täitsa ehtne viini laiskvorst

i'm at home, i'm at home, tell the world i am at home

2011-07-18T18:57:00.005+02:00

Kohale on jõudnud tagumine aeg oma blogi ära lõpetada, kõik alustatud jutud lõpule viia.

Viimased kaks nädalat Austrias möödusid kiiresti, emotsionaalselt, tegevusrohkelt. Teha oli palju ja palju jäi veel tegematagi. Veel viimased kohtumised, kallistused, sõnad, kingid, istumised, peod.. ja juba oligi aeg koju tulla. Täpselt enne seda, kui rongi peale läksin, andsin oma kingi perele üle. Vahetusema rääkis kogu aja, et ei ole siin täna mingit nutmist, niiet tuli kuivalt läbi ajada. Viimasel, tõesti, kõige-kõige viimasel minutil tuli Laura pimedal parroonil minu juurde, silmad punased ja märjad, ja siis enam pääsu polnud mulgi. Aga me kohtume veel, palju. Loodetavasti!!

YES Berliini LÄHEDAL, mitte Berliinis, nagu alati kõik arvavad. Juba viimased pea 10 aastat on seminar toimunud 1,5-2 tunni kaugusel Berliinist, Werbellinsee järve ääres. Koht on megasuur ja äge, ilmaga meil ainult väga ei vedanud. Igal õhtul pidu ja viimasel ööl pisarad, sest ei näe nii paljusid enam mitte kunagi. Ärasõidud algasid juba natuke pärast keskööd 5. juulil, ja meie olime ühed viimastest, kes üldse teele asusid - kell 9 hommikul. Eestisse jõudsime 6. juuli õhtul kell 19 umbes - see teeb 36 tundi :D. Pärnus tegime veel ühispildi, mis Õhtulehte ka trükiti suht kiiresti.. ja Pärnus saime aru, et me ei peagi enam hüvasti jätma.. me kohtume ju niikuinii! Eesti on ju nii pisike..

Tänaseks olen siis juba põhimõtteliselt peaaeug kaks nädalat kodus olnud ja kodus on ikka hea olla küll. Aga nii imelikult palav on.. Algul oli küll siuke tunne, nagu oleks Saksamaalt lõunasse sõitnud, ikka väga palav oli.

Paar päeva pärast koju jõudmist kirjutasin ka vahetusperele kirja ja nii meil toimus siis väike kirjavahetus.. Nüüd millalgi skype'isime ka ja vahetusisa ütles: "On näha, et sa juba oled oma saksa keele oskusi kaotamas. Esimeses kirjas polnud sul ühtki kirjaviga, aga teises juba kaks!" :D Arvestades seda, et Eestis on saksakeelsete raamatute valik väga nigel (Rahva Raamatu riiulis oli eelmisel nädalal umbes-täpselt 15 raamatut...), pean ma endale loovaid võimalusi leidma, et keelt alles hoida. Üks võimalus selleks on aga peagipeagipeagi Eestisse jõudvad vahetusõpilased (kellel kõigil vist veel peregi pole.. ja kelle hulgas on neli väga armast austerlast, olen neid kõiki kohanud!), kellega veits muliseda ;)

Aga ma usun, et üks aasta välismaal muudab inimese tolerantsemaks ja palju rohkem vastuvõtmissuutlikumaks (ma loodan, et see sõna eksisteerib). Soovitan seda kõigile, sest see muudab nii palju.. Tühja lehega minnes õpib inimene kõige paremini :)

Oli meeletult tore teiega seda blogi jagada ja ma loodan, et ma kedagi teist ka vahetusõpilaseks minema innustasin.. Võite mulle alati kirjutada, YFU Eesti kontor on ka meeletult rõõmsaid ja toredaid inimesi täis, niiet haarake ainult toru ;)

okeeeei pildid uuesti

2011-06-16T14:59:00.005+02:00

kõik on väga segamini

ilus sünnipäevatort

Neusiedler Seel: "kas see näeb juba välja nagu Eesti? Aga see? See siin on ju kindlasti Eesti!" (vihje: pinnamood)

Austria madalaim punkt

Laura leidis kogu aeg südameid

häää polegi päris ;) seal külamuuseumis

jaa, mina, Viin ja Austria lipp

Austraalia, Jaapan, mina, ees Austraalia ja Belgia

jälle üks süda :)

Lauraga

tahtsime hüpata, aga ei tulnud hästi välja..

Marei Jaapanist

Katrina ja Jessica Austraaliast

Seminaril, Snook Taist, Angelica Moldovast, Morgane Šveitsist ja mina

see ilus oruke kus ühe nõlva peal seminar toimus

ja käisime moone rohimas kunagi

kindlasti unustasin nüüd midagi ära, aga jääbki mulle rohkem..

pole teile juba ammu nii palju pilte näidand

2011-06-14T21:48:00.003+02:00

millalgi käisin moonipõldu rohimas aitamas, palju ei jaksand :D

Paar sõna: olen laisk. Liiiiiiiga laisk.

Samal ajal kui väga paljud kirjutavad oma blogides, et ei taha enam blogi kirjutamise peale aega raisata, mõtlen ma iga päev, et viitsiks ma seda ometi teha! Nüüd on siis see hetk käes. Mu viimane võimalus sel nädalal ja võib-olla üldse Austrias. Eks näis.

Möödunud on rohkem kui kolm nädalat ja selle aja sees on nii palju juhtunud, et.. ehk millalgi saan ikka valmis selle romaaniga ;)

Kolme nädala eest oli mu sünnipäev. Viisin kooli šokolaadi-banaanimuffineid. Kodus sõime õhtul šokolaadikooki (ekstra minu pärast šokolaadiga, teistele oli jogurtikook ;) ma ju šokolaadisõltlane..), sain perelt kingituseks New Yorkeri kinkekaardi ja šokolaadi. Koolis ei toimunud midagi erilist, üks klassiõde, kes vist peaaegu iga päev kodus muffineid küpsetab, tõi mulle ka ühe korraliku cupcake'i (cupcake=pealt kreemiga muffin). Muidu ei toimunud midagi. Koolis ega kodus sellist laulmisetraditsiooni siin ei ole, niiet mulle ei lauldudki. Aga hommikul täpselt üks minut pärast mu äratuskella helistasid mulle emmeissiõde Eestist ja laulsid ja rääkisime juttu veits. :)

Sama nädala reedel tulid mulle aga neli sõbrannat külla, grillisime, tegin kunagi emme saadetud Vilma pulbrist kohupiima-vaarikakooki ja sõime väga palju. Muidu oli kõik väga ilus, aga ilma padukata õues katuse all istuda oleks veel ilusam olnud :) Õhtu oli mõnus. Laupäeval käisin veel Fionaga mingil peol, aga see oli igav ja inimesi oli vähe (arvatavasit sellepärast, et Manchester ja Barcelona mängisid jalgpalli).

Pärast minu sünnipäevanädalat järgnes lühike koolinädal - 3 koolipäeva ja siis oli neljapäev ehk 2. juuni vaba, Christi Himmelfahrt või kuidas nad seda nimetavad (Kristuse taevatõusmine, võib-olla ongi taevatõusmispüha?), ja reedel oli siis kooli poolt vabaks antud. Ja nagu alati, kõik head asjad satuvad samale ajale, siis YFU seminar toimus 2.-4. juunini ja samal ajal oli Hornis rahvapidu.. Niiet aastas korra toimub Hornis midagi ja siis mind pole seal :) Ikka juhtub!

Seminar ise oli veits igav, meil oli kuidagi ebanormaalselt palju vaba aega, millega me midagi ette ei osanud võtta. Osad mängisid palli, teised lauamänge või läksid üldse jalutama. Seminar toimus jällegi seal mäe otsas, kus esimeselgi korral.. ilus :) Aga siiski, tegu polnud tavapärase seminariga - samal ajal leidis seal mäe otsas lossis ka (poolte) Austriast väljaminevate õpilaste ettevalmistusseminar, niiet nägime 20 rõõmsat ja elevat noort, kellel see aasta alles ees on :) Ja nii suur üllatus, kui see ka pole, 4, NELI, tüdrukut tulevad Eestisse!!! Uskumatu, et nii palju. Eestisse tõmbab neid kunstiprogramm, ja kuna kunstikoolid on ainult Tallinnas ja Tartus, siis nad ka nende lähedale kuskile sattuma peavad..

Hei, sina, on sul üks vaba voodi ja soov oma ellu põnevust tuua? ;) yfu.ee!!! Ei pea elama Tallinna või Tartu kesklinnas, ei pea olema samavanune laps peres.. ;)

Veel esimesel õhtul kutsusid nad kõik mind ja Kristjanit endaga rääkima ja üks YFUkas oli ka juures. Pommitasid meid absoluutselt igasuguste küsimustega, mis oli väga mõnus, nii hea oli Eestist rääkida.. ;)

Aga pärast seda, kui meie seminar ametlikult läbi sai, toimus aga infotund Austriast väljaminevate vahetusõpilaste vanematele, nagu Eestiski ELO lõpus. Millalgi nädal või kaks varem kirjutati YFUst, et kes tahab, võib sealt osa võtta.. Mingi ime kombel olin ma esimene, kes reageeris, ja siis päev enne seminari helistas mulle Sarah YFUst ja ütles, et kui mul veel tuju ja soovi on, siis on ettepanek jõus ja ma lähen üksi sinna :) Tehtuuud! Jäin siis pärast seminari lõppu pikalt teistele järele vaatama, kuidas nad mäest alla läksid, ja läksin ühe Eestisse mineva austerlasega jalutama. Millalgi tuli ka tema ema, kes mind küsimustega puuris (ikkagi ju Eestisse, kes siis sinna läheb, miks mu tütar sinna läheb, kas meres ikka ujuda ka saab, kas teil järvi ka on, palju joped maksavad jne :D), mis mulle iseenesest väga meeldis, sest iga päev neid ei kuule (kuuleb lihtsalt väga palju jaburamaid küsimusi..). Muidu ma seal infotunni ajal väga palju ei lobisenud, aga rääkisin mõned lood, mis minu endaga juhtunud on ja tegin paar nalja ka, niiet kõik ikka naerda saaksid.

