lund pole, aga tants ja trall

kui väga hoolikalt vaadata, siis midagi lumesarnast sajab taevast alla!

Tere kalllikesed! Ilusat 1. adventi! :)

Ega ma nädala algul väga palju midagi korda ei saatnud, kool, FZ ja kodu. Kolmapäeval aga hakkasin koolis igasugused huvitavad välja tulema, millest keegi mulle midagi rääkinud ei olnud ja ma isegi ei tulnud selle peale, et ma võiksin midagi millestki teada. Olin siis kuri. Sain siis teada, et neljapäeval peame kella 17-ni koolis olema, et reedel toimuvaks Avatud Uste päevaks dekoratsioone üles seada. Ja mind ajas ikka eriti endast välja see, et vastused olid kogu aeg kõigilt klassikaaslastelt nii lühikesed, et ma pidin miljon korda ühe asja ümber keerutama, et millestki üldse aru saada.

Olin vahepeal juba liiga kuri ja pärast palusin vabandust ka.

Kehalises mängisime Austria-pärast rahvastepalli.. 2 palliga. Kui keegi palliga pihta saab, läheb vastasvõistkonna 'kasti' kõrvale ja siis kui pall neile visatakse, saavad vastasvõistkonnast inimesi välja visata ja siis ise tagasi oma võistkonda minna. See oli nii segadusttekitav, et ma ei suutnud seda nautima veel hakata. Vähemalt oli tore vahelduseks mitte võrkpalli mängida.

Neljapäeval dekoreerisime kooli ja kui koju läksin, sain teada, et sõidame kõik koos Viini külje all olevasse Metro kauplusse, mis, tuli välja, on kauplus, kuhu saab sisse ainult siis, kui sul on oma ettevõte. Seal on tõepoolest kõike, mida hing ihaldada võib - alates nõudest ja kanast, lõpetades sokkide ja mobiilidega. Paljud asjad loomulikult megapakkidena (100 pakki 1 asemel jne) ja odavamad kui üksi ostes jne. Veetsime seal tublid kaks tundi ja läksime korjasime vahetusisa lennujaamast peale. Koju jõudsime ca pool 12..

Reedel toimus siis Avatud Uste päev. Miks? Kuidas? Kuna Austria koolisüsteem on selline, et pmst iga nelja aasta tagant kas peab või saab kooli vahetada, niisiis toimub nagu kooli reklaamimine. Lapsed tulevad vanematega, kõikide klassiruumide uksed on lahti jne. Meie klass pidi sel aastal korraldama Buffet [buffee], kõik küpsetasid kodus kooke ja muffineid ja keerasid Aufstriche ehk võileivamäärdeid kokku. Kogutud raha läks minu klassi Hispaaniareisi 'reservi' või kuidas seda nimetataksegi. Ma olin kohvi- ja koogiletis ja sain päris hästi hakkama. Sain hästi aru, mida telliti jne. Pärast nimetati mind juba kohviprofiks. Haha.

Ma avastasin, et suurest väsimusest tegin kõike nagu robot. ... "Bitte schön!" "Danke schön!" "Milch und Zucker?" ... Ja kui suurem rahvamass möödas oli, siis ma olin lihtsalt surnud. Koogid ja leivad said enneaegselt otsa kui planeeritud oli ja mu klass kogus tublid 1000 eurot oma reisi jaoks. Näo peale ca 100. Pole paha, või mis :) See on siin üldse väga populaarne neid Buffet'sid korraldada, lihtsalt tavalistel koolipäevadel on neid ka toimunud. Pean jälle lisama, et võiks ju Eestis ka.. :) Nii paljud klassireisid on meil nt ära jäänud lihtsalt selle pärast, et nii paljudel pole võimalik reisi eest maksta. Ah jaa, ja need Aufstrichid on siin tõeliselt head.

Kell 14 olin kodus ja isa oli pitsat küpsetanud, mmm. Sõime, rääkisime juttu ja ma mõtlesin et kobiks magama ära, aga ma siiski ei teinud seda. Kella poole 6-ks pidin jälle koolis olema, toimus kooriproov, mida said ka vanemad ja lapsed vaatama tulla. Hea oli.

Aa neljapäeval oli meil klassiga muusikatund ja me vahel laulame ka seal. Tavaliselt mitmehäälselt ikka.. Sain siis üksi ka üht häält laulda. Jeeeee!

Öö vastu laupäeva magasin õndsat und poole 10-ni.. Aitasin emal lõunasöögiks lasanjet ette valmistada (HAAAAAA tean ka nüüd, kuidas ise lasanjet otsast peale lõpuni välja teha ilma pakipulbrita :D (! pulBRITA! :D:D) loomulikult neid 'laaste' on ikka vaja, aga jeeee!) ja siis lugesin raamatut.. Pärast lõunasööki hakkas mingi hetk suusatamine.. Nordische Kombinationen ehk suusahüpped ja 10km murdmaad.. kuidas seda eesti keeli nimetatakse? Igatahes see on siiani ainuke suusatamine olnud, mida ma vaadanud olen ja päris kurb oli :D Isa istus kõrval ja siis kahekesi vaatasime ja siis nojah.. Austria võitis ja Eesti oli nii viimane, et viimaneviimaneviimane :D Aga vähemalt üldse osales! Ja siis proovisin neid õpetada "Kuusamo" ütlema ja "Suomi" :D Keeruline neile.

Ahja, reede õhtul mängisime veel Lauraga Wiid päris kaua ja sain aru, et sõna "Wurf" ehk vise pole minu jaoks. Ma lihtsalt ei oska seda välja öelda. Ja sõnale "Bücher" ehk raamatud on dialektis mingi ERITI keeruline sõna, "piahlharrhh" vms :D

Aga kella 5 ajal istusime seltskondlikult ilma Elmarita autosse ja sõitsime isa sünnikoha väiksele "jõululaadale", kus ei olnud peaaegu mitte kedagi ega mitte midagi. Sõime seal Feuer Flockenit (vist kirjutatakse nii). See oli mu meelest midagi lavaši sarnast, aga võin ka väga mööda panna. Ühesõnaga näeb välja sama suur kui pannkook umbes ja siis määritakse pintsliga mõlemalt poolt mingisuguse vedelikuga kokku, mis vist oli küüslaugu ja millegi maitsega, soola ka, siis volditakse kokku, salfakas ümber ja lase hea maitsta. Hea oli!

Pärast seda sõitsime Oma ja Opa juurde, kus Oma meile Marmorkuchenit pakkus ja pikad jutud maha räägiti. Siis sõitsime veel kuskile Fürwaldi lähedale ühele jõululaadale vms, seal jõime Glühweini (haha isa küsis, et kuidas seda eesti keeles nimetatakse ja ma ütlesin hõõgvain :D:D) ja sõitsime koju tagasi. Ma juba peaaegu magasin, mängisime Lauraga Wiid ja mingi aja pärast istusime emaga autosse ja ta viis mind Mödringisse, kus toimus (arvatavasti) aasta kõige vingem Party nimega Hot&Ice. Algul läksin Anna juurde, kellel äge maja, bassein ka maja ees. Sinna kogunes päris palju inimesi ja kella 12 ajal liikusime alles õigele peole. Väga lõbus oli ja sõlmisin uusi tuttavaid ka. Aga mis selle peo nii heaks teeb, on see, et SEAL INIMESED TANTSIVAD. Algul mind ikka väga häiris, et kogu aeg inimesed mööda trügivad ja rohkem nagu mööda seda saali oma inimesi otsivad ja niisama ringi jõlguvad, aga ühel hetkel olid kõik juba nii parajalt heas meeleolus, et tants ja trall vuhuu. Lõpuks sain ka tantsida!! Ja põlved andsid ka tunda pärast neid 3 tundi :( Aga megahea oli. Parim õhtu, kõik oli heaa!

Siis kella poole 4 ajal umbes üritasime omakülarahvast kokku ajada ehk siis Elmarit ja tema sõpru. See oli kõige naljakam tegevus üldse.. Algul nagu hakkasime kogunema sinna väljamineku peale, aga siis Elmar arvas, et ta peab ikka sõpra otsima minema ja siis ma jäin üksi sinna ja otsustasin temaga kaasa minna, aga kaotasin ta ära ja leidsin ühe teise tüübi, kes siin elab ja siis niimoodi see käis, kogu aeg kadus keegi ära ja umbes pool tundi läks kuni kõik ühes kohas olid. Siis tuli välja, et meid on takso jaoks liiga palju ja keegi peab jalutama ja keegi peab selle keegiga kaasa minema. Kuna ma olin ainuke erapooletu, siis läksin ma Elmari sõbraga seda 12 kilomeetrit jalutama.. Jõudsime vist kolmandiku teest kõnnitud, siis sõitis meist mu vahetusema mööda, et Elmarit ja teisi peale võtta, sest taksot ei tulnud. Kõndisime edasi. Pärast kui tagasi sõitsid, siis võeti mind peale ja üks teine läks autost maha ja siis nad jalutasid edasi. Pärast veel sõitsime uuesti neile järele, et neid peale võtta, aga nad ei jätnud jonni ja kõndisid edasi. Pärast seda jalutuskäiku tuli igatahes maailmaparim uni ja kui ma üles tõusin, sain aru, et ma nägin unes metskitsi. Ainult metskitsi. Lõbus :D

Sõime Viini šnitslit, sööme seda alati, kui isa koju tuleb, ja pärast tegin ettepaneku kooki teha.. VIST oli Bücherkuchen, aga ma pole kindel, sest Bücher tähendab raamatuid ja nimi peaks tegelikult tähendama 'potsikukooki' vms :D Meisterdasime Lauraga ja tuli superhea.

Nüüd on isa juba lennuki peal ja ma vaatasin "Grey Anatoomiat", et ennast natuke inglise keele laine peale saada, sest homme on inglise keele tunnis Schularbeit.. Ja see on natuke halb, sest ma mõtlen juba saksa keeles ja inglise keel on üsna lännu.. Uskumatu, kas pole?

Aga ilusaid unenägusid teile!

Tsau! :)

kolm ja ball

Eelmisel laupäeval pärast blogi kirjutamist tuli millalgi ema koju ja siis tegime Lebkucheneid ehk kohalikke piparkooke. Ema oli taigna ise teinud, ma sain rullida ja kujukesi välja lõigata. Nad nimetavad neid Lebkucheniteks, kuigi tegelikult eksisteerib veel ka sõna Pfefferkuchen, aga viimast kasutatakse vist rohkem Saksamaal. Need piparkoogid on päris erinevad eesti omadest.. Eestis me tavaliselt ostame poest taigna ja siis iga aasta otsime seda, millega kõige paremad tulevad. Ja meie kodus me teeme neid väga õhukestena. Siin on nad paksud ja maitse on ka väga teine. Enne ahju panekut sai nad veel munaga määritud ja keedetud-kooritud mandel igaühele sisse surutud. Ahjus umbes 10 minutit. Ütlesin emale, et järgmine kord, kui ta taigent teeb, tahan ma ka näha :D Ja samamoodi Apfelstrudeli ja muude heade asjadega, mida ta vahel lõunasöögiks valmistab ja ma ei näe, kuidas! Pärast Lebkuchenite valmistamist tuli mulle Anna järele ja läksime Fitnesszentrumisse (edaspidi FZ).

