ujula ja kõrvitsad ja muud loomad

Tere teisipäevalõunat,

Ma siin laisk olemas ja blogi teile kirjutamas ei viitsimas. Aga võib-ollas peaks ennast siiski käsiles võtmas.

Niisiis, nagu te aru saite, ei ole mul väga blogikirjutamisetuju, aga võib-olla läheb veel üle.

Ühesõnaga ma siin olen nüüd ühe nädala jälle üle elanud. Juhtus nii mõndagi..

Nimelt kolmapäeval on meil tunniplaanis 9 tundi, millest üks on lõuna paus. Aga mu klassil jäi ka religioonitund ära, niiet juhtus 2 vaba tundi järjest olema. Siis läksime klassikaaslastega McDonaldsisse lõunatama (sõin salatit mitte burgerit :))))) ja hiljem kooli tagasi. Äge oli. Ahja, et see minek üldse kõne alla tuli, siis mul klassis kahel inimesel autojuhiload, sain ka teada nüüd.

Neljapäeval läksime pärast kooli õhtupoolikul ema ja õega poole tunni kaugusel asuvasse ujulasse. Ma olin selle mõttega ülimalt rahul. Seal oli isegi üks toru, 25-meetrine bassein ma pakun (umbes kolme raja laiune, aga nö tõkkeid vahepeal polnud), mingi sama suur ligunemisbassein ja väike väga väikestele lastele mõeldud bassein. Suur bassein ei olnud üldse külm, milleks ma ennast nii ette olin valmistanud. Ja ujumisprillid unustasime ka koju (mitte et mul endal oleks, aga ma oleks nende omi saand kasutada), niiet ujuda oli selles megakloorises vees veits keeruline.

Me ostsime piletid ujulasse ja ka sauna osasse (jeps, need eraldatud osadena Austria ujulates. Sauna eest peab juurde maksma). Ausalt öeldes olin päris üllatunud, saunade valik oli päris kobe. Ainult, et austerlased suudavad oma harjumustega endiselt mind üllatada. Sauna osa oli meestele ja naistele mõlematele, aga sauna ujumistrikoo või bikiinidega ei mindud, kooriti ikka paljaks. Ausalt öeldes oli veits veider, sest nii 89% saunatajatest olid 50-70-aastased vanamehed, naisi oli üldse väga vähe..

Ujula iseenesest oli päris tore, aga mu vahetuspere arvas, et 4 tundi on paras. Minu meelest oli see liiga palju. Nende jaoks oli tähtis, et saab vahepeal puhata (õunad, banaanid, küpsised ja Laura õpikud olid kaasas) ja siis jälle minna. Pärast seda 4 tundi olin mina surnud igatahes. 2 tundi oleks täpselt paras olnud. Aga noh, kuidas kellelegi meeldib. Aa ja ma olin ainuke üldse terve ujula peale, kes pärast ennast duši alla pesema l

äks. Sain veits pahaste pilkude vääriliseks hiljem, aga ma ei kavatsegi oma harjumusi muuta.

Aga reedel sain kauem magada ja kooli alles kella poole 10-ks minna. Põhjus nimelt selles, et mu klassil oli esimene Schularbeit ehk megatähtis kontrolltöö (mida neil 2 korda semestris on enamikes ainetes. rohkem töid ei olegi) saksa keeles ja ma ei pidanud seda kaasa tegema. Ma teen kaasa matemaatika ja inglise keele, vabatahtlikult.

Laupäeval käisime ema ja õe ja ema sõbranna perega Pulkaus Kürbisfestil ehk kõrvitsafestivalil, aga see oli suht mõttetu, keegi ei jäänud sellega rahule. Sain austria-moodi verivorsti süüa. Arvasin, et visatakse terve see verivorst ette, aga hoopis viiludena leival ja küüslauk peal (:D:D:D tahtsin kivisillutis kirjutada :D:D:D:D). Teistsuguse maitsega oli, aga hea.

Pärast kõrvitsaid käisin Flos endiste klassiõdedega, lõbus oli. Pühapäeval oli natuke paha olla, aga läks üle. Esmaspäeval oli vaba päev nagu tänagi, sest täna, 26. oktoobril eiteamisaastal lahkusid pärast II maailmasõda Austriast viimased võõramaa sõdurid vms.

Niisiis käisime eile õe ja emaga Viinis, põhiliselt Mariahilfer Strassel ehk sellel tohutul šopingutänaval, kus me Kiragagi käisime. Avastasin seekord selle tänava tõelise pikkuse ka, eelmine kord me ei suutnud üldse nii palju jalutadagi Kiraga, et sinna lõppu jõuda.

Laura sai endale suusajope (mitte murdmaa-, mäe- ikka!), tuulasime veel igast poodides ja mingi hetk saime kokku Loniga. Ma sain tegelikult algusest peale asjast niimoodi aru, et me Loni enda juurde koju läheme, aga ei läindki. Saime Schwedenplatzil kokku ja kuna külm oli, läksime McDonaldsisse istuma. (Btw avastasin, et ühel magusal pirukal oli isegi eesti keeles hoiatus, et sisu on kuum, peale kirjutatud.. :) Kodune tunne tuli peale kohe.)

