brita + käsipall = hehee :) ja kolmandik 365-st

Täna täitus neljas kuu siin võõral maal olla, üksi. See pole üldse nii lihtne, aga tasub ennast kuhjaga ära - seda ma saan juba praegu aru, kui poolt aastatki möödas pole.

Aga siis suurest õnnest Kira juurest tagasi sõites otsustasin viimaks jutuks võtta, kas ma kuidagimoodi käsipalli mängida saaksin võistkonnas, sest see on siin nii populaarne! Ja tuli siis välja, et ongi olemas tüdrukute meeskond Eggenburgis (natuke kaugel, aga elame üle) ja täna käisime emaga rääkimas ja HOLALAAA, 3. jaanuar, siit ma tulen! Eriti hea on see, et 2. jaanuaril lõpeb FZ kuukaart, niiet super. super, super, super. Ainuke häda, et ma seda mängu eriti ei jaga (:D) ja pallimängud pole mul üldse kunagi just kõige paremad olnud :D:D:D Eks näis, mis saama hakkab. Aga vähemalt saan ennast liigutada ja mitte üksi FZ-s, vaid teiste inimestega suheldes. SSSSSSUUPPPPERRRRRäge.

Niiisiis. Musidkallid ja olge mu üle õnnelikud! :)

oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest britast sai

Tere kullakesed!

Juhtuski see, mis pidigi juhtuma. Nimelt ma pole 2 nädalat sõnagi kirjutanud.. Kui aus olla, siis ma üks päev isegi ühe lause panin kirja.

Ma ei tea, kas te tahate, et ma kronoloogiliselt asju kirja paneks või mitte, aga ma teen seda siiski.

Alustan sellest (juba :o) üleelmisest nädalast, mil kuupäev oli 6. detsember ja esmaspäev. Saime kätte inglise keele Schularbeitid, mille ma 2-le tegin ehk siis selle hetkeni kuni ühel päeval Saskia kooli tuli ja ka 2 sai, olin ma klassi parim :)

Teisipäeval, 7. detsembril hakkas vihma sadama suurest õnnest, et ikka lumi ära läheks. Hahaha, hommikul läksin mina duši alla ja otsustasin lõpuks siiski vannis dušitamise kasuks, SEST juba esmaspäeval seal dušikabiinis sehkendanud ämblik oli heaks arvanud terve kabiini täis õmmelda.

Kolmapäeval oli vaba päev (keine ahnung warum) ja siis peretuttav helistas ja tuli külla ja mängisime kitarri. 3 tundi. Üle väga pika aja, sõrmed andsid tuld. Aga mõnus oli. Vähemalt ei passind niisama tühja.

Neljapäeval pidime ema ja õega ujuma minema (korralik 4-tunnine sessioon), aga nad ei viitsinud ja siis ma läksin hiljem hoopis FZ-sse. Ega see 4 tundi on ikka natuke liiga palju. Isegi mõeldes tuleb uni peale.

Ma käin igal reedel 1. tunni ajal oma vahetusõe klassis saksa keele tunnis. Ja see õpetaja peksab ikka päris ilusasti segast seal. Alati. Ma pole veel midagi vastupidist kuulnud. Seekord otsustas ta rääkida (nagu alati, kõigest muust kui tunniteemast) sellest, et "Harry Potter" on katoliiklastele tegelikult nagu keelatud, sest seal on nii palju negatiivseid tegelasi.. Ma oleks talle suure suuga vastu tahtnud vaielda, aga kes neid raamatuid lugenud on, siis vast teab ise, mis sellel väitel viga on. Ma isegi ei kujuta ette, kas ta ise neid üldse lugenud on või ei ole, aga iga tema saksa keele tunni alguses käib risti ette löömine. Kõige esimesel korral ma kergelt ehmatasin ära, kui see juhtus. Aga seni pole ta veel minu poole siis vaadanud, kui risti ette lööb. Ja kusjuures see klass on üks vähestest, kus ei ole seina peal suhteliselt väikest risti löödud Jeesust.

Laupäeval planeerisin ilusasti oma aega, et saaks ennast suusatamise lainele sättida (diivanile ;)) ja kui see aeg siis lõpuks kätte jõudis, tuli välja, et nad näitavad ainult finišit, nägin Lukas Bauerit ja oligi kõik. Ma niiiiiiiiiiiii tahtsin eestlastele kaasa elada ja see võimalus lihtsalt võeti mult ära. Või noh, seda ei olnudki. Tundub, et kui olümpiat just erandkorras ei tule, siis mul kaasaelamise võimalust vist ei tulegi siin, eestlastele ma mõtlen.

Pärastpoole küpsetasime ema ja õega küpsiseid ja ma tegin Eestist saadetud piparkoogitaignast piparkooke (glasuurini pole ma siiani jõudnud). Üldse, jõulud on Austrias KÜPSISTEHOOAEG. Kõik küpsetavad lihtsalt meeeeeletutes kogustes erinevaid küpsiseid. Absoluutselt igasuguseid. Piparkoogid ei ole nii tähtsad. KÜPSISED. Igal pool ja alati. Neid muidugi äge nikerdada ka, kaunistatakse ikka kõikvõimalike asjadega jne, ja muidugi maitsevad ikka megahästi ka. Ainus asi, et minu vahetusperes on sellega nii.. et.. küpsetame, proovime paari ja siis karpi ja riiuli otsa. Ma pole veel õieti aru saanud, et millal me neid siis sööme. Ema ütles, et nädal enne jõule, aga jõulud on juba üleüleülehomme ja ta pole neid veel välja võtnud :o Ei tea.

Õhtul oli külas ka Glühweinstand ehk hõõgveini'putka'? :D terve küla käis sealt õhtu jooksul läbi, et tops hõõgveini juua, võib-olla leiba kõrvale hammustada ja siis koju minna. Pärast seda sõidutas ema mind Horni, läksin pubisse, lõbutsesin keskööni Lucia ja Steffiga üle pika aja ja siis koju magama.

Pühapäeval oli varajane äratus. Sõitsime St Pöltenisse Laura käsipallimängu vaatama ja sealt hiljem edasi Viini, kus toimus Niederösterreichis (Alam-Austria) ja Viinis elavate vahetusõpilaste kokkusaamine. Ma olin juba nii õnnelik, et saan viimaks kellegagi silmast silma eesti keelt rääkida ja siis tund aega enne kokkusaamist saatis Kristjan sõnumi, et ta ei tule. Nojah, olin veits pettunud. Kahju. Muidu oli meid üldse nii palju, et 4 võpi koos minuga, kaks vahetusema koos minu omaga ja siis Loni, kes asja korraldas, ta mees, ja Larissa, kes YFUs töötas mingi aeg tagasi. Natuke igav oli ja täiesti kohutav ilm, vihma laristas, aga iseenesest oli tore teisi näha.

Ja juba jõudsin eelmise nädala juurde, kirjutan teile sellist romaani siia, et huhuhuuu!

Esmaspäeval, 13. detsembril, ei toimunud mitte midagi märkimisväärset. PEALE SELLE, et üks tore eestlasest vahetusõpilane, kes üldse Austrias ei resideeru, kirjutas mulle Facebookis, et ta pühapäeval Viinis käis JA KHM juhuslikult olin ju minagi seal ja ta ei öelnud varem, et ta tuleb!!! :D

Teisipäeval küpsetasime jälle mingeid küpsiseid. Hiljem vaatasin Maire Aunaste "Mida teie arvate?: Uskuda või mitte?" saadet ja päris huvitav oli.

Kolmapäeval (vist) ütles saksa keele õpetaja, et ma võiksin "Fausti" slovaki keeles lugeda. Jah, ta arvas siiamaani, et ma Slovakkiast :D Pole õrna aimu ka, miks :D

Neljapäeval, 16. detsembril, toimus mu kooli jõulukontsert Harmannsdorfis. Ma jäin pärast tunde pikemaks kooli, siis sain kuidagimoodi Alexiga ta klassivenna juurde, mängisime Wii'd (Mario Kart nunchukiga on võimatu :D) ja siis sõitsime kõik üheskoos suure autoga sinna külakesse. Kontsert toimus kirikus või lossis vms.. Seal oli kohutavalt külm! Ilus oli, lühike küll ja piltidega on nii, et ma ei paista ühelgi välja.

Reedel sain oma õndsat und lausa kolmveerand 9-ni magada ja siis kooli sõita bussiga ja seal lausa kolm tundi olla. Nimelt oli mu klassil 2. ja 3. tunnis Schularbeit või Test vms "Fausti" peale ja 1. tund oli hispaania keel, kus ma ei käi. Jee! Ühesõnaga, palju und teeb tuju heaks.

Pärast kooli sõitsin bussiga koju, sõime õe, ema ja vennaga lõunat, koristasin oma tuba, pakkisin viimased asjad ja läksin rongi peale. Sõitsin Grazi lähedale Wartberg im Mürztali (234 km). Aega võttis ca 4 tundi. Lugesin rõõmsalt oma "Tõde ja Õiguse V osa" ja ei jõudnud ära oodata, millal ükskord Kirale külla jõuan. Ma olen nii õnnelik, et ma sinna sõitsin. Nii kõrged mäed!!! Nii palju lund!! Ja Kiral on kõige nunnum vahetusperekond üldse!! Sain kutse uuesti neile külla sõita mõnel nädalavahetusel ja siis koos mäkke minna! Mulle sobib, suurepäraselt!! Õhtul rääkisime niisama ta vahetusperega juttu, mängisime mingit lauamängu ja oli hea olla. Laupäeval sõitsime Grazi, mis on megaarmas linnake, Viinist kordi väiksem. Ma ütleks, et ilusam ka. Rahulikum. Kolasime mööda tänavaid ja poode ja Jõuluturgu ja kohvikuid ja sõitsime poole 9 ajal koju tagasi. Grazis oli kusjuures suhteliselt soe, aga kui Kira külasse (tähendab, 2000 inimest vist ei ole enam küla :D) jõudsime, siis seal oleks nagu miinus miljon kraadi olnud - liiga külm oli. Me jooksime pool teed (mäest üles) ja kui kohale jõudsime, istusime kamina vms seina vastu, mis tulikuum oli ja soojendasime endid. Tegelikult oli -15, mitte miljon. Vaatasime mingit filmi, rääkisime juttu ja läksime magama.

Kui ma muidu mõtlesin, et on vist parem kui ma neid väga palju ei tülita ja vara ära sõidan, siis tuli välja, et nad ei taha, et ma ära lähen ja palusid mul lõunasöögiks jääda. Šveitsi-pärane lõunasöök oli, mis klassikaliselt näeb välja selline, et ainult keedetud kartul ja sulanud juust, aga me sõime lisaks veel šampinjone, lina, paprikat, sibulat jne. Laua keskel oli mingi masin, kus peal sai liha praadida ja igal ühel oli oma selline u 10 cm laiune "lusikas", kuhu peale paprikas-sibul-jne pista ja siis sinna kuumakeha alla pista ja need soojaks ajada, niiet juust ära sulab ja mmm. Megamaitsev oli.

Siis vaatasime veidikene suusatamist, sõime veel nende reede pärastlõunal küpsetatud küpsiseid ja mul oli aeg tagasi sõita. Ma absoluutselt ei tahtnud sealt ära tulla. Nad on nii toredad, nad elavad nii superilusas kohas, pluss lähim suusakeskus on 15 minuti autosõidu kaugusel!! Oeh, veits kurb hakkas, et ma siia lagendikule sattusin :( Aga vähemalt saan ma sinna veel külla minna!

Pärast veel Kira 14-aastane vahetusõde lisas mind Facebookis sõbraks ja saatis nii armsa kirja, et ma nii talle meeldin ja et ta tahab, et ma kindlasti uuesti läheks :) Nii nunnu!

Jõudsin kella 6 ajal koju. Uskumatu, olengi juba eilse õhtu juures. Elmar tuli mulle rongijaama järele (ma ei tea, kas ma olen siia seda kirjutanud, aga ta sai kunagi u kuu aega tagasi load kätte), sest ema ja õde olid kirikus. Ma endiselt seda teemat ei jaga hästi, mille pärast eile eriline päev oli kirikusse minna, aga vist midagi seoses sellega, et eile kunagi leidis Maarja endale paiga, kus Jeesus ilmale tuua. Aga ma pole kindel.

