lund pole, aga tants ja trall

kui väga hoolikalt vaadata, siis midagi lumesarnast sajab taevast alla!

Tere kalllikesed! Ilusat 1. adventi! :)

Ega ma nädala algul väga palju midagi korda ei saatnud, kool, FZ ja kodu. Kolmapäeval aga hakkasin koolis igasugused huvitavad välja tulema, millest keegi mulle midagi rääkinud ei olnud ja ma isegi ei tulnud selle peale, et ma võiksin midagi millestki teada. Olin siis kuri. Sain siis teada, et neljapäeval peame kella 17-ni koolis olema, et reedel toimuvaks Avatud Uste päevaks dekoratsioone üles seada. Ja mind ajas ikka eriti endast välja see, et vastused olid kogu aeg kõigilt klassikaaslastelt nii lühikesed, et ma pidin miljon korda ühe asja ümber keerutama, et millestki üldse aru saada.

Olin vahepeal juba liiga kuri ja pärast palusin vabandust ka.

Kehalises mängisime Austria-pärast rahvastepalli.. 2 palliga. Kui keegi palliga pihta saab, läheb vastasvõistkonna 'kasti' kõrvale ja siis kui pall neile visatakse, saavad vastasvõistkonnast inimesi välja visata ja siis ise tagasi oma võistkonda minna. See oli nii segadusttekitav, et ma ei suutnud seda nautima veel hakata. Vähemalt oli tore vahelduseks mitte võrkpalli mängida.

Neljapäeval dekoreerisime kooli ja kui koju läksin, sain teada, et sõidame kõik koos Viini külje all olevasse Metro kauplusse, mis, tuli välja, on kauplus, kuhu saab sisse ainult siis, kui sul on oma ettevõte. Seal on tõepoolest kõike, mida hing ihaldada võib - alates nõudest ja kanast, lõpetades sokkide ja mobiilidega. Paljud asjad loomulikult megapakkidena (100 pakki 1 asemel jne) ja odavamad kui üksi ostes jne. Veetsime seal tublid kaks tundi ja läksime korjasime vahetusisa lennujaamast peale. Koju jõudsime ca pool 12..

Reedel toimus siis Avatud Uste päev. Miks? Kuidas? Kuna Austria koolisüsteem on selline, et pmst iga nelja aasta tagant kas peab või saab kooli vahetada, niisiis toimub nagu kooli reklaamimine. Lapsed tulevad vanematega, kõikide klassiruumide uksed on lahti jne. Meie klass pidi sel aastal korraldama Buffet [buffee], kõik küpsetasid kodus kooke ja muffineid ja keerasid Aufstriche ehk võileivamäärdeid kokku. Kogutud raha läks minu klassi Hispaaniareisi 'reservi' või kuidas seda nimetataksegi. Ma olin kohvi- ja koogiletis ja sain päris hästi hakkama. Sain hästi aru, mida telliti jne. Pärast nimetati mind juba kohviprofiks. Haha.

Ma avastasin, et suurest väsimusest tegin kõike nagu robot. ... "Bitte schön!" "Danke schön!" "Milch und Zucker?" ... Ja kui suurem rahvamass möödas oli, siis ma olin lihtsalt surnud. Koogid ja leivad said enneaegselt otsa kui planeeritud oli ja mu klass kogus tublid 1000 eurot oma reisi jaoks. Näo peale ca 100. Pole paha, või mis :) See on siin üldse väga populaarne neid Buffet'sid korraldada, lihtsalt tavalistel koolipäevadel on neid ka toimunud. Pean jälle lisama, et võiks ju Eestis ka.. :) Nii paljud klassireisid on meil nt ära jäänud lihtsalt selle pärast, et nii paljudel pole võimalik reisi eest maksta. Ah jaa, ja need Aufstrichid on siin tõeliselt head.

Kell 14 olin kodus ja isa oli pitsat küpsetanud, mmm. Sõime, rääkisime juttu ja ma mõtlesin et kobiks magama ära, aga ma siiski ei teinud seda. Kella poole 6-ks pidin jälle koolis olema, toimus kooriproov, mida said ka vanemad ja lapsed vaatama tulla. Hea oli.

Aa neljapäeval oli meil klassiga muusikatund ja me vahel laulame ka seal. Tavaliselt mitmehäälselt ikka.. Sain siis üksi ka üht häält laulda. Jeeeee!

Öö vastu laupäeva magasin õndsat und poole 10-ni.. Aitasin emal lõunasöögiks lasanjet ette valmistada (HAAAAAA tean ka nüüd, kuidas ise lasanjet otsast peale lõpuni välja teha ilma pakipulbrita :D (! pulBRITA! :D:D) loomulikult neid 'laaste' on ikka vaja, aga jeeee!) ja siis lugesin raamatut.. Pärast lõunasööki hakkas mingi hetk suusatamine.. Nordische Kombinationen ehk suusahüpped ja 10km murdmaad.. kuidas seda eesti keeli nimetatakse? Igatahes see on siiani ainuke suusatamine olnud, mida ma vaadanud olen ja päris kurb oli :D Isa istus kõrval ja siis kahekesi vaatasime ja siis nojah.. Austria võitis ja Eesti oli nii viimane, et viimaneviimaneviimane :D Aga vähemalt üldse osales! Ja siis proovisin neid õpetada "Kuusamo" ütlema ja "Suomi" :D Keeruline neile.