Kuigi mul oleks võimalus sinna lossi ööbima jääda ja alles hommikul koju sõita, mõtlesin et kuna mul oleks ikkagi võimalus hommikul juba oma voodis ärgata, siis sõidaks ikka koju. Ja nii mu reis siis algaski umbes pool kuus sealt mäe otsast. Sain rongijaama tolle Eestisse tuleva tüdruku ja tema emaga sõita autoga ja ootasin siis pool tundi rongi. Lõpuks tuli üks vabatahtlik ka, niiet sõitsime siis koos St Pöltenini ja seal ma pidin ümber istuma. Istusin rongile, et sõita Tullni.. sõidan ja sõidan ja see rong oli päris vana ja kriiksus ikka megalt.. Lõpuks vaatan, et oi, Tulln Stadt, peaks vist maha ronima! Ronin maha ja juba siis on selline kahtlane tunne - olen ma ikka õiges kohas?

Pärast väikest mahasurutud paanikahoogu sain aru et midagi ikka üldse ei klapi ja helistasin vahetusemale. Ta ütles, et kuna rong peaks ju tegelikult alles kümne minuti pärast tulema, et ootab veel.. No ootasin, aga elektroonilisel teadetetahvlil ei muutunud endiselt midagi, kui välja arvata see, et hommikuste busside ja rongide ajad sinna tekkima hakkasid. Nojah. Lõpuks oli siis kell nii palju, et helistasin uuesti ja siis ta ütles, et tuleb mulle järele. Nojaa. Õues sadas padukat. Algul mõtlesin, et lähen veits jalutama, ei viitsi istuda jälle, terve päeva ju istunud, aga külm hakkas. Istusin siis ooteruumis (mille päike õnneks soojaks oli kütnud päeval!) ja ootasin tunnikese.. Siis saime teada, et me räägime erinevatest rongijaamadest, niiet ta tiirutas siis veel kümme minutit kuni selle leidis, kus ma olin. NIMELT, kui te kunagi Tullni satute, siis pileti peal on küll kirjas, et istu ümber TULLNIS, aga mitte TULLN AN DER DONAUs. Oleks ma selle peatuse maha maganud, oleks ma õigesse peatusesse jõudnud.
Koju jõudsin siis alles kolmveerand kaksteist (kaks tundi hiljem) ja läksin magama.

Ees ootas pikk koolinädal, mille ma üle elasin. Ilmad olid megailusad (peaaegu), sai jooksmas ja ujumas ja rattaga sõitmas käia. Kolmapäeval oli Elmari Maturafeier ehk lõpuaktus vms. Kõik oli väga vaba. Lõpetajate hulgas oli täpselt üks tüdruk. Kõik nad pidid enne ametliku aktuse algust õues rivis seisma, ükshaaval pooltäis õlleklaasiga kõigi ette tulema ja ütlema, mis nende nimi on, nende eriala ja mingi ütlus vms, siis klaasi tühjaks jooma ja maas olevasse kasti puruks viskama. Üritus jätkus sees, midagi erilist ei olnud. Lõpueksamihinded said nad alles aktusel teada, kui oma tunnistuse lahti lõid.

Aga teisipäeval käisime mulle dirndlit ostmas. Dirndl on austria naiste rahvariie ja see on lihtsalt absoluutselt peaaegu kõigil olemas. Tegu oli mu vahetuspere kingitusena mulle Austriast pea-pea lahkumise tõttu.. :) Lahkumiskingitus siis :) Väga armas ja ma olen tolle kleidiga väga rahul :) Sain siis austerlannana ka Elmari lõpetamisele minna ;) Dirndl sobib ju igale poole, nagu iga teinegi rahvariietus.. millegipärast Eestis pole see üldse nii populaarne :( Mõtlesingi, et tahan endale ka eesti rahvariideid!

Nüüd nädalavahetusel laupäeval toimus Viinis Lainzer Tiergartenis (loomaaias) aga üks YFU kohtumine neile, kel huvi ja viitsimist. Käisime ringi, mängisime, sõime, otsisime loomi ja leidsime lausa neli metssiga. Sellega seoses üks nali.. Nimelt metssead on saksa keeles "Wildschweine", aga kui Loni seda esimest korda ütles, kuulsin ma "Windscheibe" (tuule..ketas) ja ei saand mitte muffigi aru :D terve päeva kõik mõnitasid mind, et lähme Windscheibe otsima! :D Naljakas oli.

Pärast seda sõitsime aga minu vahetusperega (miinus Elmar) ja Katrijni ja Loniga (Katrijni vahetusema) Neusiedler See äärde - Austria suurim järv. Samal õhtul käisime veel ujumas (väga palav just ei olnud, aga vesi oli soe - keegi ei uskunud), sõime jauset jälle kell kümme õhtul ja mängisime kaardimängu. Laupäeval otsustasid mõned, et oleks ju päris äge kell kuus üles tõusta ja jooksma minna. Lõpuks sai sellest jooksmisest ca 8-tunnine rattasõit ümber järve (120 km vist). Samal ajal käisin mina kolm tundi hiljem jooksmas, siis Loni ja Lauraga ujumas (hull tuul oli) ja siis sõime kõik koos Katrijniga hommikust ja sõitsime kultuuri vaatama. Nägime päris palju. Käisime Dorfmuseumis ehk külamuuseumis, kus oli 60 aasta tagune küla järgi ehitatud, kõik nii nagu siis oli - alustades taludest ja puust haagissuvilatest kuni juuksuri ja koolini välja. Väga äge oli seal. Üldse mulle tundub, et siin osatakse huvitavaid muuseume teha.

Siis sõitsime veel barokklossi juurde, tegime pilte ja käisime sees ka. Ja siis käisime jälle ühes kõrvaljärves ujumas ja pärast sõitsime veel Austria madalaimat punkti vaatama - 113m alla merepinna. Sõitsime mingist veskist ka veel mööda ja siis tagasi meie "kodu" juurde ja läksime õhtust sööma. Läksime pärast seda veel Katrijniga välja ka õhtul, aga hoolimata sellest, et esmaspäev koolivaba oli, oli pühapäeval ikkagi baar ainult 12-ni lahti. Aga iseenesest oli hea, sai välja magada.

Hommikul jännasime päris kaua kuni lõpuks ratta selga istuda saime ja ühe väikse ringikese sõitsime. Pärast käisime veel ujumas ja jäätist söömas ja oligi kell nii palju, et hakkasime koju sõitma. Seal oli nii mõnus, et võiks lausa nädalaks jääma. Tundsin juba pärastlõunal, kuidas mul kogu nahk valutab.. Loomulikult olen ju ära põlenud. Magada oli valus, kreemitan ennast nagu hull ja loodan et see varsti üle läheb. Pole kena olla väga.

Ja olengi tänase päeva juures! Superrrrrr.

Täna magasin kaua ja lõpuks oli kõigil nii palju tegemist, et ma valmistasin ise lõunasöögi. Tahtsime maasikapõllule minna, aga kui sinna jõudsime, tuli onu ja ütles, et pika nädalavahetusega jõuti neilt nii palju ära korjata, et punaseid marju polegi enam. Olime veits kurvad, aga nüüd õhtupoole tegin ma rabarberikooki nendest rabarberitest, mis aias olid, natuke vähe oli, aga kõlbas süüa küll :)

Aga ma ei tea, millal ma järgmisel korral kirjutada jälle jõuan, sest eesoleval reedel sõidame vahetusisa ja -õega Steiermarki koos mõndade teiste YFUkatega matkama (kardan) ja pühapäeva õhtul tuleme tagasi.. Niiet kuna eile olid vist nelipühad ja täna niisama koolivaba päev, siis sel nädalal ainult kaks koolipäeva, järgmisel kolm ja siis ongi mu viimased päevad Austrias alanud.

Aeg läheb nii kiiresti, aga midagi pole teha ja mulle vahel isegi meeldib see :)

HEAD UND ja kolme nädala pärast näeme!!!

musiiiiiddd

mu sünnipäevatort!

sellisesse paberisse oli pakitud mu sünnipäevakingitus Steffilt ja Lucilt :)

mida Austriast kaasa võtame?

armastuus on õõõhuus

võpid Austraaliast, Jaapanist, Eestist ja Belgiast, taustal Viin!

yes, it's me

ilus rannake seal Neusiedler Seeeeel!

külamuuseumis, pagariäri, häääh, polegi päris!

Podersdorfis

ülal vist kirjutasin, et 113 meetrit, panin puusse ;)

pealkirjameister

2011-05-22T22:03:00.002+02:00

Ohjah.. Suurest laiskusest on nüüd vist kaks nädalat mööda läinud. Vahepeal sain "Harry Potteri" neljanda raamatu saksa keeles läbi, ujumas käinud, olen päikese käes istunud ja veits pluusi selga päevitanud, emadepäeval liiga palju söönud, korralikult koolis käinud, saksa keele tunnis arutlust kaasa kirjutanud jne..

Viimane nädal on aga eriti rutiinivaba olnud. Kohati üpris spontaanne, mida varem väga ette pole tulnud. Eelmisel nädalal kirjutasin koolis saksa keele tunnis Schularbeiti kaasa (kas sõnapaar kaasa kirjutama üldse eksisteerib? Võtan selle muidu saksakeelsest sõnast "mitschreiben"..), valida oli kahe teema vahel ja pidi kirjutama vähemalt 550 sõna. Teksti pidi siduma etteantud artikliga.. Üks teema oli "Ilukirurgia" ja teine midagi kooli/haridusega. Igatahes, terve klass võttis esimese teema, sest.. see lihtsalt midagi uuemat ja huvitavamat ning nende artiklite läbilugemine võttis minul vähemalt nii palju aega, et kui mina esimesega lõpetasin, olid teised teise juba läbi saanud :D Mu kontsentratsioonivõime on viimasel ajal tegelikult väga kohutav, ma ei tea millest see tuleb ja kuidas ma seda parandada võiksin/saaksin. Magan iga päev 8 tundi ja sporti ka suht korralikult teinud. Igatahes tolle arutlusega jäin poole punktiga negatiivseks! Aga ma olen oma tulemusega rahul, sest ma teen tegelt kirjutamises lihtsalt ülivähe vigu, õigekirjavigu polnud MITTE ÜHTEGI, aga vahel lauseehituse ja mittekohaste sõnade kasutamine jne.