Pärast vaatasin veel telkust filmi "The Holiday" (mis mu lemmikfilm oli mõned aastad tagasi ja see oli eile täpselt teine kord seda näha :D) ja sain suht hilja magama, aga mul oli pärast filmi vaatamist hea meeleolu, niiet see kompenseeris kõik.

Oeh, nüüd veel tänane päev. Ega midagi väga märkimisväärset ei toimunudki. Pidin inglise keele tunnis Eestist ettekande tegema, aga õpetaja jäi nii palju hiljaks (mitte sellepärast, et ta laisk oleks olnud, ei :D tal oli autoga midagi juhtunud, niiet jõudis alles 9-ks kooli vms), et ei jõudnud. Teen jaanuaris millalgi :)

Rääkisin veel Melaniega jõuluvaheajast ja põhimõtteliselt nagu leppisime kokku, et teeme midagi koos. Loodan tõesti, et teeme.

Tegelikult, jõulud on juba 4 päeva pärast ja mul on null meeleolu. Õues sajab täna vihma, lumi kaob vaikselt ja VÕIB-OLLA tulevad valged jõulud. Niiet pole midagi siin ilmas kindel. Eksole. Ega tegelikult pole vist juba ammu õiget jõulumeeleolu olnud, aga mulle pole veel kohale ka jõudnud, et ma jõule oma perega Eestis ei veeda.. Mis võib ühel hetkel kergeks šokis saada. Eks näis. Loodetavasti siiski mitte.

Aga miks ma kaks nädalat järjest midagi kirjutanud ei olnud, siis asi on selles, et vahepeal oli väike "negatiivne jõnks positiivsel graafikul" nagu Britt, kes Šveitsis on, oma blogis kirjutas. Ja iga väikegi vale meeleolu suudab mu kirjutamise ära rikkuda, niiet ma parem jätsin üldse vahele.

Ja kui te veel aru ei saanud, siis ma pean ka kirjalikult päevikut, mul nüüd nii supermälu ka pole, et seda kõike kogu aeg meeles pidada :D

Ja nüüd on mul null aimu, millal ma järgmine kord kirjutan. Tean, et järgmisel nädalal, kui jõuluvaheaeg juba käimas on, sõidame kuskile 2-3 päevaks suuskama/lauatama. Ja see on kõik, mis ma tean, et ma kindlalt jõuluvaheajal teen. Peab midagi veel välja nuputama!!

Ilusaid jõulupühi teile ja olge ikka megamusid edasi!
Tehke minu eest ka lumesõda ja lumeingleid ja lumememmesid!
Kallid-musid! :)

(p.s. Picasa!)

millest ma veel rääkinud pole..

Tiux kirjutas ühe postituse alla kommentaaridesse küsimusi ja nüüd ma siis vastan neile. Küsige veel!

Äkki kirjutaksid veel oma Austria koolist, s.o sellest gümnaasiumist, kus praegu käid? Noh, ajalugu on nõme, aga kuidas teiste ainetega on?

On mingeid erinevusi eesti kooliga võrreldes ainetes?

Erinevusi on alates sellest, kuidas õpetajad asju "serveerivad" (see on lihtsalt ainuke sõna, mida ma oskan kasutada sellistel juhtudel, ja ma teen seda alati :D) ja kuidas õpilased neid vastu võtavad. Kõik on väga teine.

Mitu tundi teil päevas on? Kas koolis süüa saab?

enamasti 6 tundi, 1-2 korda nädalas 9 tundi. 9-tunnilisel päeval on keskel üks vaba tund lõunapausi kujul ja kes tahab, saab sooja sööki osta (supid 1,30 eurot ja korralik praad, ikka väga suur praad, 2,70 eurot. Noored söövad siin palju). See sooja söögi ostmise võimalus tuli alles eelmisel aastal, koolil endal korralikku kööki pole, söök tuuakse valmis-kujul kohale ja on selles "soojendavas masinas" kaante all, tuline vesi all. Selles eelmises koolis, kus ma käisin, polnud sooja söögi söömisvõimalusest juttugi ja nii tellivad õpilased seal endale pitsat või hiina toitu.

Miks teil klassis ainult 12 õpilast on? On see mingi avatud klassidega variant, et pannakse mõnikord mitu klassi kokku?

Sest ma käin Aufbaugymnasiumis, kus kõigi klasside nimetuste lõpus on x ja mul pole õrna aimugi, miks neis kõigis nii vähe õpilasi on. Lõpu-aufbau-klassis on ainult 6 õpilast..

Kehalise kasvatuse tunnis on meil koos paralleel- ja lõpuklassidega, ainult aufbau loomulikult. (aufbau - ülesehitus, seega ei ütle see aufbaugymnasiumi nimetus mulle midagi)

Mismoodi näiteks matemaatikat õpitakse, kas vehitakse ülesandeid teha?

Matemaatikat õpiti HAKis kirjalikult JA arvutis, Derive programmi abil (tegelikult pole seda programmi kellelgi vaja). Aga Gymnasiumis õpime me kirjalikult.

NB! Enamikes ainetes peab olema kaks vihikut: kodutööde jaoks ja tunnitööde jaoks. Ja igakord, kui mingi uus teema käsile võetakse, tuleb peale kirjutada, mitmes Schulübung see on, mis on täiesti tarbetu. Aga see selleks. Ja huvitav on veel ka see, et kodutööde vihikusse peab igale kodutööle veel enne õiget pealkirja kirjutama, et see ikka tõesti kodutöö on..

Arvutid, projektorid, puutetahvlid, telekad? Õpetajate võimalused?

Sedasorti tehnikaga on koolis nii, et igal korrusel on 2-3 telekakappi, mis vajadusel lihtsalt klassi tiritakse. Kuskil on ka projektorid, mida klassi saab sõidutada ja puutetahvel on füüsikaklassis, aga seal pole arvutitki..

Arvutiklassis on suhteliselt vanad arvutid, meil toimub seal ainult korra nädalas geomeetria tund.

Füüsika õpetajal on tunduvalt rohkem mugavusi kui ma Eestis kuskil näinud olen. Masinaid on palju, korralikud lauad pistikutega õpilastele ja muidugi peab õpetajal endal ka tahtmist olema selle kõigega jännata. Meie, õpilased, pole veel ühtki katset seal laudade taga teinud (võib-olla sellepärast, et me Aufbau oleme, kes teab).

Keemia õpetaja laseb alati õpilastel katseid teha, ise ma polegi teda katset tegemas näinud, ainult juhendamas.

Kirjandeid tehakse?

Nendega on siin üldse päris huvitav lugu. Mu vahetusõde Laura pidi vahepeal peaaegu igaks saksa keele tunniks kirjutama mingile pildile loo või mingile jutulõigule kas alguse või lõpu vms. Nad nimetavad seda Geschichteks ehk ajalooks või jutustuseks. Arvestades seda, et Laura on 12-aastane ja käib eesti mõistes vist 6. klassis, oleks aeg nagu juba millelegi rohkem intellektuaalsust arendavamale pühenduda, aga ei. Isegi minu klass kirjutab ikka veel neid jutustusi, isegi eelmine saksa keele tunni Schularbeit oli ainult jutustuse peale - pilt ees, mõtle lugu välja. Ja kui meil siis inglise keele tunnis oli essee vaja kirjutada näiteks teemal "Men are from Mars, Women are from Venus" või midagi muud sellist, mis peaks inimese mõtlema panema, ei saanud suur enamus teemale pihta ega saanud aru, millest kirjutama peab. Esseede kirjutamine pole siin väga popp ja sellist asja nagu meil nimetatakse kirjandiks, siin üldse pole. Kirjand on nii karm, essee on lihtne. Mulle.

Kuidas need sinusuguseid võõrõpilasi koheldakse, kas istute niisama ja ootate, et midagi külge hakkaks, või tegelevad õpetajad teiega eraldi?

Õpetaja koha pealt - oleneb õpetajast. Kuna ma olen nö erakorraline õpilane, siis neil puudub otsene kohustus minule sama palju tähelepanu pöörata kui teistele. Aga kuna ma inglise keeles ja matemaatikas päris hea olen, siis õpetajad on minu vastu kuidagi eriti sõbralikud ja kõik, mis ma teen, on õige, hea. :D

Aga Austria õpilaste kohta nii palju, et ega nad ise ei tule mu käest aru pärima, mina olen see, kes peab minema ja ennast peale suruma natuke..

Kas sünnipäevade puhul käibki nii, et külalised maksavad toidu eest?

Kuna see oli mu esimene sünnipäev, siis ma ei oska öelda.. Aga päris erakordne see vist ka ei olnud.

Ootan veel küsimusi! (mis siis, et nendele vastamine paar nädalat aega võttis :D)

lumi tuli, pakk tuli, valge maa ja suusatamine

Kui tõesti arvate, et mul on täna superpalju energiat ja viitsimist teile kirjutada, siis eksite. Aga kuna te mulle väga meeldite ja ma teid niiväga igatsen, siis ma ikkagi otsustasin kirjutamisega alustada.. Loodetavasti lõpetan ka!

Ahjaa, ühe postituse kommentaaridesse sain Tiuxilt sada küsimust, teadke, et mul on neile küsimustele vastusteks plaanis teha eraldi postitus, sest neid on palju ja need kõik on tõesti päris head küsimused ja korraga mulle meelde ei tule.. :)

Täpselt paar tundi pärast seda, kui ma eelmise blogipostituse valmis sain, oli maa valge :) Tänaseni lumi maas, ca 30 cm, eile oli külma lausa -15!

Esmaspäeval.. mis ma tegin? Ütleme nii, et kirjutasin inglise keele tunnis Schularbeiti ja kui ma 60 minutit pärast alustamist valmis sain, siis sain aru, et üks tund on veel aega, aga keegi mulle seda ei öelnud ja ma ei osanud küsida ka. Oleks saanud parema essee kirjutada jne. Ma arvasin, et läheme lihtsalt natuke tunniajast üle..

Käisin pärast kooli FZ-s üksinda. Te ei kujuta ette ka, kui raske on leida inimesi, kes oleksid midagi nõus väljaspool kooliaega ette võtma. Mu klass on täis meeletult toredaid inimesi, aga kui teha ettepanek kuskile minna või midagi teha, siis on alati ees mingi takistus, nt, et buss läheb (ma ütleks, et see probleem on tõsine probleem), vaja õppida (veel hullem) jms.. Kuna hetkel on juba poolepeal, või alles algusjärgus, Schularbeitide ja Testide periood, siis Austria õpilastel tuleb pähe ainult üks mõte ja see kõlab umbes nii nagu Lenin ütles: "Õppida, õppida, õppida." Seda ütlesid mulle juba mõni aeg tagasi ühed peretuttavad, kes külas käisid. Iseenesest on ju tore, et nad õpivad, õpivad ja õpivad, aga mul on igav :(

Õhtul hakkas Laura õhtusöögilauas rääkima midagi oma bioloogia ettekandest, mida ta ette peab hakkama valmistama, ja siis ema ütles, et ta midagi lihtsat valiks. Laura ütles, et jah, teeb siis Regenwurmist ehk vihmaussist, aga ma ajasin selle sõna sassi Regenbogeni ehk vikerkaarega ja peksin veits segast, pärast saime korralikult naerda :D

Teisipäeval jäi jälle viimane tund ära, juba ma-ei-tea-mitmendat-korda-järjest. Käisin üle väga-väga pika aja emaga koos toidupoes, kui Laura klaveritunnis oli, sain ennast veits asjalikuna tunda (millest ma puudust tunnen) ja leidsime isegi tatra ühelt varjuliselt letilt üles. Ainult, et see tatar oleks nagu ära kooritud olnud, ta oli veits rohekas.. ? Kas ta on siis toores või mis temaga tehtud on?

