on päevik. Õppimine käib paberi peale ja kui selle paberi pealt kõik saab õpitud, siis käib paber prügikasti.. Ja normaalset päevikut mul endiselt ei ole. Kas Eestis on Selveris/Prismas/Rimis veel müügil neid tavalisi väikseid päevikuid, väiksemaid kui A5? Ei mingeid reklaame, alguses on sisekaanel Eesti kaart ja eelmisel aastal oli lõpus Euroopa kaart või maailmakaart. Ühesõnaga, kui on, siis ootan seda järgmise pakiga vms..

Reedel aga oli äratus varajane, ütlesin eelmisel õhtul juba emale, et teen endale hommikul omletti. Ühesõnaga, ma polnud seda veel kordagi siin olles söönud, see oli mu maailmaparimomlett. Muidugi ta ei näinud väga omleti moodi välja, sest ta läks pudruks kätte ära, aga muna, juust, tomat ja sink ja elu on lill, ausõna. Pool päeva ei tahtnud midagi süüa. Kell 8 läks rong Viini, seal sain kokku Konstaga Soomest, Mareiga Jaapanist, Katrijniga Belgiast, Parisega Taist ja sõit võis alata. Kristjani tugiisik, kelle juures Katrijn eelmisel nädalal oli (probleemid vahetusperega), pani kõigile lõunasöögi kaasa :D Megaäge on ta ikka, ta seesama Loni, kes kunagi suve lõpus meil siin külas ka käis :)

Sõitsime Linzi, seal leidsime kogemata Morgane'i Šveitsist ja Synne Norrast ja sõitsime edasi Micheldorfi (vaadake kaardilt minu teekonda). Seal olid juba kõik teised kohal, väike kalliralli ja hakkas mäkke ronimine. Läksime läbi metsa umbes tund aega mäkke, ütleme nii, et väga palav oli :D

Ühesõnaga, algas YFU seminar Burg Altpernsteinis, mäe otsas, megaägedas kohas, kus aknast välja vaadates ei näinud midagi, sest olid pilve sees!

Mängisime mänge, olid grupitööd, olid erinevad sessionid teemadel kohanemine, keel, pere, ise, tegevused, jne, kõik mida me teame, aga mida kõike on lihtsalt vaja meelde tuletada. Kogu seminar oli saksa-inglise keeltes, enamasti inglise, sest nii sai kiiremini asjad aetud. Muidugi päris keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes ei räägi ei inglise ega saksa keelt..

See oli kõige vingem üritus üldse ja ma juba hakkan järgmist ootama, mis jaanuaris tuleb! :) Kusjuures, YFU üritab korraldada omaenda suusatrippi mägedesse, ma hoian siin pöidlaid pihus, sest ma tahaks mägesid natuke rohkem näha kuni mul seni seda võimalust antud on! :D Ja suusatripp YFU õpilastega on for sure kõige vingem asi maamunapeal, niiet mustgo on asja nimi!

Pühapäeva õhtul sealt kaugelt tagasi jõudes olin ma megaväsinud sellest u 5 tunnist rongisõidust (põhjustatud mu trajektoorist, sest rongiliiklust lihtsalt pole minu elukoha ja Linzi vahel), saksa keel oli lihtsalt.. kadunud!! Emaga rääkisime pikad jutud maha (see oli kohutavalt raske) ja kell 8 ronisin juba voodisse magama. Elu parim uni.

Täna oli koolis suht tore, sain palju suhelda ja inimestes enda vastu huvi tekitada, veits infot kohalike spordikeskuste kohta (ühe asukoht tundub esialgu super, homme saan rohkem infot) ja ainult 5 tundi oli.

peaaegu kohal, Katrijni ja Kiraga :)

Aga..

Siin on megapalju söögi- ja joogimasinaid ja -aparaate, need lihtsalt megapopulaarsed. Need on lihtsalt igal pool.. Koolides, rongijaamades, vb isegi mõnes poes vms, isegi seal mäe otsas lossis oli! :D Igatahes need on suht toredad, sest palju lihtsam on midagi osta (enamasti kas šokolaadi, karastusjooki/vett või kohvi/kakaod) ja saab sentidest ka lahti.. Ma ütleks, et parim idee eurotulekuks. 1-sendistega pole mitte muffigi peale hakata lihtsalt. Aga neid ei võta need masinad ka mu meelest vastu.. Aa ja hinnad on masinas ja puhvetis meil näiteks samad, niiet konkurents on ainult asukoha pärast.

Seekord saite siis palju lugeda, kiidan teid, kes te lõppu jõudsite! :D

Aga nüüd lähen mina ja teen veidikene koolitööd, varsti tuleb ema koju, sööme õhtust, loen raamatut ja kunagi lähen magama ka!

Ps! Lisasin Picasasse ka pilte, kui keegi tahab veel aadressi vms, andke teada!

Olge megatublid ja igatsen teiiiidd! :)

TSCHÜSS! :)

kõik on uus oktoobrikuus

Ega see pole midagi nii lihtsat võtta see blogi ette ja hakata siis lõpuks kirjutama, kuidas mul läheb ja mida ma kõike teinud olen.. Viimane nädal oli lihtsalt nii teguderohke, et uuuuuuuu, jee!

Kõige alustuseks - sain kooli vahetatud teisipäeval, mul on nädalas täpselt kaheksa korda saksa keelt, neist kaks korda on ekstra välismaalastele mõeldud saksa keele tunnid ja kolm korda nooremate klassidega (üks on Laura klassiga :)).

Mu klass on nüüd 7bx, kokku vist 14 õpilast koos minuga. Tüdrukud on väga sõbralikud ja huvitatud minust (kõige tähtsam asi üldse!!!! pole naljakas) ja poisid on veel veits lasteaialapsed aga äkki läheb varsti üle. Ainuke asi, et Jenniga olen ühes klassis, koos me ei istu, aga natuke keeruline on. Ühesõnaga, olen uue klassiga päris rahul. Ja ma ei saa mainimata jätta, kui suur on erinevus mu eelmise kooli ehk HAKi ja uue kooli ehk Gymnasiumi õpilastel.. HAKi õpilased olid kinnised, vähesed tulid muga ise rääkima; Gymnasiumis on nii, et ükskõik kuhu lähed, mida teed, kogu aeg tuleb keegi ja tahab rääkida. Kõik on lihtsalt nii palju rõõmsamad, sõbralikumad jne. Ma isegi ei oska arvata, miks see nii on..

(nimesid ma parem veel ei ürita, aga see on enamus mu uuest klassist)

Neljapäeval käisime ma-ei-tea-mitme-klassiga Viinis, kokku oli 77 õpilast. Meie klass ja vanemad külastasime Viini (kunsti)Foorumit ja Albertina kunstimuuseumit. Ma pole elu sees huvitavamaid näituseid vaatamas käinud. Foorumis oli üleval Frida Kahlo näitus, loomulikult oli meil ka giid, aga ma ei saanud ta jutust väga palju aru (aga siiski, üpris palju), aga ma sain aru sellest, et ta oskas väga huvitavalt kõike serveerida, niiet keegi ei ajanud juttu, keegi ei läinud ära, keegi ei jõlkund ringi nagu teiste gruppidega. Tol päeval oli seal üldse väga palju rahvast. Igatahes, see oli väga-väga äge näitus. Pärast seda oli meil aega tund aega endale midagi söögikõlbulikku leida (loomulikult läksime McDonald'sisse, kuhu siis veel :D) ja siis läksime Albertina kunstimuuseumisse. Seal oli väljas Picasso näitus. See oli vist kõige inspireerivam näitus kus ma üldse kunagi käinud olin. Oleks tahtnud seal veel rohkem aega veeta, aga kuna me kella 18-ks tagasi Hornis pidime olema, siis ei saanud kõike üle lugeda ja vaadata. Ühesõnaga olen megaõnnelik, et sinna kaasa sain minna ja tore oli :)

Koju jõudes avastasin, et mulle on jälle pakk tulnud. Ainuke asi, et ma nagu ütlesin emmele, et kiiret ei ole ja nüüd ma ei saanudki oma mata vihikut, uut koolilehte ega päevikut -.- Noojah. Aga tänud kommide ja raamatute ja küpsiste ja leibade eeeest!! (seoses leivaga emme mul sulle nõuanne, küsi kunagi)

Reede oli üks uimane päev, õhtul lugesin raamatut ja magasin. Laupäeval ärkasin hilja, Laural oli sõbranna külas reedest ja siis tegin meile kõigile lõunasööki, ema oli tööl ja Elmarit polnud ka kodus. Päris mõnus oli üksi süüa teha.