(Ma tunnen praegu, kuidas mu pea leeke välja purskab sellest, et ma eesti keeles kirjutama pean, see on nii vaevaline täna!!)

See nädal oli praegu aga päris aussergewöhnlich ehk.. erakordne?? Ühesõnaga. Kolmapäeval olin ainult ühes koolitunnis ja siis tegime koolikooriga viis tundi Kunsthausi Tonkelleris proovi. Neljapäeval õhtul kontsert, vahetuspere käis ka vaatamas, huvitav ja soe ja mõnus oli. Reedel jälle kontsert, kõik sama nagu neljapäeval, aga kuna ruum nii väike, siis toimus kaks korda lihtsalt.. Kusjuures reedel oli vähem rahvast, aga suure nõudluse tagajärjel laulsime lisalaulu ka. Pärast kontserti ei olnud mul mingit tuju jälle koju minna, sest ma teadsin, et ma seal niikuinii midagi ei tee. Aga ma teadsin, et EKZis ehk Einkaufszentrumis ehk ma-lähen-kohe-hulluks-sest-ma-ei-tea-seda-sõna on uues või pigem uuesti avatud diskoteegis pidu, kus ma veel käinud ei olnud. Kirjutasin siis Luciga ja lõpuks läksin Steffi juurde, kus nemad, Anna, Sani ja teine Steffi juba ees ootasid. Liikusime hiljem kõik koos siis sinna piule ja ülimalt mõnus õhtu oli. Aga midagi ikka külgejäävaks mälestuseks ka - paistes ja sinine jalg :D Nimelt seal oli mingi kaklus tantsuplatsil, kust me just mööda tahtsime minna, ja Luci oli oma kõrgete kontsakingadega mu ees ja siis tegi järsku sammu tagasi... täpselt mu jala peale :D Päris valus oli, peaks mainima :D Tagajärjed on siis paistes ja sinine jalg ja ainult pealt lahtised kingad lähevad mulle jalga, tennised ei lähe üldse jalga ja plätudega on valus :D Ühesõnaga, ilmad olgu parem soojad ja ilusad! (praegu müristab ja lööb äikest..)

Eile käisin ka Austria-Horvaatia võrkpallimängu vaatamas Hornis, hall oli rahvast täis, aga mäng oli nii igav, et ma ja Ann-Mary (Tšehhist, elab internaadis) oleksime äärepealt magama jäänud. Lõpuks hoidsime hoopis Horvaatiale pöialt, sest me tahtsime, et see lihtsalt kiiremini läbi saaks :D Muidu oleks veel üks set tulnud..

Täna on ka päris ebatavaline pühapäev olnud - tavaliselt istume kodus, Laura õpib. Täna õppis ta loomulikult ka, aga kuna ilm oli nii ilus ja soe ja palav lausa tegelikult, läksime hoopis ujuma lähedalolevasse.. tiiki? Vesi oli nagu merevesi suvel Eestis :D Mõnus oli. Ma sain aga ainult ühe jalaga ujuda, paistes jala liigutamisel tekitas vesi jalale valusat survet, niiet ühe jalaga sõtkusin seal :D Igatahes on mu selle aasta esimene ujumine ära tehtud (nojah, erinevalt Laurast Norras, kes seda juba jaanuaris tegi.. :D).

Koolis on muidu kõik nii nagu alati, igav on ainult.. Ja mis mulle kohale ei jõua, on see, et ülejärgmise nädalaga saavad juba kõik Schularbeitid ja Testid läbi ja kool käib juuli alguseni välja.. midaaaaaaa me seal teeme nii kaua?? Eks siis näis..

Muidu sünnipäeva puhul kutsusin paar sõbrannat külla ja grillime. Millalgi nädalavahetusel sõidame arvatavasti ka kuskile kaugemale piknikut tegema ja ujuma. Ja 2.-4. juunil olen jälle YFU seminaril tolle mäe otsas, kus esimeselgi korral oktoobris. 11. juunil sõidame vahetusema ja Lauraga Viini, kus toimub YFU-inimeste kokkutulemine, 12. sõidame Viinist edasi Neusiedler See poole, oleme seal ühe öö koos Loni ja Katrjiniga ja siis 13. tagasi. 13. ja 14. juuni on vabad, nelipühad vist eesti keeles. 2. juuni on ka vaba, taevaminemispüha? 3. on lihtsalt koolivaba. Siis millalgi on veel vabu päevi, juunis on megalt pühasid sel aastal (need kõik seotud munadepühadega ja selle pärast ka nii hilja, muidu alati mais). Ja siis 17.-19. juunil olen vahetusisa ja Lauraga YFU-matkaretkel kuskil Steiermarkis.. olen veits põnevil (sellist väljendit nagu "ich freue mich schon drauf" ju eesti keeles pole või mis?), kuus tundi järjest matkata pole nalja asi. Igatahes, saab huvitav olema. Ja siis on ainult kaks nädalat jäänud.. Loodetavasti laseb vahetusema ka ennast lõdvaks ja läheb meiega kooliajast kuskile, ta võtab seda koolist puudumist nii tõsiselt, aga viimastel päevadel niikuinii ei toimu enam midagi JA kui Laural nohust ja köhast nägu paistes oli, pidi ta ikka kooli minema (see oli veebruaris ja köha oli tal eelmise nädalani!).

Aga kuna ilm on nii ilus ja soe, siis on lihtsalt tunduvalt märgata inimeste elavnemist. Mulle meeldib!

2011-05-19T17:17:00.001+02:00

Olen elus!

kalamälu ja uut ka

2011-05-05T18:08:00.001+02:00

Tere, kaasmaalased seal kaugel maal..

Jälle kaks nädalat möödas nagu linnulennul :)

Tegelikult olen paljudest ilusatest asjadest (nagu tavaliselt) kirjutama jätnud. Näiteks sellest, et homme neli nädalat tagasi käisin Viinis ja saime teiste võpidega ühe võpi juures kokku.. Päeval tegime linnas tuuri ja õhtul käisime väljas ja pühapäeval tegime jälle linnatuuri. Ägeägeäge oli!

Enne lihavõtete vaheaega käisime mingi 200 õpilasega St Pöltenis kontserdil, "Carmina Buranat" vaatamas. Paar päeva hiljem kirjutab mulle Kristjan (YFU-eestlane, Austrias), et kuidas kontsert meeldis.. Tuli välja, et ta oli ka seal, oli mind näinud, aga ma olevat liiga kiiresti ära kõndinud pärast kontserti. Nojah. Kaks eestlast ühes majas ja nad ise ei teagi seda. Ulme.

Lihavõtete pühapäeval käis jänes mune toomas (miljon korda jälle, aga miks jänes? Munad? Pabulaid pigem! :) ) aeda ja päris lõbus oli neid pärast otsida. Aga ma ei ole ju normaalne magusa sööja (loe: enne ei lõpeta, kui otsas on). Niiet ega nad siin just väga kaua oma järge ei oodanud.

Mis aga lihavõtted siin veits erilisemaks veel tegi, oli see, et need lapsed (kuni 14-aastased), kes kirikus ministreerimas käivad vms, nad käivad kolm päeva järjest (neljapäevast laupäevani) ratschenit tegemas. sõna ratsche tähendab käristit.. Nii nad siis tõusid iga päev kell 6 üles ja käisid terve küla läbi ja nii 4 korda päevas. Laupäeval käisid aga ainult kaks korda ja kella 14 ajal võtsid korvid/kotid ja hakkasid majast majja käima ja neile anti magusat, mune, raha. Pärast siis jaotasid kõik võrdselt ära ja said korraliku kilekotitäie komme ja šokolaade ja igaüks ca 98 eurot. See kirikuteema on ikka paras äraostmine. Igal kevadel ja suvel saavad korraliku portsu raha (samal ajal maksavad terve aasta eest üle 200 euro kirikumaksu (piiblis peaks kirjas olema, et usku ei osteta vms).. saa siis aru). Laura ütles, et eelmisel aastal olevat nad veel rohkem raha saanud.

Ostermontag ehk lihavõtete esmaspäev oli vaba (teisipäev oli ainult kooliõpilastele vaba) ja sõitsime siis ratastega vahetusema ja Lauraga Oma ja Opa juurde. Vahetusisa otsustas mitte rattaga sõita, sest paar piiska tibutas. Tegelt oligi hea, sest kui me pärast lõõskavat päikest kohale jõudsime, hakkas tund aega hiljem vihma kallama ja saime autoga soojalt koju sõita.

Kooliminek kolmapäeval oli vaevaline. Absoluutselt kogu motivatsioon oli kadunud. Esimesed päevad sai lihtsalt niisama istutud ja põhimõtteliselt mitte muffigi tehtud. Suurest trotsist ei ole ma peaaegu ühtegi koduülesannet kaasa teinud, välja arvatut matemaatikat, sest see on ainuke, mis ei vaja liigseid ajude ragistamist.