Ahja, reede õhtul mängisime veel Lauraga Wiid päris kaua ja sain aru, et sõna "Wurf" ehk vise pole minu jaoks. Ma lihtsalt ei oska seda välja öelda. Ja sõnale "Bücher" ehk raamatud on dialektis mingi ERITI keeruline sõna, "piahlharrhh" vms :D

Aga kella 5 ajal istusime seltskondlikult ilma Elmarita autosse ja sõitsime isa sünnikoha väiksele "jõululaadale", kus ei olnud peaaegu mitte kedagi ega mitte midagi. Sõime seal Feuer Flockenit (vist kirjutatakse nii). See oli mu meelest midagi lavaši sarnast, aga võin ka väga mööda panna. Ühesõnaga näeb välja sama suur kui pannkook umbes ja siis määritakse pintsliga mõlemalt poolt mingisuguse vedelikuga kokku, mis vist oli küüslaugu ja millegi maitsega, soola ka, siis volditakse kokku, salfakas ümber ja lase hea maitsta. Hea oli!

Pärast seda sõitsime Oma ja Opa juurde, kus Oma meile Marmorkuchenit pakkus ja pikad jutud maha räägiti. Siis sõitsime veel kuskile Fürwaldi lähedale ühele jõululaadale vms, seal jõime Glühweini (haha isa küsis, et kuidas seda eesti keeles nimetatakse ja ma ütlesin hõõgvain :D:D) ja sõitsime koju tagasi. Ma juba peaaegu magasin, mängisime Lauraga Wiid ja mingi aja pärast istusime emaga autosse ja ta viis mind Mödringisse, kus toimus (arvatavasti) aasta kõige vingem Party nimega Hot&Ice. Algul läksin Anna juurde, kellel äge maja, bassein ka maja ees. Sinna kogunes päris palju inimesi ja kella 12 ajal liikusime alles õigele peole. Väga lõbus oli ja sõlmisin uusi tuttavaid ka. Aga mis selle peo nii heaks teeb, on see, et SEAL INIMESED TANTSIVAD. Algul mind ikka väga häiris, et kogu aeg inimesed mööda trügivad ja rohkem nagu mööda seda saali oma inimesi otsivad ja niisama ringi jõlguvad, aga ühel hetkel olid kõik juba nii parajalt heas meeleolus, et tants ja trall vuhuu. Lõpuks sain ka tantsida!! Ja põlved andsid ka tunda pärast neid 3 tundi :( Aga megahea oli. Parim õhtu, kõik oli heaa!

Siis kella poole 4 ajal umbes üritasime omakülarahvast kokku ajada ehk siis Elmarit ja tema sõpru. See oli kõige naljakam tegevus üldse.. Algul nagu hakkasime kogunema sinna väljamineku peale, aga siis Elmar arvas, et ta peab ikka sõpra otsima minema ja siis ma jäin üksi sinna ja otsustasin temaga kaasa minna, aga kaotasin ta ära ja leidsin ühe teise tüübi, kes siin elab ja siis niimoodi see käis, kogu aeg kadus keegi ära ja umbes pool tundi läks kuni kõik ühes kohas olid. Siis tuli välja, et meid on takso jaoks liiga palju ja keegi peab jalutama ja keegi peab selle keegiga kaasa minema. Kuna ma olin ainuke erapooletu, siis läksin ma Elmari sõbraga seda 12 kilomeetrit jalutama.. Jõudsime vist kolmandiku teest kõnnitud, siis sõitis meist mu vahetusema mööda, et Elmarit ja teisi peale võtta, sest taksot ei tulnud. Kõndisime edasi. Pärast kui tagasi sõitsid, siis võeti mind peale ja üks teine läks autost maha ja siis nad jalutasid edasi. Pärast veel sõitsime uuesti neile järele, et neid peale võtta, aga nad ei jätnud jonni ja kõndisid edasi. Pärast seda jalutuskäiku tuli igatahes maailmaparim uni ja kui ma üles tõusin, sain aru, et ma nägin unes metskitsi. Ainult metskitsi. Lõbus :D

Sõime Viini šnitslit, sööme seda alati, kui isa koju tuleb, ja pärast tegin ettepaneku kooki teha.. VIST oli Bücherkuchen, aga ma pole kindel, sest Bücher tähendab raamatuid ja nimi peaks tegelikult tähendama 'potsikukooki' vms :D Meisterdasime Lauraga ja tuli superhea.

Nüüd on isa juba lennuki peal ja ma vaatasin "Grey Anatoomiat", et ennast natuke inglise keele laine peale saada, sest homme on inglise keele tunnis Schularbeit.. Ja see on natuke halb, sest ma mõtlen juba saksa keeles ja inglise keel on üsna lännu.. Uskumatu, kas pole?