Aga.. Õhtul.. Tegime ise advendikalendrit! Õigemini, kuna Laura õppis, siis mina tegin ja ema sidus kinni. Ma pole mitte kunagi ise teinud, isegi mitte tulnud selle idee peale, et ise teha või et kuidas üldse? Aga Austrias on see täiesti tavaline, vist isegi traditsiooniline, et lapsed endale ise teevad - ei mingeid päkapikke :( Üks mitmekordne köis, 24 väikest kotikest, kus numbrid peal ja nöörid küljes. Eelmisel nädalal käisime seal suures Metro poes ja ostsime sealt väga palju komme ja šokolaadi, ma ei saanud siis veel täpselt aru, miks, kuidas, mille jaoks?, aga kõik need olid vajalikud advendikalendri jaoks. Igasse kotti 1-2 kommikest, seod kinni ja siis seod köie külge ja ongi valmis. Tegime ainult mulle ja Laurale, sest Elmar on niikuinii enamuse ajast kodust ära. Kusjuures eelmisest aastast oli veel ühe advendikalendri sisse jäänud komme.. :D Astridi omad vist, kes otsustas lihtsamat teed pidi minna ja lihtsalt sahvrist kommi võtta.

Kolmapäeval sai rõõmsalt juba esimese kotikese avada ja jälle kooli minna. Sain nii targaks, et Austrias saavad õpetajad ca 1300 eurot kuus palka, bruto.

Mul on igal kolmapäeval kaks vaba tundi järjest, sest teistel on religioon ja teine on lõunapaus. Läksin siis religioonitunniks nö söögisaali raamatut lugema, tund sai läbi ja jäin teisi sinna ootama, sest nad tavaliselt tulevad.. Keegigi tuleb. Aga kuna lihtsalt mitte kedagi ei tulnud, kerkis mul kerge kuri kahtlus, et midagi on mäda. Hakkasin kõigile helistama, keegi vastu ei võtnud. Lõpuks hakkasid tagasi helistama või sõnumeid saatma, et helistasid, mis tahtsid? Ühesõnaga, tuli välja, et kuskil jutu sees oli nii muuseas poetatud, et kolmapäeval pärastlõunaseid tunde pole. Ma olin veits pahane, et ma sellest niimoodi teada sain ja sain pmst ka väikse süüdistuse osaliseks, et ma pean ju seda teadetetahvlit iga päev (????) vaatamas käima, kas mul mõni tund ära jääb või ei. Olin pahane. Buss oli ka selleks ajaks juba läind ja järgmist oleks ma 3 tundi ootama pidanud, niiet ÕNNEKS oli emal vaba päev ja ta sai mulle järele tulla. Otsustasin oma pettumust mitte enda sisse korjata ja veidikene kellelegi kasulik olla ja füüsilist tööd teha, niiet läksin lund rookima. Ema oli seda juba 2 korda teinud, aga kuna tuul oli mega ja sadas korralikult, siis pärast minu rookimist olid ka juba kõik kohad täis tuisanud, aga vähemalt oli mul hea olla.

Mõni tund hiljem aga väike koputus uksele ja "tere-tere, teile tuli päris raske pakk". Jeeeeee! Kommid, saapad ja lumelauasaapad, väiksed jõulukingitused perele ja oi kui õnnelik ma olin. Pärast seda tõstsin Astridi lumelaua nende talveatribuutide (?????) kambrist välja ja kruvisin klambrid oma meelt mööda paika. Päris kaua aega võttis see. Lisaks olid tal millegipärast klambrid vastupidi pandud, mille poindist ma väga aru ei saanud ja mugavuse poolest see ka nagu millegagi silma ei paista, niiet tegin kõik ümber - loodetavasti ta ei pahanda :D:D

Neljapäeval aga käisin FZ-s umbes poolteisttundi, jälle üksi kahjuks, siis leidsin endale veits poodides ringe peale tehes tegevust ja jalutasin tagasi kooli ca kella 5-ks. Koolis oli Elternsprechtag ehk siis kõik õpetajad on kohal, kõik vanemad võivad tulla ja minna oma lapse arengu kohta nende õppeaines aru pärima jne. Ema läks ka ja päris Laura õpetajatelt, aga astus ka minu klassijuhataja juurde sisse ja sai sellise toreda positiivse laengu sealt, et mul oli ka pärast hea olla. Klassijuhataja on mul hispaania keele ja muusika õpetaja.. Hispaania keele tundide asemel on mul väikestega saksa keel ja millalgi olevat mu klassikaaslased talle poetanud sellised toredad sõnakesed, et "aga mis Britaga saab, ta ei tohi niimoodi ära minna nagu need eelmised võpid" vms, niiet mul oli hea olla :)

Aga reedel oli matemaatikas järjekordne Schularbeit ja ma peaks ütlema, et meie õpetaja on väga ebastabiilne oma õpetamisega. Ta on jube närviline tundides ja ta ise ei tee kunagi midagi kaasa, ei valmista midagi tundideks ette (teeks õige nii, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis praeguse 11. c matemaatika õpetajaks oleks Kadri Pensa? Palun? Ainuke asi, mille pärast ma tõsiselt mures olen) ja kohati on tal loogilise mõtlemisega probleeme, mis mind lihtsalt haigutama panevad. Ühesõnaga tuli meile Schularbeiti üks teema, mida ma olin juba Eestis õppinud jnejne, ja siin olime me seda lausa ühe korra tunnis läbi teinud (aga mitte kordagi koduseks ülesandeks saanud) ja seetõttu polnud mul õrna aimugi, mida ma tegema pean, kui ma ülesande juhendit lugesin, sest lihtsalt üldse ei jõudnud pärale, mis asi on Abspaltung vms. Ma isegi ei tea kuidas see eesti keeles kõlab, aga pärast töö ära andmist sain teistelt teada, mida ma tegelikult tegema pidin. Niiet seekord ei olnud minu kord. Aga matemaatika õpetaja ei saa olla nii tujukas ja nii ebastabiilne, loogilise mõtlemise "lünkadega" jne. Endal peab tal olema süsteem, kuidas õpetada, kuidas tundi anda, kuidas midagi "serveerida". Ja selle asemel, et pidevalt RÄÄKIDA, võiks ka mõne valemi vahel tahvli peale kirjutada, et keegi aru saaks, millest ta üldse räägib. Okei, aitab sellest.

Õhtul ma ei mäleta, et ma midagi asjalikku teinud oleksin väga..

Laupäeval aga sõitsin pärast lõunasööki koos ühe tšehhist pärit tüdruku Ann-Maryga Viini, et "Harry Potterit" inglise keeles vaadata ja hiljem Viini Christkindlmarkti avastada. Ann-Maryst ma pole varem üldse rääkinudki, aga ta on siin üksi, elab internaadis ja käib iga kuu korra kodus, Tšehhis, sest internaat suletakse üheks nädalavahetuseks jne. Meil on samad probleemid, samad mured ja samad emotsioonid. Muideks tuli välja, et Tšehhis on õlu odavam kui vesi ja neil on pärast kooli iga päev kombeks baari minna õlut jooma. Huvitav. Aga "Harry Potter" oli hea, veits uimane, aga hea, Christkindlmarkt oli väga kohutav. Seal oli nii palju rahvast, et lihtsalt üldse ei saanud rahulikult olla, see oli koooohuuutaaav. Kahjuks. Aga sai palju huvitavaid ja ilusaid asju näha ja katsuda. Lõpuks otsustasime, et kuna meil midagi teha pole, lähme kohe tagasi rongijaama.. Ma soojematel ilmadel mõtlesin, et miks Wien Spittelau rongijaamas ühtegi pinki pole, seekord mõtlesin, et miks kuradi pärast pole seal soojendust? Õues oli lihtsalt megakülm ja seal sees täpselt sama temperatuur, sest see avatud jaam! Kohutav! Me pidime kangeks külmuma seal, Ann-Maryl olid jalad krampis ja me lihtsalt hüppasime ühest perrooni otsast teise, et veidikenegi verd liikuma saada. Kui rongiga tagasi jõudsime, oli siin külma -15 kraadi ja see oli lihtsalt nagu kõrbekülm vms, läbilõikav.

Täna, pühapäeval, aga oli hommikul kirikusse minek.. Millegipärast, ma ei saanud täpselt aru, miks, ei äratatud mind üles ja kell 8 mindi kirikusse, ma magasin oma õndsat und kella 10-ni. Ma tundsin ennast nagu veits halvasti, et miks nad mind siis ikkagi üles ei äratanud.. Igatahes kuna homme on 6. detsember ja (lisaks mu ema-isa pulmaaastapäevale) Püha Nikolause sünnipäev, siis on Austrias (sain teada, et Tšehhis ja Saksamaal ka) kombeks kirikusse minna ja väiksed lapsed saavad kelleltki, kes on maskeerunud Püha Nikolauseks, väikse kommikotikese, sest kunagi ammu aega tagasi oli see samamoodi olnud - Püha Nikolaus tõi vaestele ja lastele (vist) süüa vms. Ainult et täna on see nii, et Püha Nikolaust ennast enam ei ole, vanemad maksavad aastas 245 eurot kirikule ja vaene pole siin ka keegi. Lihtsalt ilus näitemäng ja mul on natuke kahju, et ma seda pealt ei näinud..

Aga kella 2 ajal helistasid peretuttavad ja küsisid, kas me suusatama ei tahaks minna. Toppisime siis ennast ilusasti riidesse, kolm paari pükse ja kolm kihti pluuse-pusasid ja minek. Ega Austrias pole väga mõtet murdmaad sõitma minna hea teadmisega, et sa midagi suusatehnikast tead ja seda võib-olla oskad. Siin sa lihtsalt ei vaja seda :) Suusatamine nägi välja nii, et selle tuttava pere perepoeg oli eile raja mööda põldu ja metsa ja metsavaheteid ette teinud ja täna me siis kompisime mööda seda. Ma ei osanud sellest ausalt öeldes midagi oodata, ma ei osanud üldse aimatagi, milline see olema saab. Raske oli igatahes. Sõitsime mööda põldu kõigepealt päris pikalt, siis tuli mingi lumine tee, siis läksime läbi metsa läbi paksu lume ja oii.. Siis küsiti mult, kas läheme suurelt laskumiselt või pigem väiksemalt? Ma ei osanud midagi arvata, aga otsustati, et läheme väiksemalt. See oli ekstreemne, ma ütlen :D Ma käisin kahe korraliku laskumise ajal kokku neli korda põhjalikult pikali, nina ka lumiseks, aga kuna lumi oli paks, oli kukkumine pehme. Kõige ekstreemsem murdmaasuuskadega suusatamine üldse minu elus. Lähen kindlasti uuesti, võtan fotoka ka kaasa ja näitan teile, kuidas me, nagu siilikesed udus, täna sõitsime. Udu (või pilv?) oli nii paks, et ma ei saanud vahepeal ikka üldse aru, kus me oleme või kuhu me läheme. Kohale aga jõudsime. Poolteisttundi tundus nagu kolm tundi ja mõnus oli. Pärast istusime veidikene selle pere juures, jõime teed ja tulime siis koju. Vot siis hakkas külm, sest kindad olid märjad.

Millalgi kirjutasin teile, et 3.-5. dets. olen Grazi lähedal Kiral külas, aga see kuupäev muutus peagi 5.-7. detsembriks, mil Kiral on koolivabad päevad (need vabad päevad sõltuvad siin Bundeslandist ehk maakonnast vms), aga mul mitte. Siis kirjutasin YFUsse (ema arvas, et nad saaksid mulle äkki koolist vabastuse anda vms), aga sealt tuli vastus, et koolist puudumine on keelatud ja plaplapla, niiet Kirale lähen külla hoopis 17.-19. detsembril..

Ja rohkem midagi väga huvitavat mul ei olegi teile öelda, loodan et teil on lumi paks ja jääb ka paksuks, sest meil lubab teisipäevaks +5 ja vihma, neljapäeval -5 ja lund, niiet eks näis, kuidas meil olema saab :)

PALJU MUSISID!

lund pole, aga tants ja trall

kui väga hoolikalt vaadata, siis midagi lumesarnast sajab taevast alla!

