kolm ja ball

Eelmisel laupäeval pärast blogi kirjutamist tuli millalgi ema koju ja siis tegime Lebkucheneid ehk kohalikke piparkooke. Ema oli taigna ise teinud, ma sain rullida ja kujukesi välja lõigata. Nad nimetavad neid Lebkucheniteks, kuigi tegelikult eksisteerib veel ka sõna Pfefferkuchen, aga viimast kasutatakse vist rohkem Saksamaal. Need piparkoogid on päris erinevad eesti omadest.. Eestis me tavaliselt ostame poest taigna ja siis iga aasta otsime seda, millega kõige paremad tulevad. Ja meie kodus me teeme neid väga õhukestena. Siin on nad paksud ja maitse on ka väga teine. Enne ahju panekut sai nad veel munaga määritud ja keedetud-kooritud mandel igaühele sisse surutud. Ahjus umbes 10 minutit. Ütlesin emale, et järgmine kord, kui ta taigent teeb, tahan ma ka näha :D Ja samamoodi Apfelstrudeli ja muude heade asjadega, mida ta vahel lõunasöögiks valmistab ja ma ei näe, kuidas! Pärast Lebkuchenite valmistamist tuli mulle Anna järele ja läksime Fitnesszentrumisse (edaspidi FZ).

Õhtul käisin veel sünnipäeval Eggenburgis.. Sünnipäevalaps on mu paralleelikas Sandra ja ma tean teda/tema teab mind ainult Steffi, Lucia ja Anna kaudu. Tookord kui ma siinoleku teisel nädalal Steffi ja Luciga McDonald'sis kokku sain esimest korda, oli tema ka seal. Aga pärast seda pole me rohkem üldse rääkinud, vahel koolis ainult teretame, aga see on ka kõik. Ikkagi oli mul ülihea meel, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Sünnipäev oli garaažipeona - garaaž oli asjadest tühjaks tõstetud, suured lauad jne, söök-jook sünnipäevalapse poolt, kingitust polnud vaja teha, aga selle eest söögi-joogi eest 4 eurot. Aga ema arvas, et mul on ikka kingitust vaja ja ostis Raffaello paki mulle kaasa :) Nii armas. Otsisin oma Eestist kaasavõetud mapi vahelt ühe Tallinna postkaardi ka ja kirjutasin talle sinna oma õnnesoovid :D

Väga põnev mul seal ei olnud, ühel hetkel, kui Isabella tuli (mu klassikaaslane HAKist), rääkisin temaga juttu tema vahetusaastast Kanadas jne ja ta lubas mind ühe korra Brooklynisse viia (kohalik diskoteek), sest ma kaebasin talle, et austerlased üldse ei tantsi. :D

Umbes kella 12 ajal helistasin emale ja kutsusin ta järele, sest asi kiskus juba igavaks mu jaoks. Mõned olid seal juba täitsa pikali maas ja päris lärmakas oli.

Pärast seda kodus läksin magama ja pühapäeva hommikul magasin järjest poole 12-ni välja, unustasin äratuskella panna. Läks väga kiireks, aga õnneks sain omadega valmis, jõudsin duši all käidud ja söödud jne. Kell 12 võtsime ema ja õega suuna Viini poole, kuhu me päris sisse ei sõitnud, läksime Korneuburgi, Laural oli seal käsipalli mäng. Nad kaotasid kahjuks. Mulle nagu peaaegu hakkas käsipall isegi meeldima, päris põnev oli, tuli tahtmine ise ka mängima hakata juba, aga siis ühel hetkel läks asi nii füüsiliseks kätte ära seal väljaku peal, et mõni viidi väljakult minema oma katkise otsaesise ja valutava põlvega ja ma matsin selle mõtte kohe maha, sest haiget ma nüüd küll saada ei taha.

Enne mängu otsisin nagu segane issi telefoninumbrit oma telefonist, ma teadsin, et see on seal kuskil, aga ma ei leidnud ja ei leidnud ja saatsin juba emmele sõnumi, et saada mulle issi number, aga siis ikkagi leidsin ja sain sõnumi isadepäeva puhul teele saata :) Muideks Austrias on isadepäev juunis, Inglismaal ka nagu ma Eva blogist lugesin.. aga ei tea, kuidas mujal on?

Siis pärast mängu läks terve meeskond McDonald'sisse sööma (treener ise ka), päris huvitav spordiinimeste kasvatus. Siis sõitsime Viini ning läksime Wien Kunsthausi (pildil) ja Hundertwasserhausi poodidesse või nagu ikka, suurematel muuseumitel on need poed seal kõrval igast vidinatega. Muuseumitesse endasse me ei läinud, aga ema otsis mingeid Austriapäraseid suveniire või asju, mida Astridile Tšiili jõuluks teele panna.

Pärast pikka poodlemisretke, mis kestis ainult ca 1 tunni, oli meil veel 2 tundi aega Elmari lennuki maandumiseni. Tahtsime suurele Viini Chriskindlmarktile minna, aga ei leidnud parkimiskohta (niisiis ärge minge Viini autoga), niiet saime seda kaugelt vaadata. Seal oli ikka väga palju inimesi.