Pärast lõunasööki läksid nad kohe oma käsipallimatchile ja ma olin terve päeva üksi kodus. Laulsin, tantsisin, mängisin klaverit nii kõvasti ja nii palju ja nii valesti kui tahtsin, lugesin raamatut ja vaatasin Gossip Girli. Tegelikult oli mul mõte minna tervisesporti tegema (ilm oli selleks vägagi sobiv), aga ma leidsin nii palju muid meeldivaid tegevusi, et jäi ära :D

Aga sellest laupäeva õhtust sai mu siinoleku kõige ägedamaid õhtuid. Algul oli meil plaan Jenniga minna linnapeale, aga kuna tal seljaga mingid jamad ja see endast just eile märku andis, jäi ära. Niisiis otsisin uued seltsilised ja läksin Steffi, Lucia ja Annaga välja. Algul olime Steffi juures kodus, ja ühel hetkel jalutasime linna kuumimasse pubisse Flo. Leidsin sealt ka Elmari, kes pidi olema hoopis Oktoberfestil kuskil teises linnas, aga .. ei olnud.

Ma ei tea kas ma olen seda juba varem kirjutanud, aga kui Eestis on noortele pidu ikka ju see, kui saab tantsida, siis siin on peamine, et saaks rääkida. Rääkisime pikad jutud maha, tegime palju nalja ja ülitore oli. Kahjuks tellisid Elmar ja ta sõbrad juba 1-2 vahel takso, niiet lahkusin meeldivast seltskonnast varakult. Aga parim õhtu oli see kindlasti :)

Rodingersdorfi jõudes ei läinud me koju vaid mingi Elmari sõbra juurde, kellel oli sünnipäev.. Ta oli kingiks saanud lihtsalt maailma parimad muffinid, megamagusad, aga see mitte ei olnud pehme sai vaid krõbises hamba all ja mm kui hea. Tal oli veel ka bass- ja elektrikitarr ja kell, mis oli peegelpildis :D Ma algul mõtlesin ikka natuke aega, kas ma tõesti nii purjus olen, et kella nii valesti näen :D Igatahes, mingi hetk läksime koju ja siis olin juba magama heitnud, kui telefon heliseb. Olin täitsa segaduses, et kes nüüd helistab :D Vaatan, ema :D Meil oli algul kokkulepe, et ta tuleb mulle Horni järele. Ma lootsin, et ta kuulis, kui me koju jõudsime, sest tavaliselt ta teab minutipealt, millal Elmar peolt koju tuli. Igatahes jah, ta oli väga üllatunud ja me rääkisime telefoni teel sellest, kus ma olen ja kuidas ma koju tulin :D Väga põnev.

Magasin ennast välja, sõime lõunat ja siis sõitsime Retzi, et teha väike jalutuskäik sealsete küngaste vahel. Mõnus oli. Retz asub Tšehhi piiri ääres, niiet võis Tšehhit ennast ka näha :)

Järgmisel nädalavahetusel olen YFU üritusel kuskil mäe otsas (aeg läheb nii kiiresti!!) ja ei tea millal jälle kirjutan.

Olge musid, kallid, paid!!

:) tschüsss

Viini kõige kuulsam hotell, Sacheri hotell, kus saab maitsta ka originaalset Sacheri torti ;)

Bollywood saabub Viini, Albertina muuseumi ees..

PS! Lisasin Picasasse ka juurde pilte ;)

otsused, lahendused, teod ja Viin

Esmaspäeval sain õnneks lausa matemaatika õpiku kätte (millega mul eriti midagi teha pole, sest koduseid töid on põhimõtteliselt.. ei ole). Ülejäänud õpikud peaks vist kahe (!!!!!!!!!!) nädala pärast saama.

Õhtul otsustasin ilusat ilma ära kasutada ja tervisesporti teha, läksin jooksma. Ootused olid suured, aga mitte nii suured - mul polnud aimugi, palju ma jooksin, aga pärast vaatasin Google Earthist, et 6 km! Ikka vägevalt palju küll! Tore, kui numbreid ei tea.

Teisipäeval jäi 1. tund ära, aga keegi ei vaevunud seda mulle ütlema ja ma ei tulnud lampi selle peale ka, et küsida, ega meil homme juhuslikult mõni tund ära ei jää?? Aga ma polnud ainuke, kes kooli tuli, niiet pole viga. 2. tunni ajal valisime klassivanema ja Schulsprecheri (kogu kooli õpilaste eestkõneleja vms). Lõunaks sai kodus zucchinisuppi ehk suvikõrvitsasuppi viimast korda, see mu lemmik siin!! Aga emal pole rohkem suvikõrvitsaid, niiet järgmine kord sööme seda vast juunis? :( Sõime õunastruudlit ka vaniljekastmega. Kahju ainult, et ma ei tea kuidas seda suppi ja struudlit tehakse.. Loodetavasti õpin ühel päeval ära.

Kolmapäeval on lihtsalt kohutavalt masendav tunniplaan. Kaks esimest tundi on ajalood.. See õpetaja, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, räägib megasegaselt, no mitte muffigi ei saa aru. Isegi klassikaaslased, kelle emakeel on saksa keel, dialekt, ütlevad, et nad ei saa aru, millest õpetaja räägib. Ta vehib kätega, karjub, räägib jube kiiresti ja kõigest korraga. Ta isegi vaevus minu käest küsima kahte küsimust.. Üks oli, kes on USA välisminister (mulle tundus, et ma tean, aga ma ei saanud aru, mida ta must tahab, seega tegin talle nägusid, et mida ma siis tegema pean) ja teine hetkel ei meenu. Igatahes pöördus ta minu poole nii äkitselt, et ma nagu ei saanud aru, et ma juba reageerima pean (tegelesin ilmselgelt muude asjadega). Aa üks küsimus oli, kas ma midagi ta jutust aru ka saan. Vastust juba teate. Tegin õpetaja tahvlile-kritseldusest ka pilti.. (üleval)

Esimest korda oli nii, et kuna RWCO õpetajat polnud, tuli meile klassi istuma mingi teine õpetaja ja kõik pidid olema tasa, tegelema oma asjadega, õppima, mängima arvutimänge vms. Vahelduseks oli hea oma muusikat kuulata oma kõrvaklappides ja vaikides Mahjonggi mängida.

Pärast kooli oli võrkpall, kus ma isegi päris palju pallile pihta sain, ja see oli ka esimene kord kui ma kõige rohkem haiget sain. Käed olid pärast päris hellad, algaja asi vast. Kiita sain ka. Mu kolmas võrkpallitrenn alles ju!! Kusjuures kõik teised on ikka täitsa profid seal, niiet kohati olen mina süüdi kogu aeg, et mäng ära lõpeb, midagi pole teha! Pärast võrku oli mul poolteisttundi vaba aega, ja avastasin, et ma olen juba selle väikse linnakesega päris ära tutvunud ja seal pole minu jaoks enam midagi uut uudistada. Jama. Sain teada, et kui muidu pidi olema, et "Austrias maksad ainult Maestroga", siis on ikka igasuguseid. Ühes poes ei töödanud Maestro, avastasin, et töötas Visa. Läksin järgmisse, andsin ettenägelikult Visa ja tuli välja, et ainult Maestro töötab. Olen jälle targem.

Neljapäeval sai koolis ennast ballile registreerida, mis novembris aset leiab. Kui Tallinna 32. Keskkoolis on nüüd vähemalt 2 aastat järjest tahetud balli korraldada, aga asi on jäänud raha ja huviliste taha, siis siin.. KÕIK LÄHEVAD, kõik maksavad need 12 eurot ja ei tee teist nägu ka. VÕTKE EESKUJU, kolmekümneteiselased!! Võiks selle balli seal üks päev ikka maha pidada.

Aga bioloogia tunni ajal lugesin vanaema toredat meili ja siis tuli väike pisaratevalang,,, jätkus teine kojujõudmiseni ja õnneks oli ainult ema kodus, õel oli pikk koolipäev. Saime kõigest rahulikult rääkida ja otsustasime, et mul on rohkem tegevust vaja, seejuures tuli mängu ka koolivahetamine, sest praeguses koolis enamuse ajast ma siiski istun niisama. Niisis otsustasin enne magamaminekut, et vahetan selle kooli siiski ära. Ja loodetavasti leian lähiajal sobiva aja ja kaaslase(d), kellega kohalikku fitness-zentrumisse minna.. Sest ilmad on juba päris jahedad, tuul on kolekülm ja välispordiharrastamine hakkab vaikselt keeruliseks muutuma.