Kella seitsme ajal olime jälle kodus, ma vaatasin telekat üle megapika aja ja läksin magama.

Aga täna on Laura ja ema Viini lähedal mingil käsipallimatchil ja Elmar kuskil ära ja ma praegu üksi.

Teate ma olen iga kord ära unustanud, aga mul on list asjadest, mida ma teile kirjutada tahtsin kunagi..

.. austerlased on statistika järgi enamasti ülekaalulised. Pärast selle kuulmist hakkasin ka järjest enam tähele panema, enne mulle tundus et kõik on pigem normaalsed. Aga tõesti, trullakaid on megapalju. Mingeid anorektikuid on siin keeruline leida. Põhjus peaks olema midagi sellist nagu liiga palju Viini šnitslit ja magusat.

.. vetsudes on ainult külm vesi kätepesuks. Koolis on olemas kogu aeg nii WC-paber, kätekuivatuspaber KUI KA SEEP! Millal see küll Eestis juhtuma hakkab.. Vähemalt 32. Keskkoolis?

.. Skype on popp siin.

.. poiste seas on geelitukk veel popim.

.. internetipanka ei kasuta siin peaaegu keegi. Kõik käib läbi postkontori (sest postiga ja pangaga tegelev ettevõte on sama vms) ja kui tahad teada, kas palka oled saanud, tahad arveid maksta (enamus lähevad automaatselt maha, sest kes siis iga kuu oma saja arvega postkontorisse tahab minna, eksole), siis lähedki postkontorisse ja küsid selat endale kontoväljavõtte vms. Miks nad internetipanka eriti ei kasuta, on selles, et nagu ma ema jutust siin aru sain, on sellel mingi kuumaks, mis on vist 15 eurot vms. KUI ma õigesti aru sain. Aga ühesõnaga, millegi eest internetipangakasutamises nii palju maksta on natuke veider.

.. ja lõpetuseks.. kuulsin hiinlannast vahetusõpilaselt, et Hiinas süüakse absoluutselt iga päev riisi.

Sellega mu monoloog täna lõpeb,

tegelt veel üks asi - mul sai siin vahepeal 2 kuud siin täis.

Olge musid,

Tschüss! :*

Sorri aga ma unustasin ära ühe täiesti olulise asja - nimelt käisin reedel esimest korda Austrias kinos, Steffi ja Luciaga vaatamas "Despicable me" multikat ja see oli ülivinge. Eriti meeldis mulle soundtrack. Lastefilmidest ja -multikatest on palju lihtsam aru saada :)

parim nädalavahetus! :)

(nagu Milka šokolaadil)

Mulle meenus just praegu, et ma panin natuke rohkem kui kuu aega tagasi oma Eesti mobiilinumbri kinni, aga ma olen sellest kogu aeg kirjutada unustanud! :D Kui mulle väga midagi kirjutada tahate või suures hädas helistada vaja, siis mu uus number on +43 680 237 4004! Usun, et see pole väga odav, kas teate.. (emme, kas sa mu augustikuu telefoniarve maksid ära muidu? :D ja vb septembri ka?)

Alustan eelmisest nädalast..

Teisipäeval tegin passipildid (enda Austria elanikuks registreerimise jaoks, sest ma viibin siin rohkem kui 3 kuud) ära. Pärast seda polnud mul kodus midagi teha ja läksin jalutama, enamuse ajast siiski jooksin, et mitte nii palju aega raisata :D Igatahes võtsin enda motiveerimiseks sihiks Sigmundsherbergi poe (see natuke suurem kõrvalküla ja tõesti, jah, seal on pood! Spar!). Valisin seal, näost peet, endale šokolaadi, et kooli kaasa võtta. See on nii naljakas, et alati, kui ma kaardiga maksma lähen, siis kõik müüjad saavad nagu šoki vms, nad lähevad näost nii ära ja ütlevad, et ei, selline kaart neil ei tööta, neil töötavad ainult normaalsed pangakaardid. Enamasti ei tea nad seda ka, mis on Maestro ja mis on mingi muu. Ja eriti äge on see, et nende bankomatide peal seal on nt Maestro kleeps ja siis tuleb välja, et Maestro neil ei tööta -.- :D Koomiline..