Sõitsime siis otse lennujaama, istusime seal tunnikese ja sõitsime koju. Kohutav väss oli.

Esmaspäev oli vaba päev ja ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Samamoodi toimetasid ka teised. Küpsetasime Lauraga pitsat, aga see oli ka kõik.

Koolinädal oli seekord väga väsitav. Esmaspäeval sain ühe rabava uudise osaliseks emme-issi poolt ja siis ma ei saanud pool ööd magada ja olin teisipäeval väsinud. Ajalootunnid on endiselt kohutavalt igavad ja ma lihtsalt pooleldi magan neis. Seega otsustasin oma päeviku ette võtta ja Eesti kaardil markeriga ära värvida kohad, kus ma käind olen :D Nojah, see oli päris keeruline, sest ausalt öeldes on nii palju kohti, millega mul on mingi seos, aga mul pole õrna aimugi, kas neis käind olen! Kui see tehtud sai ja mul ikka megapalju aega oli, võtsin maailmakaardi ette :D Avastasin et ma pole mitte kuskil käind, aga enda peas mulle tundub nagu ma oleks tervele maailmale ringi peale teind, sest ma nii palju lugenud olen igast blogisid ja reisijutte. Nojah. Igatahes oli huvitav meelelahutus.

Pärast kooli läksin FZ-sse ja hiljem kodus vaatasin mingi 2-3 tundi telekat.

Kolmapäeval oli kehaline, mis endiselt on megakohutav. Me oleme juba poolteistkuud järjest ainult võrkpalli mänginud. SEE ON MÕTTETU.

Neljapäeval ei midagi huvitavat, pärast kooli käisin FZ-s üksi jällegi, sest keegi ei saanud tulla, või noh, Luci oleks saand, aga ma saatsin talle sõnumi liiga hilja ja ta oli juba hommikul bussi peal siis ja asju polnud kaasas :(

Reedel ma olin megaväsinud ja kõik, mis üldse võis, läks metsa taha. (kas selline väljend üldse eksisteerib?) Esimestes tundides mul oli kohutav peavalu, hiljem avastasin, et mul on marker kadunud, kõik tunnid olid lihtsalt kohutavalt igavad. Pärast oli veel koor ka, kus ma lihtsalt ühel hetkel oleks tahtnud juhtimise üle võtta, et HALLO äkki tegeleks vahepeal laulmisega ka. See on ikka vahel totaalne katastroof, mis seal toimub. Seal on mingid natuke alaarenenud ajuga tüübid, mõned lõpuklassi omad, kes lihtsalt ei oska ennast talitseda ja natuke respekti näidata ja kõige hullem on see, et õps mängib kaasa, teeb nalja, plaplapla, aga milleks me sinna nagu kogunenud oleme, see läheb vahel meelest ära. Kahju, aga häälelahtilaulmisharjutusi nad ka ei tea ja rohkem ma midagi ei ütle. Pärast kooli oli mul veel poolteist tundi vaba aega ja sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui ennast õue poole sättima hakkasin - nimelt vihma sadas ladinal. Nojah, seisin natuke aega seal ukse ees ja mõtlesin, mida teha, aga otsustasin siis ikkagi linna poole samme seada, mitte niisama istuda. Poole tee peal helistas ema ja küsis, et kas ta peaks mulle järele tulema, et vihma sajab. Lubasin tal seda lahkelt teha ja varsti olin juba kodus. Ma olin nii väsinud, et ma mõtlesin kohe magama minna, aga millegi pärast läks kuidagi väsimus peaaegu üle ja sõin teistega "lõunat". Siis tuli emale meelde, et me pidime ju sel nädalavahetusel kooki küpsetama ja siis meisterdasimegi Marmorkuchenit. Uni läks peaaegu ära. Pärast seda rääkisin emaga siinsetest detsembrikuu traditsioonidest (muideks, emme-issi, kas te meelega abiellusite Püha Nikolausi sünnipäeval? Teate te seda üldse?) ja siis läks Laura trenni ja hiljem korjas jälle Anna mind peale ja läksime FZ-sse.

Me tahtsime megalt pilatesesse minna, aga no tuletaevasappi, liiga palju inimesi oli ja me ei saanudki. Ma olin veits pahane, sest just sellepärast ma sinna üldse ronisingi. Aga no ei. Kõige haigem on veel see, et ette ka ei saa registreerida/kirja panna. Eesti e-riigi süsteem mulle ikka meeldib aina enam ja enam. Paned end internetis kirja ja ongi korras, ei ole mingit ehku peale minekut. Nõme. Ronisime siis seal teiste masinate peal ja kui pilates workout lõppes, siis pärast seda algas pilates stretching, kuhu me minna mõtlesime. Ja sinna me rohkem ei lähe, sest see oli katastroof. Me rohkem jamasime seal mattide ümber sättimise ja ma ei tea millega veel, aga igatahes mitte venitamisega. Treener ise oli veel ära meigitud, mu meelest polnud tal üldsegi trenniriideidki seljas ja ta näris lahtise suuga nätsu. Mu kõrval oli mingi naine balletisussidega, vaatas mulle vahepeal tähtsa näoga otsa, naeratas ja näris lahtise suuga nätsu. õaaaaaaaaaaa

Lõpuks jõudsin koju 21.15 (kodust lahkusin kella kuue ajal). Enda imestuseks polnudki ema mulle vahepeal helistanud, et kus ma olen nii kaua vms.. Hakkas nagu veits imelik, et kuidas ta nii muretu saab olla.. Aga ta arvas, et me läksime pubisse vms.

