6.1.11

tegelikult..

Ma nüüd otsustasin, et kuna see blogi on nõmedaks igapäevakirjelduseks muutunud, siis ma teen teile täna ühe (loodetavasti) huvitava postituse oma emotsioonidest ja tegelikest huvitavatest arvamustest ja kogemustest..

Tegelikult pole see vahetusaasta üldse nii lilleline kui megapaljude blogidest paistab ja võib-olla pole ma isegi seda siin niimoodi väljendanud, aga see liitrite hulk, mismoodi ma tegelikult pisaraid olen valanud, ja kogu see kurbus ja igatsus ei ole üldse mõõdetavad mitte ühegi skaalaga, sest neil on suurem tähendus kui mingitel massiühikutel. Need tunded, mis mind nende nelja ja poole kuu jooksul siin vallanud on, on lihtsalt sõnulseletamatult kirjud, alates päikeselistest ja lõpetades kõige mustemate ja tormisematega. See, mis minu peas toimub, sellest ei saa vist keegi aru, vahest ainult teised vahetusõpilased, kes kõik seda sama läbi elavad. Minu mõtlemises, käitumises ja kõiges muus, mis väljendab natukenegi seda, et ma veel elan, on toimunud nii palju muutusi. Keegi küsis, et kas need muutused on toimunud negatiivsele või positiivsele poolele.. ma ütleks, et seda ma veel ei tea, aga mulle tundub, et targema ja arukama poole. Ma olen enda üle ainult uhke.
Seda vahetusaastat pole ma kunagi mõelnud kui mingit müügiartiklit, mis CV-s võib-olla hea välja näeb (aga keegi, kes seda ise läbi pole elanud, sellest ju aru ei saa) ja millest palju pajatada, sest see on midagi, mis paneb sind elus eesmärke seadma, sind vaatlema enda ja teiste elu peale - mis, kuidas, miks, kuhu, kellega, mida.
Ühesõnaga, mul hakkas praegu sellest suurest mõttetööst lausa pea valutama, niiet ma ei suuda seda kõike sõnadesse panna, mida ma siin läbi elan - võib-olla pole vajagi.

Räägiks nüüd millestki rõõmsamast..
Esimene asi, mis mulle praegu meelde tuleb, on see, et kui jõulukuuse tuppa tõime, siis ma väga imestasin, et me vett sinna alla ei pannud (väga rõõmus). Aga täna, kaks nädalat hiljem, saan vist isegi aru - need puud ei ole mingit eesti puud, millel okkad küljest kukuvad! Jah! lugesite õigesti! Ma ei tea, mis ime puu see on, aga põrandal pole mitte ühtki okast, keegi seda puud veega pritsimas ei käi ja nii ta seal seisab juba kaks nädalat ja pole tal häda midagi!

Mis mulle veel praegu meelde tuleb, on see, et väga, väga paljud inimesed siin ei oska matemaatika tähtsusest aru saada. Et matemaatika on poemüüjale, kes arvutama peab, seda küll, aga et matemaatika ka nt psühholoogiks saamisel väga tähtis osa on, pidin vahetusisaga peaaegu vaidlema minema. Kerge küsimärk tekib, et kuidas nii, kuidas, kuidas, ??? !
Kas ma siia blogisse üldse kirjutanud olengi, mismoodi mõeldakse oma õpingute üle? Seda ma juba kunagi mainisin, et 14-aastaselt lähevad väga paljud õpilased teise linna internaati, et mingit ametit õppima hakata ja õpivad seda 5 aastat. Tavaline gümnaasium kestaks 4 aastat, aga pärast gümnaasiumis õppimist pead kindlalt ülikooli või kuskile kutsekooli minema, et üldse kuskile tööle saada. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis enamasti on nii noortel kui vanadel peas üks ja ainus mõte - õpingutega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma neid ühelt ja teiselt poolt vaadates punkte ei viitsi kirjutada, vast mõtlete ise välja.