Mingi päev sain rohkem informatsiooni oma kooli huvitegevuste kohta. Muidu kõik on megatore, aga ei saa olla mitte midagi nõmedamat kui see, et ma neisse ringidesse, kuhu minna tahan, ei saa minna -.- Põhjuseks see, et mul on samal ajal tunnid!!!! Just sel päeval, kui mul on 9 tundi (teistel päevadel 6), on kaks huvialaringi.. Ja kui ma ei eksi, olid need ka veel täpselt samal ajal. Masendav. Ei saa võrkpalli, ei saa omaloomingulisusearendamise ringi (maalimine, fotograafia vms). Aa ja HAKis on võrkpall täpselt samal ajal nagu Gymnasiumiski. Muidu oleks võinud ju pärima minna, kas sinna ei saa minna äkki. Sportlikest asjadest on koolis veel korvpall ja jalgpall, aga (kõik räägivad erinevat juttu, enamus, et) mõlemad poistele. Veel on reedeti laulukoor ja uskuge või mitte, aga SAMAL AJAL kooriga on teine muusikalist tegevust arendav ring, midagi improviseerimise ja löökpillide ja mille kõigega veel. Kui ma olen muusikaline inimene, siis on äkki soov mõlemasse minna. Selline asjadekorraldus veits ajab mind endast välja.

Panin end võrkpalli ja loomingulisetegevuseringi ikkagi kirja, sest äkki tuleb mingi võimalus siiski neist tundidest kuidagi puududa ja ennast äkki liigutada ja võrkpalli mängida!! Panin end kirja veel mingisse sellisesse ringi, kus minnakse vahel nädalavahetusel üheks päevaks kõik koos suusatama, lauatama, rattaga sõitma, jooksma, jalutama jne. See on äge! Alati ei pea minema, aga vähemalt saan teate, kui midagi plaanitakse :)

Tahtsin seda öelda ka, et ainuke asi, mida ma HAKist nii väga igatsen, on kehalise kasvatuse tund. Meie klassi kehalise kasvatuse õpetaja on lihtsalt.. midagi.. masendavat. HAKis oli õpetaja niiii energiline; kui käis näiteks võrkpalli mängimine või jooksmine vms, siis ta ikka ergutas kaasa, ütles, mida teisiti teha, keelas, näitas oma pettumust, kui me olime laisad, jne jne. Gymnasiumi oma lihtsalt passib terve tundi ja naerab kaasa, kui keegi pikali kukub, palli kätte ei saa või vahib niisama ringi. Ta põhimõtteliselt ei tee meist väljagi, ta ei ole mitte kordagi mitte kedagi õpetanud. Eelmisel nädalal mängisime ainult võrkpalli, enamuse ajast toimus servimine ja see õpetaja ei öelnud mitte midagi!! Kõik lihtsalt seisid! What's the pointttttttttt?! Ta on lihtsalt masendav!! Päris esimesel kehalise kasvatuse tunnil juba sain klassikaaslastelt teada, et kõik kekatunnid ongi sellised. Kahju küll, aga minu meelest võrdub see rohkem klassiruumis istumisega kui kehalise kasvatusega.

Teisipäeva õhtul kirjutas Jenni mulle, et ta ei tule kolmapäeval kooli. Vastuseks oma küsimusele 'miks siis' sain, et tal suri Soomes vanaisa ära. Ühesõnaga olin šokis. Järgmisel päeval kuulsin direktorit ja klassijuhatajat rääkimas, et ta läheb üldse koju ära, siis mul oli veits nukker olla. Me oleme ikkagi samas olukorras. Molly USAst ütles selle kohta, et 'we're all on the same boat', mis on nii õige. Ühesõnaga, ma polegi teda pärast teisipäeva näinud ja reedel sõitis ta Soome. Õnneks ei jää ta sinna väga kauaks, aga päev pärast matuseid, ehk u 2 nädala pärast, tuleb tagasi. Alguses ta ütles küll, et ta on arvatavasti terve kuu, see oli veits šokeeriv mu jaoks, et mis mõttes sa lihtsalt selle ühe kuu oma võimalusest ära kustutad, aga õnneks siiski mitte nii kaua. 2 nädalat on ka tegelikult päris pikk aeg, aga jah. Tegelikult pani mind imestama, et Soomes ongi matuste korraldamine pikk protsess ja võtab aega 2-3 nädalat. Kas Eestis mitte paari päeva kuni nädalaga asja ära ei saa aetud?

Kolmapäeva õhtul helistas mulle vanaema ja esimest korda siin olles tundsin ma, et eesti keelt on raske rääkida. Kirjutada võib, aga lausete sõnastamine, üles ehitamine, sõnade välja mõtlemine, see kõik muutub veits keeruliseks. Aga vestluse lõpuks oli juba päris lihtne. :D

Neljapäeval oli meil pärast kooli elekter ära. Laura läks käsipallitrenni ja ema oli tööl ja niisiis olin ma kodus üksi, ilma elektrita, ja mitte midagi polnud teha :D Alguses tegin trenni, võimlesin jne, siis laulsin ja lugesin kõva häälega saksa keelset "Pipi Pikksukka" ette. Ühel hetkel läks nii pimedaks, et ei näinud enam oma varbaid ka :D Klaverit ei saand ka mängida, sest see elektriga. Otsustasin siis viimases hädas arvuti lahti teha ja Mahjonggi mängida :D Elekter tuli tagasi täpselt siis, kui ema koduuksest sisse astus. :D

