vupiduu, aeg lendab

Ok, pean sellega nüüd algust tegema, rohkem edasi lükata ei tohi.
Möödunud on kaks nädalat. Mitte midagi ei tule meelde..

Alustasin eelmisel nädalal "Harry Potteri" esimese osaga, täna sain läbi. Põnev oli igatahes. Tahaks järgmist osa ka nüüd lugeda, aga millegipärast on meil kodus riiulis kaks osa vähem ja teist seal ei ole.

Eelmine nädal oli tegelikult väga väsitav. Ma ei teagi tegelikult, miks. Laupäeval oli igatahes ball ja kuna alati 7. klassid (kus ma juhuslikult olen) peavad ballil kaasa aitama, või noh, võivad, siis tegime tööd ja saime tasuta sisse. Neljapäeval juba lõikasime garderooi jaoks numbrilipikuid välja, mida külalistele antakse. Reedel panime Vereinshausis garderoobi paika. Kõik käis muidugi tundide ajast ;)

Laupäeval töötasin ma 7-9-ni, kõige paremal ajal, niiet sain ballist ikka osa ka võtta. Ma pean ütlema, et Gymnasiumi ball meeldis mulle kõvasti rohkem kui HAKi oma.. Kuidagi palju rohkem inimesi teadsin, palu rohkem oli juttu rääkida, palju rohkem sain aru ja Mitternachtsanlage ehk kesköö..esinemine? meeldis ka kõvasti rohkem, naljakas oli. Tegelt tegin video ka ja siis sai digikamälu täis.. :D Niiet ballist on mul endal ca 4 pilti ja siis video. Käib kah. Olin seal umbes kella 2-ni ja sõitsin koos Hizraga (HAKist klassiõde, üldse enamus HAKist olid kohal) koju.
Loomulikult toimus sel korral ka pildistamine neile, kes tahtsid. HAKi ballil tegime ka pilte, ma ei teagi, kas ma siia üldse kirjutasingi, ja siis sai neid tellida hiljem. Loomulikult tellisin, 2 erinevat tookord ja seekord tegime klassipildi, tellisin selle ka ja saan millalgi veebruari lõpus kätte (huvitav, et seekord kolm nädalat öeldi, eelmine kord oli üks nädal ooteaega :D). Esmaspäeval saime kolm esimest tundi klassiõdedega, jah, just nimelt klassiõdedega Vereinshausist LAUDU kooli TASSIDA, umbes 1 km :D Meeletult naljakas, aga raske ja paras trenn oli. Lauad ei olnud iseenesest üldse rasked, aga kuidas sa neid tassid? Vääna ennast, kuidas tahad, lõpuks jäävad ikka lauajalad kuskile oma jalgade vahele kinni jne, keeruline :D Vahepeal niisama lohistasime neid mööda maad tagurpidi.. ups. Õnneks oli veits lund just öösel sadanud, niiet väga hullusti nad vist kriibitud ei saand, natuke ikka :D:D

Pärast laudade tassimist saime ballist üle jäänud torte ja kooke süüa, uuuuh kui head lihtsalt. Mmmm.

Koolis saksa keele tunnis otsustasin nüüd järgmist raamatut kaasa lugeda, "Aus dem Leben eines Taugenichts" (eesti keeli midagi sellist: "Ühe logeleja elu" vms) Joseph von Eichendorffilt. See on täitsa loetav raamat, mis siis, et ühes lauses umbes 4 sõna on, millest aru ei saa.

Tegin ajaloos testi kaasa jälle, õpetaja andis mulle mingi teksti nagu eelmiselgi korral ja ma pidin kokkuvõtte kirjutama. Tekst oli huvitav, aga no nii keeruliselt kirjutatud, et iga lauset pidin kolm korda lugema, et üldse aru saada, MILLEST me nüüd räägime :D Muidu teema oli Viini Ringstrasse ehk Viin on ühe ringikujulise tänava peale üles ehitatud pmst nagu päike ja hargneb sealt laiali. Juttu oli selle ehitamisest ja plaanimisest. Sain targemaks.

Vahel paneb mind sügavalt mõtlema, et miks on geograafia tund nii vähetähtis. Ainult korra nädalas ja praegu teeme me seal üldse mingit Unternehmenführerscheini ehk ettevõtjaluba või -tõendit. Õpime seda ja siis, kes tahab, saab testi teha. Ja seda tunni arvelt, aga mõni isegi ei tea Austria naaberriike, no mida sa selle ettevõtjatõendiga siis peale veel hakkad?
Aga see selleks.