Aga ilusaid unenägusid teile!

Tsau! :)

kolm ja ball

Eelmisel laupäeval pärast blogi kirjutamist tuli millalgi ema koju ja siis tegime Lebkucheneid ehk kohalikke piparkooke. Ema oli taigna ise teinud, ma sain rullida ja kujukesi välja lõigata. Nad nimetavad neid Lebkucheniteks, kuigi tegelikult eksisteerib veel ka sõna Pfefferkuchen, aga viimast kasutatakse vist rohkem Saksamaal. Need piparkoogid on päris erinevad eesti omadest.. Eestis me tavaliselt ostame poest taigna ja siis iga aasta otsime seda, millega kõige paremad tulevad. Ja meie kodus me teeme neid väga õhukestena. Siin on nad paksud ja maitse on ka väga teine. Enne ahju panekut sai nad veel munaga määritud ja keedetud-kooritud mandel igaühele sisse surutud. Ahjus umbes 10 minutit. Ütlesin emale, et järgmine kord, kui ta taigent teeb, tahan ma ka näha :D Ja samamoodi Apfelstrudeli ja muude heade asjadega, mida ta vahel lõunasöögiks valmistab ja ma ei näe, kuidas! Pärast Lebkuchenite valmistamist tuli mulle Anna järele ja läksime Fitnesszentrumisse (edaspidi FZ).

Õhtul käisin veel sünnipäeval Eggenburgis.. Sünnipäevalaps on mu paralleelikas Sandra ja ma tean teda/tema teab mind ainult Steffi, Lucia ja Anna kaudu. Tookord kui ma siinoleku teisel nädalal Steffi ja Luciga McDonald'sis kokku sain esimest korda, oli tema ka seal. Aga pärast seda pole me rohkem üldse rääkinud, vahel koolis ainult teretame, aga see on ka kõik. Ikkagi oli mul ülihea meel, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Sünnipäev oli garaažipeona - garaaž oli asjadest tühjaks tõstetud, suured lauad jne, söök-jook sünnipäevalapse poolt, kingitust polnud vaja teha, aga selle eest söögi-joogi eest 4 eurot. Aga ema arvas, et mul on ikka kingitust vaja ja ostis Raffaello paki mulle kaasa :) Nii armas. Otsisin oma Eestist kaasavõetud mapi vahelt ühe Tallinna postkaardi ka ja kirjutasin talle sinna oma õnnesoovid :D

Väga põnev mul seal ei olnud, ühel hetkel, kui Isabella tuli (mu klassikaaslane HAKist), rääkisin temaga juttu tema vahetusaastast Kanadas jne ja ta lubas mind ühe korra Brooklynisse viia (kohalik diskoteek), sest ma kaebasin talle, et austerlased üldse ei tantsi. :D

Umbes kella 12 ajal helistasin emale ja kutsusin ta järele, sest asi kiskus juba igavaks mu jaoks. Mõned olid seal juba täitsa pikali maas ja päris lärmakas oli.

Pärast seda kodus läksin magama ja pühapäeva hommikul magasin järjest poole 12-ni välja, unustasin äratuskella panna. Läks väga kiireks, aga õnneks sain omadega valmis, jõudsin duši all käidud ja söödud jne. Kell 12 võtsime ema ja õega suuna Viini poole, kuhu me päris sisse ei sõitnud, läksime Korneuburgi, Laural oli seal käsipalli mäng. Nad kaotasid kahjuks. Mulle nagu peaaegu hakkas käsipall isegi meeldima, päris põnev oli, tuli tahtmine ise ka mängima hakata juba, aga siis ühel hetkel läks asi nii füüsiliseks kätte ära seal väljaku peal, et mõni viidi väljakult minema oma katkise otsaesise ja valutava põlvega ja ma matsin selle mõtte kohe maha, sest haiget ma nüüd küll saada ei taha.

Enne mängu otsisin nagu segane issi telefoninumbrit oma telefonist, ma teadsin, et see on seal kuskil, aga ma ei leidnud ja ei leidnud ja saatsin juba emmele sõnumi, et saada mulle issi number, aga siis ikkagi leidsin ja sain sõnumi isadepäeva puhul teele saata :) Muideks Austrias on isadepäev juunis, Inglismaal ka nagu ma Eva blogist lugesin.. aga ei tea, kuidas mujal on?

Siis pärast mängu läks terve meeskond McDonald'sisse sööma (treener ise ka), päris huvitav spordiinimeste kasvatus. Siis sõitsime Viini ning läksime Wien Kunsthausi (pildil) ja Hundertwasserhausi poodidesse või nagu ikka, suurematel muuseumitel on need poed seal kõrval igast vidinatega. Muuseumitesse endasse me ei läinud, aga ema otsis mingeid Austriapäraseid suveniire või asju, mida Astridile Tšiili jõuluks teele panna.

Pärast pikka poodlemisretke, mis kestis ainult ca 1 tunni, oli meil veel 2 tundi aega Elmari lennuki maandumiseni. Tahtsime suurele Viini Chriskindlmarktile minna, aga ei leidnud parkimiskohta (niisiis ärge minge Viini autoga), niiet saime seda kaugelt vaadata. Seal oli ikka väga palju inimesi.