Muidu millalgi üleeelmisel nädalal ostsin endale väikse paberiploki ja värvipliiatsid.. Joonistan vahepeal, mis siis, et ei oska :D

Ahjaa, mõtlesin et kirjutan teile natuke lähemalt nende päevikusüsteemist.. mida ei eksisteeri :D Põhimõtteliselt on küll vist kõigil päevikud või mingid asjad, kus on kuupäevaliselt vähemalt päevad märgitud. Ainuke asi, et nad ei oska päevikut kasutada. Sinna kirjutatakse ainult Schularbeitide ehk vägasuurtekontrolltööde kuupäevad ja sellega asi piirdubki (kuigi mõnel on need ka mõne õpiku sisekaanel kõik). Tunniplaan on neil kuskil eraldi paberi peal, õppimise üleskirjutamine on eriti veider - üks paber lehte ja kõik, mis õppida jääb, sinna segamini, mingit süsteemi pole. Ja see on nii veider, sest isegi mu väike õde siin ei kasuta päevikut. Ma isegi ei tea, kas tal on päevik. Õppimine käib paberi peale ja kui selle paberi pealt kõik saab õpitud, siis käib paber prügikasti.. Ja normaalset päevikut mul endiselt ei ole. Kas Eestis on Selveris/Prismas/Rimis veel müügil neid tavalisi väikseid päevikuid, väiksemaid kui A5? Ei mingeid reklaame, alguses on sisekaanel Eesti kaart ja eelmisel aastal oli lõpus Euroopa kaart või maailmakaart. Ühesõnaga, kui on, siis ootan seda järgmise pakiga vms..

Reedel aga oli äratus varajane, ütlesin eelmisel õhtul juba emale, et teen endale hommikul omletti. Ühesõnaga, ma polnud seda veel kordagi siin olles söönud, see oli mu maailmaparimomlett. Muidugi ta ei näinud väga omleti moodi välja, sest ta läks pudruks kätte ära, aga muna, juust, tomat ja sink ja elu on lill, ausõna. Pool päeva ei tahtnud midagi süüa. Kell 8 läks rong Viini, seal sain kokku Konstaga Soomest, Mareiga Jaapanist, Katrijniga Belgiast, Parisega Taist ja sõit võis alata. Kristjani tugiisik, kelle juures Katrijn eelmisel nädalal oli (probleemid vahetusperega), pani kõigile lõunasöögi kaasa :D Megaäge on ta ikka, ta seesama Loni, kes kunagi suve lõpus meil siin külas ka käis :)

Sõitsime Linzi, seal leidsime kogemata Morgane'i Šveitsist ja Synne Norrast ja sõitsime edasi Micheldorfi (vaadake kaardilt minu teekonda). Seal olid juba kõik teised kohal, väike kalliralli ja hakkas mäkke ronimine. Läksime läbi metsa umbes tund aega mäkke, ütleme nii, et väga palav oli :D

Ühesõnaga, algas YFU seminar Burg Altpernsteinis, mäe otsas, megaägedas kohas, kus aknast välja vaadates ei näinud midagi, sest olid pilve sees!

Mängisime mänge, olid grupitööd, olid erinevad sessionid teemadel kohanemine, keel, pere, ise, tegevused, jne, kõik mida me teame, aga mida kõike on lihtsalt vaja meelde tuletada. Kogu seminar oli saksa-inglise keeltes, enamasti inglise, sest nii sai kiiremini asjad aetud. Muidugi päris keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes ei räägi ei inglise ega saksa keelt..

See oli kõige vingem üritus üldse ja ma juba hakkan järgmist ootama, mis jaanuaris tuleb! :) Kusjuures, YFU üritab korraldada omaenda suusatrippi mägedesse, ma hoian siin pöidlaid pihus, sest ma tahaks mägesid natuke rohkem näha kuni mul seni seda võimalust antud on! :D Ja suusatripp YFU õpilastega on for sure kõige vingem asi maamunapeal, niiet mustgo on asja nimi!

Pühapäeva õhtul sealt kaugelt tagasi jõudes olin ma megaväsinud sellest u 5 tunnist rongisõidust (põhjustatud mu trajektoorist, sest rongiliiklust lihtsalt pole minu elukoha ja Linzi vahel), saksa keel oli lihtsalt.. kadunud!! Emaga rääkisime pikad jutud maha (see oli kohutavalt raske) ja kell 8 ronisin juba voodisse magama. Elu parim uni.

Täna oli koolis suht tore, sain palju suhelda ja inimestes enda vastu huvi tekitada, veits infot kohalike spordikeskuste kohta (ühe asukoht tundub esialgu super, homme saan rohkem infot) ja ainult 5 tundi oli.

peaaegu kohal, Katrijni ja Kiraga :)

Aga..