Sel reedel sattusin veits konflikti inglise keele õpetajaga. Ta tegelikult meeldib mulle sellessuhtes väga, et ta räägib erinevalt väga paljudest inglise keele õpetajatest väga väga head inglise keelt nii sõnavaralt kui häälduselt jne. AGA kui asi puutub tema kodutöö või eelmise tunniteema kontrollimisse, siis väljub asi minu meelest totaalselt kontrolli alt. Ta läheb nii detailidesse, et neid asju ei mäleta mitte keegi peale tema, kes seda sama juttu seitse korda nädalas erinevatele klassidele räägib. Ta andis meile esmaspäeval kaks paberihunnikut teemal Shakespeare, tema elu ja ka teoste lühikokkuvõtted ja veel nt The Globe Theatre'i kohta infot, kus ta töötas. Esiteks ei tule ma eluilmas selle peale, et me võiksime kirjandust õppida inglise keele tunnis (vahet pole, et ta Inglismaalt pärit on. Kas hispaaniakeelsed teosed jäävad neil siis käsitlemata, kes hispaania keelt ei õpi?). Siin üldsegi puudub kirjanduse tund - ainult saksa keele tund ja seal me loeme saksakeelsete autorite raamatuid ja arutame nende üle, aga ei mingit grammatikat ega midagi. Ühesõnaga otsustas õpetaja kolmapäeval siis teha testi nende handoutide peale (me saame kõikide esseede, testide jne eest punkte, mis lõppkokkuvõttes loevad semestrihinde väljapanekul) ja minna no nii absurdsete detailideni, mis mind tookord juba veits endast välja viisid. Küsida Shakespeare'i teostes esinevate tegelaste nimesid neilt, kes pooltest teostest esimest korda kuulevad? Mis siis lõppkokkuvõttes tähtis on, kas see, miks Shakespeare nii oluline on, või see, mis nimesid ta välja mõelda oskas? Kas mitte see, mida ta oma teostega öelda tahtis, SISU, oluline pole?
Kolmapäeval hoidsin ennast vagusi, mõtlesin et okei, teen nii palju ära kui oskan ja ei ütle midagi. Aga reedel tuli õps klassi ja ladus kõigile uuesti testid ette, SEST eelmine nii hästi ei läinud. Mul viskas üle ja ütlesin nii mõndagi ebaviisakat, aga ma ei saa lihtsalt istuda ja lasta inimestel endale pähe istuda. Minu jaoks vastunäidustatud.

Pärast ütles Anna mulle, et ma olen vahel ikka liiga otsekohene. Aga ma olen ennast juba väga kaua vait hoidnud, ühel hetkel peab liiga palju õhku õhupallist välja saama. Vahet pole siis enam, kellele, miks või kuidas. Ma kogu aeg aina naeratan ja ütlen kui väga mulle meeldib kõik ja kui rahul ma olen ja sitahäda, aga ühel hetkel aitab.

Muideks Austria koolisüsteemi muutmine on pärast PISA testi tulemusi totaalselt teemas ja see vahepealne kooliaste, mis pärast algkooli kaheks jaguneb (ja sain just hiljuti teada, et neist kahest nõrgem jaguneb veel kolmeks astmeks. Ja kui sa juba seal kõige nõrgemas oled, siis sa sealt enam ära ei saa. Ei saa ka ülikooli õppima minna, ei saa midagi oma eluga enam peale hakata, kui sa 10-aastaselt just väga hea õpilane pole), tahetakse üheks teha ja selle lõpus ühine eksam vms. Kusjuures see oli ka mulle üllatuseks, et koolilõpetajatel, kes Maturat teevad, siis Matura peavad ettevalmistama õpetajad ise!! Kontrollivad ka ise. Ja siis saadavad kuskile kellelegi ja seal vaadatakse need üle. Niimoodi on ikka väga palju võimalusi sohki teha, või mis?
Hea meel, et koolisüsteemimuutmiseks läheb loodetavasti, toob ainult kasu. Muidugi õpetajatele see ei meeldi ja õpilased enamasti ei teagi, millest jutt, aga on kindlalt selle vastu - muutuse vastu.

