Tere esmaspäeva pärastlõunat!
Kirjutan teile üle nädala udune olnud, aga täna väga päikselisest Austriast!
Täna on imeline päev.. Seda küll rohkem minu peas (muidu taevas särab ka päike), aga vahet ju pole. Tähtis on see, et ma olen enda üle uhke, ma olen enda jaoks midagi saavutanud, midagi nii suurt, millest on võimatu aru saada (ma ise ka ei saa), aga.. täna on 21. veebruar 2011 ja ma olen Austrias olnud täpselt pool aastat! Ma ei suuda seda ise ka uskuda!
Otsustasin täna oma mõtetes veidike ajas tagasi minna ja elu üle järele mõelda. On ikka uskumatult uhke tunne olla nii palju saavutanud nii lühikese ajaga (mis samal ajal on päris pikk..). Ja mitte saavutanud midagi sellist, mis mulle juba riiulile medaleid ja karikaid oleks toonud, aga saavutada midagi sisemiselt, vaimselt, ava(sta)da uusi orgusid ajusoolikate vahel ja lasta neis lilled õitsema minna või tormitada. Vahet pole! See kõik, mis ma selle poole aasta jooksul läbi olen elanud (issand, see kõlab nii hirmuäratavalt!!), on mind lihtsalt miljon korda tugevamaks ja vastupidavamaks isiksuseks ehitanud, nii palju iseseisvust andnud, lihtsalt loendamatul hulgal julgust, otsustusvõimet ja tolerantsust ja kõike muud veel juurde andnud. See vahetusaasta on hindamatu!! Ja täiesti uskumatu, et pool aastat ongi läbi. See ei mahu mulle pähe (selle jaoks ajukeerdude vahel urg puudub ja ei taha sellel üldse tekkida ka lasta, sest.. ainult neli ja pool kuud on jäänud!)..
Aga kuna mul vaja veel täna muid asju ka teha kui teile blogi kirjutada (ärge saage valesti aru, see on päris rahustav ja mulle meeldib seda teha! :)), siis asuks asja kallale..
Jah, kolm nädalat läks mööda nagu linnulennul. Loomulikult sellepärast, et vahepeal oli ka nädalake vaheaega Saalbachis :)
Enne vaheaega viimasel semestrinädalal olime kaks ööd Lauraga kahekesi kodus. Kuna vahetusisa tuli vahepeal jälle koju (jäi kolmeks nädalaks), siis otsustasid nad emaga (tal oli ka puhkus kaks nädalat), et nad lähevad oma suusatuurile. Suusatuur (=Schitour, saksa k.) kujutab endast mäkke ronimist suuskadega, mille all on sameti(?)ribad, et alla ei libiseks. See on Austrias üks väga populaarne asi, sest siin on, kuhu ronida! Igatahes sõitsid nad teisipäeva õhtul ära, ööbisid kuskil külalistemajas Ülem-Austrias, kolmapäeval ja neljapäeval pool päeva ronisid ja tulid neljapäeva pärastlõunal koju. Meil läks Lauraga päris hästi, tegime endale ise süüa ja kõik oli tore.
Semestri viimasel päeval saime ka tunnistused. Nagu öeldud, siis tunnistusi saab ainult kaks korda aastas, niiet see oli mu esimene tunnistus siin - kokku viis hinnet: inglise keel 3, ajalugu 4 (õpetaja lihtsalt niiväga tahtis mulle hinnet panna!!! veel on positiivne :D), matemaatika 3, geomeetria 4 ja muusika 2 (hinde saime kõik ainult mapisisu eest). Ma oma tunnistusega suhteliselt rahul, kuigi mata ja inka oleks võind ikka 2 saada.. Aga inglise keel läheb mul lihtsalt iga päevaga aina hullemaks ja matemaatika õpetaja lihtsalt üldse ei sümpatiseeri mulle oma jubeda kõriga. Pildilt on näha, et sinna on kirjutatud Schulnachricht ehk kooliuudised või -teadaanded :D Ja lisaks mu sünnipäev, religioon, mida pole, ja mis klassis ma käin sõnadega välja kirjutatud. Ja siis veel: "Verhalten in
der Schule: Sehr zufriedenstellend" ehk.. "käitumine koolis: eeskujulik", "väga rahuldav" kõlab eesti keeles imelikult.