Reede hommikul enne tundide algust läksin siis mõlema kooli direktorite juurde. Gümnaasiumi direktor oli väga sõbralik ja tore ja vastutulev ja mõistev ja mida kõike tema kohta öelda.. ühesõnaga, ta oli väga huvitatud minu kooli registreerimise soovi üle. HAKi direktor oli nii külm ja imelik, et ei saand aru mis ta emotsioonid olid. Ta ütles ainult, et räägib teise kooli direktoriga ja, et ma esmaspäeval tema juurde jälle läheks ja siis saan teada, kuidas asjad jäävad. Koolipäev oli igav, nagu tavaliselt.

Pärast tunde oli koor, mis toimus juba teist korda, aga ma eelmine kord sellest rääkimise täiesti ära unustasin! Meid on mingi 15-20 seal, laulame kolmehäälselt. Nii äge on see, et poisse nii palju on. Eestis tavaliselt on ikka nii (võib-olla jälle Tallinna 32. Keskkooli viga), et poiste meelest on laulmine nõme ja ajaraiskamine ja sada häda, aga siin kõik tulevad laulma, äge!

Koorijuhist nii palju, et pool proovist läheb tal naermise ja naljategemise peale, mis mind kui vägatõsiseid kooriprooveüleelanut veits häirib, sest ma olen harjunud kooriproovi ajal tegelema laulmisega.. Aga no eks see on siin pigem koostegemiserõõmu pärast, mitte võistluskoori kokku panemine. Niisiis üritan ennast ikka vaos hoida. Aga jah, minust on juba kasvatatud ETV ja 32. Kk koorides teatud vaadetega koorilaulja, kes teab, kuidas koorijuht proovi tegema peab, et sellest ka midagi normaalset välja tuleks. Aga see selleks.

Pärast kooli veetsin Alexi ja paari poisiga koorist linna peal aega, et bussini olevat aega "laiaks litsuda" (vabandan väga, mul ei tule õige väljend meelde hetkel :D:D). Jõudsin koju ja andsin Jennile teada, et olen valmis tema poole tulema. Tuli välja, et ta ei elagi must nii kaugel, ainult et sinna ei saa kuidagi peale autotranspordi -.- Mul oli ema tööl, niiet Jenni tuli oma vahetusemaga mulle järele. Sõitsime sinna, nad olid küpsetanud õunastruudlit ja Jenni näitas mulle maja. Neil on seal hiigelsuur maja, mingi neli korrust vist.. Aga mina seal elada ei tahaks. Kuidagi nii kõle tunne oli seal! Peale selle oli seal külm ka. Ja et Jenni tuppa saada, peab ta läbi Isabella toa minema :o Mis on mu meelest veits nõme. Aga see selleks. Tegime ka ühe jalutuskäigu tema külakeses, mis on väiksem kui minu oma, aga kirik on 3-4 korda suurem. Mingi kella 8 ajal tõid nad mind koju tagasi, rääkisin veits inimestega juttu ja läksin magama.

Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja rongi peale minek. Jõudsin kell pool 10 Wien Spittelau rongijaama, sõitsin metrooga kesklinna peaaegu ja läksin sealt jala Stephanplatzile.. Ja erinevalt sellest, kuidas ma tavaliselt orienteerun, suutsin ma ära eksida :D Aga siis tuli orienteerumisoskus tagasi ja leidsin ennast kaardi pealt üles. Mul oli vaja pool tundi Kirat oodata, sest ta rong jõudis hiljem. Selle aja jooksul, mis ma seal väljakul edasi-tagasi jõudsin sada korda jalutada ja kirikust pilte teha, nägin muideks Novatoursi lipuga ekskursioonigruppi, aga kõik rääkisid seal vene keelt, niiet lootus eestlasi näha kustus kiiresti. Selle aja jooksul suutis veel üks väljakultöötav mees mu juurde tulla ja mind dringile kutsuda. Varsti jõudis Kira ka ja siis võtsime metroo ja sõitsime Viini põhilisele shoppingstreetile - Mariahilfer Strassele, mis on lihtsalt megapikk ja sinna minnes on vahest hea mõte jalgratas rentida :D Kuna me kunagi ei mäletanud, kuhu poole mingi pood jäi, siis me käisime seal tänaval lihtsalt lugematuid kordi edasi-tagasi. Lõunaks sõime nuudleid ja ühel hetkel leidsime ka kauaotsitud Starbucksi üles täiesti ebaloogiliselt kohalt (kui McDonaldsi omanik tegeleb kinnisvaraga, siis Starbucksi omanik.. sellega ei tegele eriti, sest see kohvik oli täiesti ära peidetud). Ühesõnaga veetsime lõbusalt aega, investeerisime riietesse ja kõndisime maha väga palju kilomeetreid. Mul on nii hea meel, et me sinna läksime ja kõigest rääkida saime ja nii edasiii. Nii tore oli teda näha. Õhtul rongi peale minnes muidugi avastasin, et olin rongiajast internetis millegi pärast valesti aru saanud ja kui ma muidu jõudsin sinna pool tundi varem, siis tuli välja, et mul oli lausa tund aega rongini aega. Istusin, mängisin digikaga ja tegin fookusestväljaspilte.

Rongisõit venis meeletult, mängisin terve tee kaasavõetud paberil numbrimängu.

Kojujõudes nägin ka esimest korda neljapäeval nädalalõpuks koju tulnud pereisa, ja läksin suhteliselt kohe magama.

Täna on pühapäev, magasin 12 tundi jutti, koristasin oma tuba, sõime lõunat ja ühel hetkel läksin jooksma. Natuke jahe oli, aga see-eest oli hea ennast veits värskes õhus liigutada. Tegin sama 6-kilomeetrise otsa.. Täna oli igatahes väsitavam kui eelmine kord.

Vahetusisa sõitis täna tagasi tööle ja uus nädal on ees. Loodan, et saan ka kooli ära vahetatud homme, siis saab rohkem tegevust, rohkem kodutööd, rohkem äktšionit. :)

vaade rongiaknast laupäeva hommikul :)

ja Stephansdom, mille katus on sarnane Moskvas (?) asuva kiriku katusele, mis meil kodus ühe pusle peal on muideks :D

maitsvad nuudlid

ja mu jalad..

Ps! Lisasin pilte ka Picasasse!

Tschüüsss, musid-kallid ja kõik muu! ;)

ich vermisse euch!!

oachkatzlschwoaf

Pealkiri on tegelikult orava saba austriapärases saksa keeles, huvitav, et ma seda varem siia kirjutanud pole. Austerlased tavaliselt annavad välismaalastele selle sõna esimesena hääldada :D [oahkatzlšvoaf] Edu!

Aga tundub, et hakkangi nüüd vaid korra nädalas kirjutama, sest mul ei ole midagi nii palju kirjutada ja aega ja viitsimist hakkab ka väheks jääma..

Eelmisel teisipäeval oli pärast kooli kohutavalt ilus ja soe ilm ja seetõttu kasutas ema juhust ja jättis välisukse pärani lahti, et terves majas õhk liikuda saaks. Mulle see mõte sobis, aga.. ainult enne seda, kui õhtu kätte jõudis ja ma avastasin, et terve mu tuba on täis sääski (uks oli selleks ajaks juba mitu-mitu tundi kinni olnud ja minu toa aknad olid ka kinni)!!! Ma tapsin neid mitu tundi, veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Veel eilegi tapsin ühe.

Kolmapäeva hommikul jäime Lauraga esimest korda bussist maha.. Tegelt, nagu hiljem selgus, tuli buss hoopis mingi 5 minutit varem.. Õnneks ema sai meid kooli viia, niiet jõudsime samal ajal kui bussiga :)

Sel kolmapäeval oli ainult 5 (!!!!!) tundi, niiet meeleolu oli megahea. Kehalises kasvatuses tegime Cooperi testi ja ma olen nii uhke enda üle, et ma kõik need 12 minutit tõesti jooksin ja 6 ja pool ringi ära jooksin, ma ütleks, et ma hakkan arenema vmssss :D Aga tundub, et jooksmine meeldib mulle ainult staadioni peal. Põhjus arvatavasti sellepärast, et ei pea nii palju ette vaatama, kuhu astud, kuidas astud, ei ole mingeid üles- ega allamägesid jne.. Võib-olla hakkaks regulaarselt mööda staadionit neid ringe jooksma, päris huuuviiitaaav oleks. Iga õhtu Brita jookseb!