Sõitsime siis otse lennujaama, istusime seal tunnikese ja sõitsime koju. Kohutav väss oli.

Esmaspäev oli vaba päev ja ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Samamoodi toimetasid ka teised. Küpsetasime Lauraga pitsat, aga see oli ka kõik.

Koolinädal oli seekord väga väsitav. Esmaspäeval sain ühe rabava uudise osaliseks emme-issi poolt ja siis ma ei saanud pool ööd magada ja olin teisipäeval väsinud. Ajalootunnid on endiselt kohutavalt igavad ja ma lihtsalt pooleldi magan neis. Seega otsustasin oma päeviku ette võtta ja Eesti kaardil markeriga ära värvida kohad, kus ma käind olen :D Nojah, see oli päris keeruline, sest ausalt öeldes on nii palju kohti, millega mul on mingi seos, aga mul pole õrna aimugi, kas neis käind olen! Kui see tehtud sai ja mul ikka megapalju aega oli, võtsin maailmakaardi ette :D Avastasin et ma pole mitte kuskil käind, aga enda peas mulle tundub nagu ma oleks tervele maailmale ringi peale teind, sest ma nii palju lugenud olen igast blogisid ja reisijutte. Nojah. Igatahes oli huvitav meelelahutus.

Pärast kooli läksin FZ-sse ja hiljem kodus vaatasin mingi 2-3 tundi telekat.

Kolmapäeval oli kehaline, mis endiselt on megakohutav. Me oleme juba poolteistkuud järjest ainult võrkpalli mänginud. SEE ON MÕTTETU.

Neljapäeval ei midagi huvitavat, pärast kooli käisin FZ-s üksi jällegi, sest keegi ei saanud tulla, või noh, Luci oleks saand, aga ma saatsin talle sõnumi liiga hilja ja ta oli juba hommikul bussi peal siis ja asju polnud kaasas :(

Reedel ma olin megaväsinud ja kõik, mis üldse võis, läks metsa taha. (kas selline väljend üldse eksisteerib?) Esimestes tundides mul oli kohutav peavalu, hiljem avastasin, et mul on marker kadunud, kõik tunnid olid lihtsalt kohutavalt igavad. Pärast oli veel koor ka, kus ma lihtsalt ühel hetkel oleks tahtnud juhtimise üle võtta, et HALLO äkki tegeleks vahepeal laulmisega ka. See on ikka vahel totaalne katastroof, mis seal toimub. Seal on mingid natuke alaarenenud ajuga tüübid, mõned lõpuklassi omad, kes lihtsalt ei oska ennast talitseda ja natuke respekti näidata ja kõige hullem on see, et õps mängib kaasa, teeb nalja, plaplapla, aga milleks me sinna nagu kogunenud oleme, see läheb vahel meelest ära. Kahju, aga häälelahtilaulmisharjutusi nad ka ei tea ja rohkem ma midagi ei ütle. Pärast kooli oli mul veel poolteist tundi vaba aega ja sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui ennast õue poole sättima hakkasin - nimelt vihma sadas ladinal. Nojah, seisin natuke aega seal ukse ees ja mõtlesin, mida teha, aga otsustasin siis ikkagi linna poole samme seada, mitte niisama istuda. Poole tee peal helistas ema ja küsis, et kas ta peaks mulle järele tulema, et vihma sajab. Lubasin tal seda lahkelt teha ja varsti olin juba kodus. Ma olin nii väsinud, et ma mõtlesin kohe magama minna, aga millegi pärast läks kuidagi väsimus peaaegu üle ja sõin teistega "lõunat". Siis tuli emale meelde, et me pidime ju sel nädalavahetusel kooki küpsetama ja siis meisterdasimegi Marmorkuchenit. Uni läks peaaegu ära. Pärast seda rääkisin emaga siinsetest detsembrikuu traditsioonidest (muideks, emme-issi, kas te meelega abiellusite Püha Nikolausi sünnipäeval? Teate te seda üldse?) ja siis läks Laura trenni ja hiljem korjas jälle Anna mind peale ja läksime FZ-sse.

Me tahtsime megalt pilatesesse minna, aga no tuletaevasappi, liiga palju inimesi oli ja me ei saanudki. Ma olin veits pahane, sest just sellepärast ma sinna üldse ronisingi. Aga no ei. Kõige haigem on veel see, et ette ka ei saa registreerida/kirja panna. Eesti e-riigi süsteem mulle ikka meeldib aina enam ja enam. Paned end internetis kirja ja ongi korras, ei ole mingit ehku peale minekut. Nõme. Ronisime siis seal teiste masinate peal ja kui pilates workout lõppes, siis pärast seda algas pilates stretching, kuhu me minna mõtlesime. Ja sinna me rohkem ei lähe, sest see oli katastroof. Me rohkem jamasime seal mattide ümber sättimise ja ma ei tea millega veel, aga igatahes mitte venitamisega. Treener ise oli veel ära meigitud, mu meelest polnud tal üldsegi trenniriideidki seljas ja ta näris lahtise suuga nätsu. Mu kõrval oli mingi naine balletisussidega, vaatas mulle vahepeal tähtsa näoga otsa, naeratas ja näris lahtise suuga nätsu. õaaaaaaaaaaa

Lõpuks jõudsin koju 21.15 (kodust lahkusin kella kuue ajal). Enda imestuseks polnudki ema mulle vahepeal helistanud, et kus ma olen nii kaua vms.. Hakkas nagu veits imelik, et kuidas ta nii muretu saab olla.. Aga ta arvas, et me läksime pubisse vms.