Oeh, pikk jutt maha kirjutatud. AGA
eile sain Viinis Jenniga kokku (ta oli siin Horni lähedal oktoobrini ja siis sõitis vahepeal vanaisa surma tõttu Soome tagasi ja siia tagasitulles pidi pere vahetama ja elab nüüd Viinis), see oli meie viimane kokkusaamine enne kui ta ära sõidab juba järgmisel laupäeval! Ta tuli ainult üheks semestriks, kahju. Veetsime kella 4-ni mõnusalt aega poodides kolades ja kohvikutesse põgenedes, sest õues oli lihtsalt põrgukülm ja tuul. Ja nii siis koputas ühel hetkel kohvikus mulle täiesti lambist õla peale Molly! Haha, ma olin nii šokis, ma ei saanud üldse aru, kuidas, miks ja misasja ta seal teeb :D Ja, see oli naljakas :D

Sain endale muidu uued püksid ja pika kampsuni (lõpuks!) ja sokid, mis lihtsalt kogu aeg ära kaovad, sest kõigil on ühesugused ja keegi enam ei tea, millised on kelle omad. Haha muidu alles kodus magamaminnes tuli meelde, et unustasin jalanumbrit ju vaadata, aga õnneks oli õige number kätte juhtunud :D

Ooojaaa ja rohkem ma kirjutada ei jaksa.

Ahja, reedel tuli ka hostisa koju ja jääb nüüd siis kaheks nädalaks. Tuleval laupäeval pakime asjad autosse ja sõidame juba Saalbachi, jepiduuuu!

Ja ma tean, et enamus teist on juba lumest tüdinenud, aga nautige minu eest ka :) ja suusatage minu eest kaa!!!

baba!

(ps posti teel sain midagi, danke schön :))

laiskus, lais kus, la iskus, kus lais

mu laiskus on ületanud igasugused piirid. ma olen isegi uue postitusega alustanud, aga siis läks kirjutamise isu üle ja jätsin pooleli. jap.., kirjutada on liiga palju!!

(pilt=aitäh, google)

nalja ka

Ma ikka iga kord heidan pilgu blogi statistikale, kui postituse teen :D Sealt leiab ikka päris huvitavaid kilde.. Minu blogi on google'ist leitud näiteks selliste otsingutulemustena:

"mis toimub vastuseks midagi naljakat"
"magnettormi päevad 2011"
"ebamugav alasti olla"
"moonipirukas"

Minu meelest päris huvitav, saan iga nädal korralikult naerda :D Kahjuks ei salvesta blogger kõiki otsingutulemusi, niiet ma vanadest ei teagi teile midagi rääkida enam, aga kui tuleb, eks ma siis annan märku :D

linnud laulavad ja tuju on hea

Ma lihtsalt kirjutan nüüd nii, nagu meelde tuleb, sest aega on möödunud poolteist nädalat!

Kunagi ammu kudusin endale labakindad, mida mul enam vaja ei lähe, sest õues on kevad.

Kunagi ammu pärast kinnaste kudumist käisime ühel õhtul Tšehhis Freeport kaubanduskeskuses ema, õe ja isaga. Allahindluseid oli meeletult, aga tuju endale midagi otsida oli olematu, niiet raha jäi kõik õnnelikult oma kohale. Ühtlasi oli see ka mu esimene käik Tšehhi.. Ega ma nüüd eriti midagi peale kasiinode ja kaubanduskeskuste ei näinud, sest kottpime oli ja kogu see jant asus ma pakun ühe kilomeetri kaugusel Austria-Tšehhi piirist :D

Kunagi oli aeg kooli minna ja esimene koolipäev sellel aastal oli väga naljakas. Keka tundi polnud ma veel kunagi niimoodi nautinud ja lampi maha kukkunud ja palli valesse korvi lihtsalt KOGU AEG visata tahtnud :D naljakas oli. Jah, mängisime vahelduseks võrkpallile natuke korvpalli.

Muidu esimene koolinädal möödus päris kiiresti, midagi erilist rohkem ei teinudki.. Esmaspäeval pidin ainult rongiga Eggenburgi sõitma, sest ema oli tööl, et trenni minna. Ainuke asi, et see rong jõudis sinna poolteist tundi enne trenni algust ja mul polnud mitte muffigi teha. Kirjutasin viimasel hetkel Fionale, kes mu kooliõde ja kellega samas trennis käin ja kes Eggenburgis elab, et kas ta tahab minuga koos midagi teha enne trenni. Ja siis sain kutse tema poole. Tal megailus maja, otse peaväljakul, suur ja uhke. Mängisime Wiid ja otsustasin, et see tantsumäng tuleb koju muretseda. Nime ma enam ei mäleta. Võib-olla "Dance 2"? :D

Trenn on olnud suhteliselt tore, kõik on ülisõbralikud muga, isegi siis kui ma lihtsalt täiesti mööda viskan või liiga uimane olen või palli püüda ei oska. Super :) Aga arenenud olen ma kahe nädalaga ehk viie trenniga päris palju, ma ütleks.