Ja kuna Jennil oli kaks vaba tundi, siis ta tuli muga kaasa ja läksime pärast minu tundide lõppu linna peale, tegin üllatuse ja panin posti ühe kirja. Tegin emmele täna hommikul nalja ka, sest ma olin suhteliselt 99% kindel, et see täna kohale jõuab. Küsisin talt hommikul, mida lehes kirjutab, ja enne ma blogi ka ei postita kui ta postkasti juures ära pole käinud :D Mul oli igatahes hea tuju pärast seda :D

Kusjuures kirja saatmine oli uskumatult odav. Poleks elu sees seda arvanud. Tavakiri, mis Eesti-siseselt oli viimati 5.50 EEK, siis siit Eestisse on ainult 65 Euro senti, mis teeb umbes.. 10 krooni??!! Minu meelest haledalt vähe. Ema käest küsisin eelmisel õhtul ka, et kas ta oskab öelda, ta pakkus, et 1-2 Eurot.. Keegi ikka ei tea, kui odav mõni asi olla võib :D vähemalt minu ootusi ületas päris korralikult!

Pärast seda läksin bussiga koju. Seekord oli tõesti söögiks midagi uut, mida ma kunagi (vist) maitsnud polnud. Aga päris hea oli - juurviljastruudel, juustuga, mm. Kui tavaliselt juurvilja asjad on sellised.. magedad ja vesised ja maitsetud, siis see oli lihtsalt megahea. Juurde murulaugu-hapukoore kaste ja mm. Õde loomulikult ei söönud, sest väikestele ju juurviljad ei meeldi :D

Õhtul ajasime Kiraga Viini-mineku asju ja nüüdseks on kõik asjad paigas - rongiajad, kohtumispaik ja kellaajad.. niiet SUPER! Sel laupäeval mineeeek! Kohtume ainult Kiraga (ma unustasin eelmises postituses kirjutada, et ta Soomest on :)) ja teeme väikse šopingutuuri, natukene sightseeingut ja läheme mõlemad oma teed koju tagasi. Kuna ta Grazi lähedalt tuleb, siis ta tuleb Viini täpselt 2 korda kauem kui ma ehk siis 2 tundi ja peale! Ma sõidan Viini ainult 1 tund ja 10 minutit :)

Neljapäevast ei mäleta ma hetkel midagi, reedel oleks olnud võimalus minna Eggenburgi Summer End Partyle (sest sügis algas ametlikult vist eelmisel nädalal?), aga minu peakene valutas, uni oli kohutav ja kui ma isegi oleks ennast sinna kohale vedanud, poleks ma sealt kuidagi tagasi saanud. Niiet sada häda, läksin magama. Tegelikult vaatasin enne seda veel "Harry Potterit" telekast, saksa keeles. Päris huvitav. Selline tunne nagu Daniel Radcliffe oskabki saksa keelt rääkida. Osade näitlejatega nad panevad väga hästi täppi, hääled on lihtsalt mõneti päris sarnased filminäitleja enda omaga.

Kuna ma teadsin, et laupäeval on ema tööl ja ma ei saa mitte kuidagi Horni minna, siis ütlesin kahele klassiõele ära, et ma nendega hiphopi workshopile ei tule.

Niisiis alustasin ma oma laupäeva hommikut varakult lugemisega ja niisamaolemisega, tegime Lauraga pitsat jne. Ühel hetkel aga, kui ma olin juba kohutavalt kurb, et mul midagi teha ei ole, helistas ema ja ütles, et ta tuleb 15 minuti pärast korraks koju, kas ma tahan temaga Horni kaasa sõita. MA OLIN NII ÕNNELIK, sest mul lihtsalt ei olnud mittttttte midagi kodus teha. Oleksin muidu tahtnud minna välja tervisesporti tegema, aga vihma sadas -.-

Niisiis hakkasin kähku inimesi läbi helistama, algul ei võtnud keegi peale Katharina vastu ja ta ei olnud ka kodus sel ajal.

Lõpuks sain kätte Drenita, kellega meil alguses isegi väike plaan oli, et võiks minna linna peale laupeäval, ja saingi temaga kokku. Mida me tegime? Kõndisime poest poodi, ostsime siit-sealt midagi, soojemaid jalanõusid ma ikka ei saanud (mõtlesin, et äkki leian ikkagi midagi paremat.. muideks kui tihti te Eestis korralikud jalanõud saade 20 euro (max 25) ehk u 300 krooni eest?). Kõndisime niisama ringi ja nagu tavaliselt neil seal kombeks on, lõpetasime kohtumise McDonaldsis. Kuigi see oli mu teine käik mäkki siin, sõin laupäeval seal oma esimese burgeri :D Päris hea oli, kanaburger, ja mitte ainult see filee ei olnud seal vahel, VAID magus-vürtsine tomatikaste ka, mis tegi asja lihtsalt superheaks. Igatahes, hamburgerid mulle maitsevad ja vaevalt see lähiajal muutub.. Aga liiga tihti ma neid ei taha (nagu Sofi iga päev seda külastada sooviks, ma kujutan ette :D:D).

Ei mäleta mis ma õhtul tegin, aga ühel hetkel küsis ema mu käest, kas lähen ka nendega pühapäeval kirikusse. Mu esimene küsimus talle vastu oli, et kui kaua kestab (:D) Ta oli veidike üllatunud mu küsimuse peale, aga vastas siis, et 40-50 minutit, niiet minu kardetud 2 tundi oli liig :D Niiet mõtlesin, et võiks ju ühe korra ära käia. Seekord tulid isegi kutsed postkasti mõned päevad varem, ma ei saanud aru, mis selle tseremoonia nimetus täpsemalt oli, igatahes seotud 'tänamisega'. Tseremoonia oli samasugune nagu eelmisedki, kus ma käind olin, paras võimlemine. Vähemalt on kirik see, mis veidikene inimesi distsiplineerib..

Pärast tseremooniat pakuti kõrvalhoones õunamahla ja veini ja leiba. Ema ütles, et me kauaks ei jää, aga ma võin koju ära minna, kui ma tahan. Mõtlesin, et kui me kauaks ei jää, siis pole hullu, sest mul pole vaja väga palju kiriku teemadel inimestega rääkida. Aga noh olime seal küll lühikest aega, aga selle aja sees jõudis preester mind kõrvale tõmmata ja muga juttu puhuda. Preester ise on Poolast, tema esimene küsimus oli, kas ma vene keelt ka räägin. Ei räägi. Ta muidugi oli üllatunud, et tulen Eestist, aga vene keelt ei räägi. Ta rääkis väga raske aktsendiga saksa keelt, aga ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Päris mult igasuguseid asju, kaasa arvatud seda, mis mu religioon on. Otsustasin, et ei ole talle vist hea mõte hakata ütlema, et ich keine religionische Bekenntnis habe ja seetõttu ütlesin talle, et olen kristlane. Selle peale jäi ta korraks mõtlema, rääkis midagi ühe naisega seal kõrval ja siis küsis, kas me iga aasta Rooma ka reisime :D Ma sattusin segadusse ja ütlesin talle lihtsalt ei :D Ma ei tea midagi kristlaste Rooma reisimisest?! :D

Igatahes rohkem ma sinna kirikusse väga ei kipu. Pere ka arvatavasti ei lähe rohkem enne kui alles jõuludel. Vend näiteks ei tulnudki kirikusse eile, ta ütles, et see on tema jaoks liiga vara :D Tema ja isa käivad kirikus korra aastas. Laura töötab kirikus, mis on minu jaoks kohutav üllatus. 12-aastane laps ja töötab kirikus!!! Tema ja veel 4-5 12-14-aastast jalutasid, preestri ees, kirikusse sisse ja tegid seal igasuguseid pühitsemisi tseremoonia ajal jne. Ma ei tea täpselt, kui palju või mida nad üldse selle eest saavad, aga see tundub kui üks kohutav laste mõtlemise mõjutamine kohe sünnist saati. Mulle see eriti ei meeldi. Kirikus oli ka täiesti väikeste lastega peresid. Kirik ise on muidu väga väike, umbes 5 või 6 istmerida oli mõlemal pool vahekäiku ja siis on ka rõdu koorile, orel ka.

Ühesõnaga, leib ja õunamahl maitsesid hästi, aga rohkem ma sinna väga ei kipu :D Issi juba jõudis öelda ka, et valetada pole ilus.

