Esmaspäeval sain õnneks lausa matemaatika õpiku kätte (millega mul eriti midagi teha pole, sest koduseid töid on põhimõtteliselt.. ei ole). Ülejäänud õpikud peaks vist kahe (!!!!!!!!!!) nädala pärast saama.
Õhtul otsustasin ilusat ilma ära kasutada ja tervisesporti teha, läksin jooksma. Ootused olid suured, aga mitte nii suured - mul polnud aimugi, palju ma jooksin, aga pärast vaatasin Google Earthist, et 6 km! Ikka vägevalt palju küll! Tore, kui numbreid ei tea.
Teisipäeval jäi 1. tund ära, aga keegi ei vaevunud seda mulle ütlema ja ma ei tulnud lampi selle peale ka, et küsida, ega meil homme juhuslikult mõni tund ära ei jää?? Aga ma polnud ainuke, kes kooli tuli, niiet pole viga. 2. tunni ajal valisime klassivanema ja Schulsprecheri (kogu kooli õpilaste eestkõneleja vms). Lõunaks sai kodus zucchinisuppi ehk suvikõrvitsasuppi viimast korda, see mu lemmik siin!! Aga emal pole rohkem suvikõrvitsaid, niiet järgmine kord sööme seda vast juunis? :( Sõime õunastruudlit ka vaniljekastmega. Kahju ainult, et ma ei tea kuidas seda suppi ja struudlit tehakse.. Loodetavasti õpin ühel päeval ära.
Kolmapäeval on lihtsalt kohutavalt masendav tunniplaan. Kaks esimest tundi on ajalood.. See õpetaja, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, räägib megasegaselt, no mitte muffigi ei saa aru. Isegi klassikaaslased, kelle emakeel on saksa keel, dialekt, ütlevad, et nad ei saa aru, millest õpetaja räägib. Ta vehib kätega, karjub, räägib jube kiiresti ja kõigest korraga. Ta isegi vaevus minu käest küsima kahte küsimust.. Üks oli, kes on USA välisminister (mulle tundus, et ma tean, aga ma ei saanud aru, mida ta must tahab, seega tegin talle nägusid, et mida ma siis tegema pean) ja teine hetkel ei meenu. Igatahes pöördus ta minu poole nii äkitselt, et ma nagu ei saanud aru, et ma juba reageerima pean (tegelesin ilmselgelt muude asjadega). Aa üks küsimus oli, kas ma midagi ta jutust aru ka saan. Vastust juba teate. Tegin õpetaja tahvlile-kritseldusest ka pilti.. (üleval)
Esimest korda oli nii, et kuna RWCO õpetajat polnud, tuli meile klassi istuma mingi teine õpetaja ja kõik pidid olema tasa, tegelema oma asjadega, õppima, mängima arvutimänge vms. Vahelduseks oli hea oma muusikat kuulata oma kõrvaklappides ja vaikides Mahjonggi mängida.
Pärast kooli oli võrkpall, kus ma isegi päris palju pallile pihta sain, ja see oli ka esimene kord kui ma kõige rohkem haiget sain. Käed olid pärast päris hellad, algaja asi vast. Kiita sain ka. Mu kolmas võrkpallitrenn alles ju!! Kusjuures kõik teised on ikka täitsa profid seal, niiet kohati olen mina süüdi kogu aeg, et mäng ära lõpeb, midagi pole teha! Pärast võrku oli mul poolteisttundi vaba aega, ja avastasin, et ma olen juba selle väikse linnakesega päris ära tutvunud ja seal pole minu jaoks enam midagi uut uudistada. Jama. Sain teada, et kui muidu pidi olema, et "Austrias maksad ainult Maestroga", siis on ikka igasuguseid. Ühes poes ei töödanud Maestro, avastasin, et töötas Visa. Läksin järgmisse, andsin ettenägelikult Visa ja tuli välja, et ainult Maestro töötab. Olen jälle targem.
Neljapäeval sai koolis ennast ballile registreerida, mis novembris aset leiab. Kui Tallinna 32. Keskkoolis on nüüd vähemalt 2 aastat järjest tahetud balli korraldada, aga asi on jäänud raha ja huviliste taha, siis siin.. KÕIK LÄHEVAD, kõik maksavad need 12 eurot ja ei tee teist nägu ka. VÕTKE EESKUJU, kolmekümneteiselased!! Võiks selle balli seal üks päev ikka maha pidada.