Nädalavahetusel, 30. aprillil toimus Maibaumi püstitamine üle Austria kõigis külades jne. Ausalt öeldes pole ma siiani aru saanud, mis tagamõte sellel on või kust see traditsioon üldse tuleb, aga see jääb nüüd igal pool terveks maikuuks või natuke kauemaks seisma. Tegu on ühe pika-kõrge kuuse/männiga ja kõik oksad on talt maha võetud, koor maha kooritud, aga mitte ülemine tipp kuskil 2-3 meetrit. Ja siis kaunistatakse see ülemine osa ära lintidega jne ja ühte kohta riputatakse ka pärg. Et siis mõistatus. Ma pole viitsinud väga uurida, mida see tähendab :) Aga selle ürituse puhul sadas vihma ja me käisime Fürwaldis õhtul istumas, terve küla oli seal koos ja Larissa (too võp Austraaliast) tuli ka sinna (ta vahetusema õde elab Fürwaldis ja ta ise elab ka seal väga lähedal), niiet õhtu oli lõbus. Huvitavad vestlused mu vahetusisa ja Larissaga (ta ütles eile, et tegelikult polnud tal enamus ajast õrna aimugi, millest mu vahetusisa rääkis, noogutas niisama kaasa.. naljakas :D ma tegin seda ise ka alles mõne aja eest :D) ja teistega. Ja, lõbus oli.

Käesolev nädal pole midagi erilist olnud. Käsipallitrenn toimub ainult 2 korda nädalas nüüd ja lõpeb üldse maikuuga ära, millest on kahju, sest see on nii mõnus.. Mis siis, et vahel mul enne kodust lahkumist 0 tuju sinna minna on, siis tegelikult pärast trenni ei taha ära tulla..

Nädalavahetusel jälle Molkerei Party, läheme Larissaga seekord, teisi kohtab kohapeal.

Aga, täna on tegelikult Laura sünnipäev. Sünnipäevalaulu laulmine on siin vist välistatud ja nõme nii koolis kui kodus.. Igatahes, hommikul ei laulnud Laurat keegi üles, kooli viis ta muffineid ja ka keegi ei laulnud (sest nad lihtsalt ei laula! :D) ja pidu ta ka ei tee.. Kogu lõbu jääb minu silmis nagu ära. Igatahes on mul nüüd kuraditosinavanune vahetusõde :)

20 päeva pärast olen ise ka juba vaikselt kortsudele lähemal ja homme kahe kuu pärast vast üldse Eestis tagasi :)

Muideks ilmad on siin päris külmad vahepeal olnud. Üks öö käis isegi alla 0 kraadi ära, niiet vahetusema käis õhtul hilja veel tomateid tuppa toomas.. Aga nüüd lubab jälle soojemat ilma ;)

energia

2011-04-22T20:08:00.002+02:00

Õues 24 kraadi sooja, muru niidetud, lilled õitsevad, aju on puhanud, kerge on olla, võrkkiik üleval, raamat mõnuledes loetud, väike jume peal ja suvi võiks juba tulla :)

Tegelt on meil praegu üks nädal ja kaks tööpäeva kevadvaheaeg, ikka Suure reede pärast. Mis siis Suurel reedel juhtus (kõigeteadjad võivad lõigu vahele jätta, ma teen enda jaoks avastusi), oli see, et Jeesus Kristus suri ära või õigemini löödi ta risti. Piiblit ma nii täpselt uurinud ei ole, aga miks inimesed sellel ajal Lihavõttejänestest ja munadest räägivad, sellest pole ma ikka aru saanud. Millalgi oli tuhakolmapäev (?) ja eile oli roheline neljapäev ja täna on suur reede ehk Karfreitag (Kar ei tähenda suurt ja ma tegelikkuses ei saa sellest nimest aru, keegi ei oska paremini seletada ka, kui et liha ei tohi süüa). Eile ehk rohelisel neljapäeval sõid kõik spinatit (vale) ja täna ei söö keegi liha (vale). Me aga tegelikult sõime spinatit eile (võib-olla on mu maitsemeeled suhkrust tehtud, aga kas spinatil polegi maitset?) ja täna pole mina vähemalt liha söönd.

Juhtunud on muidu paljupaljupalju. Nagu öeldud, ilm on ju ilus olnud, peab võimalust kasutama.

Alustades möödunud laupäevast, siis käisime Eisenbahnmuseumis ehk rongimuuseumis Sigmundsherbergis. Suht huvitav oli isegi. Kõige suuremat imestust tekitas mulle ikkagi too blankett (??), kus oli kujutatud Sigmundsherbergi ja rongirööpaid pärast I MS, kui terve ala oli täis vangilaagreid. Pärast näitas vahetusisa ka mulle, mõned hooned on veel täitsa alles. Õudne.

Õhtul toimus järjekordne Molkerei Party ehk piimatehase pidu. Rahvast oli vähem selkorral, aga äge oli ikkagi. Enne istusime veel Steffi juures Irise ja Luciga.

Pühapäeval oli jälle ilus ilm ja sõitsime Rosenburg am Kampi, mis ei ole meist eriti kaugel, ca 20 min sõitu vast. Seal on mäe otsas loss, mida me juba ammu külastada tahtsime. Õigemini, ma avaldasin soovi ja siis me tahtsime :D Otsustasime aga autoga mitte mäe otsa lossini sõita vaid üles kõndida. Lossis ei võtnud me osa giidi korraldatud ekskursioonist, vaid giidi mängis vahetusisa Astridi konspektiga (ta töötab seal suviti). Ilus oli. Nägime linnusõud ka.

Pühapäeva õhtul tuli mulle äkkkutse esmaspäeval Kremsi sõita, loomulikult sõitsin kaasa. Irise ema, Irise ja Isabella ehk Isiga. Õues oli jälle megailus, kõndisime mööda linna, sõime jäätist, tutvusime kaubanduskeskusega (Viinis ostlemise isu kadus ära.. nii rahulik oli Kremsis!) ja sõime kõhud hiina toidust väga täis. Hea oli. Leidsin Mülleri poest Eesti eurod müügiks.

Teisipäeval niitsin muru ja tegin Hizraga jalutuskäigu. Mõnus.

Kolmapäeval sõitsime Laura ja vahetusemaga Viini, eesmärgiks olid Schönbrunn ja Laurale H&M :D Schönbrunn on võimas, võimas, võimas. Tegu on siis suveresidentsiga, milles enamasti tegutses (suveperioodil) siis Maria Theresa (vähemalt nii nad räägivad). Lossi juurde kuulub väga suur, tõesti, hiiiiiiglaslik park, 18. sajandil asutatud loomaaed ja kõik on lihtsalt ilus. Eriti, kui päike paistab.

Käisime lossis sees ka. Kõik oli väga ilus ja Audio Guide ka päris tore, aga mis mind häiris, oli see, et kõike oli tahetud ilusamaks teha. Mida ma näha oleks tahtnud? Kulunud vaipu, istutud toole, kriibitud laudu, laigulisi peegleid.. Aga kogu mööbel oli restaureeritud, kõik riidekatted uhiuued jne. See oli pettumus. Ei saanud nagu kätte seda tunnet, et oh, see on ikka äge küll, et keegi tähtis on siin kunagi elanud.. Ei saanud. Midagi pole teha.

Vaade Gloriette'ile lossi juurest

Pärast lossikülastust kõndisime lossitaguses aias ja ronisime mäest üles Gloriette'ile. Vaatasime alla ja siis tulime metsateid pidi alla, päikese käes oli lihtsalt kõrvetavalt palav.

Sõitsime Stephansdomi juurde, sõime pitsat ja läksime poodi. Sain endale lõppude lõpuks uued jalanõud, muud ei midagi. Pikalt ette plaanitud ja päeva jooksul pidevalt edasilükatud kohtumine Katrjiniga (Belgiast võp) sai ka maha peetud. Jalutasime lihtsalt mööda tänavaid ringi ja ajasime juttu samal ajal kui Laura ja vahetusema ostlesid :)

Õhtul jalad valutasid ja väsimus oli suur, aga õnnetunne, see on see, mis loeb.

Schönbrunn tagantvaates (:D)

Gloriette lähedalt

Neljapäeval ehk eile.. ainus, mida ma mäletan, on see, et lõunasöögiks sõime spinatit ja juurvilja nuggettseid ja siis riputasime võrkkiigud üles. Lugesin raamatut. Suvi.

Täna aga.. Jah. Ma juurdlesin kaua. Lucia kutsus mind juba ammu tema ja paari teise tüdrukuga veel Praterisse ehk (vist) Austria kõige korralikumasse lõbustusparki, mis asub Viinis. Mul lõid kohe rahatähed silmade ette ja ma mõtlesin ära joosta selle võimaluse eest, aga.. Lõpuks ikkagi otsustasin minna, sest lõppude lõpuks võib see olla mu ainus võimalus sinna üldse minna, ja kõik ütlevad, et sinna peaksid ikka minema! Niiet, käidud, nähtud, kiljutud. Pärast esimest atraktsiooni oli hääl juba kähe :D naljakas oli.

Koju jõudes nüüd avastasin postkastist kaks ümbrikut YFUlt. Üks viimastest kultuurikogemustest Austrias ja teine lahkumisinfoga. Fix ja fertig ehk siis 30. juuni hilisõhtul sõidame öörongiga Berliini ja YES seminar võib alata. 2 kuud ja nädalake jäänd Austria pinnal! Ja eile said kaheksa kuud kah täis :) Kui keegi Austriasse tuleb veel kahe kuu jooksul ja kohvris ruumi on, võib teada anda! :)

PS! Picasasse lisasin ka päris korraliku portsu pilte juurde :)

Loodetavasti oli tore lugemine,

tsauuuuuka

vihma sajab

2011-04-13T18:28:00.009+02:00

Ma olen surmväsinud. Selline tunne, et ma oleks nagu ära kurnatud või nagu oleks iga viimne kui keharakk oma kohustused ära unustanud või nagu oleks keegi neid tuimastanud. Ma olen nii läbi omadega, ma ei tea, mis viga on. Mõte sellest, et ma peaks täna veel saksakeelse essee/arutluse vms kirjutama, lihtsalt ei tõmba, üldse mitte. Eelmisel nädalal niigi kirjutasin juba kaks tükki ja no palun, õps andis pmst sama teema mõlemal korral. kaua sa leierdad selle teema ümber. anna midagi sellist, millest kirjutada ka on.