Õhtul käisin veel sünnipäeval Eggenburgis.. Sünnipäevalaps on mu paralleelikas Sandra ja ma tean teda/tema teab mind ainult Steffi, Lucia ja Anna kaudu. Tookord kui ma siinoleku teisel nädalal Steffi ja Luciga McDonald'sis kokku sain esimest korda, oli tema ka seal. Aga pärast seda pole me rohkem üldse rääkinud, vahel koolis ainult teretame, aga see on ka kõik. Ikkagi oli mul ülihea meel, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Sünnipäev oli garaažipeona - garaaž oli asjadest tühjaks tõstetud, suured lauad jne, söök-jook sünnipäevalapse poolt, kingitust polnud vaja teha, aga selle eest söögi-joogi eest 4 eurot. Aga ema arvas, et mul on ikka kingitust vaja ja ostis Raffaello paki mulle kaasa :) Nii armas. Otsisin oma Eestist kaasavõetud mapi vahelt ühe Tallinna postkaardi ka ja kirjutasin talle sinna oma õnnesoovid :D

Väga põnev mul seal ei olnud, ühel hetkel, kui Isabella tuli (mu klassikaaslane HAKist), rääkisin temaga juttu tema vahetusaastast Kanadas jne ja ta lubas mind ühe korra Brooklynisse viia (kohalik diskoteek), sest ma kaebasin talle, et austerlased üldse ei tantsi. :D

Umbes kella 12 ajal helistasin emale ja kutsusin ta järele, sest asi kiskus juba igavaks mu jaoks. Mõned olid seal juba täitsa pikali maas ja päris lärmakas oli.

Pärast seda kodus läksin magama ja pühapäeva hommikul magasin järjest poole 12-ni välja, unustasin äratuskella panna. Läks väga kiireks, aga õnneks sain omadega valmis, jõudsin duši all käidud ja söödud jne. Kell 12 võtsime ema ja õega suuna Viini poole, kuhu me päris sisse ei sõitnud, läksime Korneuburgi, Laural oli seal käsipalli mäng. Nad kaotasid kahjuks. Mulle nagu peaaegu hakkas käsipall isegi meeldima, päris põnev oli, tuli tahtmine ise ka mängima hakata juba, aga siis ühel hetkel läks asi nii füüsiliseks kätte ära seal väljaku peal, et mõni viidi väljakult minema oma katkise otsaesise ja valutava põlvega ja ma matsin selle mõtte kohe maha, sest haiget ma nüüd küll saada ei taha.

Enne mängu otsisin nagu segane issi telefoninumbrit oma telefonist, ma teadsin, et see on seal kuskil, aga ma ei leidnud ja ei leidnud ja saatsin juba emmele sõnumi, et saada mulle issi number, aga siis ikkagi leidsin ja sain sõnumi isadepäeva puhul teele saata :) Muideks Austrias on isadepäev juunis, Inglismaal ka nagu ma Eva blogist lugesin.. aga ei tea, kuidas mujal on?

Siis pärast mängu läks terve meeskond McDonald'sisse sööma (treener ise ka), päris huvitav spordiinimeste kasvatus. Siis sõitsime Viini ning läksime Wien Kunsthausi (pildil) ja Hundertwasserhausi poodidesse või nagu ikka, suurematel muuseumitel on need poed seal kõrval igast vidinatega. Muuseumitesse endasse me ei läinud, aga ema otsis mingeid Austriapäraseid suveniire või asju, mida Astridile Tšiili jõuluks teele panna.

Pärast pikka poodlemisretke, mis kestis ainult ca 1 tunni, oli meil veel 2 tundi aega Elmari lennuki maandumiseni. Tahtsime suurele Viini Chriskindlmarktile minna, aga ei leidnud parkimiskohta (niisiis ärge minge Viini autoga), niiet saime seda kaugelt vaadata. Seal oli ikka väga palju inimesi.

Sõitsime siis otse lennujaama, istusime seal tunnikese ja sõitsime koju. Kohutav väss oli.

Esmaspäev oli vaba päev ja ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Samamoodi toimetasid ka teised. Küpsetasime Lauraga pitsat, aga see oli ka kõik.

Koolinädal oli seekord väga väsitav. Esmaspäeval sain ühe rabava uudise osaliseks emme-issi poolt ja siis ma ei saanud pool ööd magada ja olin teisipäeval väsinud. Ajalootunnid on endiselt kohutavalt igavad ja ma lihtsalt pooleldi magan neis. Seega otsustasin oma päeviku ette võtta ja Eesti kaardil markeriga ära värvida kohad, kus ma käind olen :D Nojah, see oli päris keeruline, sest ausalt öeldes on nii palju kohti, millega mul on mingi seos, aga mul pole õrna aimugi, kas neis käind olen! Kui see tehtud sai ja mul ikka megapalju aega oli, võtsin maailmakaardi ette :D Avastasin et ma pole mitte kuskil käind, aga enda peas mulle tundub nagu ma oleks tervele maailmale ringi peale teind, sest ma nii palju lugenud olen igast blogisid ja reisijutte. Nojah. Igatahes oli huvitav meelelahutus.

Pärast kooli läksin FZ-sse ja hiljem kodus vaatasin mingi 2-3 tundi telekat.

Kolmapäeval oli kehaline, mis endiselt on megakohutav. Me oleme juba poolteistkuud järjest ainult võrkpalli mänginud. SEE ON MÕTTETU.

Neljapäeval ei midagi huvitavat, pärast kooli käisin FZ-s üksi jällegi, sest keegi ei saanud tulla, või noh, Luci oleks saand, aga ma saatsin talle sõnumi liiga hilja ja ta oli juba hommikul bussi peal siis ja asju polnud kaasas :(

Reedel ma olin megaväsinud ja kõik, mis üldse võis, läks metsa taha. (kas selline väljend üldse eksisteerib?) Esimestes tundides mul oli kohutav peavalu, hiljem avastasin, et mul on marker kadunud, kõik tunnid olid lihtsalt kohutavalt igavad. Pärast oli veel koor ka, kus ma lihtsalt ühel hetkel oleks tahtnud juhtimise üle võtta, et HALLO äkki tegeleks vahepeal laulmisega ka. See on ikka vahel totaalne katastroof, mis seal toimub. Seal on mingid natuke alaarenenud ajuga tüübid, mõned lõpuklassi omad, kes lihtsalt ei oska ennast talitseda ja natuke respekti näidata ja kõige hullem on see, et õps mängib kaasa, teeb nalja, plaplapla, aga milleks me sinna nagu kogunenud oleme, see läheb vahel meelest ära. Kahju, aga häälelahtilaulmisharjutusi nad ka ei tea ja rohkem ma midagi ei ütle. Pärast kooli oli mul veel poolteist tundi vaba aega ja sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui ennast õue poole sättima hakkasin - nimelt vihma sadas ladinal. Nojah, seisin natuke aega seal ukse ees ja mõtlesin, mida teha, aga otsustasin siis ikkagi linna poole samme seada, mitte niisama istuda. Poole tee peal helistas ema ja küsis, et kas ta peaks mulle järele tulema, et vihma sajab. Lubasin tal seda lahkelt teha ja varsti olin juba kodus. Ma olin nii väsinud, et ma mõtlesin kohe magama minna, aga millegi pärast läks kuidagi väsimus peaaegu üle ja sõin teistega "lõunat". Siis tuli emale meelde, et me pidime ju sel nädalavahetusel kooki küpsetama ja siis meisterdasimegi Marmorkuchenit. Uni läks peaaegu ära. Pärast seda rääkisin emaga siinsetest detsembrikuu traditsioonidest (muideks, emme-issi, kas te meelega abiellusite Püha Nikolausi sünnipäeval? Teate te seda üldse?) ja siis läks Laura trenni ja hiljem korjas jälle Anna mind peale ja läksime FZ-sse.

Me tahtsime megalt pilatesesse minna, aga no tuletaevasappi, liiga palju inimesi oli ja me ei saanudki. Ma olin veits pahane, sest just sellepärast ma sinna üldse ronisingi. Aga no ei. Kõige haigem on veel see, et ette ka ei saa registreerida/kirja panna. Eesti e-riigi süsteem mulle ikka meeldib aina enam ja enam. Paned end internetis kirja ja ongi korras, ei ole mingit ehku peale minekut. Nõme. Ronisime siis seal teiste masinate peal ja kui pilates workout lõppes, siis pärast seda algas pilates stretching, kuhu me minna mõtlesime. Ja sinna me rohkem ei lähe, sest see oli katastroof. Me rohkem jamasime seal mattide ümber sättimise ja ma ei tea millega veel, aga igatahes mitte venitamisega. Treener ise oli veel ära meigitud, mu meelest polnud tal üldsegi trenniriideidki seljas ja ta näris lahtise suuga nätsu. Mu kõrval oli mingi naine balletisussidega, vaatas mulle vahepeal tähtsa näoga otsa, naeratas ja näris lahtise suuga nätsu. õaaaaaaaaaaa

Lõpuks jõudsin koju 21.15 (kodust lahkusin kella kuue ajal). Enda imestuseks polnudki ema mulle vahepeal helistanud, et kus ma olen nii kaua vms.. Hakkas nagu veits imelik, et kuidas ta nii muretu saab olla.. Aga ta arvas, et me läksime pubisse vms.

Laupäeval olin pool päeva üksi kodus, tegin endale hommikusöögiks tatraputru (mis eriti hea ei tulnud, sest ma liiga vähe tatart panin kartuses, et seda liiga palju tuleb ja siis oli liiga vähe vett ja siis see vesi auras nii kiiresti ära, et pidin juurde panema ja siis lõpuks oli pool tatrast kõva ja pool pehme.. aga no süüa kõlbas). Päeval ei teinud ma midagi erilist, tahtsin tegelikult Wiid mängida, mida keegi minu siinoleku jooksul veel puutunud pole, aga ma ei saanud selle töölepanemisega hakkama, niiet jäi ära. Õhtul mingi kella viie ajal otsustasin magama minna, sest mul oli paha tuju ja väsimus. Üritasin magada, aga see väga ei õnnestunud, sest ma nägin nii nõmedaid mitte unenägusid, aga noh see teine sõna, viirastused?? ei tea. ühesõnaga, need ajasid mu mõtted nii nõmedatele radadele, et kui ühel hetkel ema koju tuli, siis ma olin paugu pealt maast lahti ja läksin seltsi otsima, sest üksi ma oleks lihtsalt hulluks läinud. Kell 20 hakkas veel ball ja mul polnud õrna aimu ka, kui kaua mul aega läheb sättimisega, millest ma üldse alustama peaks ja sada häda. ühesõnaga kell 20 astusime Elmariga uksest välja, jah, Elmar juhtis autot.. Ema luges enne ikka megapalju sõnu peale talle, aga ta sõidab väga normaalselt, niiet midagi ei saand juhtuda. Võtsime ta sõbrad ka veel peale ja sõitsime Vereinshausi, kus ball aset leidis. Sundisin ennast seda tuju leidma, millega ballist viimne kui positiivne killuke kaasa korjata, aga seda ei juhtunud. Kohale jõudes andsin oma jope garderoobi ja pidin selle eest 1,50 eurot maksma. Andsin oma 10-eurose ja jope ära, sain numbri ja siis mõtlesin korra et nagu midagi peaks veel saama, aga ei näinud nagu midagi kuskilt tulevat ja raha unustasin ma üldse ära ja siis jalutasin juba minema ja siis läks kisa lahti, et tule võta oma raha ka. Nojah. Leidsin suht kiiresti õnneks Steffi, Luci ja Anna üles ja veetsin nendega aega. Vaatasime balli avamist, mida ma oma silmaga ei näinudki, vaid ainult läbi fotoka ekraani, sest nii palju rahvast oli. Ball oli uus huvitav kogemus, mida ma Eestis kogenud polnud (aga võiks ju, kullakallis 32. keskkool, oma julgused ja mõistused kokku panna ja ära teha :)). Balli teema oli "Wild wild west" ehk kauboid ja hobused jne, selleteemalisi etteasteid tegid ka lõpuklassid. (palun väga vabandust, et mu jutt nii segane on) Kokkuvõttes oli mul huvitav ja igav ühekorraga, sest ega mul seal väga palju teha ei olnud. Sellise kära sees ei suuda teiste vestlust kõrvalt ka jälgida ja keegi ei viitsi ju minuga ka sealt väga pikki jutte maha rääkida, kui seitse korda kordama peab ja sada häda. Ühesõnaga, igav oli siiski. Kell 1 istusime autosse ja sõitsime koju, olin õnnelik, sest mu varbad valutasid megalt kingadest (mis siis, et kontsi nagu eriti ei ole, need lihtsalt ei ole minu jaoks loodud jalavarjud) ja kleit pigistas kopsu ja jälle sada häda. Magasin oma õndsat und ja ärkasin kohutava vetsuminekuvajaduse peale üles, aitasin emal Viini šnitslit teha ja pärast tegin ise kartulisalatit (seda tehakse keedetud kartuliviiludest, söögiäädika ja vee segust, piprast, soolast, suhkrust ja sibulast).