Laupäeval olin pool päeva üksi kodus, tegin endale hommikusöögiks tatraputru (mis eriti hea ei tulnud, sest ma liiga vähe tatart panin kartuses, et seda liiga palju tuleb ja siis oli liiga vähe vett ja siis see vesi auras nii kiiresti ära, et pidin juurde panema ja siis lõpuks oli pool tatrast kõva ja pool pehme.. aga no süüa kõlbas). Päeval ei teinud ma midagi erilist, tahtsin tegelikult Wiid mängida, mida keegi minu siinoleku jooksul veel puutunud pole, aga ma ei saanud selle töölepanemisega hakkama, niiet jäi ära. Õhtul mingi kella viie ajal otsustasin magama minna, sest mul oli paha tuju ja väsimus. Üritasin magada, aga see väga ei õnnestunud, sest ma nägin nii nõmedaid mitte unenägusid, aga noh see teine sõna, viirastused?? ei tea. ühesõnaga, need ajasid mu mõtted nii nõmedatele radadele, et kui ühel hetkel ema koju tuli, siis ma olin paugu pealt maast lahti ja läksin seltsi otsima, sest üksi ma oleks lihtsalt hulluks läinud. Kell 20 hakkas veel ball ja mul polnud õrna aimu ka, kui kaua mul aega läheb sättimisega, millest ma üldse alustama peaks ja sada häda. ühesõnaga kell 20 astusime Elmariga uksest välja, jah, Elmar juhtis autot.. Ema luges enne ikka megapalju sõnu peale talle, aga ta sõidab väga normaalselt, niiet midagi ei saand juhtuda. Võtsime ta sõbrad ka veel peale ja sõitsime Vereinshausi, kus ball aset leidis. Sundisin ennast seda tuju leidma, millega ballist viimne kui positiivne killuke kaasa korjata, aga seda ei juhtunud. Kohale jõudes andsin oma jope garderoobi ja pidin selle eest 1,50 eurot maksma. Andsin oma 10-eurose ja jope ära, sain numbri ja siis mõtlesin korra et nagu midagi peaks veel saama, aga ei näinud nagu midagi kuskilt tulevat ja raha unustasin ma üldse ära ja siis jalutasin juba minema ja siis läks kisa lahti, et tule võta oma raha ka. Nojah. Leidsin suht kiiresti õnneks Steffi, Luci ja Anna üles ja veetsin nendega aega. Vaatasime balli avamist, mida ma oma silmaga ei näinudki, vaid ainult läbi fotoka ekraani, sest nii palju rahvast oli. Ball oli uus huvitav kogemus, mida ma Eestis kogenud polnud (aga võiks ju, kullakallis 32. keskkool, oma julgused ja mõistused kokku panna ja ära teha :)). Balli teema oli "Wild wild west" ehk kauboid ja hobused jne, selleteemalisi etteasteid tegid ka lõpuklassid. (palun väga vabandust, et mu jutt nii segane on) Kokkuvõttes oli mul huvitav ja igav ühekorraga, sest ega mul seal väga palju teha ei olnud. Sellise kära sees ei suuda teiste vestlust kõrvalt ka jälgida ja keegi ei viitsi ju minuga ka sealt väga pikki jutte maha rääkida, kui seitse korda kordama peab ja sada häda. Ühesõnaga, igav oli siiski. Kell 1 istusime autosse ja sõitsime koju, olin õnnelik, sest mu varbad valutasid megalt kingadest (mis siis, et kontsi nagu eriti ei ole, need lihtsalt ei ole minu jaoks loodud jalavarjud) ja kleit pigistas kopsu ja jälle sada häda. Magasin oma õndsat und ja ärkasin kohutava vetsuminekuvajaduse peale üles, aitasin emal Viini šnitslit teha ja pärast tegin ise kartulisalatit (seda tehakse keedetud kartuliviiludest, söögiäädika ja vee segust, piprast, soolast, suhkrust ja sibulast).

Käisime veel ema õel külas ja homme jälle kooli.

Vahepeal sai siin see ka selgeks, et ma 3.-5. detsembril Kira juurde sõidan, kes Steiermarkis elab (üks lõunapoolsetest 'maakondadest' või 'osariikidest' ehk Bundeslandidest) ja siis me temaga Grazi külastame ja muud nalja teeme. Ootan juba.

Järgmisel nädalavahetusel tuleb isa ka koju.

Ja täna täitus täpselt kolm kuud. Enne lendasid nädalad, nüüd lendavad kuud.

Tsau!