Tere kalllikesed! Ilusat 1. adventi! :)

Ega ma nädala algul väga palju midagi korda ei saatnud, kool, FZ ja kodu. Kolmapäeval aga hakkasin koolis igasugused huvitavad välja tulema, millest keegi mulle midagi rääkinud ei olnud ja ma isegi ei tulnud selle peale, et ma võiksin midagi millestki teada. Olin siis kuri. Sain siis teada, et neljapäeval peame kella 17-ni koolis olema, et reedel toimuvaks Avatud Uste päevaks dekoratsioone üles seada. Ja mind ajas ikka eriti endast välja see, et vastused olid kogu aeg kõigilt klassikaaslastelt nii lühikesed, et ma pidin miljon korda ühe asja ümber keerutama, et millestki üldse aru saada.

Olin vahepeal juba liiga kuri ja pärast palusin vabandust ka.

Kehalises mängisime Austria-pärast rahvastepalli.. 2 palliga. Kui keegi palliga pihta saab, läheb vastasvõistkonna 'kasti' kõrvale ja siis kui pall neile visatakse, saavad vastasvõistkonnast inimesi välja visata ja siis ise tagasi oma võistkonda minna. See oli nii segadusttekitav, et ma ei suutnud seda nautima veel hakata. Vähemalt oli tore vahelduseks mitte võrkpalli mängida.

Neljapäeval dekoreerisime kooli ja kui koju läksin, sain teada, et sõidame kõik koos Viini külje all olevasse Metro kauplusse, mis, tuli välja, on kauplus, kuhu saab sisse ainult siis, kui sul on oma ettevõte. Seal on tõepoolest kõike, mida hing ihaldada võib - alates nõudest ja kanast, lõpetades sokkide ja mobiilidega. Paljud asjad loomulikult megapakkidena (100 pakki 1 asemel jne) ja odavamad kui üksi ostes jne. Veetsime seal tublid kaks tundi ja läksime korjasime vahetusisa lennujaamast peale. Koju jõudsime ca pool 12..

Reedel toimus siis Avatud Uste päev. Miks? Kuidas? Kuna Austria koolisüsteem on selline, et pmst iga nelja aasta tagant kas peab või saab kooli vahetada, niisiis toimub nagu kooli reklaamimine. Lapsed tulevad vanematega, kõikide klassiruumide uksed on lahti jne. Meie klass pidi sel aastal korraldama Buffet [buffee], kõik küpsetasid kodus kooke ja muffineid ja keerasid Aufstriche ehk võileivamäärdeid kokku. Kogutud raha läks minu klassi Hispaaniareisi 'reservi' või kuidas seda nimetataksegi. Ma olin kohvi- ja koogiletis ja sain päris hästi hakkama. Sain hästi aru, mida telliti jne. Pärast nimetati mind juba kohviprofiks. Haha.

Ma avastasin, et suurest väsimusest tegin kõike nagu robot. ... "Bitte schön!" "Danke schön!" "Milch und Zucker?" ... Ja kui suurem rahvamass möödas oli, siis ma olin lihtsalt surnud. Koogid ja leivad said enneaegselt otsa kui planeeritud oli ja mu klass kogus tublid 1000 eurot oma reisi jaoks. Näo peale ca 100. Pole paha, või mis :) See on siin üldse väga populaarne neid Buffet'sid korraldada, lihtsalt tavalistel koolipäevadel on neid ka toimunud. Pean jälle lisama, et võiks ju Eestis ka.. :) Nii paljud klassireisid on meil nt ära jäänud lihtsalt selle pärast, et nii paljudel pole võimalik reisi eest maksta. Ah jaa, ja need Aufstrichid on siin tõeliselt head.

Kell 14 olin kodus ja isa oli pitsat küpsetanud, mmm. Sõime, rääkisime juttu ja ma mõtlesin et kobiks magama ära, aga ma siiski ei teinud seda. Kella poole 6-ks pidin jälle koolis olema, toimus kooriproov, mida said ka vanemad ja lapsed vaatama tulla. Hea oli.

Aa neljapäeval oli meil klassiga muusikatund ja me vahel laulame ka seal. Tavaliselt mitmehäälselt ikka.. Sain siis üksi ka üht häält laulda. Jeeeee!

Öö vastu laupäeva magasin õndsat und poole 10-ni.. Aitasin emal lõunasöögiks lasanjet ette valmistada (HAAAAAA tean ka nüüd, kuidas ise lasanjet otsast peale lõpuni välja teha ilma pakipulbrita :D (! pulBRITA! :D:D) loomulikult neid 'laaste' on ikka vaja, aga jeeee!) ja siis lugesin raamatut.. Pärast lõunasööki hakkas mingi hetk suusatamine.. Nordische Kombinationen ehk suusahüpped ja 10km murdmaad.. kuidas seda eesti keeli nimetatakse? Igatahes see on siiani ainuke suusatamine olnud, mida ma vaadanud olen ja päris kurb oli :D Isa istus kõrval ja siis kahekesi vaatasime ja siis nojah.. Austria võitis ja Eesti oli nii viimane, et viimaneviimaneviimane :D Aga vähemalt üldse osales! Ja siis proovisin neid õpetada "Kuusamo" ütlema ja "Suomi" :D Keeruline neile.

Ahja, reede õhtul mängisime veel Lauraga Wiid päris kaua ja sain aru, et sõna "Wurf" ehk vise pole minu jaoks. Ma lihtsalt ei oska seda välja öelda. Ja sõnale "Bücher" ehk raamatud on dialektis mingi ERITI keeruline sõna, "piahlharrhh" vms :D

Aga kella 5 ajal istusime seltskondlikult ilma Elmarita autosse ja sõitsime isa sünnikoha väiksele "jõululaadale", kus ei olnud peaaegu mitte kedagi ega mitte midagi. Sõime seal Feuer Flockenit (vist kirjutatakse nii). See oli mu meelest midagi lavaši sarnast, aga võin ka väga mööda panna. Ühesõnaga näeb välja sama suur kui pannkook umbes ja siis määritakse pintsliga mõlemalt poolt mingisuguse vedelikuga kokku, mis vist oli küüslaugu ja millegi maitsega, soola ka, siis volditakse kokku, salfakas ümber ja lase hea maitsta. Hea oli!

Pärast seda sõitsime Oma ja Opa juurde, kus Oma meile Marmorkuchenit pakkus ja pikad jutud maha räägiti. Siis sõitsime veel kuskile Fürwaldi lähedale ühele jõululaadale vms, seal jõime Glühweini (haha isa küsis, et kuidas seda eesti keeles nimetatakse ja ma ütlesin hõõgvain :D:D) ja sõitsime koju tagasi. Ma juba peaaegu magasin, mängisime Lauraga Wiid ja mingi aja pärast istusime emaga autosse ja ta viis mind Mödringisse, kus toimus (arvatavasti) aasta kõige vingem Party nimega Hot&Ice. Algul läksin Anna juurde, kellel äge maja, bassein ka maja ees. Sinna kogunes päris palju inimesi ja kella 12 ajal liikusime alles õigele peole. Väga lõbus oli ja sõlmisin uusi tuttavaid ka. Aga mis selle peo nii heaks teeb, on see, et SEAL INIMESED TANTSIVAD. Algul mind ikka väga häiris, et kogu aeg inimesed mööda trügivad ja rohkem nagu mööda seda saali oma inimesi otsivad ja niisama ringi jõlguvad, aga ühel hetkel olid kõik juba nii parajalt heas meeleolus, et tants ja trall vuhuu. Lõpuks sain ka tantsida!! Ja põlved andsid ka tunda pärast neid 3 tundi :( Aga megahea oli. Parim õhtu, kõik oli heaa!

Siis kella poole 4 ajal umbes üritasime omakülarahvast kokku ajada ehk siis Elmarit ja tema sõpru. See oli kõige naljakam tegevus üldse.. Algul nagu hakkasime kogunema sinna väljamineku peale, aga siis Elmar arvas, et ta peab ikka sõpra otsima minema ja siis ma jäin üksi sinna ja otsustasin temaga kaasa minna, aga kaotasin ta ära ja leidsin ühe teise tüübi, kes siin elab ja siis niimoodi see käis, kogu aeg kadus keegi ära ja umbes pool tundi läks kuni kõik ühes kohas olid. Siis tuli välja, et meid on takso jaoks liiga palju ja keegi peab jalutama ja keegi peab selle keegiga kaasa minema. Kuna ma olin ainuke erapooletu, siis läksin ma Elmari sõbraga seda 12 kilomeetrit jalutama.. Jõudsime vist kolmandiku teest kõnnitud, siis sõitis meist mu vahetusema mööda, et Elmarit ja teisi peale võtta, sest taksot ei tulnud. Kõndisime edasi. Pärast kui tagasi sõitsid, siis võeti mind peale ja üks teine läks autost maha ja siis nad jalutasid edasi. Pärast veel sõitsime uuesti neile järele, et neid peale võtta, aga nad ei jätnud jonni ja kõndisid edasi. Pärast seda jalutuskäiku tuli igatahes maailmaparim uni ja kui ma üles tõusin, sain aru, et ma nägin unes metskitsi. Ainult metskitsi. Lõbus :D

Sõime Viini šnitslit, sööme seda alati, kui isa koju tuleb, ja pärast tegin ettepaneku kooki teha.. VIST oli Bücherkuchen, aga ma pole kindel, sest Bücher tähendab raamatuid ja nimi peaks tegelikult tähendama 'potsikukooki' vms :D Meisterdasime Lauraga ja tuli superhea.

Nüüd on isa juba lennuki peal ja ma vaatasin "Grey Anatoomiat", et ennast natuke inglise keele laine peale saada, sest homme on inglise keele tunnis Schularbeit.. Ja see on natuke halb, sest ma mõtlen juba saksa keeles ja inglise keel on üsna lännu.. Uskumatu, kas pole?

Aga ilusaid unenägusid teile!

Tsau! :)

kolm ja ball

Eelmisel laupäeval pärast blogi kirjutamist tuli millalgi ema koju ja siis tegime Lebkucheneid ehk kohalikke piparkooke. Ema oli taigna ise teinud, ma sain rullida ja kujukesi välja lõigata. Nad nimetavad neid Lebkucheniteks, kuigi tegelikult eksisteerib veel ka sõna Pfefferkuchen, aga viimast kasutatakse vist rohkem Saksamaal. Need piparkoogid on päris erinevad eesti omadest.. Eestis me tavaliselt ostame poest taigna ja siis iga aasta otsime seda, millega kõige paremad tulevad. Ja meie kodus me teeme neid väga õhukestena. Siin on nad paksud ja maitse on ka väga teine. Enne ahju panekut sai nad veel munaga määritud ja keedetud-kooritud mandel igaühele sisse surutud. Ahjus umbes 10 minutit. Ütlesin emale, et järgmine kord, kui ta taigent teeb, tahan ma ka näha :D Ja samamoodi Apfelstrudeli ja muude heade asjadega, mida ta vahel lõunasöögiks valmistab ja ma ei näe, kuidas! Pärast Lebkuchenite valmistamist tuli mulle Anna järele ja läksime Fitnesszentrumisse (edaspidi FZ).

Õhtul käisin veel sünnipäeval Eggenburgis.. Sünnipäevalaps on mu paralleelikas Sandra ja ma tean teda/tema teab mind ainult Steffi, Lucia ja Anna kaudu. Tookord kui ma siinoleku teisel nädalal Steffi ja Luciga McDonald'sis kokku sain esimest korda, oli tema ka seal. Aga pärast seda pole me rohkem üldse rääkinud, vahel koolis ainult teretame, aga see on ka kõik. Ikkagi oli mul ülihea meel, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Sünnipäev oli garaažipeona - garaaž oli asjadest tühjaks tõstetud, suured lauad jne, söök-jook sünnipäevalapse poolt, kingitust polnud vaja teha, aga selle eest söögi-joogi eest 4 eurot. Aga ema arvas, et mul on ikka kingitust vaja ja ostis Raffaello paki mulle kaasa :) Nii armas. Otsisin oma Eestist kaasavõetud mapi vahelt ühe Tallinna postkaardi ka ja kirjutasin talle sinna oma õnnesoovid :D

Väga põnev mul seal ei olnud, ühel hetkel, kui Isabella tuli (mu klassikaaslane HAKist), rääkisin temaga juttu tema vahetusaastast Kanadas jne ja ta lubas mind ühe korra Brooklynisse viia (kohalik diskoteek), sest ma kaebasin talle, et austerlased üldse ei tantsi. :D

Umbes kella 12 ajal helistasin emale ja kutsusin ta järele, sest asi kiskus juba igavaks mu jaoks. Mõned olid seal juba täitsa pikali maas ja päris lärmakas oli.