Käisime veel ema õel külas ja homme jälle kooli.

Vahepeal sai siin see ka selgeks, et ma 3.-5. detsembril Kira juurde sõidan, kes Steiermarkis elab (üks lõunapoolsetest 'maakondadest' või 'osariikidest' ehk Bundeslandidest) ja siis me temaga Grazi külastame ja muud nalja teeme. Ootan juba.

Järgmisel nädalavahetusel tuleb isa ka koju.

Ja täna täitus täpselt kolm kuud. Enne lendasid nädalad, nüüd lendavad kuud.

Tsau!

kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht

Terekest, kallid semud ja muud lugejad!

Ma siin olen vahepeal täiega blogilaiskust harjutanud. Möödas on nädal ja natuke peale mu eelmisest postitusest.. Mis vahepeal siis juhtunud on?

Olen kolm korda nädalas fitnesszentrumis käinud, mis on mulle heaks ajaviitmise viisiks ja vahel tuleb keegi muga koos ka, niiet hea. Eelmisel laupäeval korjaski klassiõde Anna, kellel umbes 2-3 nädalat juhiload on olnud, mu peale ja läksime treenima. Õhtul käisime ema ja õega ja saja muu tegelasega Anita Horni kontserdil Hirschbachis, mis oli väga mõnus :) ja nii muuseas on ta mu vahetusisa õde.

Teisipäeval tuli ajalootunnis õpetaja minu juurde ja ütles, et nädala pärast on teistel test, aga sinuga ma teen nii, et sa saad ühe teksti ja pead tähtsamad asjad välja kirjutama. Nojah, algul tundus nagu suht tavaline/hea/normaalne/talutav mõte, aga kodus hiljem ajalooõpikut lugedes sain ma aru, et see kohe üldse mulle pole. Lugesin kaks lõiku, sain 35 uut sõna ja teksti sisust ma väga aru ei saanud. Et siis teisipäeval kirjutan kõik tähtsamad asjad tekstist välja :D Eks näis.

Kolmapäeval käisime kogu Oberstoffiga (ehk vanemate klassidega?) Vereinshausis (ehk rahvamajas) ettekannet teemal "Klima und Mobilität" (ehk "Kliima ja liikuvus/mobiilsus"). Näidati 45-minutilist filmi ja veits räägiti, aga ma ei näinud kedagi, kes seda väga tõsiselt oleks võtnud. Sessuhtes, et teema oli kõik seoses looduse kaitsmise ja rohelise eluviisiga, aga siin seda eriti ei tarbita.

Film oli huvitav, aga muidu ettekandest niisama ma väga palju aru ei saanud :(

Aga eelmisel reedel saime kätte matemaatika Schularbeitid, jaaa vupiduu, ma klassis paremuselt teine (kusjuures see, kes kõige paremini tegi, ei osanud geograafia tunnis Austria naaberriike nimetada.. vahetas Šveitsi ja Ungari ära ja teisi ei teadnud üldse), niiet megahäpi enda pärast. Nimelt sain siis 2. Hinded siin vastupidiselt Eestile - 1 kõige parem, 5 (või 6?) kõige halvem.

Kolmapäeva õhtul aga läks meil õhtusöögilauas jutt saksa keele artiklite (der, die, das) peale. Ema oli täiesti kindel, et on süsteem. Aga ma lükkasin kõik nende mõeldud süsteemid ümber ja kui ma eile veel ühe reegli välja nuputasin, lükkasid nemad selle ümber. Niiet raske. Näiteks on das Mädchen ehk tüdruk kesksoost, lamp naissoost, kapp meessoost. Kein system.

Täna tegin emme saadetud tatrast tatrasalatit, mis tuli megahea ja maitses ka Laurale, mis siis, et ta nägusid tegi, et ma sinna tuunikala sisse panin :D Aga see oli ka täna esimene kord kui nad elu sees tatart maitsta said. Tegelikult ei tea ma üldse, kuidas tatar saksa keeles on ja nad ise ka ei tea, niiet nad nüüd nimetavad seda 'tataariks', rõhk teisel silbil :D naljakas. Kui kellelgi kodus on eesti-saksa sõnastik, siis võiks vaadata, sest minu väikses seda üldse polnud.

Muidu olen siin juba täiega sisse elanud, ma tunnen ennast nagu kodus ja mind koheldakse nagu ma oleksin siin juba ammusest ajast. Niiet paremini ei saakski olla! :) Hetkel tunnen ennast ülimalt hästi, saate mu üle rõõmu tunda nüüd!

Ja mu klassikaaslased ütlevad kogu aeg, et ma olen täielik vastand eelmistele vahetusõpilastele, kes nende klassis on olnud. Nimelt võtan ma rohkem sõna ja räägin nendega rohkem.. Hea teada!! :)

Aga kuna mu elu juba vaikselt mingeid rutiinijälge sisse võtab, siis mul nii palju midagi oma tegemistest pole teile kirjutada ja otsustasin teile veidikene Austria koolisüsteemi kirjeldada, mis mu meelest päris huvitav on..

6-aastaselt minnakse algkooli ehk Volksschule'sse, seal ollakse 4 esimest klassi. Siis saavad need väiksed põnnid otsustada, kas lähevad osa lapsi Gymnasimisse, teised Hauptschule'sse. Gymnasium on tugevama haridusega, Hauptschule nõrgemaga. Siis pärast 3. või 4. klassi on neil võimalus minna HAKi (kus ma esimesel kuul siin olin) või polütehnikumi. Miks? Sest kui nad lõpetavad Gymnasiumi, peavad nad veel midagi edasi minema õppima, aga kui HAKi või polütehnikumi, siis on lihtsam endale tööd leida. Üldse siin on väga suur rõhk sellel, et KELLEKS sa ennast õppima lähed, mitte MIDA sa õppima lähed. Ehk siis kutsekad on nagu kõik need HAKid ja polütehnikumid. Niiet, ma käin praegu Gymnasiumis (see jaguneb ka veel bundesrealgymnasiumiks, bundesaufbaugymnasiumist, bundesrealaufbaugymnasiumiks ja lihtsalt bundesgymnasiumiks. Keeruline!!) ja kõik, kes selle lõpetavad, peavad arvestama, et nad peavad veel midagi edasi minema õppima, sest HAKis tja polüst tulijatel on juba kindel amet selgeks saadud, niiet neil ei ole nii suurt võimalust kohe tööle saada.

Aga siis tahtsin ma veel sellest kirjutada, et inglise keele tunni tarbeks oli meil vaja koduse tööna kirjutada essee teemal "Women belong into the kitchen". Tuli välja, et et selles teemas 'teemasse' kirjutada, pead olema austerlane, sest minu vaatepunkt oli väidetavalt õpetaja oodatust teemast mööda. Nimelt on Austrias levinud väga juurdunud eelarvamus ärinaiste kohta ja kui sa ei arva, et äris head kohta ja mainet omav naine on halb ema, siis on sul midagi viga. Ja mul on midagi viga. Üritasin klassis diskussiooni tekitada, aga ilmselgelt mu vastuväited olid liiga tugevad ja ainult õpetajaga diskuteerisin.

Veel, et 50% austerlastest on lahutatud (rääkisin Tarvoga pühapäeval ja ta arvas, et Eestis sama?), ja põhjuseks on see, et naised on meestega nii võrdsed, et saavad nii palju palka, et nad ei vaja enam mehi enda kõrvale. Ja siis lihtsalt lahutatakse.

Sellised huvitavad jutud teile siis täna. Minul on täna plaanis minna veel FZ-isse Annaga, õhtul lähen sünnipäevale, kuhu ma arvasin end mittekutsutud olevat. Homme lähme pärastlõunal kõik Viini lähedale kuskile Laura käsipalli mängu vaatama ja tuleme alles õhtul hilja koju, sest korjame Elmari lennujaamast peale (ups, unustasin mainida, et ta eelmisel pühapäeval oma kooliga/klassiga nädalaks Inglismaale, Londonisse lendas. Väga populaarne siin. Meil on koolis nt ära jaotatud, et mis klassis, missugune ekskursioon aset leiab - suvesport, keelelaager (välismaal), talvelaager jne). Esmaspäev on jällegi vaba päev, sest mingisugusel maakonnapeal/-ministril vms on sünnipäev?? :D

Niiet jällegi mõnus pikk nädalavahetus.

Täna on megasoe ilm, saab lühikeste varrukatega õues olla. Ei saa ilmast aru!!

Olge mõnusad!

Kallid-musid!

Ps! Pilt on tehtud 1. novembril Mumokis. Ma pole lihtsalt sel nädalal üldse pilte teinud, niiet saite vana!

elu on lill

maitseainelett Nasshmarktil

Okei, nüüd on natuke halvasti. Oleksin tahtnud pühapäeval teile kirjutada, aga ei jõudnud ega jaksanud.

Ausalt öeldes olen päris tegus olnud.

Eelmisel kolmapäeval, st pärast kahte vaba päeva, läksime enda ja paralleelklassi(de)ga Viini Konzerthausi, kus meil toimus workshop muusika ja kunsti teemal. Kokku oli neli teemat, kõik kestsid 25 minutit, umbes 10-stes gruppides. Ühes pidime ise muusikat komponeerima kastimeetodil (keeruline seletada), teises mediteerisime,

kolmandas saime megasuured pintslid, suuuresuure riidetüki, kindad, kiled jalanõudele ja suurte potsikutega värvi (kõige ägedam asi maailmas. Marta peaks juba harjutama hakkama ja kui ma tulen, siis on kõik asjad olemas kodus!!), neljandas nägime, katsusime ja võrdlesime vaipu. Huvitav oli.

Neljapäeval võtsin ennast kätte ja läksin esimest korda (üksi) Fitnesszentrumisse. See koht on megatore, seal toimuvad (kahjuks küll ainult) õhtuti ka grupitreeningud, muidu on avatud iga päev, aga kellaajad on vahel veits imelikud, aga elame üle nagu kõik muudki asjad. Reedel sai muga Lucia kaasa tulla, läksime koos ja tegime trenni. Laupäeval käisin jälle üksi, see-eest kohtasin seal psühholoogiaõpetajat. Niiet saate siis aru, et ma näen ikka natuke nüüd vaeva ka. Aa ostsin kuukaardi sinna, 32 eurot, mis on mu meelest sellise koha kohta täiesti normaalne. 30 euri on umbes 450 krooni, Eestis Myfitness ja Sparta jne nt maksavad juba mingi 900 vms. Niiet ma olen rahul. Seal ei käi väga palju inimesi ka, niiet veel parem.