Aga möödunud nädalavahetusel toimus YFU Mittelseminar ehk.. keskaastaseminar (eksisteerib selline sõna nagu "keskaasta" üldse?). Sõitsime kõik rongide ja busside ja jalgadega Spital am Pyhrni Jugendparadiesi (http://www.lindenhof.at/index2.php), mis asub Ober- ehk Ülem-Austrias, veits lõunapool. Lihtsalt NII ILUSAD MÄEKESED olid seal, et hoia ja keela. Lund ei olnud üldse, mägede tipud olid veits valged, aga muidu nagu kevad. Pühapäeval päike paistis ja pusaga oli palav.

Aga mägedest hakkas mul kahju, et mina neid ja nemad mind nii palju nautida ei saa, kui tahaks :(

Seminaril rääkisime seekord veidike uutest asjadest ja vanadest asjadest uue nurga alt. Näiteks sellest, et vahetusperedel on raske ikka noort inimest enda koju võtta ja kuidas me seda kergendada saaksime või paremini mõista; siis oli meil Arbeitsgrupp nimega "Piece of Art", kus saime ajalehtedest jne pilte välja lõigata ja joonistada ja kleepida nagu väikesed lapsed (ja suurest improvisatsioonituulest rõõmu tunda, minu oma pildil) ja teemaks oli möödunud vahetuspoolaasta kõige rõõmsamad hetked; seadsime eesolevaks poolaastaks kõik isiklikud eesmärgid ja tegime plaani, kuidas neid täide viia; rääkisime motivatsioonist ja vaatasime jõge joonistades tagasi jälle möödunud poolaastale. Ahjaa, rääkisime veel ka tajumisest ehk kuidas erineva tausta ja mõtlemisega inimesed asjadest täiesti teisiti või lausa vastupidiselt aru võivad saada või näha või mõelda või..

See oli üks nädalavahetus, mis olekski võinud kestma jääda, sest need 20 vahetusõpilast, kes sel aastal Austriasse on tulnud YFUga, on lihtsalt nii armsad ja kõik hoiavad kokku ja kõik on nii toredad lihtsalt.

Terve seminar toimus muideks saksa keeles, mis on lihtsalt super, sest eelmisel aastal pidavat nad veel kakskeelselt seminari juhtima, kõigil polnud keel veel nii selge. Ühesõnaga, oleme õnnelikud.

Sain ka sellist infot, et järgmiseks aastaks on YFU Austriaga Eestisse tulemas juba lausa kolm vahetusõpilast ja arvatavasti neljas ka veel! Nii äge! Kui ma küsisin, et millest selline huvi Eesti vastu, siis ütles selle seminari peakorraldaja (YFU töötaja), et YFU Eesti ja YFU Austria on lihtsalt nii suured sõbrad :) Kui ma augustis seal kontoris istusin pool päeva ja oma pere ootasin, siis seal oli ka üks suur plakat, kus oli Eesti, Tšiili ja mingi riigi tutvustus veel. Superäge :D Järgmisel aastal olen ma vabatahtlik. Ma tahaks seda lubada, aga ma olen unustaja ja laisk, niiet.. kes teab.

Aga seminar kestis reedest pühapäevani, saime hästi ja palju süüa, aga liigutamiseks eriti aega polnud (mõjub figuurile imehästi). Laupäeval oli meil disko ka ja YFUkad on siiski maailmaparimad.

Also, "Der Mond is rund, der Mond is rund, hat zwei Augen und ein Mund" :D Jaa, superäge oli.

Mina, laiskvorst, istusin rongides rohkem kui 5 tundi, sest minnes sõitsin üle Viini ja tagasi tulin ei-tea-mis-rongirööpaid-pidi. Pime oli.

Täna on esmaspäev, koolipäev on otsas, aga ees ootab veel käsipallitrenn.

Koolis juhtus täna nii palju, et mul oli väga hea tuju selle hetkeni kuni esimese tunni ehk mata õps klassiuksest sisse astus ja lihtsalt nagu tavaliselt möirgama hakkas. Ta lihtsalt on nii tujukas ja vihane kogu aeg, ei saa aru, kuidas inimene üldse elada saab selliste meeleoludega. Meil oli Schularbeit ka ja hmm.. ma sain selle valmis 20 minutiga (seda ma ei tea, kas kõik õige oli, aga rohkem ma midagi teistmoodi teha ei osanud) ja teised tegid 50 minutit. Eks näis. Aga mis huvitav oli, oli see, et nad võisid kasutada Formelhefti ehk valemivihikut! Mis mõte sellel Schularbeitil siis üldse on, kui sul valemid ka kõik ees on? (trükitud raamatus, mitte ise kirjutatud) Ma ei saanud sellest hästi aru ja ei küsinud ka, sest oleks ainult näägutamist vastu saanud.