Siin on megapalju söögi- ja joogimasinaid ja -aparaate, need lihtsalt megapopulaarsed. Need on lihtsalt igal pool.. Koolides, rongijaamades, vb isegi mõnes poes vms, isegi seal mäe otsas lossis oli! :D Igatahes need on suht toredad, sest palju lihtsam on midagi osta (enamasti kas šokolaadi, karastusjooki/vett või kohvi/kakaod) ja saab sentidest ka lahti.. Ma ütleks, et parim idee eurotulekuks. 1-sendistega pole mitte muffigi peale hakata lihtsalt. Aga neid ei võta need masinad ka mu meelest vastu.. Aa ja hinnad on masinas ja puhvetis meil näiteks samad, niiet konkurents on ainult asukoha pärast.

Seekord saite siis palju lugeda, kiidan teid, kes te lõppu jõudsite! :D

Aga nüüd lähen mina ja teen veidikene koolitööd, varsti tuleb ema koju, sööme õhtust, loen raamatut ja kunagi lähen magama ka!

Ps! Lisasin Picasasse ka pilte, kui keegi tahab veel aadressi vms, andke teada!

Olge megatublid ja igatsen teiiiidd! :)

TSCHÜSS! :)

kõik on uus oktoobrikuus

Ega see pole midagi nii lihtsat võtta see blogi ette ja hakata siis lõpuks kirjutama, kuidas mul läheb ja mida ma kõike teinud olen.. Viimane nädal oli lihtsalt nii teguderohke, et uuuuuuuu, jee!

Kõige alustuseks - sain kooli vahetatud teisipäeval, mul on nädalas täpselt kaheksa korda saksa keelt, neist kaks korda on ekstra välismaalastele mõeldud saksa keele tunnid ja kolm korda nooremate klassidega (üks on Laura klassiga :)).

Mu klass on nüüd 7bx, kokku vist 14 õpilast koos minuga. Tüdrukud on väga sõbralikud ja huvitatud minust (kõige tähtsam asi üldse!!!! pole naljakas) ja poisid on veel veits lasteaialapsed aga äkki läheb varsti üle. Ainuke asi, et Jenniga olen ühes klassis, koos me ei istu, aga natuke keeruline on. Ühesõnaga, olen uue klassiga päris rahul. Ja ma ei saa mainimata jätta, kui suur on erinevus mu eelmise kooli ehk HAKi ja uue kooli ehk Gymnasiumi õpilastel.. HAKi õpilased olid kinnised, vähesed tulid muga ise rääkima; Gymnasiumis on nii, et ükskõik kuhu lähed, mida teed, kogu aeg tuleb keegi ja tahab rääkida. Kõik on lihtsalt nii palju rõõmsamad, sõbralikumad jne. Ma isegi ei oska arvata, miks see nii on..

(nimesid ma parem veel ei ürita, aga see on enamus mu uuest klassist)

Neljapäeval käisime ma-ei-tea-mitme-klassiga Viinis, kokku oli 77 õpilast. Meie klass ja vanemad külastasime Viini (kunsti)Foorumit ja Albertina kunstimuuseumit. Ma pole elu sees huvitavamaid näituseid vaatamas käinud. Foorumis oli üleval Frida Kahlo näitus, loomulikult oli meil ka giid, aga ma ei saanud ta jutust väga palju aru (aga siiski, üpris palju), aga ma sain aru sellest, et ta oskas väga huvitavalt kõike serveerida, niiet keegi ei ajanud juttu, keegi ei läinud ära, keegi ei jõlkund ringi nagu teiste gruppidega. Tol päeval oli seal üldse väga palju rahvast. Igatahes, see oli väga-väga äge näitus. Pärast seda oli meil aega tund aega endale midagi söögikõlbulikku leida (loomulikult läksime McDonald'sisse, kuhu siis veel :D) ja siis läksime Albertina kunstimuuseumisse. Seal oli väljas Picasso näitus. See oli vist kõige inspireerivam näitus kus ma üldse kunagi käinud olin. Oleks tahtnud seal veel rohkem aega veeta, aga kuna me kella 18-ks tagasi Hornis pidime olema, siis ei saanud kõike üle lugeda ja vaadata. Ühesõnaga olen megaõnnelik, et sinna kaasa sain minna ja tore oli :)

Koju jõudes avastasin, et mulle on jälle pakk tulnud. Ainuke asi, et ma nagu ütlesin emmele, et kiiret ei ole ja nüüd ma ei saanudki oma mata vihikut, uut koolilehte ega päevikut -.- Noojah. Aga tänud kommide ja raamatute ja küpsiste ja leibade eeeest!! (seoses leivaga emme mul sulle nõuanne, küsi kunagi)

Reede oli üks uimane päev, õhtul lugesin raamatut ja magasin. Laupäeval ärkasin hilja, Laural oli sõbranna külas reedest ja siis tegin meile kõigile lõunasööki, ema oli tööl ja Elmarit polnud ka kodus. Päris mõnus oli üksi süüa teha.