Aga bioloogia tunni ajal lugesin vanaema toredat meili ja siis tuli väike pisaratevalang,,, jätkus teine kojujõudmiseni ja õnneks oli ainult ema kodus, õel oli pikk koolipäev. Saime kõigest rahulikult rääkida ja otsustasime, et mul on rohkem tegevust vaja, seejuures tuli mängu ka koolivahetamine, sest praeguses koolis enamuse ajast ma siiski istun niisama. Niisis otsustasin enne magamaminekut, et vahetan selle kooli siiski ära. Ja loodetavasti leian lähiajal sobiva aja ja kaaslase(d), kellega kohalikku fitness-zentrumisse minna.. Sest ilmad on juba päris jahedad, tuul on kolekülm ja välispordiharrastamine hakkab vaikselt keeruliseks muutuma.
Reede hommikul enne tundide algust läksin siis mõlema kooli direktorite juurde. Gümnaasiumi direktor oli väga sõbralik ja tore ja vastutulev ja mõistev ja mida kõike tema kohta öelda.. ühesõnaga, ta oli väga huvitatud minu kooli registreerimise soovi üle. HAKi direktor oli nii külm ja imelik, et ei saand aru mis ta emotsioonid olid. Ta ütles ainult, et räägib teise kooli direktoriga ja, et ma esmaspäeval tema juurde jälle läheks ja siis saan teada, kuidas asjad jäävad. Koolipäev oli igav, nagu tavaliselt.
Pärast tunde oli koor, mis toimus juba teist korda, aga ma eelmine kord sellest rääkimise täiesti ära unustasin! Meid on mingi 15-20 seal, laulame kolmehäälselt. Nii äge on see, et poisse nii palju on. Eestis tavaliselt on ikka nii (võib-olla jälle Tallinna 32. Keskkooli viga), et poiste meelest on laulmine nõme ja ajaraiskamine ja sada häda, aga siin kõik tulevad laulma, äge!
Koorijuhist nii palju, et pool proovist läheb tal naermise ja naljategemise peale, mis mind kui vägatõsiseid kooriprooveüleelanut veits häirib, sest ma olen harjunud kooriproovi ajal tegelema laulmisega.. Aga no eks see on siin pigem koostegemiserõõmu pärast, mitte võistluskoori kokku panemine. Niisiis üritan ennast ikka vaos hoida. Aga jah, minust on juba kasvatatud ETV ja 32. Kk koorides teatud vaadetega koorilaulja, kes teab, kuidas koorijuht proovi tegema peab, et sellest ka midagi normaalset välja tuleks. Aga see selleks.
Pärast kooli veetsin Alexi ja paari poisiga koorist linna peal aega, et bussini olevat aega "laiaks litsuda" (vabandan väga, mul ei tule õige väljend meelde hetkel :D:D). Jõudsin koju ja andsin Jennile teada, et olen valmis tema poole tulema. Tuli välja, et ta ei elagi must nii kaugel, ainult et sinna ei saa kuidagi peale autotranspordi -.- Mul oli ema tööl, niiet Jenni tuli oma vahetusemaga mulle järele. Sõitsime sinna, nad olid küpsetanud õunastruudlit ja Jenni näitas mulle maja. Neil on seal hiigelsuur maja, mingi neli korrust vist.. Aga mina seal elada ei tahaks. Kuidagi nii kõle tunne oli seal! Peale selle oli seal külm ka. Ja et Jenni tuppa saada, peab ta läbi Isabella toa minema :o Mis on mu meelest veits nõme. Aga see selleks. Tegime ka ühe jalutuskäigu tema külakeses, mis on väiksem kui minu oma, aga kirik on 3-4 korda suurem. Mingi kella 8 ajal tõid nad mind koju tagasi, rääkisin veits inimestega juttu ja läksin magama.
Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja rongi peale minek. Jõudsin kell pool 10 Wien Spittelau rongijaama, sõitsin metrooga kesklinna peaaegu ja läksin sealt jala Stephanplatzile.. Ja erinevalt sellest, kuidas ma tavaliselt orienteerun, suutsin ma ära eksida :D Aga siis tuli orienteerumisoskus tagasi ja leidsin ennast kaardi pealt üles. Mul oli vaja pool tundi Kirat oodata, sest ta rong jõudis hiljem. Selle aja jooksul, mis ma seal väljakul edasi-tagasi jõudsin sada korda jalutada ja kirikust pilte teha, nägin muideks Novatoursi lipuga ekskursioonigruppi, aga kõik rääkisid seal vene keelt, niiet lootus eestlasi näha kustus kiiresti. Selle aja jooksul suutis veel üks väljakultöötav mees mu juurde tulla ja mind dringile kutsuda. Varsti jõudis Kira ka ja siis võtsime metroo ja sõitsime Viini põhilisele shoppingstreetile - Mariahilfer Strassele, mis on lihtsalt megapikk ja sinna minnes on vahest hea mõte jalgratas rentida :D Kuna me kunagi ei mäletanud, kuhu poole mingi pood jäi, siis me käisime seal tänaval lihtsalt lugematuid kordi edasi-tagasi. Lõunaks sõime nuudleid ja ühel hetkel leidsime ka kauaotsitud Starbucksi üles täiesti ebaloogiliselt kohalt (kui McDonaldsi omanik tegeleb kinnisvaraga, siis Starbucksi omanik.. sellega ei tegele eriti, sest see kohvik oli täiesti ära peidetud). Ühesõnaga veetsime lõbusalt aega, investeerisime riietesse ja kõndisime maha väga palju kilomeetreid. Mul on nii hea meel, et me sinna läksime ja kõigest rääkida saime ja nii edasiii. Nii tore oli teda näha. Õhtul rongi peale minnes muidugi avastasin, et olin rongiajast internetis millegi pärast valesti aru saanud ja kui ma muidu jõudsin sinna pool tundi varem, siis tuli välja, et mul oli lausa tund aega rongini aega. Istusin, mängisin digikaga ja tegin fookusestväljaspilte.
Rongisõit venis meeletult, mängisin terve tee kaasavõetud paberil numbrimängu.
Kojujõudes nägin ka esimest korda neljapäeval nädalalõpuks koju tulnud pereisa, ja läksin suhteliselt kohe magama.
Täna on pühapäev, magasin 12 tundi jutti, koristasin oma tuba, sõime lõunat ja ühel hetkel läksin jooksma. Natuke jahe oli, aga see-eest oli hea ennast veits värskes õhus liigutada. Tegin sama 6-kilomeetrise otsa.. Täna oli igatahes väsitavam kui eelmine kord.
Vahetusisa sõitis täna tagasi tööle ja uus nädal on ees. Loodan, et saan ka kooli ära vahetatud homme, siis saab rohkem tegevust, rohkem kodutööd, rohkem äktšionit. :)
vaade rongiaknast laupäeva hommikul :)
ja Stephansdom, mille katus on sarnane Moskvas (?) asuva kiriku katusele, mis meil kodus ühe pusle peal on muideks :D
maitsvad nuudlid
ja mu jalad..
Ps! Lisasin pilte ka Picasasse!
Tschüüsss, musid-kallid ja kõik muu! ;)
ich vermisse euch!!
Tundub, Et Sul On Muidu Seal Ikka Suhteliselt Tegusad Päevad, Iga Päev Leiad, Mida Teha..Aga Noh, See On Ju Brita! :P
ReplyDeleteMul Tekkis Üks Küsimus..Kas Need Poisid Siis Peavad Seal Kõik Viisi Ka w?
hahaha! enamasti ikka peavad :D
ReplyDeleteAjalooõps näib tõesti põnev olevat tahvlikritselduste järgi :)
ReplyDeleteSee ball on ilmslet seal mail ikka suur traditsioon ja keegi ei tule selle pealegi, et ei lähe. Meil on mingid "takistused" kooliõpilastel peas ma arvan.
Juunis vast kabatshokk vele vilju ei kanna :)))
Ole vaffa vaffel edasi!
Nujah..Enamasti :D:D
ReplyDeleteLahe, et Viinis nii tore oli. Kas sa saapad said? Ma mõtlen, et sul vedas, et sa rongijaama tund aega varem, mitte tund aega hiljem, jõudsid :)
ReplyDeleteRõõm kuulda, et sul võrgus juba paremini läheb. Ma olen alati kadestanud neid, kes hästi võrku mängida oskavad. Suvel rannas on see nii hea meelelahutus.
Ootan põnevusega uudiseid uuest koolist! Nüüd sul ju võrdlusmoment teise kooliga ka olemas. Ju sa selle kooli ikka ära vahetada saad (said), kui see õigem tundub.
Kõvasti kallistades,
Eva
ja ma unustasin veel kommenteerida seda laulukoori mitte nii asjalikku õhkkonda. Et võib olla ongi toredam. Alati ei pea ju hambad ristis, higimull otsa ees pingutama. Laulmine ongi ju tegelikult selline lõbus tegevus, eriti kui seda teistega koos teha saab! Ju nad seda nii võtavadki!
ReplyDeletePalavate tervitustega eriti vihmasest Londonist,
Eva