Pärast seda kodus läksin magama ja pühapäeva hommikul magasin järjest poole 12-ni välja, unustasin äratuskella panna. Läks väga kiireks, aga õnneks sain omadega valmis, jõudsin duši all käidud ja söödud jne. Kell 12 võtsime ema ja õega suuna Viini poole, kuhu me päris sisse ei sõitnud, läksime Korneuburgi, Laural oli seal käsipalli mäng. Nad kaotasid kahjuks. Mulle nagu peaaegu hakkas käsipall isegi meeldima, päris põnev oli, tuli tahtmine ise ka mängima hakata juba, aga siis ühel hetkel läks asi nii füüsiliseks kätte ära seal väljaku peal, et mõni viidi väljakult minema oma katkise otsaesise ja valutava põlvega ja ma matsin selle mõtte kohe maha, sest haiget ma nüüd küll saada ei taha.

Enne mängu otsisin nagu segane issi telefoninumbrit oma telefonist, ma teadsin, et see on seal kuskil, aga ma ei leidnud ja ei leidnud ja saatsin juba emmele sõnumi, et saada mulle issi number, aga siis ikkagi leidsin ja sain sõnumi isadepäeva puhul teele saata :) Muideks Austrias on isadepäev juunis, Inglismaal ka nagu ma Eva blogist lugesin.. aga ei tea, kuidas mujal on?

Siis pärast mängu läks terve meeskond McDonald'sisse sööma (treener ise ka), päris huvitav spordiinimeste kasvatus. Siis sõitsime Viini ning läksime Wien Kunsthausi (pildil) ja Hundertwasserhausi poodidesse või nagu ikka, suurematel muuseumitel on need poed seal kõrval igast vidinatega. Muuseumitesse endasse me ei läinud, aga ema otsis mingeid Austriapäraseid suveniire või asju, mida Astridile Tšiili jõuluks teele panna.

Pärast pikka poodlemisretke, mis kestis ainult ca 1 tunni, oli meil veel 2 tundi aega Elmari lennuki maandumiseni. Tahtsime suurele Viini Chriskindlmarktile minna, aga ei leidnud parkimiskohta (niisiis ärge minge Viini autoga), niiet saime seda kaugelt vaadata. Seal oli ikka väga palju inimesi.

Sõitsime siis otse lennujaama, istusime seal tunnikese ja sõitsime koju. Kohutav väss oli.

Esmaspäev oli vaba päev ja ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Samamoodi toimetasid ka teised. Küpsetasime Lauraga pitsat, aga see oli ka kõik.

Koolinädal oli seekord väga väsitav. Esmaspäeval sain ühe rabava uudise osaliseks emme-issi poolt ja siis ma ei saanud pool ööd magada ja olin teisipäeval väsinud. Ajalootunnid on endiselt kohutavalt igavad ja ma lihtsalt pooleldi magan neis. Seega otsustasin oma päeviku ette võtta ja Eesti kaardil markeriga ära värvida kohad, kus ma käind olen :D Nojah, see oli päris keeruline, sest ausalt öeldes on nii palju kohti, millega mul on mingi seos, aga mul pole õrna aimugi, kas neis käind olen! Kui see tehtud sai ja mul ikka megapalju aega oli, võtsin maailmakaardi ette :D Avastasin et ma pole mitte kuskil käind, aga enda peas mulle tundub nagu ma oleks tervele maailmale ringi peale teind, sest ma nii palju lugenud olen igast blogisid ja reisijutte. Nojah. Igatahes oli huvitav meelelahutus.

Pärast kooli läksin FZ-sse ja hiljem kodus vaatasin mingi 2-3 tundi telekat.

Kolmapäeval oli kehaline, mis endiselt on megakohutav. Me oleme juba poolteistkuud järjest ainult võrkpalli mänginud. SEE ON MÕTTETU.

Neljapäeval ei midagi huvitavat, pärast kooli käisin FZ-s üksi jällegi, sest keegi ei saanud tulla, või noh, Luci oleks saand, aga ma saatsin talle sõnumi liiga hilja ja ta oli juba hommikul bussi peal siis ja asju polnud kaasas :(

Reedel ma olin megaväsinud ja kõik, mis üldse võis, läks metsa taha. (kas selline väljend üldse eksisteerib?) Esimestes tundides mul oli kohutav peavalu, hiljem avastasin, et mul on marker kadunud, kõik tunnid olid lihtsalt kohutavalt igavad. Pärast oli veel koor ka, kus ma lihtsalt ühel hetkel oleks tahtnud juhtimise üle võtta, et HALLO äkki tegeleks vahepeal laulmisega ka. See on ikka vahel totaalne katastroof, mis seal toimub. Seal on mingid natuke alaarenenud ajuga tüübid, mõned lõpuklassi omad, kes lihtsalt ei oska ennast talitseda ja natuke respekti näidata ja kõige hullem on see, et õps mängib kaasa, teeb nalja, plaplapla, aga milleks me sinna nagu kogunenud oleme, see läheb vahel meelest ära. Kahju, aga häälelahtilaulmisharjutusi nad ka ei tea ja rohkem ma midagi ei ütle. Pärast kooli oli mul veel poolteist tundi vaba aega ja sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui ennast õue poole sättima hakkasin - nimelt vihma sadas ladinal. Nojah, seisin natuke aega seal ukse ees ja mõtlesin, mida teha, aga otsustasin siis ikkagi linna poole samme seada, mitte niisama istuda. Poole tee peal helistas ema ja küsis, et kas ta peaks mulle järele tulema, et vihma sajab. Lubasin tal seda lahkelt teha ja varsti olin juba kodus. Ma olin nii väsinud, et ma mõtlesin kohe magama minna, aga millegi pärast läks kuidagi väsimus peaaegu üle ja sõin teistega "lõunat". Siis tuli emale meelde, et me pidime ju sel nädalavahetusel kooki küpsetama ja siis meisterdasimegi Marmorkuchenit. Uni läks peaaegu ära. Pärast seda rääkisin emaga siinsetest detsembrikuu traditsioonidest (muideks, emme-issi, kas te meelega abiellusite Püha Nikolausi sünnipäeval? Teate te seda üldse?) ja siis läks Laura trenni ja hiljem korjas jälle Anna mind peale ja läksime FZ-sse.

Me tahtsime megalt pilatesesse minna, aga no tuletaevasappi, liiga palju inimesi oli ja me ei saanudki. Ma olin veits pahane, sest just sellepärast ma sinna üldse ronisingi. Aga no ei. Kõige haigem on veel see, et ette ka ei saa registreerida/kirja panna. Eesti e-riigi süsteem mulle ikka meeldib aina enam ja enam. Paned end internetis kirja ja ongi korras, ei ole mingit ehku peale minekut. Nõme. Ronisime siis seal teiste masinate peal ja kui pilates workout lõppes, siis pärast seda algas pilates stretching, kuhu me minna mõtlesime. Ja sinna me rohkem ei lähe, sest see oli katastroof. Me rohkem jamasime seal mattide ümber sättimise ja ma ei tea millega veel, aga igatahes mitte venitamisega. Treener ise oli veel ära meigitud, mu meelest polnud tal üldsegi trenniriideidki seljas ja ta näris lahtise suuga nätsu. Mu kõrval oli mingi naine balletisussidega, vaatas mulle vahepeal tähtsa näoga otsa, naeratas ja näris lahtise suuga nätsu. õaaaaaaaaaaa

Lõpuks jõudsin koju 21.15 (kodust lahkusin kella kuue ajal). Enda imestuseks polnudki ema mulle vahepeal helistanud, et kus ma olen nii kaua vms.. Hakkas nagu veits imelik, et kuidas ta nii muretu saab olla.. Aga ta arvas, et me läksime pubisse vms.

Laupäeval olin pool päeva üksi kodus, tegin endale hommikusöögiks tatraputru (mis eriti hea ei tulnud, sest ma liiga vähe tatart panin kartuses, et seda liiga palju tuleb ja siis oli liiga vähe vett ja siis see vesi auras nii kiiresti ära, et pidin juurde panema ja siis lõpuks oli pool tatrast kõva ja pool pehme.. aga no süüa kõlbas). Päeval ei teinud ma midagi erilist, tahtsin tegelikult Wiid mängida, mida keegi minu siinoleku jooksul veel puutunud pole, aga ma ei saanud selle töölepanemisega hakkama, niiet jäi ära. Õhtul mingi kella viie ajal otsustasin magama minna, sest mul oli paha tuju ja väsimus. Üritasin magada, aga see väga ei õnnestunud, sest ma nägin nii nõmedaid mitte unenägusid, aga noh see teine sõna, viirastused?? ei tea. ühesõnaga, need ajasid mu mõtted nii nõmedatele radadele, et kui ühel hetkel ema koju tuli, siis ma olin paugu pealt maast lahti ja läksin seltsi otsima, sest üksi ma oleks lihtsalt hulluks läinud. Kell 20 hakkas veel ball ja mul polnud õrna aimu ka, kui kaua mul aega läheb sättimisega, millest ma üldse alustama peaks ja sada häda. ühesõnaga kell 20 astusime Elmariga uksest välja, jah, Elmar juhtis autot.. Ema luges enne ikka megapalju sõnu peale talle, aga ta sõidab väga normaalselt, niiet midagi ei saand juhtuda. Võtsime ta sõbrad ka veel peale ja sõitsime Vereinshausi, kus ball aset leidis. Sundisin ennast seda tuju leidma, millega ballist viimne kui positiivne killuke kaasa korjata, aga seda ei juhtunud. Kohale jõudes andsin oma jope garderoobi ja pidin selle eest 1,50 eurot maksma. Andsin oma 10-eurose ja jope ära, sain numbri ja siis mõtlesin korra et nagu midagi peaks veel saama, aga ei näinud nagu midagi kuskilt tulevat ja raha unustasin ma üldse ära ja siis jalutasin juba minema ja siis läks kisa lahti, et tule võta oma raha ka. Nojah. Leidsin suht kiiresti õnneks Steffi, Luci ja Anna üles ja veetsin nendega aega. Vaatasime balli avamist, mida ma oma silmaga ei näinudki, vaid ainult läbi fotoka ekraani, sest nii palju rahvast oli. Ball oli uus huvitav kogemus, mida ma Eestis kogenud polnud (aga võiks ju, kullakallis 32. keskkool, oma julgused ja mõistused kokku panna ja ära teha :)). Balli teema oli "Wild wild west" ehk kauboid ja hobused jne, selleteemalisi etteasteid tegid ka lõpuklassid. (palun väga vabandust, et mu jutt nii segane on) Kokkuvõttes oli mul huvitav ja igav ühekorraga, sest ega mul seal väga palju teha ei olnud. Sellise kära sees ei suuda teiste vestlust kõrvalt ka jälgida ja keegi ei viitsi ju minuga ka sealt väga pikki jutte maha rääkida, kui seitse korda kordama peab ja sada häda. Ühesõnaga, igav oli siiski. Kell 1 istusime autosse ja sõitsime koju, olin õnnelik, sest mu varbad valutasid megalt kingadest (mis siis, et kontsi nagu eriti ei ole, need lihtsalt ei ole minu jaoks loodud jalavarjud) ja kleit pigistas kopsu ja jälle sada häda. Magasin oma õndsat und ja ärkasin kohutava vetsuminekuvajaduse peale üles, aitasin emal Viini šnitslit teha ja pärast tegin ise kartulisalatit (seda tehakse keedetud kartuliviiludest, söögiäädika ja vee segust, piprast, soolast, suhkrust ja sibulast).