Vaheaja esimesel päeval ehk laupäeval sõitsime Saalbachi suusakuurorti, autoga, sõit võttis umbes 4-5 tundi ma pakun, ei mäletagi enam. Esimesel päeval kohale jõudes me mäele ei läinud, aga pühapäevast reedeni olime igal hommikul põhimõtteliselt esimestena liftijärjekorras natuke enne 8.30 ja saime esimeste seas jäljed radadele sisse teha. Põhimõtteliselt oligi kõige mõnusam sõita ennelõunal (see on tavaline, ma tean), sest pärastlõunal oli asi lihtsalt nii jube, et mul läks teisel päeval sõiduisu üleüldse üle ja kõige lõpuks hakkas mul keset liftisõitu järsku ninast ka verd jooksma, niiet otsustasin natukeseks laua nurka visata ja võtsin klassiõe Annaga ühendust, kes samal ajal samas kohas oli, ja saime ühes kõrtsis (?) kokku, tutvusin tema perekonnaga ja veetsime mõnusalt aega. Pärast sõitsime ühe korra alla ja siis nad läksid juba koju ja ma nautisin üksinda sõitmist. Tõesti, nautisin kogu südamest. Ainus lauataja kümneses seltskonnas olla on väga, väga väsitav. Lauatajad ja suusatajad on nagu kaks täiesti erinevat kultuuri, kehtivad täiesti erinevad arusaamad sõitmisest ja sõidu nautimisest. Üks hea, lihtne ja labane näide on see (mis mul kõige rohkem üle viskas), et lihtsalt iga kuradima nuki peal jäädakse seisma ja oodatakse teisi järgi. Suuskadega sessuhtes pole ju mingit probleemi seisma jääda, lihtsalt toetad ennast keppidele ja ongi hea olla, lauatajana meeldib mulle üldjuhul peatudes istuda.. Saan aru, kui rada kaheks läheb vms, aga iga 200 meetri tagant seisma jääda on ikka natuke nigel. Üle viskas vahel ikka ja mõnel päeval sõitsin juba päeva esimesel sõidul vales suunas, aga telefon ja saksa keele oskus viivad mäe peal edasi.
Muidu oli reis suhteliselt tore, peale mu vahetuspere ja minu olid veel ka Laura klassiõe perekond ja nende tuttav perekond, kus perepoeg Stefan muideks mu endine klassivend HAKist. Ta muideks sõidab igast võistlustel kaasa ja oskab vääga hästi suusatada, tuli välja, et ta mõned nädalad tagasi oli 150-st sõitjast 3. tulnud.. pole paha!
Aga see selleks. Ühel õhtul käisime kogu suure seltskonnaga (muidu elasime kõik erinevates kohtades, iga pere oma väikses apartemendis) pitsat söömas. See oli nagu mingi võistlus, et kes rohkem pitsat süüa jaksab vms.. Suht jube, pitsa oli tõesti väga hea, aga kell oli juba 8 ja pitsat oli palju-palju-palju.. Pärast seda läksime Elmari ja Stefaniga välja, see oli suht feil ma ütleks.. Läksime London Pubi (vist?) ja seal olid enamus 30+ aastat vanad, Elmarile ei meeldinud muusika ja Stefan ütles, et ta oleks siis kell 5 jooma pidanud hakkama, et üldse seal lõbutseda.. :D Ma ei tea, ma oleks suutnud seal ennast päris hästi tunda ja kõigi nende inimeste korralikult naerda, aga üksi.. igav. Ühesõnaga, olime seal vist ainult tund aega ja tulime tulema, läksime koju magama.