Aga reedel tuli koju vahetusisa ja oli kodus teisipäevani. Laupäeval käisime ema õe juures õhtust söömas, jällegi jause ehk võileivad. Hea oli. Saime moonipirukat ka, megahea. Pühapäeval käisin Alexandra (mu tugiisiku tütar) ja ta klassiõega kinos. Ütleme nii, et veits halb filmivalik minu seisukohast :D "The Social Networki" on veits keeruline isegi inglise keeles jälgida, saksa keeles ei saand ma sellest üldse aru :D Aga kuna nad usaldasid minu kellaajavaatamist, siis läks natuke halvasti, sest ma sain aru et 15.00 algab, aga tegelt hoopis 15.45 :D ja me olime rõõmsalt juba 14.15 kohal :D Pühapäeviti on ju kõik poed ka suletud, niiet läksime kohvikusse kakaod jooma ja jalutama. Tore oli! Pärast kino tahtsin tegelikult trenni minna jälle tegema, aga kuna film nii hilja algas, siis ma enam ei jõudnud, sest ema-isa-õde olid isa vanemate juures ja nad olid seal juba päris kaua olnud ja tahtsid ära tulla :D Niisiis jäi treenimata.

Aga sel nädalal olid jälle esmaspäev ja teisipäev vabad, mis oli supertore, sest 3-tööpäevaga koolinädalad on ju mõnusaaad. Esmaspäeval tegime lõppppuuuksss ära perepildi, mis ei ole väga super, aga no käib kah. Pärast seda sõitsin Viini (jälle), sain Mollyga (USAst) kokku ja läksime MUMOKi (Museum Moderner Kunst) muuseumisse. Ma sellest juba ammuammu ka kirjutanud, 23. augustil käisin seal ka üksi. Igatahes see on kõige vingem muuseum kus ma üldse käind olen, kõige huvitavamad väljapanekud. Ja kõige ägedam on veel see, et see on kuni 2010. aasta lõpuni alla 27-aastastele tasuta. Niiet jookske nüüd. http://www.mumok.at

Pärast 2-tunnist muuseumikülastust istusime väljas, sõime šokolaadi ja jalutasime ringi. Kella 5 paiku läksime Loni juurde, kes meid majutas :) Ta on Kristjani ja Katrijni tugiisik ja ta on megatore. Tal on ilus kodu ja talle meeldivad vahetusõpilased :D Ta enda tütar on ka hetkel Tšiilis ja eelmisel aastal oli neil vahetusõpilane Gruusiast. Niiet ägeee!

Saime õhtust süüa ja pärast seda arvas ta, et me võiksime linna peale minna ööelu uurima. Läksime, uurisime, tulime 1-2 ajal tagasi. Megalõbus oli, nii naljakat õhtut pole juba ammu olnud.

Teisipäeval ärkasime kell 8, pesu, hommikusöök ja läksime Euroopa (vist) suurimale surnuaiale (vaadake kaarti), otsisime Mozarti, Brahmsi, Schuberti, Beethoveni jne mälestusmärgid üles, tegime pildid ja tulime tulema. (haha meenub, et sain eile õhtul kõvasti "Tõde ja õigust" lugedes naerda, kui kohale jõudis, mida tähendab "pintslisse panema" :D:D)

Saime linnas kokku Kira (fin), Maja (swe), Allie (aussie) ja Katrijniga (bel). Käisime Nasshmarktil, mis on korralik hipimarket keset Viini. Üks n-ö väike kokkupressitud tänav on seal putkade vahel, kus müüakse absoluutselt kõike võimalikku sööki (värsket, küpsetatud või kuivatatud jnejnejne) ning alguses ja lõpus on ka riideid ja ehteid. Äge koht oli. Ja hea on, et mul sularaha käepärast polnud.

Tuli välja, et ma olen parim kaardilugeja, niiet sain oma ägedaid oskusi jälle näidata ja mööda pisikesi tänavaid tagasi Mariahilferstrassele trügida. Käisin endale kingi otsimas balli jaoks, aga ei leidnud.

Täna on olnud suhteliselt nõme päev, tuju on null ja väsimus on peal. Hommikul olin ma nii uimane ja idioot, et õde astus minust paar minutit varem uksest välja (arvas, et jääb muidu bussist maha). Ma sattusin siis nii ähmi täis, et unustasin rahakoti ja keka asjad koju.

Veel tahtsin teiega jagada selliseid huvitavaid asju nagu..

.. kõrvitsahooaeg on täiega käimas, kõrvitsakoogid ja -supid on megahead ja emale meeldib neid teha, niiet olen õnnelik!

.. olen hakanud saksa keeles mõtlema (loomulikult pärast neid kahte päeva Viinis on see veits teistpidi), saan juba megapalju aru ja hakkan vaikselt dialekti rääkima siin. 'ja' on 'jo', 'nach' on 'nohh', 'aber' on 'obae' (mataõps ütleb 'obä' :D) jne. Naljakas.

Olge musid, tsaukaaa! :)

ujula ja kõrvitsad ja muud loomad

Tere teisipäevalõunat,

Ma siin laisk olemas ja blogi teile kirjutamas ei viitsimas. Aga võib-ollas peaks ennast siiski käsiles võtmas.

Niisiis, nagu te aru saite, ei ole mul väga blogikirjutamisetuju, aga võib-olla läheb veel üle.

Ühesõnaga ma siin olen nüüd ühe nädala jälle üle elanud. Juhtus nii mõndagi..

Nimelt kolmapäeval on meil tunniplaanis 9 tundi, millest üks on lõuna paus. Aga mu klassil jäi ka religioonitund ära, niiet juhtus 2 vaba tundi järjest olema. Siis läksime klassikaaslastega McDonaldsisse lõunatama (sõin salatit mitte burgerit :))))) ja hiljem kooli tagasi. Äge oli. Ahja, et see minek üldse kõne alla tuli, siis mul klassis kahel inimesel autojuhiload, sain ka teada nüüd.

Neljapäeval läksime pärast kooli õhtupoolikul ema ja õega poole tunni kaugusel asuvasse ujulasse. Ma olin selle mõttega ülimalt rahul. Seal oli isegi üks toru, 25-meetrine bassein ma pakun (umbes kolme raja laiune, aga nö tõkkeid vahepeal polnud), mingi sama suur ligunemisbassein ja väike väga väikestele lastele mõeldud bassein. Suur bassein ei olnud üldse külm, milleks ma ennast nii ette olin valmistanud. Ja ujumisprillid unustasime ka koju (mitte et mul endal oleks, aga ma oleks nende omi saand kasutada), niiet ujuda oli selles megakloorises vees veits keeruline.

Me ostsime piletid ujulasse ja ka sauna osasse (jeps, need eraldatud osadena Austria ujulates. Sauna eest peab juurde maksma). Ausalt öeldes olin päris üllatunud, saunade valik oli päris kobe. Ainult, et austerlased suudavad oma harjumustega endiselt mind üllatada. Sauna osa oli meestele ja naistele mõlematele, aga sauna ujumistrikoo või bikiinidega ei mindud, kooriti ikka paljaks. Ausalt öeldes oli veits veider, sest nii 89% saunatajatest olid 50-70-aastased vanamehed, naisi oli üldse väga vähe..

Ujula iseenesest oli päris tore, aga mu vahetuspere arvas, et 4 tundi on paras. Minu meelest oli see liiga palju. Nende jaoks oli tähtis, et saab vahepeal puhata (õunad, banaanid, küpsised ja Laura õpikud olid kaasas) ja siis jälle minna. Pärast seda 4 tundi olin mina surnud igatahes. 2 tundi oleks täpselt paras olnud. Aga noh, kuidas kellelegi meeldib. Aa ja ma olin ainuke üldse terve ujula peale, kes pärast ennast duši alla pesema l

äks. Sain veits pahaste pilkude vääriliseks hiljem, aga ma ei kavatsegi oma harjumusi muuta.

Aga reedel sain kauem magada ja kooli alles kella poole 10-ks minna. Põhjus nimelt selles, et mu klassil oli esimene Schularbeit ehk megatähtis kontrolltöö (mida neil 2 korda semestris on enamikes ainetes. rohkem töid ei olegi) saksa keeles ja ma ei pidanud seda kaasa tegema. Ma teen kaasa matemaatika ja inglise keele, vabatahtlikult.

Laupäeval käisime ema ja õe ja ema sõbranna perega Pulkaus Kürbisfestil ehk kõrvitsafestivalil, aga see oli suht mõttetu, keegi ei jäänud sellega rahule. Sain austria-moodi verivorsti süüa. Arvasin, et visatakse terve see verivorst ette, aga hoopis viiludena leival ja küüslauk peal (:D:D:D tahtsin kivisillutis kirjutada :D:D:D:D). Teistsuguse maitsega oli, aga hea.

Pärast kõrvitsaid käisin Flos endiste klassiõdedega, lõbus oli. Pühapäeval oli natuke paha olla, aga läks üle. Esmaspäeval oli vaba päev nagu tänagi, sest täna, 26. oktoobril eiteamisaastal lahkusid pärast II maailmasõda Austriast viimased võõramaa sõdurid vms.

Niisiis käisime eile õe ja emaga Viinis, põhiliselt Mariahilfer Strassel ehk sellel tohutul šopingutänaval, kus me Kiragagi käisime. Avastasin seekord selle tänava tõelise pikkuse ka, eelmine kord me ei suutnud üldse nii palju jalutadagi Kiraga, et sinna lõppu jõuda.

Laura sai endale suusajope (mitte murdmaa-, mäe- ikka!), tuulasime veel igast poodides ja mingi hetk saime kokku Loniga. Ma sain tegelikult algusest peale asjast niimoodi aru, et me Loni enda juurde koju läheme, aga ei läindki. Saime Schwedenplatzil kokku ja kuna külm oli, läksime McDonaldsisse istuma. (Btw avastasin, et ühel magusal pirukal oli isegi eesti keeles hoiatus, et sisu on kuum, peale kirjutatud.. :) Kodune tunne tuli peale kohe.)

Kella seitsme ajal olime jälle kodus, ma vaatasin telekat üle megapika aja ja läksin magama.

Aga täna on Laura ja ema Viini lähedal mingil käsipallimatchil ja Elmar kuskil ära ja ma praegu üksi.

Teate ma olen iga kord ära unustanud, aga mul on list asjadest, mida ma teile kirjutada tahtsin kunagi..

.. austerlased on statistika järgi enamasti ülekaalulised. Pärast selle kuulmist hakkasin ka järjest enam tähele panema, enne mulle tundus et kõik on pigem normaalsed. Aga tõesti, trullakaid on megapalju. Mingeid anorektikuid on siin keeruline leida. Põhjus peaks olema midagi sellist nagu liiga palju Viini šnitslit ja magusat.

.. vetsudes on ainult külm vesi kätepesuks. Koolis on olemas kogu aeg nii WC-paber, kätekuivatuspaber KUI KA SEEP! Millal see küll Eestis juhtuma hakkab.. Vähemalt 32. Keskkoolis?

.. Skype on popp siin.

.. poiste seas on geelitukk veel popim.

.. internetipanka ei kasuta siin peaaegu keegi. Kõik käib läbi postkontori (sest postiga ja pangaga tegelev ettevõte on sama vms) ja kui tahad teada, kas palka oled saanud, tahad arveid maksta (enamus lähevad automaatselt maha, sest kes siis iga kuu oma saja arvega postkontorisse tahab minna, eksole), siis lähedki postkontorisse ja küsid selat endale kontoväljavõtte vms. Miks nad internetipanka eriti ei kasuta, on selles, et nagu ma ema jutust siin aru sain, on sellel mingi kuumaks, mis on vist 15 eurot vms. KUI ma õigesti aru sain. Aga ühesõnaga, millegi eest internetipangakasutamises nii palju maksta on natuke veider.