umbes kuu aja pärast on meil kahetunnine Schularbeit saksa keele tunni raames, mille jooksul peab kirjutama 500-600-sõnalise essee/arutluse.. ehk siis, nagu tavaliselt, kirjuta lihtsalt lampi, ära midagi maha tõmba, sest sul on ju sõnu vaja (puhtandi kirjutamiseks pole ka aega). sisu pole oluline, nagu ma aru olen saanud, sest kui siin varem oli, et sul on tund aega, et 200-sõnaline jutt kirjutada, siis mõni pani 700 sõna ära ja siis enam ei loe sisu, vaid sõnade arv. ehk siis. leierdame palju, aga ärme asjast räägi.

mul pole täna väga tuju teiega oma ilusaid ja rõõmsaid emotsioone jagada (mida mul tegelikult päris palju teile varuks oleks), aga järgmisel korral ikka. ei jõua järgmist nädalat ära oodata, sest vaheaeg tuleb!!!!! kõige rohkem ootan ma siiski seda, et magada saaks. praegu lähen küll igal õhtul kell 9 või pool 10 voodisse, loen veits raamatut ja u 10 jään magama. ja ma lihtsalt jäängi lihtsalt laksust/lambist (eestikeeleabi?) magama. eile hommikul üles ärgates olin ma täiesti segaduses. esimene mõte oli, et misasja, miks ma üles pean ärkama. teine, kas täna on reede. kolmas, appi ma tahan magada.

järeldused võite ise teha, mis mõtete ja tunnetega ma terve päeva ringi käisin. ja täna ka tegelikult.

kool on muutunud mu jaoks lihtsalt kohutavalt igavaks. tunnid on igavad. enamasti kas on lihtsalt minu jaoks igav (sest mul puudub huvi või ma ei oska seda huvi äratada) või käib terve tunni mingi kuradi tänitamine õpetajatega. keeleprobleemi enam pole, aga viimasel ajal on mul keskendumisega probleeme..

esmaspäeval oli matemaatika schularbeit, kahetunnine jälle, mille ma suht esimese tunniga valmis sain, aga ühe ülesandetüübi käigu põhimõtteliselt kõik ära olin unustanud, niiet tegemata jätsin ja klassist välja läksin - mis ma seal ikka istun, kui midagi teha ei oska. pärast mind hakkasid kõik teised ka klassist ära tulema sinna kommimasina juurde diivanile (pole vaja küsidagi, kui väga mulle see kommimasin ei meeldi), mis söögisaalis või 'aulas' on, ja hakkasid kõik rääkima, kuidas üks spikerdas, kuidas teine spikerdas jnejnejne.. muidugi sellise üleoleva naermisega jne.. ja kuna mitte keegi tähele ei pannud, et seal samas istuvad õpetajad teises aula otsas ja kõike pealt kuulavad, tuli paar tundi hiljem klassijuhataja tundi meile ja pidas loengut veits. aga see schularbeit oli naeruväärselt lihtne tegelikult ja kõige uskumatum on see, et õpetajad (jah, mitte ainult üks, vaid väga paljud) võtavad schularbeiti ülesandeid, mida varem lahendatud on..

ok aga aitab tänaseks.

sujuvalt läksin suurtelt lausealgustähtedelt väikestele. vähemalt pole eesti keeles nimisõnad suure tähega (vahel unustan ära ja kirjutan oma pastakagapeetavasse päevikusse ikka mõned asjad suurega.. naljakas tegelt, kuidas ära harjub), niiet kõlbas vast lugeda ka.

ma vist lähen kohe magama ära, hull vässu..

ja, puhka rahus, kallis matemaatika õpetaja Kadri Pensa!

..lihtsalt sõnatuks võtavad mõned asjad..

ja pealkirja ma ei suuda täna välja mõelda vol 2

2011-04-05T14:58:00.010+02:00

(vol 1)

Ma pole viimasel ajal just suur blogija siin olnud.. aga eks igal asjal siin on ka põhjus. Nimelt on mul ääretult palju teha olnud ja selle tagajärjel energiat vähemaks jäänud!

Tegelikult on üldse nii, et kui päike paistab, siis on tuju laes, ja kui vihma sajab, on ka tuju suhteliselt arvestatav. Eelmine ja üleeelmine nädal olidki lihtsalt väga-väga ilusate ilmadega (välja arvatud neljapäev, kui ma pärastlõunal jooksma läksin ja 100 meetrit kodust padukat sain ja koju tagasi tulin), nädalavahetusel oli nüüd lausa 22 kraadi sooja.. suvi! Mõned optimistid siiski rikuvad tuju sellega, et veel lundki alla tahaks sadada (see ei pidanud midagi erilist olema, aga kes tahab lund nüüd veel? :) jääkarud..).

Möödunud nädalavahetusel hakkas meil hoovis ümberehitus. Nimelt on see maja, kus ma elan ja kus mu vahetuspere juba kümme aastat vist elanud on, üle saja aasta vana. Sellele piirkonnale siin on kohane, et on külad majade ja kirikuga ja ümberringi põllud (osades teistes piirkondades on üksikud majad põldude vahel ja siis ühes kohas kuskil kirik ka), niiet majad on kõik üksteise külge ehitatud. Pea igal majal on oma hoov, mis on igast küljest piiratud kiviseinte ehk teiste majade seintega jne.. Ühesõnaga, õu on nagu karp.

Algasid siis kunagise loomasöögihoidla (laka??) kaduse ümberehitamised, sest seda katust polnud väidetavalt keegi 100 aastat puutunud (minu meelest nägi päris kobe välja..). Laupäeval siis tulid vahetusema õde, vahetusema vennapoeg ja vahetusema venna naise vend (jube keeruline) oma lapsega ja keegi veel, keda ma ei tunne, ja hakkasid seda katust lammutama. Pool päeva läks.. Kõik katusekivid ükshaaval maha võtta, siis need sarikad (? või asjad) ka kõik ära ja neljapäeval tullakse uut ehitama.

Ma sain neid ka umbes 10 minutit aidata ja siis polnud mu abi enam vaja.. Aitasin siis emal süüa teha ja lauda katta jne. Suppi, kana ja riisi ja kartulisalatit sai. (Arvatavasti on lugejate hulgas veel keegi peale minu ema, kes riis+kartulisalati peale kulme tõstis.. see on normaalne siin ja normaalne, et te kulme kergitate. Ma arvan.) Hea oli. Ja magustoiduks maailma kõige magusam ja rammusam ja vingem kook, nimelt Bananenschnitt ehk tavaline biskviitpõhi õliga vist ja siis peal natuke marmelaadi (siin on iga koogi peal/vahel/küljes marmelaadi), banaaniviilud, vaniljepuding ja kõige peal kerge šokolaadikiht.. lihtsalt taevalik.

Laupäeva õhtuks kutsus mu endine klassiõde Hizra mind oma sünnipäeva väiksele tähistamisele, mis toimus algusega McDonald'sis (suutsin sellest vist 3-4 kuud eemale hoida ennast lausa) ja lõppes kinos. Vaatasime "Ma olen number neli" filmi ja päris hea oli, kuigi veits ootamatult lõppes ära jälle.. Nagu enamus filme.

Pärast kino aga läksime Irise ja Isabellaga St Bernhardi, kus toimus diskopidu vabas õhus põhimõtteliselt. Äge oli, välja arvatud see, et DJ sokkima hakkas ühel hetkel ja Rihannat ja korralikku Hard Rock Metalit (kui selline muusikažanr üldse eksisteerib) vaheldumisi mängima hakkas..

Umbes poole kahe ajal sõitsime Elmari ja ta kahe sõbraga koju jälle ja magama.

Pühapäeval oli lihtsalt nii-nii-nii soe ja me läksime Lauraga õue istuma, ma lugema ja ta õppima ja vahetusvanemad neid puupalki lõhkuma.. Ühel hetkel läksin neile ka appi.

Kusjuures. Kuna lihtsalt megapalav oli, siis Laurale meenus selline imeasi nagu jäätis ja ma sain teada, et nad jäätist vahukoorega söövad...... oota mida??? Jah.. Huvitav, kas pole? Kui ma oma imestust avaldasin, siis nad olid ka nii imestunud ja ütlesid, et terve maailm sööb ju jäätist vahukoorega!!! ilmselgelt..... a muidu kirsikompott maitses seal juures hästi.

Eile ehk esmaspäeval hakkas koolis mingi draama. Mul tekib iga päevaga aina rohkem selline.. vastikustunne kooli vastu, sest mu klass on ninakaid ja silmakirjalikke täis, keda ma lihtsalt ei salli. Aga selle eest on mul lihtsalt megahea meel, et ma kooliaasta algul ikkagi HAKis käisin ja sealt endale normaalsed noored inimesed suhtlemiseks leidsin. Aga koolipäevad istud nagu kohtupingis, .. vahel tegelikult rohkem tunne nagu oleks lasteaias.

Vahel on isegi selline tunne, et õpetaja klassi ees pole veel aru saanud, kus lõpeb lasteaed ja kus algab kool ehk kus lõpeb eetilisus ja algab diskrimineerimine.. Jutt pole minust (või noh, kes teab, ma ju hispaania keele tunnis ei käi,,,,), aga ühest klassiõest.. Suva. Hoian enda teada, sest pikk jutt on sitt jutt. Muidugi tuleb üsna paljugi omavahel arutades välja, mida tegelikult teada ei tahaks, sest see on tõde, mida siis endale nagu templiga otsaette kõigile vaatamiseks vajutaks.

Otsustasin juba, mida ma oma headele tuttavatele ja semudele siin äraminnes kingin ja ma loodan, et ma seda ära ei unusta. Võib-olla peaks praegu juba ettevalmistusi tegema hakkama.