Käisime veel ema õel külas ja homme jälle kooli.

Vahepeal sai siin see ka selgeks, et ma 3.-5. detsembril Kira juurde sõidan, kes Steiermarkis elab (üks lõunapoolsetest 'maakondadest' või 'osariikidest' ehk Bundeslandidest) ja siis me temaga Grazi külastame ja muud nalja teeme. Ootan juba.

Järgmisel nädalavahetusel tuleb isa ka koju.

Ja täna täitus täpselt kolm kuud. Enne lendasid nädalad, nüüd lendavad kuud.

Tsau!

kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht

Terekest, kallid semud ja muud lugejad!

Ma siin olen vahepeal täiega blogilaiskust harjutanud. Möödas on nädal ja natuke peale mu eelmisest postitusest.. Mis vahepeal siis juhtunud on?

Olen kolm korda nädalas fitnesszentrumis käinud, mis on mulle heaks ajaviitmise viisiks ja vahel tuleb keegi muga koos ka, niiet hea. Eelmisel laupäeval korjaski klassiõde Anna, kellel umbes 2-3 nädalat juhiload on olnud, mu peale ja läksime treenima. Õhtul käisime ema ja õega ja saja muu tegelasega Anita Horni kontserdil Hirschbachis, mis oli väga mõnus :) ja nii muuseas on ta mu vahetusisa õde.

Teisipäeval tuli ajalootunnis õpetaja minu juurde ja ütles, et nädala pärast on teistel test, aga sinuga ma teen nii, et sa saad ühe teksti ja pead tähtsamad asjad välja kirjutama. Nojah, algul tundus nagu suht tavaline/hea/normaalne/talutav mõte, aga kodus hiljem ajalooõpikut lugedes sain ma aru, et see kohe üldse mulle pole. Lugesin kaks lõiku, sain 35 uut sõna ja teksti sisust ma väga aru ei saanud. Et siis teisipäeval kirjutan kõik tähtsamad asjad tekstist välja :D Eks näis.

Kolmapäeval käisime kogu Oberstoffiga (ehk vanemate klassidega?) Vereinshausis (ehk rahvamajas) ettekannet teemal "Klima und Mobilität" (ehk "Kliima ja liikuvus/mobiilsus"). Näidati 45-minutilist filmi ja veits räägiti, aga ma ei näinud kedagi, kes seda väga tõsiselt oleks võtnud. Sessuhtes, et teema oli kõik seoses looduse kaitsmise ja rohelise eluviisiga, aga siin seda eriti ei tarbita.

Film oli huvitav, aga muidu ettekandest niisama ma väga palju aru ei saanud :(

Aga eelmisel reedel saime kätte matemaatika Schularbeitid, jaaa vupiduu, ma klassis paremuselt teine (kusjuures see, kes kõige paremini tegi, ei osanud geograafia tunnis Austria naaberriike nimetada.. vahetas Šveitsi ja Ungari ära ja teisi ei teadnud üldse), niiet megahäpi enda pärast. Nimelt sain siis 2. Hinded siin vastupidiselt Eestile - 1 kõige parem, 5 (või 6?) kõige halvem.

Kolmapäeva õhtul aga läks meil õhtusöögilauas jutt saksa keele artiklite (der, die, das) peale. Ema oli täiesti kindel, et on süsteem. Aga ma lükkasin kõik nende mõeldud süsteemid ümber ja kui ma eile veel ühe reegli välja nuputasin, lükkasid nemad selle ümber. Niiet raske. Näiteks on das Mädchen ehk tüdruk kesksoost, lamp naissoost, kapp meessoost. Kein system.

Täna tegin emme saadetud tatrast tatrasalatit, mis tuli megahea ja maitses ka Laurale, mis siis, et ta nägusid tegi, et ma sinna tuunikala sisse panin :D Aga see oli ka täna esimene kord kui nad elu sees tatart maitsta said. Tegelikult ei tea ma üldse, kuidas tatar saksa keeles on ja nad ise ka ei tea, niiet nad nüüd nimetavad seda 'tataariks', rõhk teisel silbil :D naljakas. Kui kellelgi kodus on eesti-saksa sõnastik, siis võiks vaadata, sest minu väikses seda üldse polnud.

Muidu olen siin juba täiega sisse elanud, ma tunnen ennast nagu kodus ja mind koheldakse nagu ma oleksin siin juba ammusest ajast. Niiet paremini ei saakski olla! :) Hetkel tunnen ennast ülimalt hästi, saate mu üle rõõmu tunda nüüd!

Ja mu klassikaaslased ütlevad kogu aeg, et ma olen täielik vastand eelmistele vahetusõpilastele, kes nende klassis on olnud. Nimelt võtan ma rohkem sõna ja räägin nendega rohkem.. Hea teada!! :)

Aga kuna mu elu juba vaikselt mingeid rutiinijälge sisse võtab, siis mul nii palju midagi oma tegemistest pole teile kirjutada ja otsustasin teile veidikene Austria koolisüsteemi kirjeldada, mis mu meelest päris huvitav on..

6-aastaselt minnakse algkooli ehk Volksschule'sse, seal ollakse 4 esimest klassi. Siis saavad need väiksed põnnid otsustada, kas lähevad osa lapsi Gymnasimisse, teised Hauptschule'sse. Gymnasium on tugevama haridusega, Hauptschule nõrgemaga. Siis pärast 3. või 4. klassi on neil võimalus minna HAKi (kus ma esimesel kuul siin olin) või polütehnikumi. Miks? Sest kui nad lõpetavad Gymnasiumi, peavad nad veel midagi edasi minema õppima, aga kui HAKi või polütehnikumi, siis on lihtsam endale tööd leida. Üldse siin on väga suur rõhk sellel, et KELLEKS sa ennast õppima lähed, mitte MIDA sa õppima lähed. Ehk siis kutsekad on nagu kõik need HAKid ja polütehnikumid. Niiet, ma käin praegu Gymnasiumis (see jaguneb ka veel bundesrealgymnasiumiks, bundesaufbaugymnasiumist, bundesrealaufbaugymnasiumiks ja lihtsalt bundesgymnasiumiks. Keeruline!!) ja kõik, kes selle lõpetavad, peavad arvestama, et nad peavad veel midagi edasi minema õppima, sest HAKis tja polüst tulijatel on juba kindel amet selgeks saadud, niiet neil ei ole nii suurt võimalust kohe tööle saada.

Aga siis tahtsin ma veel sellest kirjutada, et inglise keele tunni tarbeks oli meil vaja koduse tööna kirjutada essee teemal "Women belong into the kitchen". Tuli välja, et et selles teemas 'teemasse' kirjutada, pead olema austerlane, sest minu vaatepunkt oli väidetavalt õpetaja oodatust teemast mööda. Nimelt on Austrias levinud väga juurdunud eelarvamus ärinaiste kohta ja kui sa ei arva, et äris head kohta ja mainet omav naine on halb ema, siis on sul midagi viga. Ja mul on midagi viga. Üritasin klassis diskussiooni tekitada, aga ilmselgelt mu vastuväited olid liiga tugevad ja ainult õpetajaga diskuteerisin.

Veel, et 50% austerlastest on lahutatud (rääkisin Tarvoga pühapäeval ja ta arvas, et Eestis sama?), ja põhjuseks on see, et naised on meestega nii võrdsed, et saavad nii palju palka, et nad ei vaja enam mehi enda kõrvale. Ja siis lihtsalt lahutatakse.

Sellised huvitavad jutud teile siis täna. Minul on täna plaanis minna veel FZ-isse Annaga, õhtul lähen sünnipäevale, kuhu ma arvasin end mittekutsutud olevat. Homme lähme pärastlõunal kõik Viini lähedale kuskile Laura käsipalli mängu vaatama ja tuleme alles õhtul hilja koju, sest korjame Elmari lennujaamast peale (ups, unustasin mainida, et ta eelmisel pühapäeval oma kooliga/klassiga nädalaks Inglismaale, Londonisse lendas. Väga populaarne siin. Meil on koolis nt ära jaotatud, et mis klassis, missugune ekskursioon aset leiab - suvesport, keelelaager (välismaal), talvelaager jne). Esmaspäev on jällegi vaba päev, sest mingisugusel maakonnapeal/-ministril vms on sünnipäev?? :D

Niiet jällegi mõnus pikk nädalavahetus.

Täna on megasoe ilm, saab lühikeste varrukatega õues olla. Ei saa ilmast aru!!

Olge mõnusad!

Kallid-musid!

Ps! Pilt on tehtud 1. novembril Mumokis. Ma pole lihtsalt sel nädalal üldse pilte teinud, niiet saite vana!

elu on lill

maitseainelett Nasshmarktil

Okei, nüüd on natuke halvasti. Oleksin tahtnud pühapäeval teile kirjutada, aga ei jõudnud ega jaksanud.

Ausalt öeldes olen päris tegus olnud.

Eelmisel kolmapäeval, st pärast kahte vaba päeva, läksime enda ja paralleelklassi(de)ga Viini Konzerthausi, kus meil toimus workshop muusika ja kunsti teemal. Kokku oli neli teemat, kõik kestsid 25 minutit, umbes 10-stes gruppides. Ühes pidime ise muusikat komponeerima kastimeetodil (keeruline seletada), teises mediteerisime,

kolmandas saime megasuured pintslid, suuuresuure riidetüki, kindad, kiled jalanõudele ja suurte potsikutega värvi (kõige ägedam asi maailmas. Marta peaks juba harjutama hakkama ja kui ma tulen, siis on kõik asjad olemas kodus!!), neljandas nägime, katsusime ja võrdlesime vaipu. Huvitav oli.

Neljapäeval võtsin ennast kätte ja läksin esimest korda (üksi) Fitnesszentrumisse. See koht on megatore, seal toimuvad (kahjuks küll ainult) õhtuti ka grupitreeningud, muidu on avatud iga päev, aga kellaajad on vahel veits imelikud, aga elame üle nagu kõik muudki asjad. Reedel sai muga Lucia kaasa tulla, läksime koos ja tegime trenni. Laupäeval käisin jälle üksi, see-eest kohtasin seal psühholoogiaõpetajat. Niiet saate siis aru, et ma näen ikka natuke nüüd vaeva ka. Aa ostsin kuukaardi sinna, 32 eurot, mis on mu meelest sellise koha kohta täiesti normaalne. 30 euri on umbes 450 krooni, Eestis Myfitness ja Sparta jne nt maksavad juba mingi 900 vms. Niiet ma olen rahul. Seal ei käi väga palju inimesi ka, niiet veel parem.

Aga reedel tuli koju vahetusisa ja oli kodus teisipäevani. Laupäeval käisime ema õe juures õhtust söömas, jällegi jause ehk võileivad. Hea oli. Saime moonipirukat ka, megahea. Pühapäeval käisin Alexandra (mu tugiisiku tütar) ja ta klassiõega kinos. Ütleme nii, et veits halb filmivalik minu seisukohast :D "The Social Networki" on veits keeruline isegi inglise keeles jälgida, saksa keeles ei saand ma sellest üldse aru :D Aga kuna nad usaldasid minu kellaajavaatamist, siis läks natuke halvasti, sest ma sain aru et 15.00 algab, aga tegelt hoopis 15.45 :D ja me olime rõõmsalt juba 14.15 kohal :D Pühapäeviti on ju kõik poed ka suletud, niiet läksime kohvikusse kakaod jooma ja jalutama. Tore oli! Pärast kino tahtsin tegelikult trenni minna jälle tegema, aga kuna film nii hilja algas, siis ma enam ei jõudnud, sest ema-isa-õde olid isa vanemate juures ja nad olid seal juba päris kaua olnud ja tahtsid ära tulla :D Niisiis jäi treenimata.