Pärast seda oli mul Deutsch Kurs ja siis ühe kuubalannaga vaidlesime seal õpetajaga Austria koolisüsteemi üle ja õpetaja ajas kõik riigi süüks, meie kõik õpetajate süüks.

Õpetajatest veel nii palju, et ajalooõps käis jõuluvaheajal näiteks Mauriitsiusel. Ja niimoodi igal vaheajal. Nad saavad ikka päris, päris jubedat palka siin ja laisklevad ka korralikult.

Aa ja muideks, käsipallitrenn maksab mu vahetusõele näiteks lausa 50 EUROT KOOLIAASTAS! Mina, õnnejunn, saan tasuta, sest ma treenin ainult kaasa ja võistlustele minemiseks olen liiga koba jne. Olen õnnelik!! :)

ja "Aa ja muideks 2" tuli välja, et Konsta Soomest läheb samal ajal kui mina Saalbachi, eriti äge :D Ja vahetusisa tuleb ka ikkagi kaasa, algul ei pidanud ajapuuduse tõttu..

Aga see on kõik, mis ma teile täna rääkida tahtsin. Nautige Facebookist pilte seminarist, kus ma tagitud olen ja olge mõnusad :)

tegelikult..

Ma nüüd otsustasin, et kuna see blogi on nõmedaks igapäevakirjelduseks muutunud, siis ma teen teile täna ühe (loodetavasti) huvitava postituse oma emotsioonidest ja tegelikest huvitavatest arvamustest ja kogemustest..

Tegelikult pole see vahetusaasta üldse nii lilleline kui megapaljude blogidest paistab ja võib-olla pole ma isegi seda siin niimoodi väljendanud, aga see liitrite hulk, mismoodi ma tegelikult pisaraid olen valanud, ja kogu see kurbus ja igatsus ei ole üldse mõõdetavad mitte ühegi skaalaga, sest neil on suurem tähendus kui mingitel massiühikutel. Need tunded, mis mind nende nelja ja poole kuu jooksul siin vallanud on, on lihtsalt sõnulseletamatult kirjud, alates päikeselistest ja lõpetades kõige mustemate ja tormisematega. See, mis minu peas toimub, sellest ei saa vist keegi aru, vahest ainult teised vahetusõpilased, kes kõik seda sama läbi elavad. Minu mõtlemises, käitumises ja kõiges muus, mis väljendab natukenegi seda, et ma veel elan, on toimunud nii palju muutusi. Keegi küsis, et kas need muutused on toimunud negatiivsele või positiivsele poolele.. ma ütleks, et seda ma veel ei tea, aga mulle tundub, et targema ja arukama poole. Ma olen enda üle ainult uhke.

Seda vahetusaastat pole ma kunagi mõelnud kui mingit müügiartiklit, mis CV-s võib-olla hea välja näeb (aga keegi, kes seda ise läbi pole elanud, sellest ju aru ei saa) ja millest palju pajatada, sest see on midagi, mis paneb sind elus eesmärke seadma, sind vaatlema enda ja teiste elu peale - mis, kuidas, miks, kuhu, kellega, mida.

Ühesõnaga, mul hakkas praegu sellest suurest mõttetööst lausa pea valutama, niiet ma ei suuda seda kõike sõnadesse panna, mida ma siin läbi elan - võib-olla pole vajagi.

Räägiks nüüd millestki rõõmsamast..

Esimene asi, mis mulle praegu meelde tuleb, on see, et kui jõulukuuse tuppa tõime, siis ma väga imestasin, et me vett sinna alla ei pannud (väga rõõmus). Aga täna, kaks nädalat hiljem, saan vist isegi aru - need puud ei ole mingit eesti puud, millel okkad küljest kukuvad! Jah! lugesite õigesti! Ma ei tea, mis ime puu see on, aga põrandal pole mitte ühtki okast, keegi seda puud veega pritsimas ei käi ja nii ta seal seisab juba kaks nädalat ja pole tal häda midagi!