Olge tublid ja head lume sula(ta)mist!! :)

(Eurosendid - Liina saatis mulle paki VILJAKA (parim), kommide ja kooliajalehtedega,,,, kallid!! :) sente hoian veel endale.. saab näidata ja uhkustada veits :D)

(lugesin just hiljuti "My Sister's Keeper" raamatu läbi, saksa keeles - hea, hea, hea oli. Sellest film ka Cameron Diazega. Ja nüüd alustasin "Eat Pray Love'iga".. tegelikult on, nagu alati mul olnud on, soov ise raamat kirjutada ja ühel päeval pean ma selle korda ka saatma.)

edit: täna kolme kuu pärast hakkame YESilt (Young Europeans' Seminar või Year Ending Seminar, toimub Berliini lähedal Saksamaal) koju sõitma..

elust enesest

2011-03-23T17:22:00.002+01:00

Vahepeal on ikka veel selline tunne, nagu ma näeks und või soriks oma unelmates või loeks raamatut kellegi teise elust. Sest nii, nagu praegu aeg must mööda lendab, ei ole veel mitte kunagi minuga juhtunud. See unistustes olemise tunne toob mind vahel mõneks sekundiks ka maa peale. Kehalise kasvatuse tunnis järsku käis plõks - ma olen siin päriselt, ma ei kujuta seda ette, ma mängin austerlaste võrkpalli (jah, jälle), ma ei loe seda raamatust või kellegi blogist, MINA seisan siin oma liha ja verega. Teate ka, kui raske sellest aru on saada? Igatahes mul on.

Võib-olla paneb selline unistustes ringihulkumine mind tegema rohkem selliseid asju, mida ma muidu ei teeks, astuma endale ise tehtud piiridest üle, hoidma sõnu hammaste taga, mis kellelegi haiget võivad teha.

Uskumatu tegelikult, kuidas aeg teatud olukorras inimest mõtlema paneb tema enda elumõtte, eesmärkide ja nende püstitamise peale. Kuidas see aeg selles pääsematus olukorrast inimest võitlema sunnib nii enda kui teistega. Vahetusaasta välismaal on midagi, mis muudab elu. Elusid. Rohkem kui ainult elusid, sest muutub lihtsalt nii, nii palju.

Kui ma siin olles ühe teatud inimesega vahetusaasta teemal rääkinud olen (nime ei nimeta), saan ma ikka ja jälle aru, kuidas üks inimene, kes vahetusaastast ainult teiste juttude läbi teab, arvab, et tegu on aastaga, kus sa õpid arvatavasti (loodetavasti) kohaliku keele ja tutvud mõne kultuursema punktiga ja sellega asi piirdub (ja no loomulikult muidugi see ka, et "sa ju niikuinii said seal aasta aega puhata"). Kui te tänaseni nii arvasite, siis ...

Niiet tegelikult teeb mulle natuke (või tegelikult päris palju) muret see, et kui ma tagasi tulen, kuidas ma oma vanasse seltskonda tagasi saan sulanduda, millise tüki ja kuidas ja millal ma enda küljest ära pean võtma ja karpi hoiule panema, et õigel ajal välja võtta ja teistele vaatamiseks laiali laotada..

Aga mitte mingi hinna eest ei annaks ma seda vahetusaastat tagasi ega vahetaks mitte millegi muu vastu ega kahetse ettevõetut. Ma olen päris palju siin olles läbi elanud, õppinud, küsinud ja vastuseid saanud. Elu ei ole ainult kodus minu toa nelja seina vahel, bussis ja klassiruumis. Elu toimub maailmas.

Seda jutukest olen ma teile juba miljon korda üritanud kirjutada, aga kordagi pole teoks saanud. Selle jaoks peab lihtsalt olema see õige tuju, meeleolu, keskkond ja.. mõte. Hea meel, et selle lõpuks kirja sain, loodetavasti kõlbas lugeda ka.

Aga nüüd ilmast. Üleeelmisel nädalal oli megailusad ilmad, eelmisel nädalal sadas vihma ja nüüd eile sõime väljas lõunat, sest õues oli lihtsalt niii soe!! Mul on teist tegelt ka megakahju seal Eestis, et seda lund nii kaua taluma peate..

Eelmisel nädalal juhtus tegelikult päris palju. Kirjutan lühidalt, pole viitsimist pikalt laterdada (kirjutades laterdatakse? :D).

Umbes kaks kuud tagasi tuli Horni lähedale mu vahetusema sünniküla kõrvalkülla uus vahetusõpilane Austraaliast. Küll mitte YFU, aga Rotaryga. Ta oli isegi kohalikus ajalehes, sest ta klass käis tal lennujaamas vastas. Otsisin ta Facebookist üles ning sain teada, et ta isegi ei teadnud, et me kuidagi omavahel tuttavates peredes oleme. Saime siis möödunud esmaspäeval kokku, jalutasime Hornis ringi, rääkisime pikad jutud maha ja.. mis te arvate mis keeles? Ta pole mitte kunagi varem saksa keelt õppinud, ta on siin olnud natuke vähem kui kaks kuud ja ta räägib sama head saksa keelt kui ma umbes.. kolm kuud tagasi võib-olla. Et siis väga head sellise lühikese aja peale! Ja nagu USAst pärit Mollylgi, on see Larissal (see uus võp) ka esimene võõrkeel. Huvitav, eks?

Mis ma siis veel tegin? Meil olid kolmapäevased pärastlõunased tunnid hoopis teisipäeva peale tõstetud, sest "külla" tuli Austria ansambel vms 5/8 (Fünf Achterl vms) ja nendega kirjutasime me kahe klassi peale kokku laulu. Täiega äge lugu sai ja õpetaja pakkus meile võimalust seda täna isegi esitada kontserdil (kus peaesinejaks Anita Horn ehk mu vahetusisa õde), aga kuna see nii paljudele nii nõme laul ikkagi tundus (kuigi kohapeal rõõmust rõkkasid ja jalgu käsi plaksutasid), siis jääb ära. Vaatame lähme perega sellegi poolest.

Tegelikult olin teisipäeva öösel vastu kolmapäeva üldsegi üksi kodus, sest vahetusema ja vahetusisa läksid Saksamaale isa korterist asju ära tooma, sest see praegune projekt jääb tal pooleli vms.. Laura läks ka sõbranna juurde ööseks, muidu oleks tal oma kipsiga liiga palju tegemist olnud bussile jne saada. Ülimalt meeldiv oli vahelduseks üksi kodus olla ja teha seda, mida hing ihkab (ehk täiest kõrist laulda, klaverit mängida ja muidu ringi tõmmelda)..

Neljapäeval oli meil koolis Känguru test, mis kujutab endast loogilise mõtlemise testi. Jaa, tegin ka kaasa. Katastroof. Ainult tekstülesanded ehk saksa keel eriti ära väänatult :D

Laupäeval oli aga vanas piimatehases jälle pidu, käisin, sai palju nalja ja hommikul veerand 5 koju.. ups :D

Okei, aga nüüd aitab, joogijanu on ja varsti kontserdile!

baba!

kevadväsimus

2011-03-13T17:14:00.002+01:00

Nüüd, kus mul viimasest nädalast nüüd midagi niiväga palju erilist kirjutada pole, kirjutan teile hoopis siinsetest vastlapühadest. Kohalikus keeles nimetatakse vastla(teisi)päeva "Faschingsdienstagiks" ehk "karnevali teisipäevaks". Igatahes, on see mingil määral kirikuga seotud ja pärast seda algab too paastuperiood. Vastlapäeva, või õigemini, karnevali teisipäeva puhul toimub siin igasuguseid maskiballe, karnevale jne (nii lastele kui täiskasvanutele). Tegelikult on need ballid ja karnevalid minu vahetuspere sõnul kõik Saksamaalt pärit. Ja kui ma siis küsisin, et mis siis Austriale omapärane on, ei tulnud neile midagi peale moosipirukate meelde :) Jah, moosipirukad on siin vastlapäeva piduroaks. Ei mingit hernesuppi või vastlapirukat või pikka liugu!

Aga nüüd siis minu nädala juurde.

Pärast eelmise postituse kirjutamist läksin käsipallitrenni, tulin koju, varsti jõudsid mu endised klassiõed Isabella ja Lisa HAKist siia. (ma pean ütlema, et ma ise ka ei osanud üldse uskuda, et see läbi läheb, et nad meil ööbida võiksid, aga kuna vahetusema neid kui Astridi häid sõbrannasid tundis juba varem, siis läks see kuidagi eriti lihtsalt..) Nimelt, esmaspäeva õhtul, ehk Faschingsmontagil ehk karnevali esmaspäeval toimus meie väikses külas pidu! Siin on kaks külalistemaja (nende nimed on Gasthaus, aga tegelikult ei tähenda see Austrias üldse, et seal magamiskohti on! Seal saab tavaliselt lihtsalt süüa. Meie külas ühes on külalistetuba ka, teises pole) ja ühes on suuremat sorti saal (teises ma pole käinud ;)), mis oli lihtsalt rahvast täiesti äärest ääreni ja otsast otsani täis - uskumatu. Rodingersdorfis pole minu siinoleku ajal veel kunagi nii palju rahvast olnud! :D Autosid olid kõik kohad täis ja jah. Pidu iseenesest oli väga lõbus, aga mis mulle ei meeldinud (ma ei saa seda ütlemata jätta), oli see, et seal sees võis ju ka suitsetada, loomulikult ei olnud seal ei mingit konditsioneeri, niiet ühel hetkel ma lihtsalt jooksin uksest välja, mul polnud enam õhku! Kõik oli paksult suitsu täis, täiesti uskumatu, et see lubatud on! Seal lihtsalt ei olnud võimalik hingata. Lõpuks siis vabanes ühes tagumises otsas üks laud, kuhu me istuma läksime (üks endine klassiõde oli veel, Jessica), ja seal oli hea olla.

Koju läksime kell 2 hommikul ja äratus oli, nagu tavaliselt, kell 6, niiet koolis oli päris jube olla, ausalt öeldes :D

Tegelikult on teisipäev see kõige õigem pidupäev, niiet teisipäeval kell 16 hakkas Hornis pidu pihta, aga sinna ma enam ei viitsinud minna. Olin õnnelik kodus oma teki ja padjaga ja unega. Teisipäeval oli ka ma pakun, et pooled koolis ära maskeeritud. Üks klass oli ülenisti pidžaamades, osad arstide, loomade, hipidena jne. Kõike leidus :) Mulle meeldib, kuidas inimesed sellega kaasa lähevad.