Aga sel nädalal olid jälle esmaspäev ja teisipäev vabad, mis oli supertore, sest 3-tööpäevaga koolinädalad on ju mõnusaaad. Esmaspäeval tegime lõppppuuuksss ära perepildi, mis ei ole väga super, aga no käib kah. Pärast seda sõitsin Viini (jälle), sain Mollyga (USAst) kokku ja läksime MUMOKi (Museum Moderner Kunst) muuseumisse. Ma sellest juba ammuammu ka kirjutanud, 23. augustil käisin seal ka üksi. Igatahes see on kõige vingem muuseum kus ma üldse käind olen, kõige huvitavamad väljapanekud. Ja kõige ägedam on veel see, et see on kuni 2010. aasta lõpuni alla 27-aastastele tasuta. Niiet jookske nüüd. http://www.mumok.at

Pärast 2-tunnist muuseumikülastust istusime väljas, sõime šokolaadi ja jalutasime ringi. Kella 5 paiku läksime Loni juurde, kes meid majutas :) Ta on Kristjani ja Katrijni tugiisik ja ta on megatore. Tal on ilus kodu ja talle meeldivad vahetusõpilased :D Ta enda tütar on ka hetkel Tšiilis ja eelmisel aastal oli neil vahetusõpilane Gruusiast. Niiet ägeee!

Saime õhtust süüa ja pärast seda arvas ta, et me võiksime linna peale minna ööelu uurima. Läksime, uurisime, tulime 1-2 ajal tagasi. Megalõbus oli, nii naljakat õhtut pole juba ammu olnud.

Teisipäeval ärkasime kell 8, pesu, hommikusöök ja läksime Euroopa (vist) suurimale surnuaiale (vaadake kaarti), otsisime Mozarti, Brahmsi, Schuberti, Beethoveni jne mälestusmärgid üles, tegime pildid ja tulime tulema. (haha meenub, et sain eile õhtul kõvasti "Tõde ja õigust" lugedes naerda, kui kohale jõudis, mida tähendab "pintslisse panema" :D:D)

Saime linnas kokku Kira (fin), Maja (swe), Allie (aussie) ja Katrijniga (bel). Käisime Nasshmarktil, mis on korralik hipimarket keset Viini. Üks n-ö väike kokkupressitud tänav on seal putkade vahel, kus müüakse absoluutselt kõike võimalikku sööki (värsket, küpsetatud või kuivatatud jnejnejne) ning alguses ja lõpus on ka riideid ja ehteid. Äge koht oli. Ja hea on, et mul sularaha käepärast polnud.

Tuli välja, et ma olen parim kaardilugeja, niiet sain oma ägedaid oskusi jälle näidata ja mööda pisikesi tänavaid tagasi Mariahilferstrassele trügida. Käisin endale kingi otsimas balli jaoks, aga ei leidnud.

Täna on olnud suhteliselt nõme päev, tuju on null ja väsimus on peal. Hommikul olin ma nii uimane ja idioot, et õde astus minust paar minutit varem uksest välja (arvas, et jääb muidu bussist maha). Ma sattusin siis nii ähmi täis, et unustasin rahakoti ja keka asjad koju.

Veel tahtsin teiega jagada selliseid huvitavaid asju nagu..

.. kõrvitsahooaeg on täiega käimas, kõrvitsakoogid ja -supid on megahead ja emale meeldib neid teha, niiet olen õnnelik!

.. olen hakanud saksa keeles mõtlema (loomulikult pärast neid kahte päeva Viinis on see veits teistpidi), saan juba megapalju aru ja hakkan vaikselt dialekti rääkima siin. 'ja' on 'jo', 'nach' on 'nohh', 'aber' on 'obae' (mataõps ütleb 'obä' :D) jne. Naljakas.

Olge musid, tsaukaaa! :)

ujula ja kõrvitsad ja muud loomad

Tere teisipäevalõunat,

Ma siin laisk olemas ja blogi teile kirjutamas ei viitsimas. Aga võib-ollas peaks ennast siiski käsiles võtmas.

Niisiis, nagu te aru saite, ei ole mul väga blogikirjutamisetuju, aga võib-olla läheb veel üle.

Ühesõnaga ma siin olen nüüd ühe nädala jälle üle elanud. Juhtus nii mõndagi..

Nimelt kolmapäeval on meil tunniplaanis 9 tundi, millest üks on lõuna paus. Aga mu klassil jäi ka religioonitund ära, niiet juhtus 2 vaba tundi järjest olema. Siis läksime klassikaaslastega McDonaldsisse lõunatama (sõin salatit mitte burgerit :))))) ja hiljem kooli tagasi. Äge oli. Ahja, et see minek üldse kõne alla tuli, siis mul klassis kahel inimesel autojuhiload, sain ka teada nüüd.

Neljapäeval läksime pärast kooli õhtupoolikul ema ja õega poole tunni kaugusel asuvasse ujulasse. Ma olin selle mõttega ülimalt rahul. Seal oli isegi üks toru, 25-meetrine bassein ma pakun (umbes kolme raja laiune, aga nö tõkkeid vahepeal polnud), mingi sama suur ligunemisbassein ja väike väga väikestele lastele mõeldud bassein. Suur bassein ei olnud üldse külm, milleks ma ennast nii ette olin valmistanud. Ja ujumisprillid unustasime ka koju (mitte et mul endal oleks, aga ma oleks nende omi saand kasutada), niiet ujuda oli selles megakloorises vees veits keeruline.

Me ostsime piletid ujulasse ja ka sauna osasse (jeps, need eraldatud osadena Austria ujulates. Sauna eest peab juurde maksma). Ausalt öeldes olin päris üllatunud, saunade valik oli päris kobe. Ainult, et austerlased suudavad oma harjumustega endiselt mind üllatada. Sauna osa oli meestele ja naistele mõlematele, aga sauna ujumistrikoo või bikiinidega ei mindud, kooriti ikka paljaks. Ausalt öeldes oli veits veider, sest nii 89% saunatajatest olid 50-70-aastased vanamehed, naisi oli üldse väga vähe..

Ujula iseenesest oli päris tore, aga mu vahetuspere arvas, et 4 tundi on paras. Minu meelest oli see liiga palju. Nende jaoks oli tähtis, et saab vahepeal puhata (õunad, banaanid, küpsised ja Laura õpikud olid kaasas) ja siis jälle minna. Pärast seda 4 tundi olin mina surnud igatahes. 2 tundi oleks täpselt paras olnud. Aga noh, kuidas kellelegi meeldib. Aa ja ma olin ainuke üldse terve ujula peale, kes pärast ennast duši alla pesema l

äks. Sain veits pahaste pilkude vääriliseks hiljem, aga ma ei kavatsegi oma harjumusi muuta.

Aga reedel sain kauem magada ja kooli alles kella poole 10-ks minna. Põhjus nimelt selles, et mu klassil oli esimene Schularbeit ehk megatähtis kontrolltöö (mida neil 2 korda semestris on enamikes ainetes. rohkem töid ei olegi) saksa keeles ja ma ei pidanud seda kaasa tegema. Ma teen kaasa matemaatika ja inglise keele, vabatahtlikult.

Laupäeval käisime ema ja õe ja ema sõbranna perega Pulkaus Kürbisfestil ehk kõrvitsafestivalil, aga see oli suht mõttetu, keegi ei jäänud sellega rahule. Sain austria-moodi verivorsti süüa. Arvasin, et visatakse terve see verivorst ette, aga hoopis viiludena leival ja küüslauk peal (:D:D:D tahtsin kivisillutis kirjutada :D:D:D:D). Teistsuguse maitsega oli, aga hea.

Pärast kõrvitsaid käisin Flos endiste klassiõdedega, lõbus oli. Pühapäeval oli natuke paha olla, aga läks üle. Esmaspäeval oli vaba päev nagu tänagi, sest täna, 26. oktoobril eiteamisaastal lahkusid pärast II maailmasõda Austriast viimased võõramaa sõdurid vms.

Niisiis käisime eile õe ja emaga Viinis, põhiliselt Mariahilfer Strassel ehk sellel tohutul šopingutänaval, kus me Kiragagi käisime. Avastasin seekord selle tänava tõelise pikkuse ka, eelmine kord me ei suutnud üldse nii palju jalutadagi Kiraga, et sinna lõppu jõuda.

Laura sai endale suusajope (mitte murdmaa-, mäe- ikka!), tuulasime veel igast poodides ja mingi hetk saime kokku Loniga. Ma sain tegelikult algusest peale asjast niimoodi aru, et me Loni enda juurde koju läheme, aga ei läindki. Saime Schwedenplatzil kokku ja kuna külm oli, läksime McDonaldsisse istuma. (Btw avastasin, et ühel magusal pirukal oli isegi eesti keeles hoiatus, et sisu on kuum, peale kirjutatud.. :) Kodune tunne tuli peale kohe.)

Kella seitsme ajal olime jälle kodus, ma vaatasin telekat üle megapika aja ja läksin magama.

Aga täna on Laura ja ema Viini lähedal mingil käsipallimatchil ja Elmar kuskil ära ja ma praegu üksi.

Teate ma olen iga kord ära unustanud, aga mul on list asjadest, mida ma teile kirjutada tahtsin kunagi..

.. austerlased on statistika järgi enamasti ülekaalulised. Pärast selle kuulmist hakkasin ka järjest enam tähele panema, enne mulle tundus et kõik on pigem normaalsed. Aga tõesti, trullakaid on megapalju. Mingeid anorektikuid on siin keeruline leida. Põhjus peaks olema midagi sellist nagu liiga palju Viini šnitslit ja magusat.

.. vetsudes on ainult külm vesi kätepesuks. Koolis on olemas kogu aeg nii WC-paber, kätekuivatuspaber KUI KA SEEP! Millal see küll Eestis juhtuma hakkab.. Vähemalt 32. Keskkoolis?

.. Skype on popp siin.

.. poiste seas on geelitukk veel popim.

.. internetipanka ei kasuta siin peaaegu keegi. Kõik käib läbi postkontori (sest postiga ja pangaga tegelev ettevõte on sama vms) ja kui tahad teada, kas palka oled saanud, tahad arveid maksta (enamus lähevad automaatselt maha, sest kes siis iga kuu oma saja arvega postkontorisse tahab minna, eksole), siis lähedki postkontorisse ja küsid selat endale kontoväljavõtte vms. Miks nad internetipanka eriti ei kasuta, on selles, et nagu ma ema jutust siin aru sain, on sellel mingi kuumaks, mis on vist 15 eurot vms. KUI ma õigesti aru sain. Aga ühesõnaga, millegi eest internetipangakasutamises nii palju maksta on natuke veider.

.. ja lõpetuseks.. kuulsin hiinlannast vahetusõpilaselt, et Hiinas süüakse absoluutselt iga päev riisi.

Sellega mu monoloog täna lõpeb,

tegelt veel üks asi - mul sai siin vahepeal 2 kuud siin täis.

Olge musid,

Tschüss! :*

Sorri aga ma unustasin ära ühe täiesti olulise asja - nimelt käisin reedel esimest korda Austrias kinos, Steffi ja Luciaga vaatamas "Despicable me" multikat ja see oli ülivinge. Eriti meeldis mulle soundtrack. Lastefilmidest ja -multikatest on palju lihtsam aru saada :)

parim nädalavahetus! :)

(nagu Milka šokolaadil)

Mulle meenus just praegu, et ma panin natuke rohkem kui kuu aega tagasi oma Eesti mobiilinumbri kinni, aga ma olen sellest kogu aeg kirjutada unustanud! :D Kui mulle väga midagi kirjutada tahate või suures hädas helistada vaja, siis mu uus number on +43 680 237 4004! Usun, et see pole väga odav, kas teate.. (emme, kas sa mu augustikuu telefoniarve maksid ära muidu? :D ja vb septembri ka?)

Alustan eelmisest nädalast..