Aa, ja ma juba mõni aeg tagasi avastasin, et mul suhteliselt lähedal elab üks minuvanune tüdruk ja ta oli eile kirikus ka. Preester siis näitas mulle, et näe, siin on üks tüdruk, kellega sa võid sõbruneda. Tema emaga ta seal vahepeal rääkiski. Aga siis see ema ütles, et te ei käi ühes koolis. Ja umbes sellega oligi asi lõpetatud. Et kui me ühes koolis ei käi, siis ei kõlba see läbikäimine kuskile. Huvitav mõtlemine. Tüdruk ise ka väga huvitatud polnud, niiet ma ei tea nüüd, kas ma võiksin üritada temas enda vastu huvi äratada (keeruline lause) või pigem mitte. Vahel teda bussipeatuses ikka näen, siis võiks ju teeselda, et ma ei tea, millise bussi peale täna minema peab vms, saaks jutu peale :)

Aga pühapäeval veel koristasin oma tuba korralikult tolmuimeja ja -lapiga, lugesin raamatut.. Aa, laupäeval alustasin saksakeelse Pippi Langstrumpfiga ;).. ja sõime ära viimse kui Kirju koera tüki (jah, see sai alles eile otsa.. :D mitte kunagi pole see vist minu juuresolekul nii kaua eksisteerinud :o kaks nädalat!!).

Tegelikult reedel panin veel midagi kuskile teele, aga see las jääda saladuseks ;) Eks varsti ise avastavad..

Ja keegi siin tahtis mu tunniplaani, palun :)

Esmaspäev 1. bioloogia 2. matem3. inglise k4. IFO5. religioonehk vaba6. ajalugu7. -8. BW9. WINF

Teisipäev 1. RW 2. RW 3. saksa k 4. saksa k 5. prants k 6. matem 7. keh kasv 8. keh kasv

Kolmapäev 1. ajalugu 2. ajalugu 3. RW 4. IFO 5. BW 6. BW 7. võrk- 8. pall

Neljapäev 1. inglise k 2. religioon ehk vaba 3. BPQ 4. BPQ 5. prants k 6. bioloogia

Reede 1. prantsuse k 2. saksa k 3. keh kasv 4. WINF 5. IBC 6. IBC 7. laulu- 8. koor

(ärgeküsigemiksneederinevatvärvion, manäginniipaljuvaeva :D)

BW on birtswirtschaft ehk ma nimetaks seda businessi põhitõdede tutvustamise tunniks. IFO on vormistamisetund, tegeleme palju Wordiga, vormistame erinevaid reklaamlehti/ankeete jne. WINF on tund, kus me peaksime tegema MS Accessiga mingisuguseid tabeleid, aga me pole veel ühtki teind, see õpetaja on veidikene uimane. RW on rechnungswesen ehk raamatupidamine, saan selles tunnis aru ainult siis, kui me arvutiklassis oleme :D IBC on äge tund, selle raames me hakkame arvatavasti ka veits ringi reisima Austrias, mõnda firmad külastama jne. BPQ õpetaja on natuke imelik, lühend peaks tähendama business production quality vms, pole veel täpselt aru saanud, mida me seal siis ikkagi teeme/tegema hakkame. Vist sai kõik nüüd! :D

Aga täna on mul kool kella 4-ni ja selle aja sees on kaks vaba tundi, üks ajalugu (just nimelt, praegu on ajalugu :D) ja paar tundi veel, kus ma midagi aru ei saa. Kõigi jaoks vaba tunni ajal sööme hiina toitu (esimest korda elus tellisin kõigi vägakiidetud kevadrulli :D) ja siis on veel 2 tundi ja saab kojuuu!

Ilm on praegu väga ilus, ehk jõuaks täna isegi veidikene tervisesporti teha :) Tervisesport on mu uus lemmiksõna.

Niiet,

bis dann.. Tschüüss! ;)

ja pealkirja ma ei suuda täna välja mõelda

Tere-tere-tere!

Kirjutasin viimati nädal tagasi oma kohutavast pettumusest siinsetest käitumistest ja olemustest ja asjade käigust. Pärast seda sain teilt väga toredaid kommentaare, tänan! Eriti meeldisid mulle *it***i-teema, sain kaua naerda, ja poksikott ja mis seal veel oli. Tuju läks kohe paremaks! :)

Aga füüsilisest liigutamisest nii palju, et käisin neljapäeval esimest korda elus võrkpallitrennis. Ütleme nii, et sellega vormi ei saa ja rabeleda seal ka nii palju ei saa, et oma viha ja pettumuse ja kõik välja saaks valada. Üldse kuna ma nii koba olin siis treener kutsus mind enda juurde ja seletas nii, et kõik kuulasid, mulle mu vead ja parandas ja rääkis mida ma tegema pean :D Ühesõnaga, sain teada, et harjutamine teeb meistriks :D Aga mu see hirm palliga haiget saada eksisteerib endiselt, sellest ma lahti ei saagi vist.

Mul oli terve neljapäeva veits halb olla, nina kinni, paha olla jne.. Pärast trenni läks asi eriti hulluks. Pea lõhkus mis jube ja koju jõudes hakkas ninast verd jooksma. Mõtlesin, et jooksen verest tühjaks. Ühesõnaga võtsin peavalurohtu ja läksin magama. Magasin mingi tund või kaks, tõusin üles ja jooksin jälle verest tühjaks ja väga paha oli olla. Sõime õhtust ja läksin magama.

Reedel oli jälle selline jonnituju, paha olla, peavalu ja sada häda. Ma unustasin ära, et meil pidi mingisugune presentatsioon olema tundide ajal (algul ma sain üldse aru, et film) ja leppisin neljapäeva õhtul Jenniga kokku, et 6. tunni ajal reedel saame kokku ja jalutame vms, räägime oma Austria elud selgeks. Mul oli niigi jonnituju ja kui ma selle ka veel teada sain, olin ma täiesti endast väljas, oleks parema meelega lihtsalt kuskile nurka istunud ja magama jäänud.

See presentatsioon pidi saksa keele õpetaja (ma alati kirjutan kõigepealt 'eesti keele õpetaja'!!!) sõnul olema Siberi küüditamisest. Jajah, nii palju siis sellest. See oli lihtsalt ühe mehe ja tema reisikaaslase piltide näitamine, nad reisisid Moskvast Mongooliasse ja sealt Pekingisse. Pildid võisid ju toredad olla, aga see oli mõttetu. Saksa keele õpetaja palus meil enne sinnaminekut kirja panna, mida me sellelt ootame ja mida me sealt teada loodame saada jne, s*****i ei saanud teada ma ütlen. Niiet mu pettumus oli nüüd küll megapõhjendatud. Enamus pilte nägid ikkagi välja nagu emme India-reisi pildid, niiet midagi uut ma teada ei saanud.

Õhtul ma ravisin ennast, välja ei läinud, jõin teed, sõin valuvaigisteid, lugesin raamatut ja magasin.

Laupäeval ärkasin viimasena, lugesin Eesti Ekspressi kahe nädala tagust lehte ja isegi täitsa põnev oli. Siis tulid puud ja läksin appi laduma. Uskumatult soe oli õues, lühikeste varrukate väel, päikse käes, saime trenni teha. Pärast lõunasööki läksin mina magama, ärkasin kell 4. Kuna ma kedagi enne magamaminekut ei leidnud endale šopingukaaslaseks tol päeval, siis jäi see ka tegemata (poed suletakse laupäeviti kell 5!!) ja soojemad jalanõud soetamata. Aga vähemalt ma tean, milliseid ma tahan ja tean, kust otsida (see on mu meelest midagi uut).

Õhtuks kutsus Elmar mind kellegi sünnipäevale, kuhu ma siis läksin kella 9 ajal ja ta tutvustas mind oma sõpradele. Sünnipäev toimus mõned majad edasi, tegu oli garaažipeoga (mida ma sain teada alles siis, kui kohale jõudsin, ja olin õnnelik, et palju riideid selga olin toppinud) ja päris huvitav oli. Alguses oli tore, nägin isegi kõrvalkooli rahvast, kuigi nad ei olnud eriti suhtlusaldid, ja mul hakkas igav. Ja uskuge või mitte, aga mulle tuli uni peale jälle. Rääkisin mingi Elmari sõbraga seal vahepeal, ta oli päris tore, õpetas mulle saksa keelt ja kell pool 12 jõudsin koju ja läksin magama. Elmari sõber arvas, et keegi ei julge arvatavasti keelebarjääri tõttu muga väga suhelda.

Enivei, ma olin nii väsinud, et ma ei jäänud isegi magama mitte. Väga põnev, kas pole! Ühesõnaga hommikul kell 7 vaatasin kella, venitasin oma unelemise ikka 9-ni välja.

Muideks seal garaažipeol pakuti Glühweini ehk hõõgveini, mis oli tehtud valgest veinist!! Kuna ma pole megaammu glögi joonud, siis ma ei mäleta, mis moodi see tegelikult maitses, aga valgest veinist tehtud hõõgvein oli magus ja maitses päris hästi.