Kolmapäeval ja neljapäeval käisin jooksmas jälle, neljapäeval sain mingi räige jalavalu endale, aga läks üle. Reedel oli mul trenn kohe pärast Laura trenni, ja kui ma siis pärast koju jõudsin, sain teada, et Laura oli oma jala kuidagi trennis tagurpidi joostes välja väänanud. Ja siis laupäeva hommikul, hahaha :D, päike oli juba kõrgel taevas (vähemalt nii mulle tundus), ja vahetusisa tuleb mu toa ukse peale koputama.. koputab ja koputab ja ma hüüan kogu aeg, et jaa, jaa! Ja siis teeb ukse lahti ja küsib, et kas ma Spitali tahan minna, et 10 minuti pärast on ärasõit. Ma mõtlesin, et jutt käib Laura käsipallimängust ja ütlesin, et ei, ei, ei, ma ei jaksa. Ja siis magasin edasi oma rahulikku und. Mõne tunni pärast kuulen, et jõuavad tagasi, teen silmad lahti, vaatan kella - 10.30. Hahahaa, ma mõtlesin, et kell on juba 14 vms :D Ja siis tõusin üles, läksin vaatama, kus nad siis käisid. Sest ainuke koht, mille nimi Spital on ja kus ma käinud olen, on Spital am Pyhrn, kus meil keskaastaseminar oli YFUga. Olin veidike segaduses! Lõpuks tuli välja, et ma olin ära unustanud, et Krankenhausi ehk haigla kohta ütlevad nad ju ka Spital ("Hospitalist" :D) JA siis sain teada, et Laura sai kipsi ja kargud, ajjeee! Neljaks nädalaks käsipallile kriips peal, pluss pärast seda on neil täpselt Schikurs (ehk lähevad terve klassiga kuskile mäele suusatama/lauatama), mis tal arvatavasti ka ära jääb, ja siis on juba vaheaeg. Nooo tere tali :D Ma tegelikult just reede õhtul mõtlesin, et väga hea, ilm on nii ilus, saaks nädalavahetusel Lauraga õues käsipalli jaoks harjutada :D Iroonia missugune. Igatahes, need kargud on siin majas uus atraktsioon ja trepid on Laura suured sõbrad.

Eile õhtul käisime veel Opa sünnipäeva puhul Omal ja Opal külas ka, Oma oli virsikukooki küpsetanud ja jõime teed.

Mulle igatahes tuleb kevadväsimus peale ja kooliks on nii palju õppida, et ma vaikselt matan pead juba mulla alla, ei jaksa. Tööd on mingi kaks korda semestris ja siis on kõik kohe samadel nädalatel vms ehk siis sigapalju materjali. Ma siin eile ja täna olen väga kõvasti psühholoogiat õppinud, eks näis, mis sellest saab. Saksakeelse raamatuga, mida me kunagi ammu lugesime, sellega ei jõudnud ma tookord valmis, see oli nii väsitav, ja selle peale tuleb nüüd ka töö. Ja sada muud asja veel. Ei tea, kuidas selle üle elan. Eks näis :)

Olge teie ikka tublid ja veel tublimad edasi, sest isegi kui meil siin praegu päike paistab ja on 10-15 kraadi sooja (jube palav jooksmiseks, juba proovitud), ei ole seda energiat kuskilt võtta ega tulemas näha.. Hommikust õhtuni tahaks magada (sest unes on vahel ikka parem seigelda kui reaalsuses).

Baba! (:

ps. kirjutage-joonistage mullleeeeeee!

kino, gschnas

2011-03-07T16:31:00.005+01:00

Kuna mul sai nüüd internetis lugemismaterjal otsa, otsustasin oma pilgu blogisse pöörata. Parem ikka tihemini ja vähem kirjutada kui harvemini ja liiga palju.. Niikuinii suudan ma jälle liiga paljut vadrata, aga ikka juhtub.

Eelmisel nädalal olin ma siis meie paralleelklassis gümnaasiumis, mis, tuli välja, on reaal- ja humanitaarkallakuga. Seetõttu toimusid enamus tunde nii, et klass oli kaheks või kolmeks jaotatud. Humanitaarpoolel on rohkem ladina ja prantsuse keelt, reaalpoolel matemaatikat, füüsikat ja keemiat vast ka. Mulle isegi täitsa meeldis, et need reaaltunnid olid niimoodi väikestes rühmades, (nojah, minu klass on ju tegelikult sama suur :D) sest siis saab õpetaja rahulikumalt asju seletada ja rohkem küsimustele vastata. Täna oli mul juba hirm enne esimest tundi - milleks oli matemaatika - et kuidas nüüd õpetaja reageerib, kui vähemalt kaks õpilast polnud koduse tööga hakkama saanud (mina sealhulgas) ja ülejäänud polnud seda arvatavasti puudutanudki. Õnneks või kahjuks ta isegi vist ei mäletanud, et koduse töö andnud oli ja kisa oli vähem. Aga mis mind närvi ajab, on see, kuidas lihtsalt üks inimene ei suuda oma suud kinni hoida ja terve tunni oigab, OIGAB ja hädaldab. Terve tunni. Jube. See ajas mind täna juba suht närvi, aga tuleb ennast ikka vagusi hoida.

Kuna ma eelmisel nädalavahetusel kellegagi kinno minna ei saanudki, siis leppisime Steffi ja Luciaga kokku neljapäevaks ja nii me siis jalutasimegi pärast kooli Steffi poole, kes Hornis elab, sõime ta ema tehtud megahead soolast struudlit ja muffineid. Ja siis tegime me midagi, mida ma esimest korda oma enda kätega teha aitasin - värvisime Steffi juukseid :D See oli tegelikult päris äge, mõtlesin et juuksuriks hakata poleks ka paha mõte, täitsa meeldima hakkas see mökerdamine :D Pärast ma-ei-tea mitme tunnist ootamist, lauamängude mängimist ja teleka vaatamist läksime kinno "Freundschafts Plus" vaatama. Hea film oli. Ja ma pean ikka tihedamini kinos käima.. Aga ikka kuradi kallis lõbu on! 8 eurot seanss! (Muideks vaatasin isegi, kuidas Eestis kinopiletite hinnad on, õnneks on veel samad, vaadaku, et ei tõusku :D) Aga kinolõbu on siin suht harv ja kell 19.45-le seanssile tuli täpselt nii palju nagu 5 inimest, meie kolmekesi sealhulgas.

Reedel oli mul ainult 4 tundi ja kobisin koju. Kui Laura ka koju tuli ja lõuna ära sõime, läksin millalgi hiljem jooksma.

Üldsegi käisin eelmisel nädalal lausa kolm korda jooksmas, uhke olen enda üle kohe :D Trenn jäi ka terve nädal ära, sest.. pikk jutt, sitt jutt. Aga reedel jäi ära sellepärast, et laupäeval toimus suur "karneval" või asi, nad ise ka ei tea, kuidas seda nimetatakse, aga nimi oli sellel "Gschnas". Selle "kostüümidega peo" korraldavad igal aastal Eggenburgis käsipallimeeskonnad - st, et nagu ballidelgi, korraldajad on baarides, teenindajate ja koristajatena jne. Mul oli suur õnn pääseda 8-eurosest sissepääsmest ja teha kolm tundi baaris tööd (ma oskan ka nüüd Pina Coladat kokku segada, ajee!) ja kõige lõpuks ei pidanud ma veel oma jookide eest ka maksma. Kui mu tööaeg kell 11 läbi sai, siis ma takerdusin erinevate inimeste külge oma meeskonnast, sest mitte kedagi teist tuttavat mul seal ei olnud.

Ahjaa, õige. Teemaks oli sel aastal kummituste ja õuduste loss, ehk siis suur enamus kohalolijatest olid näiteks väga verised arstid, kohutavate näomaalingute, voodilinade ja ma ei tea millega veel kohale tulnud. Väga lõbus oli igatahes nende kostüümidega. Käsipallimeeskond oli endile nahkhiiretiivad tellinud, aga ma jäin nendele JAH ütlemisega hiljaks, niiet jäin neist ilma. Läksin siis laupäeval veel poodi ja valik oli suhteliselt.. kesine :D Leidsin mingid eriti naljakad sarved ja panin pähe :D

Naljakas oli see, kui ma Elmarile sõnumi saatsin, et kui ta ära sõidab, siis mind ka kaasa võtaks (ma läksin varem kohale) ja siis tuli vastu sõnum "name ort" ("nimi koht"). See oli lihtsalt nii naljakas. Lõpuks Fiona, kellega koos olin tol hetkel, küsis, et kas tal pole su telefoninumbrit äkki. Ja siis tuli jah meelde, et tal mingid jamad telefoniga ja võib-olla tõesti ei ole.

Naljakas oli veel see, et kuna ta siis pidi mulle ütlema, kui ta ära läheb, otsisin ma teda umbes tund aega ja andsin siis alla, helistasin vahetusemale, et ta mulle järele tuleks ja tuli välja, et Elmar oli juba kodus :D See tegi mulle kõik väga nalja, hea oli olla ja kokkuvõttes olen õhtuga ülirahul. Nalja sai ja tantsu sai ja äge oli :)

Aga kuna siin on põhimõtteliselt pea igal pool avalikes siseruumides suitsetamine lubatud, siis oli õhk kohutavalt kuiv ja pühapäeval oli mu hääl lihtsalt täiesti ära (see tuleb ette sama tihti nagu kuuvarjutus) ja täna ka veel natuke.

Leidsin kohaliku ajalehe veebiväljaandest ka uudise meie valimiste kohta, paberil neid lehti meile koju siia ei käi :(

Vaatasin eile õhtul err.ee'st kuskilt valimisi ja kella 10 ajal andsin alla, kui tulemused peaaegu kõik teada olid, ja läksin magama. Hommikul suutsin ennast suurema vaevata püsti ajada ja koolis oli mõnus teisi näha üle pooleteise nädala, mõnel ilus päevitus ka peal ja meel rõõmus, teine ei suuda oma vinguvaid toone endale hoida :) Aga ikka juhtub, seltskond on kirju, ilm on ilus ja linnud ka laulavad, tegelt ka!