Laupäeval olin pool päeva üksi kodus, tegin endale hommikusöögiks tatraputru (mis eriti hea ei tulnud, sest ma liiga vähe tatart panin kartuses, et seda liiga palju tuleb ja siis oli liiga vähe vett ja siis see vesi auras nii kiiresti ära, et pidin juurde panema ja siis lõpuks oli pool tatrast kõva ja pool pehme.. aga no süüa kõlbas). Päeval ei teinud ma midagi erilist, tahtsin tegelikult Wiid mängida, mida keegi minu siinoleku jooksul veel puutunud pole, aga ma ei saanud selle töölepanemisega hakkama, niiet jäi ära. Õhtul mingi kella viie ajal otsustasin magama minna, sest mul oli paha tuju ja väsimus. Üritasin magada, aga see väga ei õnnestunud, sest ma nägin nii nõmedaid mitte unenägusid, aga noh see teine sõna, viirastused?? ei tea. ühesõnaga, need ajasid mu mõtted nii nõmedatele radadele, et kui ühel hetkel ema koju tuli, siis ma olin paugu pealt maast lahti ja läksin seltsi otsima, sest üksi ma oleks lihtsalt hulluks läinud. Kell 20 hakkas veel ball ja mul polnud õrna aimu ka, kui kaua mul aega läheb sättimisega, millest ma üldse alustama peaks ja sada häda. ühesõnaga kell 20 astusime Elmariga uksest välja, jah, Elmar juhtis autot.. Ema luges enne ikka megapalju sõnu peale talle, aga ta sõidab väga normaalselt, niiet midagi ei saand juhtuda. Võtsime ta sõbrad ka veel peale ja sõitsime Vereinshausi, kus ball aset leidis. Sundisin ennast seda tuju leidma, millega ballist viimne kui positiivne killuke kaasa korjata, aga seda ei juhtunud. Kohale jõudes andsin oma jope garderoobi ja pidin selle eest 1,50 eurot maksma. Andsin oma 10-eurose ja jope ära, sain numbri ja siis mõtlesin korra et nagu midagi peaks veel saama, aga ei näinud nagu midagi kuskilt tulevat ja raha unustasin ma üldse ära ja siis jalutasin juba minema ja siis läks kisa lahti, et tule võta oma raha ka. Nojah. Leidsin suht kiiresti õnneks Steffi, Luci ja Anna üles ja veetsin nendega aega. Vaatasime balli avamist, mida ma oma silmaga ei näinudki, vaid ainult läbi fotoka ekraani, sest nii palju rahvast oli. Ball oli uus huvitav kogemus, mida ma Eestis kogenud polnud (aga võiks ju, kullakallis 32. keskkool, oma julgused ja mõistused kokku panna ja ära teha :)). Balli teema oli "Wild wild west" ehk kauboid ja hobused jne, selleteemalisi etteasteid tegid ka lõpuklassid. (palun väga vabandust, et mu jutt nii segane on) Kokkuvõttes oli mul huvitav ja igav ühekorraga, sest ega mul seal väga palju teha ei olnud. Sellise kära sees ei suuda teiste vestlust kõrvalt ka jälgida ja keegi ei viitsi ju minuga ka sealt väga pikki jutte maha rääkida, kui seitse korda kordama peab ja sada häda. Ühesõnaga, igav oli siiski. Kell 1 istusime autosse ja sõitsime koju, olin õnnelik, sest mu varbad valutasid megalt kingadest (mis siis, et kontsi nagu eriti ei ole, need lihtsalt ei ole minu jaoks loodud jalavarjud) ja kleit pigistas kopsu ja jälle sada häda. Magasin oma õndsat und ja ärkasin kohutava vetsuminekuvajaduse peale üles, aitasin emal Viini šnitslit teha ja pärast tegin ise kartulisalatit (seda tehakse keedetud kartuliviiludest, söögiäädika ja vee segust, piprast, soolast, suhkrust ja sibulast).

Käisime veel ema õel külas ja homme jälle kooli.

Vahepeal sai siin see ka selgeks, et ma 3.-5. detsembril Kira juurde sõidan, kes Steiermarkis elab (üks lõunapoolsetest 'maakondadest' või 'osariikidest' ehk Bundeslandidest) ja siis me temaga Grazi külastame ja muud nalja teeme. Ootan juba.

Järgmisel nädalavahetusel tuleb isa ka koju.

Ja täna täitus täpselt kolm kuud. Enne lendasid nädalad, nüüd lendavad kuud.