Pühapäeval passisin terve päeva tühja, selline uimane olek oli terve päeva. Mängisin numbrimängu, lugesin lehte ja sõin kommi. Ja kooki. Vähemalt oli endal hea olla pärast seda. Aga õhtul tuli elu sisse, mis oli lihtsalt kõige halvem aeg selleks. Ja otsustasin une tekitamiseks raamatut lugeda, aga just siis oli raamatus kõige õudsem koht (mingid kollid ja värgid :D) ja ma ei saanud magama jääda.

Eile oli meil 8 tundi ja pärast 8. tundi ei lähe bussi minu kodukohta -.- Niiet pidin poolteist tundi ootama, jalutasin mööda Horni Claudia ja Hansaga Hornis ringi ja siis sain Hizraga kokku ja läksime bussile. Kodus tegin inglise keele kodutööd, ühinesin Lauraga telekavaatamisel (vaatasime mingit Nickelodeoni kanalit, saksa keeles, mingid väikeste laste saated :D sain isegi päris palju aru), aga see ei olnud eriti põnev. Üldse telekast ei tule kunagi midagi põnevat, kui ma sinna ette istun. Ja ma pole ikka aru saanud, kust telekava saab korralikult vaadata.

Muideks õpikuid pole ma ikka kätte saanud, täna on klassijuhatajaga tund ka ehk matemaatika, niiet siis saan küsida, eks näis. Oleks nagu aeg juba, kolmas nädal koolis!

Reedel algavad kõrvalkoolikoori proovid, kuhu ma ka minna saan, niiet vupiduu! Ainuke halb asi on, et see (nagu ka tänane koolipäev ja nagu ka neljapäevane võrkpall) lõpeb kell 15.00, mis tähendab, et ma pean poolteist tundi bussi ootama, sest pärast 8. tundi lihtsalt ei lähe bussi!! :( Kui keegi sealt koorist kuskile mu kodu poole liigub, oleks supersupersuper.

Aga täna öösel sain ma nii hästi magada, et hommikul oli küll üle pika aja väga kurb üles tõusta, sest uni oli liiga magus. Arvatavasti oli uni hea, sest.. KUU täitus mul täna Austrias viibimisest. See on nii pikk aeg, aga tundub nagu ma alles eile oleks jõudnud. Nädalad lähevad kooli ajal megakiiresti, mis tähendab et varsti on aasta ka läbi juba.

Muideks keelega on nii, et see läheb iga päevaga paremaks. Sõnavara on veits selline keeruline veel, aga grammatika osa olen õppind, niiet vaikselt hakkab midagi tulema.. jepiduuu! Varsti võin juba "Harry Potteri" lahti teha ja lugema hakata, jessss! :D (kas Marta ka sellest juba huvitatud on? :D) Aa ja eile avastasin oma riiuli pealt selle raamatu, mis Annu ja Keku mulle kinkisid, niiet on vist aeg see ka millalgi lahti lüüa (pärast "Meister ja Margaritat" :D) ja lugema hakata, ennast veits arendama. Muideks nägin seda raamatut isegi siinses poes müügil, 'bestselleri' kleeps peal :D

Aga eile rääkisin Kiraga, kes on YFUga Austrias vahetusõpilane, JAAA ma olen nii õnnelik, sest me saame loodetavasti kokkuuuuuuu!! Ta elab must küll 3 tunni kaugusel lõunas, aga Viin on hea kohtumispaik, niiet loodetavasti juba järgmisel nädalavahetusel näeme, jeeeei! :) Ja võib-olla lööb keegi veel kampa :) Oi ma olen õnnelik praegu :D Ainus halb asi on, et kui ta sealt kaugelt lõunast tuleb ja mina siit põhjast, siis.. Me maabume erinevates rongijaamades, mis on eriti halb, sest Viini me ei tunne ja siis on veits halvasti.. :D Aga loodetavasti saab kuidagi asja ära ajada :)

Aa ja üks asi veel..

Nimelt, Eestis on ikka ilus ja range kasvatus, reeglid paigas.. Aga siin ei ole sellist asja nagu 'naissoost isikutel on eesõigus', lihtsalt, kes ees, see.. mees. :D

Aga praegu mulle ei meenu rohkem midagi..

Niiet tschüssss, baba, head aega! :)

kõik on nii vale!!!

Mõtlesin, et kuna mul siin ajalootunnis midagi teha pole, siis kirjutan teile, kuidas siin muidu asjad käivad.

Koolist nii palju, et õpetajad helinevad kohutavalt palju. Täna näiteks prantsuse keele õpetaja ei ilmunudki kohale. Esimene ja teine vahetund on 5 minutit pikk, kolmas 15 ja siis jälle 5 ja 5 ja siis vist polegi vahetundi ja siis jälle 5.. Ühesõnaga, päris lihtne meelde jätta, aga õpetajad ei jõua mittttee ühtegi tundi õigeaegselt. Ja ma algul mõtlesin et äkki see on ainult selles koolis niimoodi. Aga tuli välja, et ka kõrvalolevas gümnaasiumis on nii. Õpetajad hilinevad minimaalselt 5 minutit ja maksimaalselt.. ei jõuagi kohale. Tavaline on u 20-25 minutit hilineda. Vahetusema igatahes ütles, et tema meelest see pole normaalne. Aga ma mõtlesin, et äkki see ongi nagu.. normaalne, kõigi meelest. Aga ikka ei ole.

Muidu prantsuse keele tunnist nii palju, et eile oli esimene tund ja.. ma ei saand muffigi aru. Cuny võis ju prantslane olla, aga õpetada ta ei osanud muud kui kahe sõna keeramine ja numbrid. Ja niimoodi 4 aastat järjest. Kahjuks ma isegi ei oska enam neid sõnu keerata ja numbreid ma ka ei mäleta, niiet sellest oli vähe abi :D On veel kümmet aastat vaja!!

Matemaatikas üllatas mind eile, et õpime samasust/sarnasust vms.. Minu meelest õppisime me seda 8. või 9. klassis. Igatahes, mõtlesin, et sellega mul probleeme ei tule. Jõudsin koju ja üritasin siis kodutööd teha, mitte midagi ei saanud aru! Tekstülesanne, saksa keeles, tõlkisin kõik sõnad ära. Lihtsalt ei saand aru! Aga see selleks. Ma polnud ainuke. Kolmapäeval oli tund.. Võib-olla on asi minus, aga õpetaja seletas seda nii segaselt, ta ei teinud ühtki joonist ja ajas lihtsalt megasegadusse, oleks tahtnud küsimusi esitada!!! Isegi kui küsimuse oleksin välja suutnud mõelda, poleks ma vastusest aru saanud.

Inglise keele õpetaja on meil päris tore, aga ta arvab, et tal on klass täis lasteaialapsi (tuleb välja, et asi pole minus!). Üht täiesti labast kuulamisülesannet (mis kestis mingi 2-3 minutit, aga tundus nagu terve igavik), mille said kõik ühe korraga tehtud, pidime veel ühe korra kuulama, sest õpetaja arvas, et oleks lihtsalt tore. Mul on selline tunne vahepeal, et mul on ka parem inglise keel kui õpetajal. (btw, mult on küsitud, kas ma olen USAst? :o) Tunnis Isabella, kes eelmisel aastal Kanadas vahetusõpilane oli, ja mina teeme vahepeal nägusid veits, sest õpetaja lihtsalt hääldab nii kohutavalt osasid sõnu, ja ta räägib nii aeglaselt ja nii.. mökutades, et kohutav. Hilineb ka veel tundi! :D masendav.

Muidu mõtlesin, et miks nad siin tegelikult nii halvasti seda inglise keelt kõik oskavad. Aru nad võivad saada, aga nad ei oska hääldada. SEST telekas, internet, arvuti, kõik on saksa keeles. Ma julgen öelda, et ma olen telekat vaadates saanud palju targemaks inglise keele hääldamise osas jne, neil isegi pole seda võimalust. Häääviingggg saksakeelsele rahvale, ma ütlen. Inglise keel tundub neile nii keeruline.

Saksa keele õpetaja on meil päris tore isegi.. Ajalootunnis ma ei mõika midagi, õpetaja paneb sellist dialekti ja nii kiiresti, et oioioi, jääb ära see arusaamine :D

Religiooni tunnis otsustasin täna, et ma rohkem sinna ei lähe, sest täna läks asi korralikuks jumalaaustamiseks. Nad kirjutasid konspekti arvutisse (ma kirjutasin samal ajal Lauraga, kes USAs on ja kellel kell siis 10-11 õhtul oli, skype'is), tund algas tegelikult üldse sellega, et kõik tõusid püsti, keerasid ennast klassiukse poole, mille kohal on rist (iga klassiukse kohal on rist), olid natuke aega vait ja siis lõid risti ette. Enam ma sinna minna ei taha. Niisiis on mul teisipäeva hommikuti esimene tund vaba ja reedel saan loodetavasti üks tund varem koju. Kaunis! Mulle sobib!! Ma lootsin/arvasin, et see on lihtsalt tund, kus tutvustatakse uskusid (unistus vist), aga ikka mitte. Igal usul siin oma klass/tund jne, niiet jääb see nali siin ära.