Pärast lõunasööki läksid nad kohe oma käsipallimatchile ja ma olin terve päeva üksi kodus. Laulsin, tantsisin, mängisin klaverit nii kõvasti ja nii palju ja nii valesti kui tahtsin, lugesin raamatut ja vaatasin Gossip Girli. Tegelikult oli mul mõte minna tervisesporti tegema (ilm oli selleks vägagi sobiv), aga ma leidsin nii palju muid meeldivaid tegevusi, et jäi ära :D

Aga sellest laupäeva õhtust sai mu siinoleku kõige ägedamaid õhtuid. Algul oli meil plaan Jenniga minna linnapeale, aga kuna tal seljaga mingid jamad ja see endast just eile märku andis, jäi ära. Niisiis otsisin uued seltsilised ja läksin Steffi, Lucia ja Annaga välja. Algul olime Steffi juures kodus, ja ühel hetkel jalutasime linna kuumimasse pubisse Flo. Leidsin sealt ka Elmari, kes pidi olema hoopis Oktoberfestil kuskil teises linnas, aga .. ei olnud.

Ma ei tea kas ma olen seda juba varem kirjutanud, aga kui Eestis on noortele pidu ikka ju see, kui saab tantsida, siis siin on peamine, et saaks rääkida. Rääkisime pikad jutud maha, tegime palju nalja ja ülitore oli. Kahjuks tellisid Elmar ja ta sõbrad juba 1-2 vahel takso, niiet lahkusin meeldivast seltskonnast varakult. Aga parim õhtu oli see kindlasti :)

Rodingersdorfi jõudes ei läinud me koju vaid mingi Elmari sõbra juurde, kellel oli sünnipäev.. Ta oli kingiks saanud lihtsalt maailma parimad muffinid, megamagusad, aga see mitte ei olnud pehme sai vaid krõbises hamba all ja mm kui hea. Tal oli veel ka bass- ja elektrikitarr ja kell, mis oli peegelpildis :D Ma algul mõtlesin ikka natuke aega, kas ma tõesti nii purjus olen, et kella nii valesti näen :D Igatahes, mingi hetk läksime koju ja siis olin juba magama heitnud, kui telefon heliseb. Olin täitsa segaduses, et kes nüüd helistab :D Vaatan, ema :D Meil oli algul kokkulepe, et ta tuleb mulle Horni järele. Ma lootsin, et ta kuulis, kui me koju jõudsime, sest tavaliselt ta teab minutipealt, millal Elmar peolt koju tuli. Igatahes jah, ta oli väga üllatunud ja me rääkisime telefoni teel sellest, kus ma olen ja kuidas ma koju tulin :D Väga põnev.

Magasin ennast välja, sõime lõunat ja siis sõitsime Retzi, et teha väike jalutuskäik sealsete küngaste vahel. Mõnus oli. Retz asub Tšehhi piiri ääres, niiet võis Tšehhit ennast ka näha :)

Järgmisel nädalavahetusel olen YFU üritusel kuskil mäe otsas (aeg läheb nii kiiresti!!) ja ei tea millal jälle kirjutan.

Olge musid, kallid, paid!!

:) tschüsss

Viini kõige kuulsam hotell, Sacheri hotell, kus saab maitsta ka originaalset Sacheri torti ;)

Bollywood saabub Viini, Albertina muuseumi ees..

PS! Lisasin Picasasse ka juurde pilte ;)

otsused, lahendused, teod ja Viin

Esmaspäeval sain õnneks lausa matemaatika õpiku kätte (millega mul eriti midagi teha pole, sest koduseid töid on põhimõtteliselt.. ei ole). Ülejäänud õpikud peaks vist kahe (!!!!!!!!!!) nädala pärast saama.

Õhtul otsustasin ilusat ilma ära kasutada ja tervisesporti teha, läksin jooksma. Ootused olid suured, aga mitte nii suured - mul polnud aimugi, palju ma jooksin, aga pärast vaatasin Google Earthist, et 6 km! Ikka vägevalt palju küll! Tore, kui numbreid ei tea.

Teisipäeval jäi 1. tund ära, aga keegi ei vaevunud seda mulle ütlema ja ma ei tulnud lampi selle peale ka, et küsida, ega meil homme juhuslikult mõni tund ära ei jää?? Aga ma polnud ainuke, kes kooli tuli, niiet pole viga. 2. tunni ajal valisime klassivanema ja Schulsprecheri (kogu kooli õpilaste eestkõneleja vms). Lõunaks sai kodus zucchinisuppi ehk suvikõrvitsasuppi viimast korda, see mu lemmik siin!! Aga emal pole rohkem suvikõrvitsaid, niiet järgmine kord sööme seda vast juunis? :( Sõime õunastruudlit ka vaniljekastmega. Kahju ainult, et ma ei tea kuidas seda suppi ja struudlit tehakse.. Loodetavasti õpin ühel päeval ära.