Tsau!

kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht

Terekest, kallid semud ja muud lugejad!

Ma siin olen vahepeal täiega blogilaiskust harjutanud. Möödas on nädal ja natuke peale mu eelmisest postitusest.. Mis vahepeal siis juhtunud on?

Olen kolm korda nädalas fitnesszentrumis käinud, mis on mulle heaks ajaviitmise viisiks ja vahel tuleb keegi muga koos ka, niiet hea. Eelmisel laupäeval korjaski klassiõde Anna, kellel umbes 2-3 nädalat juhiload on olnud, mu peale ja läksime treenima. Õhtul käisime ema ja õega ja saja muu tegelasega Anita Horni kontserdil Hirschbachis, mis oli väga mõnus :) ja nii muuseas on ta mu vahetusisa õde.

Teisipäeval tuli ajalootunnis õpetaja minu juurde ja ütles, et nädala pärast on teistel test, aga sinuga ma teen nii, et sa saad ühe teksti ja pead tähtsamad asjad välja kirjutama. Nojah, algul tundus nagu suht tavaline/hea/normaalne/talutav mõte, aga kodus hiljem ajalooõpikut lugedes sain ma aru, et see kohe üldse mulle pole. Lugesin kaks lõiku, sain 35 uut sõna ja teksti sisust ma väga aru ei saanud. Et siis teisipäeval kirjutan kõik tähtsamad asjad tekstist välja :D Eks näis.

Kolmapäeval käisime kogu Oberstoffiga (ehk vanemate klassidega?) Vereinshausis (ehk rahvamajas) ettekannet teemal "Klima und Mobilität" (ehk "Kliima ja liikuvus/mobiilsus"). Näidati 45-minutilist filmi ja veits räägiti, aga ma ei näinud kedagi, kes seda väga tõsiselt oleks võtnud. Sessuhtes, et teema oli kõik seoses looduse kaitsmise ja rohelise eluviisiga, aga siin seda eriti ei tarbita.

Film oli huvitav, aga muidu ettekandest niisama ma väga palju aru ei saanud :(

Aga eelmisel reedel saime kätte matemaatika Schularbeitid, jaaa vupiduu, ma klassis paremuselt teine (kusjuures see, kes kõige paremini tegi, ei osanud geograafia tunnis Austria naaberriike nimetada.. vahetas Šveitsi ja Ungari ära ja teisi ei teadnud üldse), niiet megahäpi enda pärast. Nimelt sain siis 2. Hinded siin vastupidiselt Eestile - 1 kõige parem, 5 (või 6?) kõige halvem.

Kolmapäeva õhtul aga läks meil õhtusöögilauas jutt saksa keele artiklite (der, die, das) peale. Ema oli täiesti kindel, et on süsteem. Aga ma lükkasin kõik nende mõeldud süsteemid ümber ja kui ma eile veel ühe reegli välja nuputasin, lükkasid nemad selle ümber. Niiet raske. Näiteks on das Mädchen ehk tüdruk kesksoost, lamp naissoost, kapp meessoost. Kein system.

Täna tegin emme saadetud tatrast tatrasalatit, mis tuli megahea ja maitses ka Laurale, mis siis, et ta nägusid tegi, et ma sinna tuunikala sisse panin :D Aga see oli ka täna esimene kord kui nad elu sees tatart maitsta said. Tegelikult ei tea ma üldse, kuidas tatar saksa keeles on ja nad ise ka ei tea, niiet nad nüüd nimetavad seda 'tataariks', rõhk teisel silbil :D naljakas. Kui kellelgi kodus on eesti-saksa sõnastik, siis võiks vaadata, sest minu väikses seda üldse polnud.

Muidu olen siin juba täiega sisse elanud, ma tunnen ennast nagu kodus ja mind koheldakse nagu ma oleksin siin juba ammusest ajast. Niiet paremini ei saakski olla! :) Hetkel tunnen ennast ülimalt hästi, saate mu üle rõõmu tunda nüüd!

Ja mu klassikaaslased ütlevad kogu aeg, et ma olen täielik vastand eelmistele vahetusõpilastele, kes nende klassis on olnud. Nimelt võtan ma rohkem sõna ja räägin nendega rohkem.. Hea teada!! :)

Aga kuna mu elu juba vaikselt mingeid rutiinijälge sisse võtab, siis mul nii palju midagi oma tegemistest pole teile kirjutada ja otsustasin teile veidikene Austria koolisüsteemi kirjeldada, mis mu meelest päris huvitav on..

