palju keeli korraga = peavalu :)

Tsau!

Praeguseks olen juba vahetusperes, aga räägin mis üleeile ja eile toimus. Ja täna.

Pühapäeval saime hommikul hostelis süüa ja siis läksime YFU seminaripaika (tuli siiski välja, et see pole YFU kontor, vaid nad olid rentinud selle seminaripidamiseks). Meile räägiti veel tähtsaid asju, sõime megasuuri pitsasid ja siis hakkasid järjest kõigi vahetuspered sisse tiksuma.. Osad läksid koos YFUkatega rongide peale, teised peredega ära ja mina jäin sinna üksi istuma. Lõpuks saime Hermanniga (YFU intern Uruguayst, kes käis USAs vahetusõpilaseks kunagi) YFUka Jana suure Volkswageni bussi peale ja ta viis meid YFU kontorisse, kuhu ma sain oma kohvri jätta, et ei peaks seda tassima. Ja siis läksime YFU bossi koju, kus sõime lasanjet ja ma läksin juba kell pool 9 voodisse, et magama minna, aga uni tuli alles pool 10, aga siiski, ma olin jubeeeeväsind.

Hommikul äratati mind umbes 7.15 üles ja siis läksime metrooga Viini vanalinna alt läbi otse Rathausi juurde, kust jalutasime nende tütre lasteaia juurde, jätsime ta sinna ja läksime YFU kontorisse. Sain võimaluse üksi mööda Viini konnata, niiet jalutasin päris pika tee maha. Austrias on nii, et kõik alla 19-aastased saavad muuseumitesse tasuta, niiet ma kasutasin võimalust ja käisin kahes muidu tasulises ja ühes mingi niisama moenäitusel. Üks muuseum oli mingi väga suures majas, aga seal ei olnud eksponaate eriti palju ja need mis olid, niiet olid.. üpriski igavad :D Niiet seal ma veetsin päris vähe aega. See oli vist Naturmuseum vms, Loodusmuuseum..

Jalutasin mööda parke ja Viini tänavaid (kaart oli ees loomulikult) ja leidsin MQ ehk Museum Quartier vms.. See oli nagu mingi suurem muuseumide kompleks. Otsustasin MuMoKi kasuks.. see tähendab Musem Moderner Kunst ehk modernse kunsti muuseum. See oli parim valik, mille ma teha võisin, sest seal oli lihtsalt nii vingeid asju. Eriti veider oli see, et selles muuseumis võis eksponaate pildistada.. nagu midaaa! Eestis ma pole kuskil näind, et tohiks.

Pärast seal käimist otsustasin palavuse ja väsimuse tõttu tagasi minna YFU kontorisse ja seal passida. Palavus oli lihtsalt megatappev, ma arvan et mingi 30 kraadi oli ikka ära. Viini linn on üldse selline, et linna keskus ehk vanalinn on nagu.. augus. Kui tahad sealt eemale saada, lähed alati ülesmäge. Ja vanalinna äärest ei lähe mitte Doonau ise vaid Doonau kanal. Üldse pidi olema neli erinevad Doonaud.. Uus-Doonau, Vana-Doonau, see kanal ja üks selline, kus ei saa kunagi olla üleujutusi (pole väga kindel, mida see endast kujutab).

YFU kontorisse jõudes sain teada, et pere tuleb võtab mind sealt kontorist peale, muidu hommikul oli veel võimalus, et nad viivad mind lennujaama. Istusin ja ootasin neid umbes 5 tundi. Sain vahepeal 10 eurot, et sööma minna ja tulin jälle tagasi, õppisin saksa keelt, mängisin Mahjonggi ja otsustasin YFUkaid aidata.. Muud ma teha ei saanud, kui Sirile (tal pikem nimi aga seda ma ei mäleta) seltsi pakkuda, kui ta postkontorisse läks. Käisin taga kaasas, ta pidi kõik ümbrikud ise tembeldama, sest neid oli üle 30.. selline reegel siis Austria postkontoris. :)

Tagasi jõudes palusin luba internetti kasutada ja otsustasin et ma ei tohi internetis liiga palju aega veeta, see mõjub väga-väga halvasti.