.. ja lõpetuseks.. kuulsin hiinlannast vahetusõpilaselt, et Hiinas süüakse absoluutselt iga päev riisi.

Sellega mu monoloog täna lõpeb,

tegelt veel üks asi - mul sai siin vahepeal 2 kuud siin täis.

Olge musid,

Tschüss! :*

Sorri aga ma unustasin ära ühe täiesti olulise asja - nimelt käisin reedel esimest korda Austrias kinos, Steffi ja Luciaga vaatamas "Despicable me" multikat ja see oli ülivinge. Eriti meeldis mulle soundtrack. Lastefilmidest ja -multikatest on palju lihtsam aru saada :)

parim nädalavahetus! :)

(nagu Milka šokolaadil)

Mulle meenus just praegu, et ma panin natuke rohkem kui kuu aega tagasi oma Eesti mobiilinumbri kinni, aga ma olen sellest kogu aeg kirjutada unustanud! :D Kui mulle väga midagi kirjutada tahate või suures hädas helistada vaja, siis mu uus number on +43 680 237 4004! Usun, et see pole väga odav, kas teate.. (emme, kas sa mu augustikuu telefoniarve maksid ära muidu? :D ja vb septembri ka?)

Alustan eelmisest nädalast..

Teisipäeval tegin passipildid (enda Austria elanikuks registreerimise jaoks, sest ma viibin siin rohkem kui 3 kuud) ära. Pärast seda polnud mul kodus midagi teha ja läksin jalutama, enamuse ajast siiski jooksin, et mitte nii palju aega raisata :D Igatahes võtsin enda motiveerimiseks sihiks Sigmundsherbergi poe (see natuke suurem kõrvalküla ja tõesti, jah, seal on pood! Spar!). Valisin seal, näost peet, endale šokolaadi, et kooli kaasa võtta. See on nii naljakas, et alati, kui ma kaardiga maksma lähen, siis kõik müüjad saavad nagu šoki vms, nad lähevad näost nii ära ja ütlevad, et ei, selline kaart neil ei tööta, neil töötavad ainult normaalsed pangakaardid. Enamasti ei tea nad seda ka, mis on Maestro ja mis on mingi muu. Ja eriti äge on see, et nende bankomatide peal seal on nt Maestro kleeps ja siis tuleb välja, et Maestro neil ei tööta -.- :D Koomiline..

Mingi päev sain rohkem informatsiooni oma kooli huvitegevuste kohta. Muidu kõik on megatore, aga ei saa olla mitte midagi nõmedamat kui see, et ma neisse ringidesse, kuhu minna tahan, ei saa minna -.- Põhjuseks see, et mul on samal ajal tunnid!!!! Just sel päeval, kui mul on 9 tundi (teistel päevadel 6), on kaks huvialaringi.. Ja kui ma ei eksi, olid need ka veel täpselt samal ajal. Masendav. Ei saa võrkpalli, ei saa omaloomingulisusearendamise ringi (maalimine, fotograafia vms). Aa ja HAKis on võrkpall täpselt samal ajal nagu Gymnasiumiski. Muidu oleks võinud ju pärima minna, kas sinna ei saa minna äkki. Sportlikest asjadest on koolis veel korvpall ja jalgpall, aga (kõik räägivad erinevat juttu, enamus, et) mõlemad poistele. Veel on reedeti laulukoor ja uskuge või mitte, aga SAMAL AJAL kooriga on teine muusikalist tegevust arendav ring, midagi improviseerimise ja löökpillide ja mille kõigega veel. Kui ma olen muusikaline inimene, siis on äkki soov mõlemasse minna. Selline asjadekorraldus veits ajab mind endast välja.

Panin end võrkpalli ja loomingulisetegevuseringi ikkagi kirja, sest äkki tuleb mingi võimalus siiski neist tundidest kuidagi puududa ja ennast äkki liigutada ja võrkpalli mängida!! Panin end kirja veel mingisse sellisesse ringi, kus minnakse vahel nädalavahetusel üheks päevaks kõik koos suusatama, lauatama, rattaga sõitma, jooksma, jalutama jne. See on äge! Alati ei pea minema, aga vähemalt saan teate, kui midagi plaanitakse :)

Tahtsin seda öelda ka, et ainuke asi, mida ma HAKist nii väga igatsen, on kehalise kasvatuse tund. Meie klassi kehalise kasvatuse õpetaja on lihtsalt.. midagi.. masendavat. HAKis oli õpetaja niiii energiline; kui käis näiteks võrkpalli mängimine või jooksmine vms, siis ta ikka ergutas kaasa, ütles, mida teisiti teha, keelas, näitas oma pettumust, kui me olime laisad, jne jne. Gymnasiumi oma lihtsalt passib terve tundi ja naerab kaasa, kui keegi pikali kukub, palli kätte ei saa või vahib niisama ringi. Ta põhimõtteliselt ei tee meist väljagi, ta ei ole mitte kordagi mitte kedagi õpetanud. Eelmisel nädalal mängisime ainult võrkpalli, enamuse ajast toimus servimine ja see õpetaja ei öelnud mitte midagi!! Kõik lihtsalt seisid! What's the pointttttttttt?! Ta on lihtsalt masendav!! Päris esimesel kehalise kasvatuse tunnil juba sain klassikaaslastelt teada, et kõik kekatunnid ongi sellised. Kahju küll, aga minu meelest võrdub see rohkem klassiruumis istumisega kui kehalise kasvatusega.

Teisipäeva õhtul kirjutas Jenni mulle, et ta ei tule kolmapäeval kooli. Vastuseks oma küsimusele 'miks siis' sain, et tal suri Soomes vanaisa ära. Ühesõnaga olin šokis. Järgmisel päeval kuulsin direktorit ja klassijuhatajat rääkimas, et ta läheb üldse koju ära, siis mul oli veits nukker olla. Me oleme ikkagi samas olukorras. Molly USAst ütles selle kohta, et 'we're all on the same boat', mis on nii õige. Ühesõnaga, ma polegi teda pärast teisipäeva näinud ja reedel sõitis ta Soome. Õnneks ei jää ta sinna väga kauaks, aga päev pärast matuseid, ehk u 2 nädala pärast, tuleb tagasi. Alguses ta ütles küll, et ta on arvatavasti terve kuu, see oli veits šokeeriv mu jaoks, et mis mõttes sa lihtsalt selle ühe kuu oma võimalusest ära kustutad, aga õnneks siiski mitte nii kaua. 2 nädalat on ka tegelikult päris pikk aeg, aga jah. Tegelikult pani mind imestama, et Soomes ongi matuste korraldamine pikk protsess ja võtab aega 2-3 nädalat. Kas Eestis mitte paari päeva kuni nädalaga asja ära ei saa aetud?

Kolmapäeva õhtul helistas mulle vanaema ja esimest korda siin olles tundsin ma, et eesti keelt on raske rääkida. Kirjutada võib, aga lausete sõnastamine, üles ehitamine, sõnade välja mõtlemine, see kõik muutub veits keeruliseks. Aga vestluse lõpuks oli juba päris lihtne. :D

Neljapäeval oli meil pärast kooli elekter ära. Laura läks käsipallitrenni ja ema oli tööl ja niisiis olin ma kodus üksi, ilma elektrita, ja mitte midagi polnud teha :D Alguses tegin trenni, võimlesin jne, siis laulsin ja lugesin kõva häälega saksa keelset "Pipi Pikksukka" ette. Ühel hetkel läks nii pimedaks, et ei näinud enam oma varbaid ka :D Klaverit ei saand ka mängida, sest see elektriga. Otsustasin siis viimases hädas arvuti lahti teha ja Mahjonggi mängida :D Elekter tuli tagasi täpselt siis, kui ema koduuksest sisse astus. :D

Muidu millalgi üleeelmisel nädalal ostsin endale väikse paberiploki ja värvipliiatsid.. Joonistan vahepeal, mis siis, et ei oska :D

Ahjaa, mõtlesin et kirjutan teile natuke lähemalt nende päevikusüsteemist.. mida ei eksisteeri :D Põhimõtteliselt on küll vist kõigil päevikud või mingid asjad, kus on kuupäevaliselt vähemalt päevad märgitud. Ainuke asi, et nad ei oska päevikut kasutada. Sinna kirjutatakse ainult Schularbeitide ehk vägasuurtekontrolltööde kuupäevad ja sellega asi piirdubki (kuigi mõnel on need ka mõne õpiku sisekaanel kõik). Tunniplaan on neil kuskil eraldi paberi peal, õppimise üleskirjutamine on eriti veider - üks paber lehte ja kõik, mis õppida jääb, sinna segamini, mingit süsteemi pole. Ja see on nii veider, sest isegi mu väike õde siin ei kasuta päevikut. Ma isegi ei tea, kas tal on päevik. Õppimine käib paberi peale ja kui selle paberi pealt kõik saab õpitud, siis käib paber prügikasti.. Ja normaalset päevikut mul endiselt ei ole. Kas Eestis on Selveris/Prismas/Rimis veel müügil neid tavalisi väikseid päevikuid, väiksemaid kui A5? Ei mingeid reklaame, alguses on sisekaanel Eesti kaart ja eelmisel aastal oli lõpus Euroopa kaart või maailmakaart. Ühesõnaga, kui on, siis ootan seda järgmise pakiga vms..

Reedel aga oli äratus varajane, ütlesin eelmisel õhtul juba emale, et teen endale hommikul omletti. Ühesõnaga, ma polnud seda veel kordagi siin olles söönud, see oli mu maailmaparimomlett. Muidugi ta ei näinud väga omleti moodi välja, sest ta läks pudruks kätte ära, aga muna, juust, tomat ja sink ja elu on lill, ausõna. Pool päeva ei tahtnud midagi süüa. Kell 8 läks rong Viini, seal sain kokku Konstaga Soomest, Mareiga Jaapanist, Katrijniga Belgiast, Parisega Taist ja sõit võis alata. Kristjani tugiisik, kelle juures Katrijn eelmisel nädalal oli (probleemid vahetusperega), pani kõigile lõunasöögi kaasa :D Megaäge on ta ikka, ta seesama Loni, kes kunagi suve lõpus meil siin külas ka käis :)

Sõitsime Linzi, seal leidsime kogemata Morgane'i Šveitsist ja Synne Norrast ja sõitsime edasi Micheldorfi (vaadake kaardilt minu teekonda). Seal olid juba kõik teised kohal, väike kalliralli ja hakkas mäkke ronimine. Läksime läbi metsa umbes tund aega mäkke, ütleme nii, et väga palav oli :D

Ühesõnaga, algas YFU seminar Burg Altpernsteinis, mäe otsas, megaägedas kohas, kus aknast välja vaadates ei näinud midagi, sest olid pilve sees!

Mängisime mänge, olid grupitööd, olid erinevad sessionid teemadel kohanemine, keel, pere, ise, tegevused, jne, kõik mida me teame, aga mida kõike on lihtsalt vaja meelde tuletada. Kogu seminar oli saksa-inglise keeltes, enamasti inglise, sest nii sai kiiremini asjad aetud. Muidugi päris keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes ei räägi ei inglise ega saksa keelt..

See oli kõige vingem üritus üldse ja ma juba hakkan järgmist ootama, mis jaanuaris tuleb! :) Kusjuures, YFU üritab korraldada omaenda suusatrippi mägedesse, ma hoian siin pöidlaid pihus, sest ma tahaks mägesid natuke rohkem näha kuni mul seni seda võimalust antud on! :D Ja suusatripp YFU õpilastega on for sure kõige vingem asi maamunapeal, niiet mustgo on asja nimi!