6-aastaselt minnakse algkooli ehk Volksschule'sse, seal ollakse 4 esimest klassi. Siis saavad need väiksed põnnid otsustada, kas lähevad osa lapsi Gymnasimisse, teised Hauptschule'sse. Gymnasium on tugevama haridusega, Hauptschule nõrgemaga. Siis pärast 3. või 4. klassi on neil võimalus minna HAKi (kus ma esimesel kuul siin olin) või polütehnikumi. Miks? Sest kui nad lõpetavad Gymnasiumi, peavad nad veel midagi edasi minema õppima, aga kui HAKi või polütehnikumi, siis on lihtsam endale tööd leida. Üldse siin on väga suur rõhk sellel, et KELLEKS sa ennast õppima lähed, mitte MIDA sa õppima lähed. Ehk siis kutsekad on nagu kõik need HAKid ja polütehnikumid. Niiet, ma käin praegu Gymnasiumis (see jaguneb ka veel bundesrealgymnasiumiks, bundesaufbaugymnasiumist, bundesrealaufbaugymnasiumiks ja lihtsalt bundesgymnasiumiks. Keeruline!!) ja kõik, kes selle lõpetavad, peavad arvestama, et nad peavad veel midagi edasi minema õppima, sest HAKis tja polüst tulijatel on juba kindel amet selgeks saadud, niiet neil ei ole nii suurt võimalust kohe tööle saada.

Aga siis tahtsin ma veel sellest kirjutada, et inglise keele tunni tarbeks oli meil vaja koduse tööna kirjutada essee teemal "Women belong into the kitchen". Tuli välja, et et selles teemas 'teemasse' kirjutada, pead olema austerlane, sest minu vaatepunkt oli väidetavalt õpetaja oodatust teemast mööda. Nimelt on Austrias levinud väga juurdunud eelarvamus ärinaiste kohta ja kui sa ei arva, et äris head kohta ja mainet omav naine on halb ema, siis on sul midagi viga. Ja mul on midagi viga. Üritasin klassis diskussiooni tekitada, aga ilmselgelt mu vastuväited olid liiga tugevad ja ainult õpetajaga diskuteerisin.

Veel, et 50% austerlastest on lahutatud (rääkisin Tarvoga pühapäeval ja ta arvas, et Eestis sama?), ja põhjuseks on see, et naised on meestega nii võrdsed, et saavad nii palju palka, et nad ei vaja enam mehi enda kõrvale. Ja siis lihtsalt lahutatakse.

Sellised huvitavad jutud teile siis täna. Minul on täna plaanis minna veel FZ-isse Annaga, õhtul lähen sünnipäevale, kuhu ma arvasin end mittekutsutud olevat. Homme lähme pärastlõunal kõik Viini lähedale kuskile Laura käsipalli mängu vaatama ja tuleme alles õhtul hilja koju, sest korjame Elmari lennujaamast peale (ups, unustasin mainida, et ta eelmisel pühapäeval oma kooliga/klassiga nädalaks Inglismaale, Londonisse lendas. Väga populaarne siin. Meil on koolis nt ära jaotatud, et mis klassis, missugune ekskursioon aset leiab - suvesport, keelelaager (välismaal), talvelaager jne). Esmaspäev on jällegi vaba päev, sest mingisugusel maakonnapeal/-ministril vms on sünnipäev?? :D

Niiet jällegi mõnus pikk nädalavahetus.

Täna on megasoe ilm, saab lühikeste varrukatega õues olla. Ei saa ilmast aru!!

Olge mõnusad!

Kallid-musid!

Ps! Pilt on tehtud 1. novembril Mumokis. Ma pole lihtsalt sel nädalal üldse pilte teinud, niiet saite vana!

elu on lill

maitseainelett Nasshmarktil

Okei, nüüd on natuke halvasti. Oleksin tahtnud pühapäeval teile kirjutada, aga ei jõudnud ega jaksanud.

Ausalt öeldes olen päris tegus olnud.

Eelmisel kolmapäeval, st pärast kahte vaba päeva, läksime enda ja paralleelklassi(de)ga Viini Konzerthausi, kus meil toimus workshop muusika ja kunsti teemal. Kokku oli neli teemat, kõik kestsid 25 minutit, umbes 10-stes gruppides. Ühes pidime ise muusikat komponeerima kastimeetodil (keeruline seletada), teises mediteerisime,

kolmandas saime megasuured pintslid, suuuresuure riidetüki, kindad, kiled jalanõudele ja suurte potsikutega värvi (kõige ägedam asi maailmas. Marta peaks juba harjutama hakkama ja kui ma tulen, siis on kõik asjad olemas kodus!!), neljandas nägime, katsusime ja võrdlesime vaipu. Huvitav oli.

Neljapäeval võtsin ennast kätte ja läksin esimest korda (üksi) Fitnesszentrumisse. See koht on megatore, seal toimuvad (kahjuks küll ainult) õhtuti ka grupitreeningud, muidu on avatud iga päev, aga kellaajad on vahel veits imelikud, aga elame üle nagu kõik muudki asjad. Reedel sai muga Lucia kaasa tulla, läksime koos ja tegime trenni. Laupäeval käisin jälle üksi, see-eest kohtasin seal psühholoogiaõpetajat. Niiet saate siis aru, et ma näen ikka natuke nüüd vaeva ka. Aa ostsin kuukaardi sinna, 32 eurot, mis on mu meelest sellise koha kohta täiesti normaalne. 30 euri on umbes 450 krooni, Eestis Myfitness ja Sparta jne nt maksavad juba mingi 900 vms. Niiet ma olen rahul. Seal ei käi väga palju inimesi ka, niiet veel parem.