Kella 18 ajal jõudsid vahetusema ja -õde kontorisse ja õde meeldib mulle juba esimesest hetkest, ta on nii vaba ja ei häbene inglise keelt rääkida (mis siis et ta seda eriti ei oska :D), niiet see on heaheahea!

Sõitsime vahetusema õe autoga Horni poole, käisime vahepeal söömas, sest nad tulid reisilt ja neil polnud midagi kodus süüa, ja siis jõudsime koju.. Kõik olid väsinud, niiet me vaatasime veidike telekat, tegin ühe Skype'i kõne emme, issi ja õega jaa siis ma läksin magama. Hommikul läks uni ära väga vara, mingi kella 6-7 ajal.. aga siis ma õppisin saksa keelt ja uni tuli oiiimissugune :D ja siis põõnasin kella 11-ni jutti. Ma tegelikult lootsin, et nad äratavad mind üles, kui hommikusööki söövad, aga nad ei äratanud.. niiet sain üksi krõbuskeid piimaga nautida :)

Ahjaa.. YFU seminaril ma ehmatasin täitsa ära, et nad joovad 0,5% piima, et missasjaa.. see piim oli kõlblik ka mingi novembrini.. Ma mõtlesin et ma ei saagi piima juua, aga nad mu vahetusperes juuakse Vollmilchi ehk täispiima, mis on 3,5%, niiet väga hea :) Aga see ka muidugi kehtib mingi suht kaua, kaks nädalat veel vms..

Kella poole 1 ajal sõime lõunat.. AAA ma panin pange jälle ühe asjaga. :D Teist korda juba.

Alatiii, kui nad pakuvad värsket salatit söögi kõrvale, tõstavad nad selle eraldi kaussi. ALATI! :D Ma muidugi tõstsin oma taldrikusse, nagu ma harjunud olen ja siis hostvend lükkab nii muuseas mulle kausi lähemale, siis mul oli väike 'plinnnnnnnnnn' ja jõudis kohale :D See nii harjumatu. Aga nad ei pand seda pahaks, et ma taldrikusse tõstsin, niiet hästi.

Pärast söömist rääkisin Liinaga Skype'is ja siis me läksime Horni šoppama. Sain endale telefonikaardi, mis, tuli välja, ei töötagi mu telefonis, aga loodetavasti saan mingi vahetuspere vana telefoni vms.

Miks me üldse linna läksime, oli, et vahetusõel Laural oli uusi jalanõusid vaja, niiet kolasime mööda jalanõupoode, aga ta ei suutnud ära otsustada milliseid jalanõusid ta tahab, niiet jäid ostmata :D Ta on 12-aastane muideks. Aaa, autot juhtis hostvend, ta harjutab lubade tegemise jaoks, nagu ma aru sain.

Igatahes ühel lambisel hetkel sõitsime hostema õe juurde, kes meid eile Viinist tõi (ta elab sellises tavapärases Austria farmis vms, aga see ei olnud selline rääbakas nagu enamus Eestis on, vaid väga korralik, maja oli suursuursuur), ja saime seal struudlit (väga tavaline ja traditsiooniline Austria magustoit vms), mis seekord ei olnud õunadega nagu tavaliselt, vaid ploomidega. Hea oli.