Mis mulle veel praegu meelde tuleb, on see, et väga, väga paljud inimesed siin ei oska matemaatika tähtsusest aru saada. Et matemaatika on poemüüjale, kes arvutama peab, seda küll, aga et matemaatika ka nt psühholoogiks saamisel väga tähtis osa on, pidin vahetusisaga peaaegu vaidlema minema. Kerge küsimärk tekib, et kuidas nii, kuidas, kuidas, ??? !

Kas ma siia blogisse üldse kirjutanud olengi, mismoodi mõeldakse oma õpingute üle? Seda ma juba kunagi mainisin, et 14-aastaselt lähevad väga paljud õpilased teise linna internaati, et mingit ametit õppima hakata ja õpivad seda 5 aastat. Tavaline gümnaasium kestaks 4 aastat, aga pärast gümnaasiumis õppimist pead kindlalt ülikooli või kuskile kutsekooli minema, et üldse kuskile tööle saada. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis enamasti on nii noortel kui vanadel peas üks ja ainus mõte - õpingutega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma neid ühelt ja teiselt poolt vaadates punkte ei viitsi kirjutada, vast mõtlete ise välja.

Aga esmaspäeval sain ma esimest korda käe käsipalli külge panna. Meid oli trennis meeldivalt vähe, ca 12, ja ma sain kõik kaasa teha. Algul minu kätte palli väga ei usaldatud, siis usaldati ja

siis ma rikkusin selle usalduse sellega, et ma palli kogu aeg maha pillasin, ära, niiet keeruline. Esimene kord ju ikkagi! Teisipäeval, kui järgmine trenn toimus, siis oli meid liiga palju.. Niiet ma enamuse ajast sain istuda (mis tegelikult oli hea, sest mu põlv lööb tuld) ja vaadata ja siis hakkas treeneril must hale ja lubas mul 10 viimast minutit kaasa mängida - hea, et sedagi. Ühesõnaga, emotsioonid käsipallist on head ja tegelikult oleks ma sinna juba ammu pidanud minema. Olen uute inimestega tutvunud ja nad on nii-nii toredad.

Ma pole siin veel kellegagi liiga palju koos aega veetnud ega saa tegelikult kedagi veel oma sõbraks nimetada. Tuttavaid on palju, aga.. Kindlasti on viga ka minus, et ma võib-olla kohe alguses natuke liiga tagasi hoidsin ennast ja väga palju initsiatiivi välja ei näidanud. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis on ikka üks suur häda selles bussiliikluses (kõlab haledalt :D), sest pärast kooli on võimatu kellegagi midagi ette võtta, kui just autot käepärast pole. Buss sõidab kohe pärast kooli ja kui sa juba kodus oled, siis sealt enam nii lihtsalt ära ei pääse. Näiteks nädalavahetustel ei sõida minu külast ühtki bussi keset päeva Horni (hommikul kell 7 küll, aga sellest on vähe abi), mis on kahjukahjukahju. Mul on lihtsam sõita Viini kui 10 minuti kaugusele Horni. Huvitav, kas pole?

Millalgi hakkas emps siin mulle soome keelest rääkima ja siis tuli välja, et ma polnudki siia kirjutanud, et me Kiraga, kes soomlanna, saksa keelt puhume. Eksole ju huvitav! Tegelikult ma juba ütlesin talle, et ma tahan soome keelt õppida, aga siin on see keeruline, kõik, kõik on ümberringi saksa keeles ja ma ausalt öeldes ei suuda inglise keeleski vahel enam lauseid ise kokku vorpida, kohutav.

Aga "Tõde ja õigus" pole mu eesti keelt veel täiesti ära lasknud rikkuda. Mu lemmikraamat.. viies osa saab ka kohevarsti läbi.

Ja et te ikka teaks, kui väga mulle siinsed metsajalutuskäigud meeldivad, siis ütlen ma seda veelkord - mulle meeldivad need kahetunnised metsajalutuskäigud! Miks? Sest seal on igakord midagi uut ja ilusat ja põnevat. Rada ei lähe otse, rada läheb üles, alla, vasakule ja paremale ja lõppu nagu ei näigi tulevat (mis iseenesest ei ole väga motiveeriv), aga künkad vasakul ja paremal on nii kauuuunid, et oiiia ja keela (põhiline väljend Oru Pearul vist).