Teisipäeval tegin passipildid (enda Austria elanikuks registreerimise jaoks, sest ma viibin siin rohkem kui 3 kuud) ära. Pärast seda polnud mul kodus midagi teha ja läksin jalutama, enamuse ajast siiski jooksin, et mitte nii palju aega raisata :D Igatahes võtsin enda motiveerimiseks sihiks Sigmundsherbergi poe (see natuke suurem kõrvalküla ja tõesti, jah, seal on pood! Spar!). Valisin seal, näost peet, endale šokolaadi, et kooli kaasa võtta. See on nii naljakas, et alati, kui ma kaardiga maksma lähen, siis kõik müüjad saavad nagu šoki vms, nad lähevad näost nii ära ja ütlevad, et ei, selline kaart neil ei tööta, neil töötavad ainult normaalsed pangakaardid. Enamasti ei tea nad seda ka, mis on Maestro ja mis on mingi muu. Ja eriti äge on see, et nende bankomatide peal seal on nt Maestro kleeps ja siis tuleb välja, et Maestro neil ei tööta -.- :D Koomiline..

Mingi päev sain rohkem informatsiooni oma kooli huvitegevuste kohta. Muidu kõik on megatore, aga ei saa olla mitte midagi nõmedamat kui see, et ma neisse ringidesse, kuhu minna tahan, ei saa minna -.- Põhjuseks see, et mul on samal ajal tunnid!!!! Just sel päeval, kui mul on 9 tundi (teistel päevadel 6), on kaks huvialaringi.. Ja kui ma ei eksi, olid need ka veel täpselt samal ajal. Masendav. Ei saa võrkpalli, ei saa omaloomingulisusearendamise ringi (maalimine, fotograafia vms). Aa ja HAKis on võrkpall täpselt samal ajal nagu Gymnasiumiski. Muidu oleks võinud ju pärima minna, kas sinna ei saa minna äkki. Sportlikest asjadest on koolis veel korvpall ja jalgpall, aga (kõik räägivad erinevat juttu, enamus, et) mõlemad poistele. Veel on reedeti laulukoor ja uskuge või mitte, aga SAMAL AJAL kooriga on teine muusikalist tegevust arendav ring, midagi improviseerimise ja löökpillide ja mille kõigega veel. Kui ma olen muusikaline inimene, siis on äkki soov mõlemasse minna. Selline asjadekorraldus veits ajab mind endast välja.

Panin end võrkpalli ja loomingulisetegevuseringi ikkagi kirja, sest äkki tuleb mingi võimalus siiski neist tundidest kuidagi puududa ja ennast äkki liigutada ja võrkpalli mängida!! Panin end kirja veel mingisse sellisesse ringi, kus minnakse vahel nädalavahetusel üheks päevaks kõik koos suusatama, lauatama, rattaga sõitma, jooksma, jalutama jne. See on äge! Alati ei pea minema, aga vähemalt saan teate, kui midagi plaanitakse :)

Tahtsin seda öelda ka, et ainuke asi, mida ma HAKist nii väga igatsen, on kehalise kasvatuse tund. Meie klassi kehalise kasvatuse õpetaja on lihtsalt.. midagi.. masendavat. HAKis oli õpetaja niiii energiline; kui käis näiteks võrkpalli mängimine või jooksmine vms, siis ta ikka ergutas kaasa, ütles, mida teisiti teha, keelas, näitas oma pettumust, kui me olime laisad, jne jne. Gymnasiumi oma lihtsalt passib terve tundi ja naerab kaasa, kui keegi pikali kukub, palli kätte ei saa või vahib niisama ringi. Ta põhimõtteliselt ei tee meist väljagi, ta ei ole mitte kordagi mitte kedagi õpetanud. Eelmisel nädalal mängisime ainult võrkpalli, enamuse ajast toimus servimine ja see õpetaja ei öelnud mitte midagi!! Kõik lihtsalt seisid! What's the pointttttttttt?! Ta on lihtsalt masendav!! Päris esimesel kehalise kasvatuse tunnil juba sain klassikaaslastelt teada, et kõik kekatunnid ongi sellised. Kahju küll, aga minu meelest võrdub see rohkem klassiruumis istumisega kui kehalise kasvatusega.

Teisipäeva õhtul kirjutas Jenni mulle, et ta ei tule kolmapäeval kooli. Vastuseks oma küsimusele 'miks siis' sain, et tal suri Soomes vanaisa ära. Ühesõnaga olin šokis. Järgmisel päeval kuulsin direktorit ja klassijuhatajat rääkimas, et ta läheb üldse koju ära, siis mul oli veits nukker olla. Me oleme ikkagi samas olukorras. Molly USAst ütles selle kohta, et 'we're all on the same boat', mis on nii õige. Ühesõnaga, ma polegi teda pärast teisipäeva näinud ja reedel sõitis ta Soome. Õnneks ei jää ta sinna väga kauaks, aga päev pärast matuseid, ehk u 2 nädala pärast, tuleb tagasi. Alguses ta ütles küll, et ta on arvatavasti terve kuu, see oli veits šokeeriv mu jaoks, et mis mõttes sa lihtsalt selle ühe kuu oma võimalusest ära kustutad, aga õnneks siiski mitte nii kaua. 2 nädalat on ka tegelikult päris pikk aeg, aga jah. Tegelikult pani mind imestama, et Soomes ongi matuste korraldamine pikk protsess ja võtab aega 2-3 nädalat. Kas Eestis mitte paari päeva kuni nädalaga asja ära ei saa aetud?

Kolmapäeva õhtul helistas mulle vanaema ja esimest korda siin olles tundsin ma, et eesti keelt on raske rääkida. Kirjutada võib, aga lausete sõnastamine, üles ehitamine, sõnade välja mõtlemine, see kõik muutub veits keeruliseks. Aga vestluse lõpuks oli juba päris lihtne. :D

Neljapäeval oli meil pärast kooli elekter ära. Laura läks käsipallitrenni ja ema oli tööl ja niisiis olin ma kodus üksi, ilma elektrita, ja mitte midagi polnud teha :D Alguses tegin trenni, võimlesin jne, siis laulsin ja lugesin kõva häälega saksa keelset "Pipi Pikksukka" ette. Ühel hetkel läks nii pimedaks, et ei näinud enam oma varbaid ka :D Klaverit ei saand ka mängida, sest see elektriga. Otsustasin siis viimases hädas arvuti lahti teha ja Mahjonggi mängida :D Elekter tuli tagasi täpselt siis, kui ema koduuksest sisse astus. :D

Muidu millalgi üleeelmisel nädalal ostsin endale väikse paberiploki ja värvipliiatsid.. Joonistan vahepeal, mis siis, et ei oska :D

Ahjaa, mõtlesin et kirjutan teile natuke lähemalt nende päevikusüsteemist.. mida ei eksisteeri :D Põhimõtteliselt on küll vist kõigil päevikud või mingid asjad, kus on kuupäevaliselt vähemalt päevad märgitud. Ainuke asi, et nad ei oska päevikut kasutada. Sinna kirjutatakse ainult Schularbeitide ehk vägasuurtekontrolltööde kuupäevad ja sellega asi piirdubki (kuigi mõnel on need ka mõne õpiku sisekaanel kõik). Tunniplaan on neil kuskil eraldi paberi peal, õppimise üleskirjutamine on eriti veider - üks paber lehte ja kõik, mis õppida jääb, sinna segamini, mingit süsteemi pole. Ja see on nii veider, sest isegi mu väike õde siin ei kasuta päevikut. Ma isegi ei tea, kas tal on päevik. Õppimine käib paberi peale ja kui selle paberi pealt kõik saab õpitud, siis käib paber prügikasti.. Ja normaalset päevikut mul endiselt ei ole. Kas Eestis on Selveris/Prismas/Rimis veel müügil neid tavalisi väikseid päevikuid, väiksemaid kui A5? Ei mingeid reklaame, alguses on sisekaanel Eesti kaart ja eelmisel aastal oli lõpus Euroopa kaart või maailmakaart. Ühesõnaga, kui on, siis ootan seda järgmise pakiga vms..

Reedel aga oli äratus varajane, ütlesin eelmisel õhtul juba emale, et teen endale hommikul omletti. Ühesõnaga, ma polnud seda veel kordagi siin olles söönud, see oli mu maailmaparimomlett. Muidugi ta ei näinud väga omleti moodi välja, sest ta läks pudruks kätte ära, aga muna, juust, tomat ja sink ja elu on lill, ausõna. Pool päeva ei tahtnud midagi süüa. Kell 8 läks rong Viini, seal sain kokku Konstaga Soomest, Mareiga Jaapanist, Katrijniga Belgiast, Parisega Taist ja sõit võis alata. Kristjani tugiisik, kelle juures Katrijn eelmisel nädalal oli (probleemid vahetusperega), pani kõigile lõunasöögi kaasa :D Megaäge on ta ikka, ta seesama Loni, kes kunagi suve lõpus meil siin külas ka käis :)

Sõitsime Linzi, seal leidsime kogemata Morgane'i Šveitsist ja Synne Norrast ja sõitsime edasi Micheldorfi (vaadake kaardilt minu teekonda). Seal olid juba kõik teised kohal, väike kalliralli ja hakkas mäkke ronimine. Läksime läbi metsa umbes tund aega mäkke, ütleme nii, et väga palav oli :D

Ühesõnaga, algas YFU seminar Burg Altpernsteinis, mäe otsas, megaägedas kohas, kus aknast välja vaadates ei näinud midagi, sest olid pilve sees!

Mängisime mänge, olid grupitööd, olid erinevad sessionid teemadel kohanemine, keel, pere, ise, tegevused, jne, kõik mida me teame, aga mida kõike on lihtsalt vaja meelde tuletada. Kogu seminar oli saksa-inglise keeltes, enamasti inglise, sest nii sai kiiremini asjad aetud. Muidugi päris keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes ei räägi ei inglise ega saksa keelt..

See oli kõige vingem üritus üldse ja ma juba hakkan järgmist ootama, mis jaanuaris tuleb! :) Kusjuures, YFU üritab korraldada omaenda suusatrippi mägedesse, ma hoian siin pöidlaid pihus, sest ma tahaks mägesid natuke rohkem näha kuni mul seni seda võimalust antud on! :D Ja suusatripp YFU õpilastega on for sure kõige vingem asi maamunapeal, niiet mustgo on asja nimi!

Pühapäeva õhtul sealt kaugelt tagasi jõudes olin ma megaväsinud sellest u 5 tunnist rongisõidust (põhjustatud mu trajektoorist, sest rongiliiklust lihtsalt pole minu elukoha ja Linzi vahel), saksa keel oli lihtsalt.. kadunud!! Emaga rääkisime pikad jutud maha (see oli kohutavalt raske) ja kell 8 ronisin juba voodisse magama. Elu parim uni.

Täna oli koolis suht tore, sain palju suhelda ja inimestes enda vastu huvi tekitada, veits infot kohalike spordikeskuste kohta (ühe asukoht tundub esialgu super, homme saan rohkem infot) ja ainult 5 tundi oli.

peaaegu kohal, Katrijni ja Kiraga :)

Aga..

Siin on megapalju söögi- ja joogimasinaid ja -aparaate, need lihtsalt megapopulaarsed. Need on lihtsalt igal pool.. Koolides, rongijaamades, vb isegi mõnes poes vms, isegi seal mäe otsas lossis oli! :D Igatahes need on suht toredad, sest palju lihtsam on midagi osta (enamasti kas šokolaadi, karastusjooki/vett või kohvi/kakaod) ja saab sentidest ka lahti.. Ma ütleks, et parim idee eurotulekuks. 1-sendistega pole mitte muffigi peale hakata lihtsalt. Aga neid ei võta need masinad ka mu meelest vastu.. Aa ja hinnad on masinas ja puhvetis meil näiteks samad, niiet konkurents on ainult asukoha pärast.

Seekord saite siis palju lugeda, kiidan teid, kes te lõppu jõudsite! :D

Aga nüüd lähen mina ja teen veidikene koolitööd, varsti tuleb ema koju, sööme õhtust, loen raamatut ja kunagi lähen magama ka!

Ps! Lisasin Picasasse ka pilte, kui keegi tahab veel aadressi vms, andke teada!

Olge megatublid ja igatsen teiiiidd! :)

TSCHÜSS! :)