Aga esmaspäeval sain ma esimest korda käe käsipalli külge panna. Meid oli trennis meeldivalt vähe, ca 12, ja ma sain kõik kaasa teha. Algul minu kätte palli väga ei usaldatud, siis usaldati ja
siis ma rikkusin selle usalduse sellega, et ma palli kogu aeg maha pillasin, ära, niiet keeruline. Esimene kord ju ikkagi! Teisipäeval, kui järgmine trenn toimus, siis oli meid liiga palju.. Niiet ma enamuse ajast sain istuda (mis tegelikult oli hea, sest mu põlv lööb tuld) ja vaadata ja siis hakkas treeneril must hale ja lubas mul 10 viimast minutit kaasa mängida - hea, et sedagi. Ühesõnaga, emotsioonid käsipallist on head ja tegelikult oleks ma sinna juba ammu pidanud minema. Olen uute inimestega tutvunud ja nad on nii-nii toredad.

Ma pole siin veel kellegagi liiga palju koos aega veetnud ega saa tegelikult kedagi veel oma sõbraks nimetada. Tuttavaid on palju, aga.. Kindlasti on viga ka minus, et ma võib-olla kohe alguses natuke liiga tagasi hoidsin ennast ja väga palju initsiatiivi välja ei näidanud. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis on ikka üks suur häda selles bussiliikluses (kõlab haledalt :D), sest pärast kooli on võimatu kellegagi midagi ette võtta, kui just autot käepärast pole. Buss sõidab kohe pärast kooli ja kui sa juba kodus oled, siis sealt enam nii lihtsalt ära ei pääse. Näiteks nädalavahetustel ei sõida minu külast ühtki bussi keset päeva Horni (hommikul kell 7 küll, aga sellest on vähe abi), mis on kahjukahjukahju. Mul on lihtsam sõita Viini kui 10 minuti kaugusele Horni. Huvitav, kas pole?

Millalgi hakkas emps siin mulle soome keelest rääkima ja siis tuli välja, et ma polnudki siia kirjutanud, et me Kiraga, kes soomlanna, saksa keelt puhume. Eksole ju huvitav! Tegelikult ma juba ütlesin talle, et ma tahan soome keelt õppida, aga siin on see keeruline, kõik, kõik on ümberringi saksa keeles ja ma ausalt öeldes ei suuda inglise keeleski vahel enam lauseid ise kokku vorpida, kohutav.
Aga "Tõde ja õigus" pole mu eesti keelt veel täiesti ära lasknud rikkuda. Mu lemmikraamat.. viies osa saab ka kohevarsti läbi.

Ja et te ikka teaks, kui väga mulle siinsed metsajalutuskäigud meeldivad, siis ütlen ma seda veelkord - mulle meeldivad need kahetunnised metsajalutuskäigud! Miks? Sest seal on igakord midagi uut ja ilusat ja põnevat. Rada ei lähe otse, rada läheb üles, alla, vasakule ja paremale ja lõppu nagu ei näigi tulevat (mis iseenesest ei ole väga motiveeriv), aga künkad vasakul ja paremal on nii kauuuunid, et oiiia ja keela (põhiline väljend Oru Pearul vist).

Rohkem mulle praegu midagi ei meenu. Ma arvan, et ma sel nädalal rohkem ei kirjuta, sest pole niiväga midagi kirjutada. Täna tuleb ema õde terve kambaga külla jausele (hoia ja keeeelaaa), homme lähen juuksurisse Elmariga, sest ma ei näe enam midagi ja õhtul on käsipall (kolm korda nädalas). Laupäeval tahaks midagi põnevat teha, tahtsin Linzi sõita, aga keegi ei reageeri mu küsimustele ja Viini ka keegi tulla ei viitsi, niiet peab vist kohaliku kinoga leppima. Ja pühapäeval lendab juba vahetusisa tagasi Saksamaale, niiet saab jälle rahulikum elu olema. See kisa meeldib mulle ka, aga midagi pole teha.
Järgmisel nädalavahetusel on YFU seminar ja nädal pärast seda on gümnaasiumiball ja siis millalgi sõidan loodetavasti, arvatavasti Viini, et Jennit viimast korda näha, enne kui ta 5. veebruaril tagasi Soome sõidab, ja eile kuu aja pärast sõidame juba Saalbachi. Ahja, sellest ma polegi vist üldse kirjutanudki! Mainin lihtsalt, et semestrivaheajal, mis on veebruari teisel nädalal, sõidame Saalbachi ema, Elmari ja Lauraga. Jeeeeeeee!