Rohkem mulle praegu midagi ei meenu. Ma arvan, et ma sel nädalal rohkem ei kirjuta, sest pole niiväga midagi kirjutada. Täna tuleb ema õde terve kambaga külla jausele (hoia ja keeeelaaa), homme lähen juuksurisse Elmariga, sest ma ei näe enam midagi ja õhtul on käsipall (kolm korda nädalas). Laupäeval tahaks midagi põnevat teha, tahtsin Linzi sõita, aga keegi ei reageeri mu küsimustele ja Viini ka keegi tulla ei viitsi, niiet peab vist kohaliku kinoga leppima. Ja pühapäeval lendab juba vahetusisa tagasi Saksamaale, niiet saab jälle rahulikum elu olema. See kisa meeldib mulle ka, aga midagi pole teha.

Järgmisel nädalavahetusel on YFU seminar ja nädal pärast seda on gümnaasiumiball ja siis millalgi sõidan loodetavasti, arvatavasti Viini, et Jennit viimast korda näha, enne kui ta 5. veebruaril tagasi Soome sõidab, ja eile kuu aja pärast sõidame juba Saalbachi. Ahja, sellest ma polegi vist üldse kirjutanudki! Mainin lihtsalt, et semestrivaheajal, mis on veebruari teisel nädalal, sõidame Saalbachi ema, Elmari ja Lauraga. Jeeeeeeee!

Tsau, kallidmusidkallidkallidkallliiiidddddd!

ps- unustasin mainida, et Austria oli Pisa testi tulemustes maailmas tagant neljas ehk 31. ja Euroopas viimane.

küpsistehooaeg

vaade keemia klassi aknast on nii maaliline, kas pole..

Aga.. Kõige paremat uut aastat kõigile!! :)

Kunagi oli meil koolis oma partnerklassiga väike jõulupidu muusikaklassis, kus laulsime ja rääkisime ja väiksed olid kodust emade küpsetatud küpsiseid kaasa toonud.

Kunagi käisime klassiga Viinis IMAX kinos "Hubble 3D" vaatamas ja mingil ettekandel Bethlehemi tähe kohta. Film oli megalühike ja ikkagi, nad kunagi ei näita astronoomilistes ja astronautide kohta käivates filmides seda, kuidas nad maailmaruumist tagasi Maale tulevad!! Sama päeva õhtul tuli hostisa koju ja neljapäeval ehk päev enne jõule valmistasime Lindt kugelneid ehk šokolaadikuule ette kuusele riputamiseks - nee dkõige tähtsamad kuusekaunistused siin. Kui ma ütlen, et me ei riputa komme/šokolaade kuuse otsa, siis teevad kõik väga suured silmad, niiet see ikka väga tähtis siin.

Jõululaupäeva hommikupoolikul tõid Elmar ja Laura kuuse tuppa, ehtisime selle siis šokokuulide ja muude kaunistustega ära, pärisküünaldega ka. Millalgi tegime emaga väikse jalutuskäigu ja kell 5 läksime kõik kirikusse. Missa oli samasugune nagu eelmistel kordadel, kestis umbes tund aega ma pakun. Tulime koju ja siis ema tegi kala valmis - jah, kala on siin traditsiooniline jõululaua toit. Tegu oli magevee kalaga, ma arvan et oli roosa, ma väga ei mäleta. Lisaks kalale oli veel Austria-pärane kartulisalat ja juurviljasalat majoneesiga. Tegelt tekkis mul küsimus, et kas Eestis ka jõuludel šampust juuakse? Ma ei suutnud seda meenutada, aga me jõime igatahes.

Pärast söömist tuli Christkind ek jõululaps, mitte jõuluvana, ja tõi kingid kuuse alla. Tegelikult kui lapsed on väiksemad, siis üldsegi käib see nii, et kuuse ehib ööl vastu jõululaupäeva ära Christkind ja hommikul kui lapsed ärkavad, on see nagu üllatus. Ja kui kingid tulevad, siis on suure toa uks kinni ja sinna tohib minna alles kellahelina peale, mida Christkind tilistab.

Ühesõnaga, huvitav. Enne kinkide jagamist otsustas Laura Jeesuse sünniloo ette lugeda ja siis soovisime kõik üksteisele rõõmsaid jõule, tegime kahele põsele musi ja Laura jaotas kingid kätte - ei mingeid luuletusi, mulle sobib :D Mis ma sain? Lumelauakindad, mis ma endale ise välja olin valinud, mingi saksakeelse raamatu, kuhu hostisa oli sisse kirjutanud, et 'behind iga vastuse uus küsimus' :D see mingi raamat oma teadmiste kontrollimiseks vms, keeruline. Ja siis sain veel hea lõhna ja T-särgi käsipalli mängimiseks.