Aga reedel tuli koju vahetusisa ja oli kodus teisipäevani. Laupäeval käisime ema õe juures õhtust söömas, jällegi jause ehk võileivad. Hea oli. Saime moonipirukat ka, megahea. Pühapäeval käisin Alexandra (mu tugiisiku tütar) ja ta klassiõega kinos. Ütleme nii, et veits halb filmivalik minu seisukohast :D "The Social Networki" on veits keeruline isegi inglise keeles jälgida, saksa keeles ei saand ma sellest üldse aru :D Aga kuna nad usaldasid minu kellaajavaatamist, siis läks natuke halvasti, sest ma sain aru et 15.00 algab, aga tegelt hoopis 15.45 :D ja me olime rõõmsalt juba 14.15 kohal :D Pühapäeviti on ju kõik poed ka suletud, niiet läksime kohvikusse kakaod jooma ja jalutama. Tore oli! Pärast kino tahtsin tegelikult trenni minna jälle tegema, aga kuna film nii hilja algas, siis ma enam ei jõudnud, sest ema-isa-õde olid isa vanemate juures ja nad olid seal juba päris kaua olnud ja tahtsid ära tulla :D Niisiis jäi treenimata.

Aga sel nädalal olid jälle esmaspäev ja teisipäev vabad, mis oli supertore, sest 3-tööpäevaga koolinädalad on ju mõnusaaad. Esmaspäeval tegime lõppppuuuksss ära perepildi, mis ei ole väga super, aga no käib kah. Pärast seda sõitsin Viini (jälle), sain Mollyga (USAst) kokku ja läksime MUMOKi (Museum Moderner Kunst) muuseumisse. Ma sellest juba ammuammu ka kirjutanud, 23. augustil käisin seal ka üksi. Igatahes see on kõige vingem muuseum kus ma üldse käind olen, kõige huvitavamad väljapanekud. Ja kõige ägedam on veel see, et see on kuni 2010. aasta lõpuni alla 27-aastastele tasuta. Niiet jookske nüüd. http://www.mumok.at

Pärast 2-tunnist muuseumikülastust istusime väljas, sõime šokolaadi ja jalutasime ringi. Kella 5 paiku läksime Loni juurde, kes meid majutas :) Ta on Kristjani ja Katrijni tugiisik ja ta on megatore. Tal on ilus kodu ja talle meeldivad vahetusõpilased :D Ta enda tütar on ka hetkel Tšiilis ja eelmisel aastal oli neil vahetusõpilane Gruusiast. Niiet ägeee!

Saime õhtust süüa ja pärast seda arvas ta, et me võiksime linna peale minna ööelu uurima. Läksime, uurisime, tulime 1-2 ajal tagasi. Megalõbus oli, nii naljakat õhtut pole juba ammu olnud.

Teisipäeval ärkasime kell 8, pesu, hommikusöök ja läksime Euroopa (vist) suurimale surnuaiale (vaadake kaarti), otsisime Mozarti, Brahmsi, Schuberti, Beethoveni jne mälestusmärgid üles, tegime pildid ja tulime tulema. (haha meenub, et sain eile õhtul kõvasti "Tõde ja õigust" lugedes naerda, kui kohale jõudis, mida tähendab "pintslisse panema" :D:D)

Saime linnas kokku Kira (fin), Maja (swe), Allie (aussie) ja Katrijniga (bel). Käisime Nasshmarktil, mis on korralik hipimarket keset Viini. Üks n-ö väike kokkupressitud tänav on seal putkade vahel, kus müüakse absoluutselt kõike võimalikku sööki (värsket, küpsetatud või kuivatatud jnejnejne) ning alguses ja lõpus on ka riideid ja ehteid. Äge koht oli. Ja hea on, et mul sularaha käepärast polnud.

Tuli välja, et ma olen parim kaardilugeja, niiet sain oma ägedaid oskusi jälle näidata ja mööda pisikesi tänavaid tagasi Mariahilferstrassele trügida. Käisin endale kingi otsimas balli jaoks, aga ei leidnud.

Täna on olnud suhteliselt nõme päev, tuju on null ja väsimus on peal. Hommikul olin ma nii uimane ja idioot, et õde astus minust paar minutit varem uksest välja (arvas, et jääb muidu bussist maha). Ma sattusin siis nii ähmi täis, et unustasin rahakoti ja keka asjad koju.

Veel tahtsin teiega jagada selliseid huvitavaid asju nagu..

.. kõrvitsahooaeg on täiega käimas, kõrvitsakoogid ja -supid on megahead ja emale meeldib neid teha, niiet olen õnnelik!

.. olen hakanud saksa keeles mõtlema (loomulikult pärast neid kahte päeva Viinis on see veits teistpidi), saan juba megapalju aru ja hakkan vaikselt dialekti rääkima siin. 'ja' on 'jo', 'nach' on 'nohh', 'aber' on 'obae' (mataõps ütleb 'obä' :D) jne. Naljakas.

Olge musid, tsaukaaa! :)