Aga nüüd.. kehaline kasvatus!! Eestlased on paganama puhtad inimesed, pean selle ikka ära mainima. Ma mõtlesin kohe alguses Eva Londoni lugude peale, kuidas keegi ennast ei pese pärast trenni klubis või pärast kehalise kasvatuse tundi koolis. Ühesõnaga, siin on asi täpselt sama moodi. Eile hämmastas mind, et üle poole tüdrukutest läks tundi.. palja jalu!! Õue!! Palja jalu!!!!!

Staadion on muidu päris korralik, teine väljak on korvpalli ja käsi-/jalgpalli jaoks ja kolmas on rannavõrkpalli jaoks, aga seal vahepeal oli muruplats, mida oli värskelt niidetud nii, et äralõigatud muru oli lennutatud selle väljaku peale (kummist on see .. põrand :D). Igatahes, nad siis palja jalu jooksid seal ligase muru sees ja igal pool, aga.. jalgu nad pärast ei pesnud. Süda läks pahaks.

Ja täna oli meil teine kord kehalist ja täna avastasid osad, et koolis on uhiuued dušid ja siis tegid sellist nägu, et miks meil neid vaja on, mõttetu, mis point, appi, mille jaoks!

Ma kasutasin selle uue võluva duširuumi võimalusi ja seal olid isegi kraanID lihtsalt jalgadepesuks koos astmega.. Neid oli mingi 5-6 tükki. Aga mitte keegi ei kasutanud ei dušši, neid kraane.. Mõni üksik käis ja pesi oma nägu. Ma ei tea, mulle selline asi üldse ei istu ja higise naha peale ma deodoranti ka määrima ei hakka. Ühesõnaga, talitan oma endisi pesemisharjumusi edasi, ainult, et ainus viga on liiga lühike vahetund. Aga kuna õpetajad niikuinii hilinevad, siis pole hullu. Btw, seal on isegi FÖÖN!!! Seep on ka veel puudu, siis oleks täitsa pesemisparadiis. Enivei, osad poisid igatahes käisid pesemas, niiet mõni on ikka normaalne ka.

Ikka veel on, et iga päev on mõni tund, mida meil enne olnud pole. Niiet mingit tõsist õppimist pole veel ette tulnud. Eile esimest korda tõesti õppisin midagi, sest anti õppida. Kodutöödega ollakse siin vist üldse veidi kitsid. Ainult siis on mingi korralikult midagigi õppida, kui tõsisem test tulemas. Muideks väiksemaid teste/tunnikontrolle/kontrolltöid vms nimetavad nad MÜPSideks :D See on lühend mingist pikast sõnast, mida ma ei tunne, aga naljakas.

Täna õpetasin eesti keelt siin osadele klassiõdedele ja juba laupäeval sai 'õlu' ja 'viin' (viin on siiski eesti rahvusalkohol vms :D) selgeks õpetatud, õ- ja ä-tähega on neil kohutavaid probleeme. Nad ütlevad ö ja e :D Ja kuna nad ütlevad 'v' kohta 'fa', siis minu nimi on Fibo või siis w-ga ja Wibo, mida nad hääldavad Viiboks, naljakas :D

Muide ma pole ikka veel oma õpikuid saanud. See eriti ei meeldi mulle, sest kui mul õpikud oleksid, oleks mul kodus rohkem tegemist ja mitte nii palju niisama-passimist. Saaksin järgneva tunni materjali juures sõnu tõlkida jne, veits tööd teha. Siis mul oleks võimalus tunnis ka midagi aru saada! Mul ei ole veel päevikut ka, sest käisin seda poes otsimas ja siin on lihtsalt masendavad päevikud. Kõik on mingi miljon lehekülge, reklaame ja pilte täis, ja ühtegi tavalist ei ole. Tahan tavalist! On liiga pisikesi ja megasuuri ja selliseid, kus ühe päeva jaoks on terve lehekülg, aga need on kõik nii rasked ja maksavad nii miljoneid eurosid, et ma ei taha sellist endale. Vajan päevikut. Saatke mulle :D

Eile, teisipäeval, oli meil 6. tund vaba (see on alati vaba, kui tunde on 6 või rohkem) ja siis meil oli pärast seda vaba tundi üks tund. Mõttetu passimine, sest mitte midagi pole teha selle tunni ajal.

Täna ajavad mind kõik asjad nii närvi kogu aeg, tahaks vastu hakata kogu aeg, oma arvamust avaldada. Näiteks, miks peavad meil päise päeva ajal, kui päikest ei paista, kardinad ees olema?!!!!! Ma näiteks ei näinud tahvlilt lugeda, sest nii pime oli, aga tundus, et ma olin lihtsalt AINUKE. Teiseks, kehalise jaoks riideid vahetama mindi alles pärast kellahelinat. Tegin seda kuuldes nägusid ja üldse sooviks ma oma arvamust vahepeal liiga palju võib-olla avaldada, aga kui keel selge, siis ma hakkan seda tegema. Kuidagi peab oma rahulolematust maandama ja mulle meeldib seda vastuhakkamisega teha, MIS TEHA! Kodus seda vast siiski ei tee, seal on kõik normaalne. Vähemalt seni.

Eile pärast viimast tundi pidin üksinda minema Hauptplatzile ehk siis Horni peaväljakule, kus on kirik ja mingid tähtsad asjad (nagu pubid ja palju toidupoode :D), et sealt bussi peale minna. Igatahes seda bussi ei tulnud, ootasin pool tundi. Siis kutsusin vahetusema järele, hea, et ta kodus oli.

Koju jõudes olin ma lihtsalt surnud. Ma olesklesin niisama, oleksin tahtnud midagi asjalikku teha, aga ma lihtsalt lamasin voodis.. Vahepeal lugesin "Meister ja Margaritat" (mis on päris hea ja naljakas raamatu mu meelest :D) ja pooleldi magasin. Üritasin ennast ikka õhtusöögini välja ärkvel hoida, ja pool 9 läksin magama. Megahea uni oli, ainult, et väheks jäi -.- 9 tundi võiks nagu juba midagi olla, aga vist siis mitte. Niiet täna on mul nohu ja kurk veits valutab, aga no, elan üle. Olen allergiarohtu ka võtnud õhtuti, et nina kinni ei läheks, ja midagi vast mõjub ikka ka.

Ühesõnaga, vajan mingit võimalust ennast välja elada, sest mu sees on nii palju trotsi. Hommik algas ka tegelikult sellega koolis, et tegin arvuti lahti ja esimene asi mis meilides näkku jookseb, on meil Laagri Koolist mingide beebikoolide kohta. Saadaks äkki siis juba surnute kirstude reklaame vms ka! Areneme, areneme! VOT SELLINE TUJU TULI, et saadaks neile mõnusalt pika ja möliseva meili vastu, isegi kirjutasin valmis, aga ära ei saatnud. Vähemalt võin nüüd öelda, et olen oma pahameele kuidagi kuskile sinna välja elanud, mustanditesse. Vaja nüüd see kõik ülejäänud ka endast välja valada. Vahel tuleb selline tuju peale, et kohe möliseks ja möliseks ja ainult halastamatult möliseks kellegagi (Eestis oli selleks eelmisel aastal vist Ruben.. Ühesõnaga, kes iganes ette jääb.. hoidke alt).

Keelega on nii, et edeneb vaikselt, räägin juba pooleldi saksa keeles, saan päris palju aru (kui ei räägita halastamatut dialekti nagu seda ajalooõpetaja teeb), iseasi kas ma jälgida suudan.

Olgu, aitab.

Täna on tunnid kella 16.45-ni (10 tundi), vaba tunni ajaks tellisime hiina toitu (see on tavaline; vahel pitsa, vahel hiinakas), niiet saab süüa ka veits.

ILUSAT PÄEVA TEILE ja palun andke märku kõikvõimalikest võimalustest ennast kuidagi välja elada, mulle ei meeldi igast pahna enda sisse koguda, ma pole prügikast. :)

kolm nädalat juba täis, midaaa

Ma pole terve nädal midagi kirjutanud. Õigemini olen mingeid lollakaid märkmeid teinud, aga nendest ma ei taha rääkida :D

See esimene koolinädal läks lihtsalt.. eriti kiiresti. Nii hea oli jälle inimeste keskel olla, mis siis et ma neid ei tunne ja keegi mind ei mõista ja mind imelikult vaadatakse :D Naudin tähelepanu, jaah!