Pühapäeva õhtul sealt kaugelt tagasi jõudes olin ma megaväsinud sellest u 5 tunnist rongisõidust (põhjustatud mu trajektoorist, sest rongiliiklust lihtsalt pole minu elukoha ja Linzi vahel), saksa keel oli lihtsalt.. kadunud!! Emaga rääkisime pikad jutud maha (see oli kohutavalt raske) ja kell 8 ronisin juba voodisse magama. Elu parim uni.

Täna oli koolis suht tore, sain palju suhelda ja inimestes enda vastu huvi tekitada, veits infot kohalike spordikeskuste kohta (ühe asukoht tundub esialgu super, homme saan rohkem infot) ja ainult 5 tundi oli.

peaaegu kohal, Katrijni ja Kiraga :)

Aga..

Siin on megapalju söögi- ja joogimasinaid ja -aparaate, need lihtsalt megapopulaarsed. Need on lihtsalt igal pool.. Koolides, rongijaamades, vb isegi mõnes poes vms, isegi seal mäe otsas lossis oli! :D Igatahes need on suht toredad, sest palju lihtsam on midagi osta (enamasti kas šokolaadi, karastusjooki/vett või kohvi/kakaod) ja saab sentidest ka lahti.. Ma ütleks, et parim idee eurotulekuks. 1-sendistega pole mitte muffigi peale hakata lihtsalt. Aga neid ei võta need masinad ka mu meelest vastu.. Aa ja hinnad on masinas ja puhvetis meil näiteks samad, niiet konkurents on ainult asukoha pärast.

Seekord saite siis palju lugeda, kiidan teid, kes te lõppu jõudsite! :D

Aga nüüd lähen mina ja teen veidikene koolitööd, varsti tuleb ema koju, sööme õhtust, loen raamatut ja kunagi lähen magama ka!

Ps! Lisasin Picasasse ka pilte, kui keegi tahab veel aadressi vms, andke teada!

Olge megatublid ja igatsen teiiiidd! :)

TSCHÜSS! :)

kõik on uus oktoobrikuus

Ega see pole midagi nii lihtsat võtta see blogi ette ja hakata siis lõpuks kirjutama, kuidas mul läheb ja mida ma kõike teinud olen.. Viimane nädal oli lihtsalt nii teguderohke, et uuuuuuuu, jee!

Kõige alustuseks - sain kooli vahetatud teisipäeval, mul on nädalas täpselt kaheksa korda saksa keelt, neist kaks korda on ekstra välismaalastele mõeldud saksa keele tunnid ja kolm korda nooremate klassidega (üks on Laura klassiga :)).

Mu klass on nüüd 7bx, kokku vist 14 õpilast koos minuga. Tüdrukud on väga sõbralikud ja huvitatud minust (kõige tähtsam asi üldse!!!! pole naljakas) ja poisid on veel veits lasteaialapsed aga äkki läheb varsti üle. Ainuke asi, et Jenniga olen ühes klassis, koos me ei istu, aga natuke keeruline on. Ühesõnaga, olen uue klassiga päris rahul. Ja ma ei saa mainimata jätta, kui suur on erinevus mu eelmise kooli ehk HAKi ja uue kooli ehk Gymnasiumi õpilastel.. HAKi õpilased olid kinnised, vähesed tulid muga ise rääkima; Gymnasiumis on nii, et ükskõik kuhu lähed, mida teed, kogu aeg tuleb keegi ja tahab rääkida. Kõik on lihtsalt nii palju rõõmsamad, sõbralikumad jne. Ma isegi ei oska arvata, miks see nii on..

(nimesid ma parem veel ei ürita, aga see on enamus mu uuest klassist)

Neljapäeval käisime ma-ei-tea-mitme-klassiga Viinis, kokku oli 77 õpilast. Meie klass ja vanemad külastasime Viini (kunsti)Foorumit ja Albertina kunstimuuseumit. Ma pole elu sees huvitavamaid näituseid vaatamas käinud. Foorumis oli üleval Frida Kahlo näitus, loomulikult oli meil ka giid, aga ma ei saanud ta jutust väga palju aru (aga siiski, üpris palju), aga ma sain aru sellest, et ta oskas väga huvitavalt kõike serveerida, niiet keegi ei ajanud juttu, keegi ei läinud ära, keegi ei jõlkund ringi nagu teiste gruppidega. Tol päeval oli seal üldse väga palju rahvast. Igatahes, see oli väga-väga äge näitus. Pärast seda oli meil aega tund aega endale midagi söögikõlbulikku leida (loomulikult läksime McDonald'sisse, kuhu siis veel :D) ja siis läksime Albertina kunstimuuseumisse. Seal oli väljas Picasso näitus. See oli vist kõige inspireerivam näitus kus ma üldse kunagi käinud olin. Oleks tahtnud seal veel rohkem aega veeta, aga kuna me kella 18-ks tagasi Hornis pidime olema, siis ei saanud kõike üle lugeda ja vaadata. Ühesõnaga olen megaõnnelik, et sinna kaasa sain minna ja tore oli :)

Koju jõudes avastasin, et mulle on jälle pakk tulnud. Ainuke asi, et ma nagu ütlesin emmele, et kiiret ei ole ja nüüd ma ei saanudki oma mata vihikut, uut koolilehte ega päevikut -.- Noojah. Aga tänud kommide ja raamatute ja küpsiste ja leibade eeeest!! (seoses leivaga emme mul sulle nõuanne, küsi kunagi)

Reede oli üks uimane päev, õhtul lugesin raamatut ja magasin. Laupäeval ärkasin hilja, Laural oli sõbranna külas reedest ja siis tegin meile kõigile lõunasööki, ema oli tööl ja Elmarit polnud ka kodus. Päris mõnus oli üksi süüa teha.

Pärast lõunasööki läksid nad kohe oma käsipallimatchile ja ma olin terve päeva üksi kodus. Laulsin, tantsisin, mängisin klaverit nii kõvasti ja nii palju ja nii valesti kui tahtsin, lugesin raamatut ja vaatasin Gossip Girli. Tegelikult oli mul mõte minna tervisesporti tegema (ilm oli selleks vägagi sobiv), aga ma leidsin nii palju muid meeldivaid tegevusi, et jäi ära :D

Aga sellest laupäeva õhtust sai mu siinoleku kõige ägedamaid õhtuid. Algul oli meil plaan Jenniga minna linnapeale, aga kuna tal seljaga mingid jamad ja see endast just eile märku andis, jäi ära. Niisiis otsisin uued seltsilised ja läksin Steffi, Lucia ja Annaga välja. Algul olime Steffi juures kodus, ja ühel hetkel jalutasime linna kuumimasse pubisse Flo. Leidsin sealt ka Elmari, kes pidi olema hoopis Oktoberfestil kuskil teises linnas, aga .. ei olnud.

Ma ei tea kas ma olen seda juba varem kirjutanud, aga kui Eestis on noortele pidu ikka ju see, kui saab tantsida, siis siin on peamine, et saaks rääkida. Rääkisime pikad jutud maha, tegime palju nalja ja ülitore oli. Kahjuks tellisid Elmar ja ta sõbrad juba 1-2 vahel takso, niiet lahkusin meeldivast seltskonnast varakult. Aga parim õhtu oli see kindlasti :)

Rodingersdorfi jõudes ei läinud me koju vaid mingi Elmari sõbra juurde, kellel oli sünnipäev.. Ta oli kingiks saanud lihtsalt maailma parimad muffinid, megamagusad, aga see mitte ei olnud pehme sai vaid krõbises hamba all ja mm kui hea. Tal oli veel ka bass- ja elektrikitarr ja kell, mis oli peegelpildis :D Ma algul mõtlesin ikka natuke aega, kas ma tõesti nii purjus olen, et kella nii valesti näen :D Igatahes, mingi hetk läksime koju ja siis olin juba magama heitnud, kui telefon heliseb. Olin täitsa segaduses, et kes nüüd helistab :D Vaatan, ema :D Meil oli algul kokkulepe, et ta tuleb mulle Horni järele. Ma lootsin, et ta kuulis, kui me koju jõudsime, sest tavaliselt ta teab minutipealt, millal Elmar peolt koju tuli. Igatahes jah, ta oli väga üllatunud ja me rääkisime telefoni teel sellest, kus ma olen ja kuidas ma koju tulin :D Väga põnev.

Magasin ennast välja, sõime lõunat ja siis sõitsime Retzi, et teha väike jalutuskäik sealsete küngaste vahel. Mõnus oli. Retz asub Tšehhi piiri ääres, niiet võis Tšehhit ennast ka näha :)

Järgmisel nädalavahetusel olen YFU üritusel kuskil mäe otsas (aeg läheb nii kiiresti!!) ja ei tea millal jälle kirjutan.

Olge musid, kallid, paid!!

:) tschüsss

Viini kõige kuulsam hotell, Sacheri hotell, kus saab maitsta ka originaalset Sacheri torti ;)

Bollywood saabub Viini, Albertina muuseumi ees..

PS! Lisasin Picasasse ka juurde pilte ;)

otsused, lahendused, teod ja Viin

Esmaspäeval sain õnneks lausa matemaatika õpiku kätte (millega mul eriti midagi teha pole, sest koduseid töid on põhimõtteliselt.. ei ole). Ülejäänud õpikud peaks vist kahe (!!!!!!!!!!) nädala pärast saama.

Õhtul otsustasin ilusat ilma ära kasutada ja tervisesporti teha, läksin jooksma. Ootused olid suured, aga mitte nii suured - mul polnud aimugi, palju ma jooksin, aga pärast vaatasin Google Earthist, et 6 km! Ikka vägevalt palju küll! Tore, kui numbreid ei tea.

Teisipäeval jäi 1. tund ära, aga keegi ei vaevunud seda mulle ütlema ja ma ei tulnud lampi selle peale ka, et küsida, ega meil homme juhuslikult mõni tund ära ei jää?? Aga ma polnud ainuke, kes kooli tuli, niiet pole viga. 2. tunni ajal valisime klassivanema ja Schulsprecheri (kogu kooli õpilaste eestkõneleja vms). Lõunaks sai kodus zucchinisuppi ehk suvikõrvitsasuppi viimast korda, see mu lemmik siin!! Aga emal pole rohkem suvikõrvitsaid, niiet järgmine kord sööme seda vast juunis? :( Sõime õunastruudlit ka vaniljekastmega. Kahju ainult, et ma ei tea kuidas seda suppi ja struudlit tehakse.. Loodetavasti õpin ühel päeval ära.

Kolmapäeval on lihtsalt kohutavalt masendav tunniplaan. Kaks esimest tundi on ajalood.. See õpetaja, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, räägib megasegaselt, no mitte muffigi ei saa aru. Isegi klassikaaslased, kelle emakeel on saksa keel, dialekt, ütlevad, et nad ei saa aru, millest õpetaja räägib. Ta vehib kätega, karjub, räägib jube kiiresti ja kõigest korraga. Ta isegi vaevus minu käest küsima kahte küsimust.. Üks oli, kes on USA välisminister (mulle tundus, et ma tean, aga ma ei saanud aru, mida ta must tahab, seega tegin talle nägusid, et mida ma siis tegema pean) ja teine hetkel ei meenu. Igatahes pöördus ta minu poole nii äkitselt, et ma nagu ei saanud aru, et ma juba reageerima pean (tegelesin ilmselgelt muude asjadega). Aa üks küsimus oli, kas ma midagi ta jutust aru ka saan. Vastust juba teate. Tegin õpetaja tahvlile-kritseldusest ka pilti.. (üleval)

Esimest korda oli nii, et kuna RWCO õpetajat polnud, tuli meile klassi istuma mingi teine õpetaja ja kõik pidid olema tasa, tegelema oma asjadega, õppima, mängima arvutimänge vms. Vahelduseks oli hea oma muusikat kuulata oma kõrvaklappides ja vaikides Mahjonggi mängida.