Laupäeval sõitsime jälle tagasi. Ei mäletagi enam, mida veel laupäeval ja pühapäeval tehtud sai. Ilm oli igatahes super, seda ma mäletan. Megasoe!
Kuna vahetusisa käis iga päev oma suusatuuril erinevaid künkaid vallutamas (sest talle rahvarohked mäesuusarajad ei meeldi), siis ta oli alati juba enne meid kodus ja kui me kella 5 ajal tulime, oli juba söök valmis :) Ma lihtsalt pidin pilti tegema, sest ma ei uskunud, et me kõik ära süüa jaksame! Aga sõime.. :D
Kuna keegi must pilti ei tee, tegin ise!
Veits halvasti näha, aga peaks olema, et temperatuur mäe üleval 9 kraadi
ja orus 4! Tavaliselt on ikka vastupidi.. :D Ikka megapalav oli vahepeal.
Suure palavuse tõttu polnud raja kõrval lund ka eriti.. Kui hästi vaadata, siis seal kuskil on gondlid :D Ja pilt on udune, sest objektiiv oli must.
Vahetusõe klassiõde ja vahetusõde Laura
Oeh.. Esimene koolinädal oli mõnes mõttes stressirohke. Jätkus juba semestrilõpul alanud bussipileti kontroll (võite ühe korra arvata, kas mul seda oli ette näidata), mille pärast muretsemise ma juba ammu ära olin unustanud, sest keegi ei paistnud selle vastu huvi tundvat. Esimesel korral, kui bussijuht ukse avas ja "Ausweise, bitte!" hüüdis, jäi mul süda seisma. Aga ma polnud üldse mitte ainuke, kellel piletit polnud.. kaasas. Pääsesin. Olen kriminaal. Aga mitte enam, sest pärast seda, kui nüüd sellel semestril jälle piletikontroll jätkus, sain ma lihtsalt sellise kohutava šoki, et mul ei saanud see tegu enam meelest ära minna, et ma uuesti sekretariaati läheks ja teema veel kord üles tõstaks. Miks mul piletit seni ei olnud? Sest HAKis kui ma avalduse ära täitsin, anti see mulle lihtsalt tagasi, et räägi oma vahetusorganisatsiooniga. No YFUl ei olnud midagi muud öelda, kui et kui kool ei anna, siis ta ei anna. OKEI. Mu saksa keele oskus septembris oli nullilähedane, niiet ma ei saanud aru, MIKS ma seda siis tegelikult ei saanud ja mille taha asi toppama jäi. Niisiis vajus asi ära ja sõitsin pool aastat jänest, enne kui ennast lõplikult kokku võtsin. Seekord sain jälle täpselt selle sama avalduse, mis mul juba pool aastat sahtlis kopitanud on, täitsin ära, aga ütlesin vahetusemale kohe, et palun mine postkontorisse (jap, mitte panka ega internetipanka, aga postkontorisse ;)) ja tee see ülekanne ära. Teadmiseks, absoluutselt kõigile õpilastele maksab bussisõit 20 eurot. KOOLIAASTAS. 2 eurot kuus. Mulle läks see poole aasta pilet täpselt sama palju maksma kui teistele aasta peale, aga igatahes on see etem kui iga kuu 30-40 eurost piletit osta. Ma olin nii närvis, et ajasin vahetusema ka närvi ja pärast mitteniiilusat juhtumit (olles ainuke, kellel piletit polnud hommikul) otsustas vahetusema meid järgmisel päeval kooli viia ja ülejärgmisel hommikul kui ma bussijuhti nägin, kes teatavasti jälle sama oli, helistasin emale ja ta viis mind jälle kooli. Ma olin nii närvis, pahane, vihane, kuri ja kõike korraga. Ja teate, mis on kõige halenaljakam üldse kogu selle asja juures? Mul polnud vaja mitte mingit paganama templit koolist selleks, et seda piletit saada (avalduse viisin kooli reede hommikul), sest kui ma reedel pärast kooli koju jõudsin, OLI PILET POSTKASTIS. Ma ei suuda oma õnne kirjeldada, ma lihtsalt hüppasin ja kargasin ringi. Selleks, et seda piletit saada, oli vaja lihtsalt see kuradima rahaülekanne teha ja asi oligi kohal. Ja reede hommikul sain veel koolist sellise ütlemise, et ei tea, kas ma ikka selle saan ja et sa oled ikka vahetusõpilane -- olen ma mingi jube koll või miks ei peaks ma seda saama?