Ütleme nii, et tunniplaan oli sellel esimesel nädalal väga hea. Ma juba jõudsin hõisata, et ohoo, nii lühikesed päevad kogu aeg. Aga tegelikult pole midagi nii lühikest, kolmapäevaks lubatakse siin kümme tundi! (üks on vahepeal vaba tund, aga see ei loe, kella 5-ni koolis olla on ikka tore! :D)

Teisipäeval või kolmapäeval olin pärast kooli üksi kodus, Laura oli trennis ja ema tööl. Ja siis helistas mulle tugiisik (esimene kontakt temaga!) ja ütles et tuleb 45 minuti pärast külla. Ta tuli koos oma tütre Alexiga, kes eelmisel õppeaastal USAs võp oli ja rääkisime juttu, ta küsis mu käest pere ja kooli kohta jne, kuidas on. Kõik on hästi, niiet midagi polnud talle kurta. Õnneks!

Mingi päev jõudis ka pakk Eestist kohale, hurrraaaaa! Õnneks toodi see koju ära, ei pidanud postkontorisse minema. Jõudsin koju ja mind tabas selline õnnetunne, ma rebisin kohe kasti katki, kõik kommid-asjad välja, leivad (!!!!!!!!!!! mis on isegi leibade moodi :D), kirju koera tegemiseks vajalikud asjad, kass arturi jaoks vajalikud asjad ja talveriided ja sussidd!! Ja mõned asjad veel. Oi kui õnnelik ma olin. Terve päev oli veidike selline nukker tunne, et tahaks kohe nutta kui hea leib ja kui hea kalevi komm (jeps, need otsas juba). Maitses häää!

Reedel pärast kooli polnud mul midagi teha ja tegingi Kirju koera valmis ja seda hakkame täna sööma, vupiduuuu, ma juba ootan. Laura ka oli juba ema käest küsinud, et millal seda saab (ta aitas teha ja sai maitsta, loomulikult maitses, eksole!!), niiet täna on see õnnelik päev.

Pärast seda avastasin endal moblas SMS-i Jennilt ehk sellelt Soomest pärit võpilt, kes kirjutas, et alates esmaspäevast on tema teises koolis, tema 'tugiisik' vms oli talle kõik ära korraldanud. Ühesõnaga, miks me üldse kooli vahetamise peale mõtlema hakkasime, oli, et meil ei olnud tunnis mitte midagi teha. Ainsad tunnid, kus me midagi kaasa saime teha, olid inglise keel, matemaatika ja saksa keel. Ja neid on lihtsalt üliharva. Matemaatikat on neil näiteks ainult kaks korda nädalas (meil eestis 5) ja selle asemel on neil raamatupidamine, aga seal me ei saa kaasa teha, sest me ei mõista tekstülesannete sisu ja see sõnavara on üldse nii kuradima keeruline, et midagi ei saa teha. Peale selle on meil veel bisnesi tund, aga seal ei saa ka midagi teha, sest teistel on oma 'firmad' ja siis nad 'ehitavad neid üles'. Ja me ei saa kätte külge panna, aru ka midagi ei saa, niiet mõttetu :D

Seega otsustasime, et uurime kooli vahetamise kohta, aga Jennil käis see eriti kiiresti. Seega homme, esmaspäeval, lähme vahetusemaga koos mõlemasse kooli rääkima ja küsima. Samas homme on mingi Wandertag vms, mis tähendab jalutuspäeva :D Ma hästi ei saanud selle poindile pihta, aga põhimõtteliselt minnakse vist lihtsalt jalutama.. Horni. ? Igal aastal.. ?? Huvitav. Loodame, et direktsioon kooli jääb.

Tahtsin pärast kooli uinaku teha, aga ma ei saanud, sest mu mõtted olid nii kinni selle juures, et kas ma tahan ka kindlalt vahetada või ei. Ja siis ma ei saanudki magada, aga ma lihtsalt puhkasin mingi 2 tundi, lugesin ajakirja, sõime kõik õhtust ja siis kell 21 tuli mulle järele Alex, tugiisiku tütar, kes mind tookord välja kutsus, kui meil külas käisid. Ja siis läksimegi Horni suurematesse pubidesse elu vaatama. Tegelikult enne seda läksime tema kooli (esmaspäevast loodetavasti ka minu kooli), kus toimus 'Welcome-party', mis on igal aastal. Erinevalt Eestist (seaduse pärast muidugi) müüdi sellel koolipeol veini, õlut. Samuti oli kooki, sööki, kõike. Bänd oli ka (kooli vilistlased/õpetajad) ja pidu laialt. Aga veits igav oli siiski. Alex näitas mulle kooli ka, ilus kool on igatahes! Pärast seda siis Horni popimatesse pubidesse, kus ma ka kolme klassikaaslast kohtasin (väike koht siiski). Koju jõudsin umbes 2-3 ajal. Magasin kella 12-ni. Laupäeval olime vennaga kahekesi kodus, mõlemad magasime kaua ja tegime koos lõunasööki (kumbki ei teadnud täpselt, mida teha tuleb, kuigi ema reedel seletas :D) ja siis ma hakkasin tegema oma online saksa keele kursust, panin oma toa ukse kinni ja ma tegin seda umbes 45 minutit ma pakun. Ja kui ma lõpetasin, siis venda polnud enam kodus. Lihtsalt oli ära läinud vahepeal :D Ok.

Õhtul kella 5-6 ajal võtsid mind peale klassiõde Katharina ja ta ema. Järgmises linnas toimus keskaja festival Mittelaltfest (loodan, et õigesti). Ma pean ütlema, et austerlased on väga ausad inimesed. Sissepääsutasu oli alates 18-aastaselt 5 euri ja ma mõtsin, et see üks aasta siia-sinna pole midagi (ennegi nii tehtud, uopsss), aga Katharina ütles kohe, et sa oled 18, eks? Okeiokei, teeme siis nii :D Ühesõnaga, aus rahvas, ei varasta. Olime seal kella 12-ni, avastasime inimesi ja sööke ja ehteid ja riideid ja istusime ja oli tore. Üks klassiõde oli veel, Claudia, niiet tore oli!

Räägiks siis juba natuke ka austerlaste joomiskultuurist. Ei, viina nad ei joo (kui siis väga harva). Õlu ja vein on põhilised ja neid ikka lürbivad nii, et oi-oi-oi. Kui eesti mees joob terve päeva, siis ta joob viina ja ta on õhtuks surnud. Kui austria mees joob terve päeva, siis ta joob veini ja õlut, aga õhtul on elus. Selleks, et midagi pähe ka üldse hakkaks, peab terve vaadi õlut/veini sisse kallama ja siis tunned ennast nagu õhupall. Õudne. Õlu on neil ka enamasti Radler ehk limonaadiga pooleks. Lihtsalt sellepärast, et maitsvam oleks, kraade ka vähem.

Alates 16. eluaastast on siin lubatud lahja alkohol ehk õlu ja vein ja 18. eluaastast kange alkohol. Ma mõtlesin, et äkki nad sellepärast ei joogi kanget alkoholi eriti, et nad on enne 18-aastaseks saamist juba lahjaga ära harjunud..

Igatahes kell 12 korjas meid Katharina ema peale ja nad tõid mind koju. Tore õhtu oli!

Täna oli nii magus uni, ärkasin umbes pool 11 (viisakuse pärast), sõin hommikusööki, õppisin saksa keelt, aitasin emal lõunasööki teha ja pärast seda lugesin "Meister ja Margaritat" (eestikeelne ikka!). Siis tuli emal mõte, et läheks teeks ühe jalutamisringi. Tegime 7-kilomeetrise jalutuskäigu ja pärast seda sõime Kirjut koera (maailmaparimkirjukoer). Õele ja vennale maitses eritiii, aga emale vist üldse väga palju magusat ei meeldi süüa. Enivei sõime päris palju ja sama palju on veel alles ka, niiet NÄMMNÄMMNÄMMMMMM :D

Aga eilse päevaga sai mul siinolekust kolm nädalat täis.. Ei taha üldse uskuda! See aega on lihtsalt megakiiresti läinud, eriti viimane nädal (sest mul oli palju tegevust), ma loodan et ma oma aastat niimoodi veel maha ei maga!!

TSCHÜÜSS!

Mittelaltfestil oli tuleshow kaa!

.. ja igasugused muud show'd nagu ülemiselt pildilt näha võib.

Panin pilte ka Picasasse juurde!