Pärast kõinkide jagamist tegime veel video Astridile (mida ist lõppkokkuvõttes saata ei õnnestunud :/) ja siis oli aeg magustoiduks, milleks oli traditsiooniline ahjus küpsetatud õun, mille sees on tuhksuhkru ja pähkli puru segu, nämmnämm.

Pärast seda hakkasime mängime lauamängu, mille Laurale Christkind tõi ja mängisime seda väga kaua.

Laupäeval läksime pärastlõunal ema õe juurde ja seal sõime ennast jälle ogaraks, inimesi oli palju ja mul oli igav.

Pühapäeval läksime lõunasöögiks (mis kujunes 5-tunniseks) vanaema ja vanaisa juurde. Vanaema oli valmistanud 4-käigulise söögiorgia, ükski normaalne inimene ei jaksa nii palju süüa!!! Kõigepealt supp, siis jäneselihakaste kartuli-knödliga, siis puuviljasalat ja eikuskilt ilmus ka tiramisukook. Liiga palju. Kõik oli väga hea. Aga liiga palju.

Mängisime seda mängu, kus need väiksed kettad on ja siis pead 4 järjest saama, et võita.

Esmaspäeval läksin Annaga FZ-sse, sest nii palju süüa ei tee head ja olime seal ca 2 tundi. Pärast kojujõudes oli mul räige peavalu, rääkisin empsiga Skype'is ja läksin mingiaeg magama.

Teisipäeval käisime õhtul tuttavatel külas, kus oli jause. Jause = laual seitsemiljonit asja ja siis vorbid endale sobiva võileiva kokku ja voila.

Kolmapäeval käisime õhtupoole ujumas ja saunas! Mõnus oli.

Neljapäeval oli ilus ilm ja tegime pärastlõunal ca 2-tunnise jalutuskäigu. Need jalutuskäigud meeldivad mulle.

Reedel sõitsime pärastlõunal Linzi poole, et seal lähedal aastavahetust ehk Sylvesteri (sest 31.12 on Sylvesteril nimepäev) tähistada ema sõbranna juures. Pean ausalt ütlema, et mul oli seal igav. Kella 6 ajal läksime hiina restorani õhtust sööma, tulime tagasi selle sõbranna juurde, mängisime mingeid mänge vms. Mingi aeg helistasid emme-issi ja onu Eestist ja said teada, et meil ei olegi veel uus aasta, aga neil olevat peaminister juba 20-eurose pangaautomaadist välja võtnud..

Keskööl käisime Doonau ääres ilutulestikku vaatamas, siis tulime tagasi ja ma läksin kell 1-2 magama.

Hommikul ärkasime kell 9 ja sättisime ennast valmis mäeleminekuks. Aasta esimesel päeval mäest alla lasta oli tore ja mõnus. Tuju oli pärast seda hea igatahes.

Koju tagasisõites sõime autos võileibu ja küpsiseid (need vist ei saa kunagi otsa) ja mängisime Lauraga sõnamänge, üks oli, et "ich packe in meinen Koffer ..." ("ma pakin oma kohvrisse ...") ehk üks ütleb ja siis terve selle rea peab meelde jätma. Teine oli see, kus järgmine sõna peab lõppema eelmise sõna viimase tähega, see oli kuradi keeruline.

Eile ehk aasta teisel päeval käisime pärastlõunal siitkülatuttavatega 2-tunnisel jalutuskäigul metsas ja põldudevahel ja siis läksime nende poole jausele. Miks peab inimene nii palju suutma kogu aeg süüa? Või õigemini, miks inimene ei võiks kogu aeg veel rohkem süüa? Igatahes, koju tulime 7 ajal vist, vaatasime telekast Spiderman 3 (kuna see oli mu esimene Spidermani film, mida ma kunagi näinud olen, siis tekkis mul üldsegi küsimus, kas Spidermani filmid ongi naistele mõeldud?).

Täna aga on ajalooline päev, sest mina, Brita Vibo, lähen täna esimest korda elus käsipallitrenni. Jeeee! Lõpuks saab ennast seltskondlikult liigutada, tore. Ainuke häda, et kõik teised on suht profid seal ja ma pole seda kunagi mänginudki - eks näis, kuidas läheb.

Rohkem mul polegi teile midagi küpsisehooajast rääkida, sest see pole veel läbi. Lisasin Picasasse ka hunniku pilte ja paar videot, niiet nautige.

Ilmselgelt on see postitus jälle liiga pikk, aga.. võib-olla loeb seda keegigi.

küpsistehooaeg siiski