Ja siis veel lambisemalt otsustasid nad minna külla mingile vene perele. See juba kõlas nii halvasti mu jaoks, et ma ei tea miks ma kohe ei öelnud, et ma parema meelega jääks sinna. Igatahes, see oli sealt paar maja edasi, jalutasime sinna, läksime sisse ja ohjummel, mu pea hakkas seal väga kõvasti valutama. Perenaine seal tahtis muga hirmsasti vene keelt rääkida ja no ma lasin tal seda rahus teha. Imelisel kombel ma alguses isegi sain aru. Ta väga-väga tahtis teada, miks ma vene keelt ei oska, kuigi Eestis (!) elan. Et kõik ülejäänud 14 või 15 või palju neid on, need endised nõukogude liidu vabariigid, oskavad vene keelt või on üleni venekeelsed. Siinkohal oleks nii väga tahtnud öelda, et eestlased ei ole nii nõrgad, et oma keelt on suutelised ära unustama. Kahjuks polnud mu vene keele oskus piisavalt hea, niiet jäi ära. Ta oskas saksa keelt (vene keele aktsent oli sealjuures niiiii suur, et ma ei saanud täpselt aru, millal ta vene keelelt saksa keelele üle läks jnejne, vb ta rääkis üldse kahe keele segu) ja inglise keelest ei saand ta üldse aru. Aga tema meelest oskasin ma vene keelt väga hästi, sest ma teadsin, kuidas on 'ja nje znaju' ja 'da' :D:D:D ta küsis mult vene keeles, kui vana mu õde on ja ma ütlesin automaatselt saksa keeles, niiet kõik on sassis. Üldse pea hakkaski valutama sellest, et ma kogu aeg pidin jälgima, kes mida räägib, kuidas hääldab, millest ta üldse üritab rääkida jne. Ainult inglise keel oli see, mis lasi mu ajul natuke puhata, kui hostema vahepeal midagi tõlkis või seletas mulle. See oli hea. Igatahes ega meid siis sealt enne tulema ei lastud kui me õiget Moskva salatit (ehk tegelikult täiesti tavalist kartulisalatit) söönud olime ja torti või õunastruudlit maitsnud. Oi ei terve laud oli igast asju täis. Ma olin sealt äratulles kurguauguni täis topitud. Kui ütlesid millegi peale, et ei, tänan, ei soovi, mul on kõht väga täis, siis ta ikka küsis edasi, et äkki ma tahan viinamarja või maroženojet või mida iganes, ühesõnaga, tänu sellele, et ma sinna läksin, sain teada, et ma ei taha sinna enam minna. Tundus, et hostemale ja -õele seal ka eriti ei meeldinud.

Hostema küsis, kas Eestis on ka nii, et kõik peab alati olema suursugune ja kõike peab olema palju, niiet see oli hea võimalus mul öelda, et ega ikka ei ole küll, see on venelaste komme. Perenaine seal rääkis ka kui väga talle Tallinn meeldib jne, ta arvas et Tallinn on Lätis ja Riia Tallinnas ja ma tegin talle selgeks, et vastupidi, aga viie minuti pärast ta teadis ikka valesti, niiet raske juhus on asja nimi.

Seal olles sian teada ka, et mu vahetuspere eelmine vahetusõpilane Gruusiast armastas ka kartulisalatit, niiet otsustasin, et kui mul peaks tulema võimalus neile oma riigi toite pakkuda, siis seda ma ei paku. Mis siis, et see maitseb mulle ja isegi väga, ei taha ma venelastega tegemist teha ei söögi ega keele kaudu. täänann.

Pärast seda külastust olin ma reaalselt surnud, tulime koju ja nüüd on kõik omaette, vend vist vaatab telekat jne. Puhkame.

Aga olgu, kuna blogger on väga nõme koht, kuhu pilte üles panna nii, et see võimalikult vähe närve sööks, siis ma otsustasin need jätta kõige lõppu, niiet voilaaaa! Varsti teen võib-olla Picasasse ka albumi, sest siia ma ei jõua kõike panna kogu aeg, jõle tüütu :)

Tegin täna maastikust ka pilti, aga neid ma praegu tõesti ei viitsi arvutisse laadida, niiet järgmine kord näete! :)

Viini raekoda, kus ees toimus/toimub mingisugune filmifestival, mistõttu suurem osa raekojast jäi nägemata, aga see selleks :)

See oli seal samas lähedal, väga veider, et terve park on niimoodi pinke täis. Üldjuhul pole vist murul käimine ega istumine üldse lubatud, niiet see on hea viis tõrjumiseks (aga näeb suht jube välja mu meelest :D)
Need trammid on nii ägedad! :D

See oli ühes pargis, need inimesed tegid mingeid aeglaseid liigutusi seal ja ma mõtlesin et äkki nad õnnistavad seda parki sisse või ma ei tea, ühesõnaga, veits veider oli :)
See on üks äge eksponaat sellest ägedast muuseumist, nagu ka kõik järgmised..

Aga seal oli peale maalide veel ka filmitehnikat, täiesti seinast-seina näituseid ja asju. Se eoli lihtsalt ainus koht, kus ma taipasin fotoka välja võtta. Üliäge koht! :)

Tschüüüüüssss!