Oeh. Nüüd on mul pilet, aga keegi pole mult seda veel küsinud :( :D
Sellel nädalal oli tegelikult veel üks väike draama meie inglise keele õpetajaga.. Ma ei tea, kas ma siia kirjutasingi üldse, aga me vaatasime mingi umbes nelja inglise keele tunni jooksul filmi "Shakespeare in Love" (1998. aastast, väga hea) ja selle semestri esimesel tunnil ehk esmaspäeval vaatasid teised samal ajal, kui mul saksa keele kursus oli, viimase osa. Pärast siis küsisin, et mis ajaks kokkuvõtte sellest filmist kirjutama peab ja kõik ütlesid, et 'aa ma ei teagi, järgmiseks esmaspäevaks. vist.' (nii tavaline, keegi ei tea mitte kunagi mitte midagi, ainult mingi saia näost sisse ajamine käib juba enne esimese tunni algust kuni lõpuni välja.). Kui meil siis kolmapäeval jälle inglise keel oli, tahtis õps muidugi neid kokkuvõtteid ja lihtsalt.. MITTE KELLELGI POLNUD. Klassis oli lihtsalt surmvaikus, mitte kellelgi ei olnud. Õpetaja sai nii vihaseks, et jooksis klassist välja, direktori ja klassijuhataja juurde ja meile peeti pikki loenguid maha. Huvitav oli. Igatahes pidime siis neljapäevaks selle kõik valmis kirjutama, ma veetsin sellega 5 tundi (keskendumisvõime oli 0, ei mäleta, miks) ja kokkuvõttes ei suutnud midagi nii ilusat valmis kirjutada, sest mu inglise keel on ka kirjas juba nii jubedaks läinud, lauseehitus on NII paigast ära, kui veel üldse olla saab ja ma tõesti loodan, et see Eestis kõik tagasi tuleb, muidu on veits halvasti. Täna sain vihiku tagasi ja see on lihtsalt üleni punane :D
Reede õhtul oli koolis Atelierabend, kus kõik, kes tahtsid, said midagi etendada vms. Minu klass ega koor midagi ei teinud, aga vaatamas käisin. Ilus ja naljakas ja tore oli.
Laupäeval toimus midagi enneolematut - Brita käis peol. wowwww. Eelmine pidu oli see Hot&Ice kuskil novembris ja see pidu nüüd oli lihtsalt rohkem kui vajalik. Tegelikult tegin laupäeval veel karaskit ka emme saadetud odrajahust, aga ma pean seda veel ühe korra tegema, sest pann oli liiga suur ja taigent liiga vähe, niiet sellest tuli küpsis :) Maitse oli aga hea. Aga pidu oli veel parem ja sellest ma rohkem midagi ei räägi.. Peale selle, et see toimus vanas piimatehases Hornis, millest nüüd uus peokoht tehti, sest muidu pole noortel talvel kuskil mujal pidu panna!!
Mu karask ahjus. Tegelikult ma igatsen söögi tegemist ISE ikka väga :(
Ilus. Ma loodan, et ma ei tekitanud teile väga suuri piinu oma pika jutuga. Piltidega postitused on vist põnevamad, aga neid on nii tüütu teha, niiet ma ei ole eriti nende fännn :) respekt Erlele (kliki), kes ainult neid teebki! Veetsin praegu kaks tundi oma ilusast ajast seda postitust tehes, niiet loodetavasti oli nauditav.
Aga, olge ikka musid edasi! :)