Tsau, kallidmusidkallidkallidkallliiiidddddd!

ps- unustasin mainida, et Austria oli Pisa testi tulemustes maailmas tagant neljas ehk 31. ja Euroopas viimane.

5 comments:

  1. Ma saan täielikult aru, mida sa selle vahetusaasta-lõiguga silmas pead. See lihtsalt on nii, aga teistele millegipärast jube keeruline selgeks teha, sest nad ei oska seda mõista.

    ReplyDelete
  2. Kallis Brita! Ma saan sinust väga hästi aru. Ei ole lihtne olla oma perest ja sõpradest eemal, rääkida võõrast keelt ja kohaneda teiste tavadega. Sa oled hirmus tubli, et selle kõigega hakkama saad! Ma usun, et see, et sul seal nö päris sõpru veel pole, ongi üks põhjus, miks pisarad vahel silma tulevad ja kõik mustades värvides tundub olevat. Mul on see kogemus Agnese näol olemas. Ta ei olnud ju siin ilma pereta, aga ikkagi oli kurb ja igatses Eestit, sest seal olid ta päris sõbrad. Nüüd, kui tal on oma sõprade punt olemas, on asjad hoopis helgemad.
    Jama, et Austria pisa testis nii jama koha sai, aga ma mõtlen, et ega see aasta pole sul ju ainult koolitarkuse taganõudmiseks ette võetud. Ma usun, et saad sealt palju rohkem kasulikke kogemusi kui mõni matemaatika valem või oluline ajaloosündmus(neid asju võid järgmisel aastal jälle Eestis õppida). Saksa keel on sul nüüd selge ja kindlasti oled muutunud palju tolerantsemaks. Muide, kas teil seal mustanahalisi ja muid värvilisi inimesi ka elab või on ainult valged? Agnes käis Eestis olles paar päeva oma vanas koolis külas ja ütles, et pilt oli lausa harjumatu - ei ühtegi kollast, pruuni ega pilusilmset õpilast :) Inimene harjub ikka kõigega :)
    Tahaks ka seal metsas jalutada! Pilt on lihtsalt võrratu!

    Hästi suured kallistused ja pea siis vastu! Varsti on kevad, mis teeb juba iseenesest tuju paremaks :)
    Eva

    ReplyDelete
  3. Kallid Sulle.
    Üks tuttav ütles just Su jutu kokkuvõtteks: Mis ei tapa teeb tugevaks!
    ju tuleb sellest sõnumist siis see rõõmsam osa välja võtta.

    ReplyDelete
  4. meie siin ei nuta üldse, päris lahe on :) tegelikult see ju point ongi, et eemal olles näeb asju ka teise külje pealt ja välja suumituna. kas just ilusamana, aga realistlikumana kindlasti ja see on abiks. ja kes ütles, et elu peab lihtne olema? kui ongi, siis vähemalt pole sa ise seda lihtsaks teinud.
    ps, käsipallis võib rohkem pall käes joosta, kui korvpallis, aga üldiselt ikka põrgatamise ja söödumäng! lõpuks tuleb pall väravasse visata. ja see on julm kontaktimäng, kus vastasest tuleb ikka korralikult "läbi joosta".
    pool aastat ainult ongi jäänud!? kökimöki ju!
    issi

    ReplyDelete
  5. Heia, Brita!
    Hilinemisega ( nagu alati), aga head uut aastat sulle!
    Ma pole eriline kirjutaja, aga sain täitsa kaifi sellest, et sulle "Tõde ja õigus" meeldib! Mind on ära tüüdanud kõik, kes pole ise 20ndast leheküljest kaugemale jõudnud, aga irisevad Tammsaare kallal! Nii et 10 points sulle minu poolt!
    Väga äge metsapilt! On see ikka päris ja Sinu pildistatud? Mõtlen enda koos Sissuga sinna jõe kaldale - kus oleks alles lõbu! Muide, kas Austria külakohas koeri üldse on?
    Tervitused ja kalli-kalli ka!

    ReplyDelete