Pärast kooli oli võrkpall, kus ma isegi päris palju pallile pihta sain, ja see oli ka esimene kord kui ma kõige rohkem haiget sain. Käed olid pärast päris hellad, algaja asi vast. Kiita sain ka. Mu kolmas võrkpallitrenn alles ju!! Kusjuures kõik teised on ikka täitsa profid seal, niiet kohati olen mina süüdi kogu aeg, et mäng ära lõpeb, midagi pole teha! Pärast võrku oli mul poolteisttundi vaba aega, ja avastasin, et ma olen juba selle väikse linnakesega päris ära tutvunud ja seal pole minu jaoks enam midagi uut uudistada. Jama. Sain teada, et kui muidu pidi olema, et "Austrias maksad ainult Maestroga", siis on ikka igasuguseid. Ühes poes ei töödanud Maestro, avastasin, et töötas Visa. Läksin järgmisse, andsin ettenägelikult Visa ja tuli välja, et ainult Maestro töötab. Olen jälle targem.

Neljapäeval sai koolis ennast ballile registreerida, mis novembris aset leiab. Kui Tallinna 32. Keskkoolis on nüüd vähemalt 2 aastat järjest tahetud balli korraldada, aga asi on jäänud raha ja huviliste taha, siis siin.. KÕIK LÄHEVAD, kõik maksavad need 12 eurot ja ei tee teist nägu ka. VÕTKE EESKUJU, kolmekümneteiselased!! Võiks selle balli seal üks päev ikka maha pidada.

Aga bioloogia tunni ajal lugesin vanaema toredat meili ja siis tuli väike pisaratevalang,,, jätkus teine kojujõudmiseni ja õnneks oli ainult ema kodus, õel oli pikk koolipäev. Saime kõigest rahulikult rääkida ja otsustasime, et mul on rohkem tegevust vaja, seejuures tuli mängu ka koolivahetamine, sest praeguses koolis enamuse ajast ma siiski istun niisama. Niisis otsustasin enne magamaminekut, et vahetan selle kooli siiski ära. Ja loodetavasti leian lähiajal sobiva aja ja kaaslase(d), kellega kohalikku fitness-zentrumisse minna.. Sest ilmad on juba päris jahedad, tuul on kolekülm ja välispordiharrastamine hakkab vaikselt keeruliseks muutuma.

Reede hommikul enne tundide algust läksin siis mõlema kooli direktorite juurde. Gümnaasiumi direktor oli väga sõbralik ja tore ja vastutulev ja mõistev ja mida kõike tema kohta öelda.. ühesõnaga, ta oli väga huvitatud minu kooli registreerimise soovi üle. HAKi direktor oli nii külm ja imelik, et ei saand aru mis ta emotsioonid olid. Ta ütles ainult, et räägib teise kooli direktoriga ja, et ma esmaspäeval tema juurde jälle läheks ja siis saan teada, kuidas asjad jäävad. Koolipäev oli igav, nagu tavaliselt.

Pärast tunde oli koor, mis toimus juba teist korda, aga ma eelmine kord sellest rääkimise täiesti ära unustasin! Meid on mingi 15-20 seal, laulame kolmehäälselt. Nii äge on see, et poisse nii palju on. Eestis tavaliselt on ikka nii (võib-olla jälle Tallinna 32. Keskkooli viga), et poiste meelest on laulmine nõme ja ajaraiskamine ja sada häda, aga siin kõik tulevad laulma, äge!

Koorijuhist nii palju, et pool proovist läheb tal naermise ja naljategemise peale, mis mind kui vägatõsiseid kooriprooveüleelanut veits häirib, sest ma olen harjunud kooriproovi ajal tegelema laulmisega.. Aga no eks see on siin pigem koostegemiserõõmu pärast, mitte võistluskoori kokku panemine. Niisiis üritan ennast ikka vaos hoida. Aga jah, minust on juba kasvatatud ETV ja 32. Kk koorides teatud vaadetega koorilaulja, kes teab, kuidas koorijuht proovi tegema peab, et sellest ka midagi normaalset välja tuleks. Aga see selleks.

Pärast kooli veetsin Alexi ja paari poisiga koorist linna peal aega, et bussini olevat aega "laiaks litsuda" (vabandan väga, mul ei tule õige väljend meelde hetkel :D:D). Jõudsin koju ja andsin Jennile teada, et olen valmis tema poole tulema. Tuli välja, et ta ei elagi must nii kaugel, ainult et sinna ei saa kuidagi peale autotranspordi -.- Mul oli ema tööl, niiet Jenni tuli oma vahetusemaga mulle järele. Sõitsime sinna, nad olid küpsetanud õunastruudlit ja Jenni näitas mulle maja. Neil on seal hiigelsuur maja, mingi neli korrust vist.. Aga mina seal elada ei tahaks. Kuidagi nii kõle tunne oli seal! Peale selle oli seal külm ka. Ja et Jenni tuppa saada, peab ta läbi Isabella toa minema :o Mis on mu meelest veits nõme. Aga see selleks. Tegime ka ühe jalutuskäigu tema külakeses, mis on väiksem kui minu oma, aga kirik on 3-4 korda suurem. Mingi kella 8 ajal tõid nad mind koju tagasi, rääkisin veits inimestega juttu ja läksin magama.

Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja rongi peale minek. Jõudsin kell pool 10 Wien Spittelau rongijaama, sõitsin metrooga kesklinna peaaegu ja läksin sealt jala Stephanplatzile.. Ja erinevalt sellest, kuidas ma tavaliselt orienteerun, suutsin ma ära eksida :D Aga siis tuli orienteerumisoskus tagasi ja leidsin ennast kaardi pealt üles. Mul oli vaja pool tundi Kirat oodata, sest ta rong jõudis hiljem. Selle aja jooksul, mis ma seal väljakul edasi-tagasi jõudsin sada korda jalutada ja kirikust pilte teha, nägin muideks Novatoursi lipuga ekskursioonigruppi, aga kõik rääkisid seal vene keelt, niiet lootus eestlasi näha kustus kiiresti. Selle aja jooksul suutis veel üks väljakultöötav mees mu juurde tulla ja mind dringile kutsuda. Varsti jõudis Kira ka ja siis võtsime metroo ja sõitsime Viini põhilisele shoppingstreetile - Mariahilfer Strassele, mis on lihtsalt megapikk ja sinna minnes on vahest hea mõte jalgratas rentida :D Kuna me kunagi ei mäletanud, kuhu poole mingi pood jäi, siis me käisime seal tänaval lihtsalt lugematuid kordi edasi-tagasi. Lõunaks sõime nuudleid ja ühel hetkel leidsime ka kauaotsitud Starbucksi üles täiesti ebaloogiliselt kohalt (kui McDonaldsi omanik tegeleb kinnisvaraga, siis Starbucksi omanik.. sellega ei tegele eriti, sest see kohvik oli täiesti ära peidetud). Ühesõnaga veetsime lõbusalt aega, investeerisime riietesse ja kõndisime maha väga palju kilomeetreid. Mul on nii hea meel, et me sinna läksime ja kõigest rääkida saime ja nii edasiii. Nii tore oli teda näha. Õhtul rongi peale minnes muidugi avastasin, et olin rongiajast internetis millegi pärast valesti aru saanud ja kui ma muidu jõudsin sinna pool tundi varem, siis tuli välja, et mul oli lausa tund aega rongini aega. Istusin, mängisin digikaga ja tegin fookusestväljaspilte.

Rongisõit venis meeletult, mängisin terve tee kaasavõetud paberil numbrimängu.

Kojujõudes nägin ka esimest korda neljapäeval nädalalõpuks koju tulnud pereisa, ja läksin suhteliselt kohe magama.

Täna on pühapäev, magasin 12 tundi jutti, koristasin oma tuba, sõime lõunat ja ühel hetkel läksin jooksma. Natuke jahe oli, aga see-eest oli hea ennast veits värskes õhus liigutada. Tegin sama 6-kilomeetrise otsa.. Täna oli igatahes väsitavam kui eelmine kord.

Vahetusisa sõitis täna tagasi tööle ja uus nädal on ees. Loodan, et saan ka kooli ära vahetatud homme, siis saab rohkem tegevust, rohkem kodutööd, rohkem äktšionit. :)

vaade rongiaknast laupäeva hommikul :)

ja Stephansdom, mille katus on sarnane Moskvas (?) asuva kiriku katusele, mis meil kodus ühe pusle peal on muideks :D

maitsvad nuudlid

ja mu jalad..

Ps! Lisasin pilte ka Picasasse!

Tschüüsss, musid-kallid ja kõik muu! ;)

ich vermisse euch!!

oachkatzlschwoaf

Pealkiri on tegelikult orava saba austriapärases saksa keeles, huvitav, et ma seda varem siia kirjutanud pole. Austerlased tavaliselt annavad välismaalastele selle sõna esimesena hääldada :D [oahkatzlšvoaf] Edu!

Aga tundub, et hakkangi nüüd vaid korra nädalas kirjutama, sest mul ei ole midagi nii palju kirjutada ja aega ja viitsimist hakkab ka väheks jääma..

Eelmisel teisipäeval oli pärast kooli kohutavalt ilus ja soe ilm ja seetõttu kasutas ema juhust ja jättis välisukse pärani lahti, et terves majas õhk liikuda saaks. Mulle see mõte sobis, aga.. ainult enne seda, kui õhtu kätte jõudis ja ma avastasin, et terve mu tuba on täis sääski (uks oli selleks ajaks juba mitu-mitu tundi kinni olnud ja minu toa aknad olid ka kinni)!!! Ma tapsin neid mitu tundi, veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Veel eilegi tapsin ühe.

Kolmapäeva hommikul jäime Lauraga esimest korda bussist maha.. Tegelt, nagu hiljem selgus, tuli buss hoopis mingi 5 minutit varem.. Õnneks ema sai meid kooli viia, niiet jõudsime samal ajal kui bussiga :)

Sel kolmapäeval oli ainult 5 (!!!!!) tundi, niiet meeleolu oli megahea. Kehalises kasvatuses tegime Cooperi testi ja ma olen nii uhke enda üle, et ma kõik need 12 minutit tõesti jooksin ja 6 ja pool ringi ära jooksin, ma ütleks, et ma hakkan arenema vmssss :D Aga tundub, et jooksmine meeldib mulle ainult staadioni peal. Põhjus arvatavasti sellepärast, et ei pea nii palju ette vaatama, kuhu astud, kuidas astud, ei ole mingeid üles- ega allamägesid jne.. Võib-olla hakkaks regulaarselt mööda staadionit neid ringe jooksma, päris huuuviiitaaav oleks. Iga õhtu Brita jookseb!