Kolmapäeval on lihtsalt kohutavalt masendav tunniplaan. Kaks esimest tundi on ajalood.. See õpetaja, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, räägib megasegaselt, no mitte muffigi ei saa aru. Isegi klassikaaslased, kelle emakeel on saksa keel, dialekt, ütlevad, et nad ei saa aru, millest õpetaja räägib. Ta vehib kätega, karjub, räägib jube kiiresti ja kõigest korraga. Ta isegi vaevus minu käest küsima kahte küsimust.. Üks oli, kes on USA välisminister (mulle tundus, et ma tean, aga ma ei saanud aru, mida ta must tahab, seega tegin talle nägusid, et mida ma siis tegema pean) ja teine hetkel ei meenu. Igatahes pöördus ta minu poole nii äkitselt, et ma nagu ei saanud aru, et ma juba reageerima pean (tegelesin ilmselgelt muude asjadega). Aa üks küsimus oli, kas ma midagi ta jutust aru ka saan. Vastust juba teate. Tegin õpetaja tahvlile-kritseldusest ka pilti.. (üleval)

Esimest korda oli nii, et kuna RWCO õpetajat polnud, tuli meile klassi istuma mingi teine õpetaja ja kõik pidid olema tasa, tegelema oma asjadega, õppima, mängima arvutimänge vms. Vahelduseks oli hea oma muusikat kuulata oma kõrvaklappides ja vaikides Mahjonggi mängida.

Pärast kooli oli võrkpall, kus ma isegi päris palju pallile pihta sain, ja see oli ka esimene kord kui ma kõige rohkem haiget sain. Käed olid pärast päris hellad, algaja asi vast. Kiita sain ka. Mu kolmas võrkpallitrenn alles ju!! Kusjuures kõik teised on ikka täitsa profid seal, niiet kohati olen mina süüdi kogu aeg, et mäng ära lõpeb, midagi pole teha! Pärast võrku oli mul poolteisttundi vaba aega, ja avastasin, et ma olen juba selle väikse linnakesega päris ära tutvunud ja seal pole minu jaoks enam midagi uut uudistada. Jama. Sain teada, et kui muidu pidi olema, et "Austrias maksad ainult Maestroga", siis on ikka igasuguseid. Ühes poes ei töödanud Maestro, avastasin, et töötas Visa. Läksin järgmisse, andsin ettenägelikult Visa ja tuli välja, et ainult Maestro töötab. Olen jälle targem.

Neljapäeval sai koolis ennast ballile registreerida, mis novembris aset leiab. Kui Tallinna 32. Keskkoolis on nüüd vähemalt 2 aastat järjest tahetud balli korraldada, aga asi on jäänud raha ja huviliste taha, siis siin.. KÕIK LÄHEVAD, kõik maksavad need 12 eurot ja ei tee teist nägu ka. VÕTKE EESKUJU, kolmekümneteiselased!! Võiks selle balli seal üks päev ikka maha pidada.

Aga bioloogia tunni ajal lugesin vanaema toredat meili ja siis tuli väike pisaratevalang,,, jätkus teine kojujõudmiseni ja õnneks oli ainult ema kodus, õel oli pikk koolipäev. Saime kõigest rahulikult rääkida ja otsustasime, et mul on rohkem tegevust vaja, seejuures tuli mängu ka koolivahetamine, sest praeguses koolis enamuse ajast ma siiski istun niisama. Niisis otsustasin enne magamaminekut, et vahetan selle kooli siiski ära. Ja loodetavasti leian lähiajal sobiva aja ja kaaslase(d), kellega kohalikku fitness-zentrumisse minna.. Sest ilmad on juba päris jahedad, tuul on kolekülm ja välispordiharrastamine hakkab vaikselt keeruliseks muutuma.

Reede hommikul enne tundide algust läksin siis mõlema kooli direktorite juurde. Gümnaasiumi direktor oli väga sõbralik ja tore ja vastutulev ja mõistev ja mida kõike tema kohta öelda.. ühesõnaga, ta oli väga huvitatud minu kooli registreerimise soovi üle. HAKi direktor oli nii külm ja imelik, et ei saand aru mis ta emotsioonid olid. Ta ütles ainult, et räägib teise kooli direktoriga ja, et ma esmaspäeval tema juurde jälle läheks ja siis saan teada, kuidas asjad jäävad. Koolipäev oli igav, nagu tavaliselt.

Pärast tunde oli koor, mis toimus juba teist korda, aga ma eelmine kord sellest rääkimise täiesti ära unustasin! Meid on mingi 15-20 seal, laulame kolmehäälselt. Nii äge on see, et poisse nii palju on. Eestis tavaliselt on ikka nii (võib-olla jälle Tallinna 32. Keskkooli viga), et poiste meelest on laulmine nõme ja ajaraiskamine ja sada häda, aga siin kõik tulevad laulma, äge!

Koorijuhist nii palju, et pool proovist läheb tal naermise ja naljategemise peale, mis mind kui vägatõsiseid kooriprooveüleelanut veits häirib, sest ma olen harjunud kooriproovi ajal tegelema laulmisega.. Aga no eks see on siin pigem koostegemiserõõmu pärast, mitte võistluskoori kokku panemine. Niisiis üritan ennast ikka vaos hoida. Aga jah, minust on juba kasvatatud ETV ja 32. Kk koorides teatud vaadetega koorilaulja, kes teab, kuidas koorijuht proovi tegema peab, et sellest ka midagi normaalset välja tuleks. Aga see selleks.