Ja kuna Jennil oli kaks vaba tundi, siis ta tuli muga kaasa ja läksime pärast minu tundide lõppu linna peale, tegin üllatuse ja panin posti ühe kirja. Tegin emmele täna hommikul nalja ka, sest ma olin suhteliselt 99% kindel, et see täna kohale jõuab. Küsisin talt hommikul, mida lehes kirjutab, ja enne ma blogi ka ei postita kui ta postkasti juures ära pole käinud :D Mul oli igatahes hea tuju pärast seda :D

Kusjuures kirja saatmine oli uskumatult odav. Poleks elu sees seda arvanud. Tavakiri, mis Eesti-siseselt oli viimati 5.50 EEK, siis siit Eestisse on ainult 65 Euro senti, mis teeb umbes.. 10 krooni??!! Minu meelest haledalt vähe. Ema käest küsisin eelmisel õhtul ka, et kas ta oskab öelda, ta pakkus, et 1-2 Eurot.. Keegi ikka ei tea, kui odav mõni asi olla võib :D vähemalt minu ootusi ületas päris korralikult!

Pärast seda läksin bussiga koju. Seekord oli tõesti söögiks midagi uut, mida ma kunagi (vist) maitsnud polnud. Aga päris hea oli - juurviljastruudel, juustuga, mm. Kui tavaliselt juurvilja asjad on sellised.. magedad ja vesised ja maitsetud, siis see oli lihtsalt megahea. Juurde murulaugu-hapukoore kaste ja mm. Õde loomulikult ei söönud, sest väikestele ju juurviljad ei meeldi :D

Õhtul ajasime Kiraga Viini-mineku asju ja nüüdseks on kõik asjad paigas - rongiajad, kohtumispaik ja kellaajad.. niiet SUPER! Sel laupäeval mineeeek! Kohtume ainult Kiraga (ma unustasin eelmises postituses kirjutada, et ta Soomest on :)) ja teeme väikse šopingutuuri, natukene sightseeingut ja läheme mõlemad oma teed koju tagasi. Kuna ta Grazi lähedalt tuleb, siis ta tuleb Viini täpselt 2 korda kauem kui ma ehk siis 2 tundi ja peale! Ma sõidan Viini ainult 1 tund ja 10 minutit :)

Neljapäevast ei mäleta ma hetkel midagi, reedel oleks olnud võimalus minna Eggenburgi Summer End Partyle (sest sügis algas ametlikult vist eelmisel nädalal?), aga minu peakene valutas, uni oli kohutav ja kui ma isegi oleks ennast sinna kohale vedanud, poleks ma sealt kuidagi tagasi saanud. Niiet sada häda, läksin magama. Tegelikult vaatasin enne seda veel "Harry Potterit" telekast, saksa keeles. Päris huvitav. Selline tunne nagu Daniel Radcliffe oskabki saksa keelt rääkida. Osade näitlejatega nad panevad väga hästi täppi, hääled on lihtsalt mõneti päris sarnased filminäitleja enda omaga.

Kuna ma teadsin, et laupäeval on ema tööl ja ma ei saa mitte kuidagi Horni minna, siis ütlesin kahele klassiõele ära, et ma nendega hiphopi workshopile ei tule.

Niisiis alustasin ma oma laupäeva hommikut varakult lugemisega ja niisamaolemisega, tegime Lauraga pitsat jne. Ühel hetkel aga, kui ma olin juba kohutavalt kurb, et mul midagi teha ei ole, helistas ema ja ütles, et ta tuleb 15 minuti pärast korraks koju, kas ma tahan temaga Horni kaasa sõita. MA OLIN NII ÕNNELIK, sest mul lihtsalt ei olnud mittttttte midagi kodus teha. Oleksin muidu tahtnud minna välja tervisesporti tegema, aga vihma sadas -.-

Niisiis hakkasin kähku inimesi läbi helistama, algul ei võtnud keegi peale Katharina vastu ja ta ei olnud ka kodus sel ajal.

Lõpuks sain kätte Drenita, kellega meil alguses isegi väike plaan oli, et võiks minna linna peale laupeäval, ja saingi temaga kokku. Mida me tegime? Kõndisime poest poodi, ostsime siit-sealt midagi, soojemaid jalanõusid ma ikka ei saanud (mõtlesin, et äkki leian ikkagi midagi paremat.. muideks kui tihti te Eestis korralikud jalanõud saade 20 euro (max 25) ehk u 300 krooni eest?). Kõndisime niisama ringi ja nagu tavaliselt neil seal kombeks on, lõpetasime kohtumise McDonaldsis. Kuigi see oli mu teine käik mäkki siin, sõin laupäeval seal oma esimese burgeri :D Päris hea oli, kanaburger, ja mitte ainult see filee ei olnud seal vahel, VAID magus-vürtsine tomatikaste ka, mis tegi asja lihtsalt superheaks. Igatahes, hamburgerid mulle maitsevad ja vaevalt see lähiajal muutub.. Aga liiga tihti ma neid ei taha (nagu Sofi iga päev seda külastada sooviks, ma kujutan ette :D:D).

Ei mäleta mis ma õhtul tegin, aga ühel hetkel küsis ema mu käest, kas lähen ka nendega pühapäeval kirikusse. Mu esimene küsimus talle vastu oli, et kui kaua kestab (:D) Ta oli veidike üllatunud mu küsimuse peale, aga vastas siis, et 40-50 minutit, niiet minu kardetud 2 tundi oli liig :D Niiet mõtlesin, et võiks ju ühe korra ära käia. Seekord tulid isegi kutsed postkasti mõned päevad varem, ma ei saanud aru, mis selle tseremoonia nimetus täpsemalt oli, igatahes seotud 'tänamisega'. Tseremoonia oli samasugune nagu eelmisedki, kus ma käind olin, paras võimlemine. Vähemalt on kirik see, mis veidikene inimesi distsiplineerib..

Pärast tseremooniat pakuti kõrvalhoones õunamahla ja veini ja leiba. Ema ütles, et me kauaks ei jää, aga ma võin koju ära minna, kui ma tahan. Mõtlesin, et kui me kauaks ei jää, siis pole hullu, sest mul pole vaja väga palju kiriku teemadel inimestega rääkida. Aga noh olime seal küll lühikest aega, aga selle aja sees jõudis preester mind kõrvale tõmmata ja muga juttu puhuda. Preester ise on Poolast, tema esimene küsimus oli, kas ma vene keelt ka räägin. Ei räägi. Ta muidugi oli üllatunud, et tulen Eestist, aga vene keelt ei räägi. Ta rääkis väga raske aktsendiga saksa keelt, aga ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Päris mult igasuguseid asju, kaasa arvatud seda, mis mu religioon on. Otsustasin, et ei ole talle vist hea mõte hakata ütlema, et ich keine religionische Bekenntnis habe ja seetõttu ütlesin talle, et olen kristlane. Selle peale jäi ta korraks mõtlema, rääkis midagi ühe naisega seal kõrval ja siis küsis, kas me iga aasta Rooma ka reisime :D Ma sattusin segadusse ja ütlesin talle lihtsalt ei :D Ma ei tea midagi kristlaste Rooma reisimisest?! :D

Igatahes rohkem ma sinna kirikusse väga ei kipu. Pere ka arvatavasti ei lähe rohkem enne kui alles jõuludel. Vend näiteks ei tulnudki kirikusse eile, ta ütles, et see on tema jaoks liiga vara :D Tema ja isa käivad kirikus korra aastas. Laura töötab kirikus, mis on minu jaoks kohutav üllatus. 12-aastane laps ja töötab kirikus!!! Tema ja veel 4-5 12-14-aastast jalutasid, preestri ees, kirikusse sisse ja tegid seal igasuguseid pühitsemisi tseremoonia ajal jne. Ma ei tea täpselt, kui palju või mida nad üldse selle eest saavad, aga see tundub kui üks kohutav laste mõtlemise mõjutamine kohe sünnist saati. Mulle see eriti ei meeldi. Kirikus oli ka täiesti väikeste lastega peresid. Kirik ise on muidu väga väike, umbes 5 või 6 istmerida oli mõlemal pool vahekäiku ja siis on ka rõdu koorile, orel ka.

Ühesõnaga, leib ja õunamahl maitsesid hästi, aga rohkem ma sinna väga ei kipu :D Issi juba jõudis öelda ka, et valetada pole ilus.

Aa, ja ma juba mõni aeg tagasi avastasin, et mul suhteliselt lähedal elab üks minuvanune tüdruk ja ta oli eile kirikus ka. Preester siis näitas mulle, et näe, siin on üks tüdruk, kellega sa võid sõbruneda. Tema emaga ta seal vahepeal rääkiski. Aga siis see ema ütles, et te ei käi ühes koolis. Ja umbes sellega oligi asi lõpetatud. Et kui me ühes koolis ei käi, siis ei kõlba see läbikäimine kuskile. Huvitav mõtlemine. Tüdruk ise ka väga huvitatud polnud, niiet ma ei tea nüüd, kas ma võiksin üritada temas enda vastu huvi äratada (keeruline lause) või pigem mitte. Vahel teda bussipeatuses ikka näen, siis võiks ju teeselda, et ma ei tea, millise bussi peale täna minema peab vms, saaks jutu peale :)

Aga pühapäeval veel koristasin oma tuba korralikult tolmuimeja ja -lapiga, lugesin raamatut.. Aa, laupäeval alustasin saksakeelse Pippi Langstrumpfiga ;).. ja sõime ära viimse kui Kirju koera tüki (jah, see sai alles eile otsa.. :D mitte kunagi pole see vist minu juuresolekul nii kaua eksisteerinud :o kaks nädalat!!).

Tegelikult reedel panin veel midagi kuskile teele, aga see las jääda saladuseks ;) Eks varsti ise avastavad..

Ja keegi siin tahtis mu tunniplaani, palun :)

Esmaspäev 1. bioloogia 2. matem3. inglise k4. IFO5. religioonehk vaba6. ajalugu7. -8. BW9. WINF

Teisipäev 1. RW 2. RW 3. saksa k 4. saksa k 5. prants k 6. matem 7. keh kasv 8. keh kasv

Kolmapäev 1. ajalugu 2. ajalugu 3. RW 4. IFO 5. BW 6. BW 7. võrk- 8. pall

Neljapäev 1. inglise k 2. religioon ehk vaba 3. BPQ 4. BPQ 5. prants k 6. bioloogia

Reede 1. prantsuse k 2. saksa k 3. keh kasv 4. WINF 5. IBC 6. IBC 7. laulu- 8. koor

(ärgeküsigemiksneederinevatvärvion, manäginniipaljuvaeva :D)

BW on birtswirtschaft ehk ma nimetaks seda businessi põhitõdede tutvustamise tunniks. IFO on vormistamisetund, tegeleme palju Wordiga, vormistame erinevaid reklaamlehti/ankeete jne. WINF on tund, kus me peaksime tegema MS Accessiga mingisuguseid tabeleid, aga me pole veel ühtki teind, see õpetaja on veidikene uimane. RW on rechnungswesen ehk raamatupidamine, saan selles tunnis aru ainult siis, kui me arvutiklassis oleme :D IBC on äge tund, selle raames me hakkame arvatavasti ka veits ringi reisima Austrias, mõnda firmad külastama jne. BPQ õpetaja on natuke imelik, lühend peaks tähendama business production quality vms, pole veel täpselt aru saanud, mida me seal siis ikkagi teeme/tegema hakkame. Vist sai kõik nüüd! :D

Aga täna on mul kool kella 4-ni ja selle aja sees on kaks vaba tundi, üks ajalugu (just nimelt, praegu on ajalugu :D) ja paar tundi veel, kus ma midagi aru ei saa. Kõigi jaoks vaba tunni ajal sööme hiina toitu (esimest korda elus tellisin kõigi vägakiidetud kevadrulli :D) ja siis on veel 2 tundi ja saab kojuuu!

Ilm on praegu väga ilus, ehk jõuaks täna isegi veidikene tervisesporti teha :) Tervisesport on mu uus lemmiksõna.

Niiet,

bis dann.. Tschüüss! ;)