Pärast kooli veetsin Alexi ja paari poisiga koorist linna peal aega, et bussini olevat aega "laiaks litsuda" (vabandan väga, mul ei tule õige väljend meelde hetkel :D:D). Jõudsin koju ja andsin Jennile teada, et olen valmis tema poole tulema. Tuli välja, et ta ei elagi must nii kaugel, ainult et sinna ei saa kuidagi peale autotranspordi -.- Mul oli ema tööl, niiet Jenni tuli oma vahetusemaga mulle järele. Sõitsime sinna, nad olid küpsetanud õunastruudlit ja Jenni näitas mulle maja. Neil on seal hiigelsuur maja, mingi neli korrust vist.. Aga mina seal elada ei tahaks. Kuidagi nii kõle tunne oli seal! Peale selle oli seal külm ka. Ja et Jenni tuppa saada, peab ta läbi Isabella toa minema :o Mis on mu meelest veits nõme. Aga see selleks. Tegime ka ühe jalutuskäigu tema külakeses, mis on väiksem kui minu oma, aga kirik on 3-4 korda suurem. Mingi kella 8 ajal tõid nad mind koju tagasi, rääkisin veits inimestega juttu ja läksin magama.

Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja rongi peale minek. Jõudsin kell pool 10 Wien Spittelau rongijaama, sõitsin metrooga kesklinna peaaegu ja läksin sealt jala Stephanplatzile.. Ja erinevalt sellest, kuidas ma tavaliselt orienteerun, suutsin ma ära eksida :D Aga siis tuli orienteerumisoskus tagasi ja leidsin ennast kaardi pealt üles. Mul oli vaja pool tundi Kirat oodata, sest ta rong jõudis hiljem. Selle aja jooksul, mis ma seal väljakul edasi-tagasi jõudsin sada korda jalutada ja kirikust pilte teha, nägin muideks Novatoursi lipuga ekskursioonigruppi, aga kõik rääkisid seal vene keelt, niiet lootus eestlasi näha kustus kiiresti. Selle aja jooksul suutis veel üks väljakultöötav mees mu juurde tulla ja mind dringile kutsuda. Varsti jõudis Kira ka ja siis võtsime metroo ja sõitsime Viini põhilisele shoppingstreetile - Mariahilfer Strassele, mis on lihtsalt megapikk ja sinna minnes on vahest hea mõte jalgratas rentida :D Kuna me kunagi ei mäletanud, kuhu poole mingi pood jäi, siis me käisime seal tänaval lihtsalt lugematuid kordi edasi-tagasi. Lõunaks sõime nuudleid ja ühel hetkel leidsime ka kauaotsitud Starbucksi üles täiesti ebaloogiliselt kohalt (kui McDonaldsi omanik tegeleb kinnisvaraga, siis Starbucksi omanik.. sellega ei tegele eriti, sest see kohvik oli täiesti ära peidetud). Ühesõnaga veetsime lõbusalt aega, investeerisime riietesse ja kõndisime maha väga palju kilomeetreid. Mul on nii hea meel, et me sinna läksime ja kõigest rääkida saime ja nii edasiii. Nii tore oli teda näha. Õhtul rongi peale minnes muidugi avastasin, et olin rongiajast internetis millegi pärast valesti aru saanud ja kui ma muidu jõudsin sinna pool tundi varem, siis tuli välja, et mul oli lausa tund aega rongini aega. Istusin, mängisin digikaga ja tegin fookusestväljaspilte.

Rongisõit venis meeletult, mängisin terve tee kaasavõetud paberil numbrimängu.

Kojujõudes nägin ka esimest korda neljapäeval nädalalõpuks koju tulnud pereisa, ja läksin suhteliselt kohe magama.

Täna on pühapäev, magasin 12 tundi jutti, koristasin oma tuba, sõime lõunat ja ühel hetkel läksin jooksma. Natuke jahe oli, aga see-eest oli hea ennast veits värskes õhus liigutada. Tegin sama 6-kilomeetrise otsa.. Täna oli igatahes väsitavam kui eelmine kord.

Vahetusisa sõitis täna tagasi tööle ja uus nädal on ees. Loodan, et saan ka kooli ära vahetatud homme, siis saab rohkem tegevust, rohkem kodutööd, rohkem äktšionit. :)

vaade rongiaknast laupäeva hommikul :)

ja Stephansdom, mille katus on sarnane Moskvas (?) asuva kiriku katusele, mis meil kodus ühe pusle peal on muideks :D

maitsvad nuudlid

ja mu jalad..

Ps! Lisasin pilte ka Picasasse!

Tschüüsss, musid-kallid ja kõik muu! ;)

ich vermisse euch!!