Ma ei viitsi teile täna kahjuks Faschingsdienstagist ehk homme olevast vastlapäevast kirjutada, aga seda teen järgmisel korral..

Ahjaa, täna ütles mulle Jaqui, et Eestis võitis valimised Andrus Ansip! Naljakas. :D

PS! Lisasin Picasasse ka hunniku pilte üle pika aja!

poliitikud ja telekas ja trauma!

2011-03-01T21:11:00.006+01:00

No tere, tali :) Meil on kevad! Ma lihtsalt armastan praegust ilma, võikski nii jääda. Ei ole palav, ei ole külm, on mõnus kinnaste ja sügiskevad jopega ringi käia. Täna käisin isegi jooksmas (wow).. Tegelt oli nii, et kuna käsipall täna ära jäi ja peaaegu alati just käsipalli trenniga samal päeval on lihtsalt megailus ilm, siis ma sain lõpuks seda ilusat võimalust kasutada. Iluuuss! ja mõnus :)

(kõrvalolev pilt võib segadust tekitada.. tegu on nädal aega vana pildiga! :D)

Möödunud koolinädal oli kuidagi nii lühike.. Lihtsalt sellepärast, et kolmapäeval käisime klassiga St Pöltenis, kus toimus "Politik hört zu" ehk "Poliitika/kud kuulavad pealt". Kogu värk toimus nii, et kohale tulid 9 koolist ühe klassi õpilased ja tegid ettekandeid, kokku oli kolm teemat. Kaks tükki olid seotud Euroopa Liidu kui koduga (migratsioon, miks ja kuidas, +/-) ja meie teema oli "Mobilität - Arbeitsplatz" ehk "Liikuvus - töökoht". Enamuse tööst tegi siiski ajalooõpetaja ise ära (kõik olid ta peale pahased, aga ma usun, et mu klass niikuinii ei oleks ise mitte midagi teha viitsinud), meie aitasime ainult koolis tehtud küsitluseks küsimusi välja mõelda ja pärast tulemused välja lugeda jne. Õpetaja tegi ettekande ja lõplikud kokkuvõtted ja klassiõed Michelle ja Jacqueline kandsid ette. Kokku oli siis kohal umbes 200 õpilast terve Alam-Austria peale ja mul oli au olla nende 200 sees :) Pääsesime telekasse ka, sest kohalik telekanal ORF oli ka kohal, aga väga väikselt ja eriti meid üles ei leia, aga juba see teadmine, et olen Austria televisioonis, on äge :D Pärast tehti meist veel mingi klipp, saame kuskile reklaami/lühifilmi, mis aprillis välja tuleb. Äge. Kooli meil sellel päeval üldse ei olnud, Horni jõudsime tagasi ca pool 3. Jacqui näitas mulle, kus Hornis raamatukogu on (kõige ulmelisematel aegadel avatud raamatukogu), ja jõlkusime niisama ringi. Mul oli kaks tundi bussini aega, ühe tunni veetsin Jacquiga ja teise rändasin niisama mööda tänavaid ringi. Ilm oli superilus.

Nii naljakat versiooni oma nimest pole ma veel kunagi kuulnud :D

Neljapäeval oli tavaline koolipäev.. ja reedel sõitis 9 õpilast 12-st Hispaaniasse, niiet võtsime Husnaini ja Saskiaga suuna gümnaasiumi 7B klassi poole. Õigemini Saskia pole viimasel kolmel koolipäeval kooli veel jõudnud, sest reedel oli ta "haige" ja nüüd on päriselt haige :D See klass, kus ma nüüd nädal aega olen, on minu jaoks täiesti uusi ja tundmatuid inimesi täis. Nende paralleelklassist tean selle eest pooli! :D Aga hea vaheldus ja ma pean ütlema, et on ikka vahe sees küll, kas oled Aufbaugymnasiumis või tavalises Gymnasiumis (vahe on selles, et kui sa tuled Hauptschulest gymnasiumisse, mitte gymnasiumist gymnasiumisse, siis.. aufbaugymnasiumis on kergem (lihtsalt kõik on laisemad - õpetajad ja õpilased ise ka) ja nii lähevad mõned veits lahjemat rada pidi..). Vahe minu jaoks on selles, et mu õiges klassis toimub suht uimerdamine ja huvi õppimise vastu on suht nullilähedane. Rohkem toimub igast plämaajamist kui õppimist ennast. Ja need kolm koolipäeva nüüd selles klassis näitavad mulle, et õpetajad ise võtavad ka minu enda klassi tundides asja ikka eriti lõdvalt (osad õpsid kattuvad).. Ja õpilastel on nendes klassides ka huvi õppimise vastu, ei ole mingit näägutamist terve keemia ja matemaatika tund (mata õps on lihtsalt super selles klassis, kus ma praegu olen). Igatahes, olen praegu rahul. Ainuke häda on, et osades tundides nagu prantsuse/inglise/ladina keel pole mul midagi teha, inkas neil ka oma programm ja õpsil on suht suva, kas me üldse kohal oleme (keegi ei kontrolli meid).

Täna olin religiooni tunni ajal direktoril abiks andmeid arvutisse sisestamas, hea vaheldus niisama passimisele..

Nädalavahetusel lugesin inglise keele tunni jaoks raamatut "Lord of the Flies" ehk "Kärbeste jumal" William Goldingult. Ma olen seda kunagi ammu eesti keeles ka lugenud ja siis ma mäletan, et ma tekitasin sellest endale mingi hullu lapsepõlvetrauma (aga ma saan vist kohe jälle uue trauma), sest see raamat on lihtsalt nii.. reaalselt jõhker, minu mõistuse vastane ja nii edasi. Igatahes, hea on seda kõike meelde tuletada jälle, sest enamustest raamatutest ei mäleta ma siiski midagi peale omaenda emotsioonide..

Seda raamatut peame tegelt lugema ainult 3 peatükki, aga kui ma juba alustasin, siis loen lõpuni (ma kahtlustan, et ma olen vist ainuke ka oma klassist, kõik on liiga laisad).

Laupäeval tahtsin kinno minna, aga ei leidnud kedagi, kes tuleks, ja võib-olla oli hea ka, sest lõpuks tuli välja, et mul pole transportigi :) Lähen siis neljapäeval Steffi ja Luciaga kinno "Freundschafts plus" vaatama (keine ahnung mismoodi see inglise või eesti keeles kõlab)..

Vermisse euch!! Bis bald wieder :)

see tunne, teadmine, hea on olla :)

2011-02-21T15:06:00.009+01:00

Tere esmaspäeva pärastlõunat!

Kirjutan teile üle nädala udune olnud, aga täna väga päikselisest Austriast!

Täna on imeline päev.. Seda küll rohkem minu peas (muidu taevas särab ka päike), aga vahet ju pole. Tähtis on see, et ma olen enda üle uhke, ma olen enda jaoks midagi saavutanud, midagi nii suurt, millest on võimatu aru saada (ma ise ka ei saa), aga.. täna on 21. veebruar 2011 ja ma olen Austrias olnud täpselt pool aastat! Ma ei suuda seda ise ka uskuda!

Otsustasin täna oma mõtetes veidike ajas tagasi minna ja elu üle järele mõelda. On ikka uskumatult uhke tunne olla nii palju saavutanud nii lühikese ajaga (mis samal ajal on päris pikk..). Ja mitte saavutanud midagi sellist, mis mulle juba riiulile medaleid ja karikaid oleks toonud, aga saavutada midagi sisemiselt, vaimselt, ava(sta)da uusi orgusid ajusoolikate vahel ja lasta neis lilled õitsema minna või tormitada. Vahet pole! See kõik, mis ma selle poole aasta jooksul läbi olen elanud (issand, see kõlab nii hirmuäratavalt!!), on mind lihtsalt miljon korda tugevamaks ja vastupidavamaks isiksuseks ehitanud, nii palju iseseisvust andnud, lihtsalt loendamatul hulgal julgust, otsustusvõimet ja tolerantsust ja kõike muud veel juurde andnud. See vahetusaasta on hindamatu!! Ja täiesti uskumatu, et pool aastat ongi läbi. See ei mahu mulle pähe (selle jaoks ajukeerdude vahel urg puudub ja ei taha sellel üldse tekkida ka lasta, sest.. ainult neli ja pool kuud on jäänud!)..

Aga kuna mul vaja veel täna muid asju ka teha kui teile blogi kirjutada (ärge saage valesti aru, see on päris rahustav ja mulle meeldib seda teha! :)), siis asuks asja kallale..

Jah, kolm nädalat läks mööda nagu linnulennul. Loomulikult sellepärast, et vahepeal oli ka nädalake vaheaega Saalbachis :)

Enne vaheaega viimasel semestrinädalal olime kaks ööd Lauraga kahekesi kodus. Kuna vahetusisa tuli vahepeal jälle koju (jäi kolmeks nädalaks), siis otsustasid nad emaga (tal oli ka puhkus kaks nädalat), et nad lähevad oma suusatuurile. Suusatuur (=Schitour, saksa k.) kujutab endast mäkke ronimist suuskadega, mille all on sameti(?)ribad, et alla ei libiseks. See on Austrias üks väga populaarne asi, sest siin on, kuhu ronida! Igatahes sõitsid nad teisipäeva õhtul ära, ööbisid kuskil külalistemajas Ülem-Austrias, kolmapäeval ja neljapäeval pool päeva ronisid ja tulid neljapäeva pärastlõunal koju. Meil läks Lauraga päris hästi, tegime endale ise süüa ja kõik oli tore.

Semestri viimasel päeval saime ka tunnistused. Nagu öeldud, siis tunnistusi saab ainult kaks korda aastas, niiet see oli mu esimene tunnistus siin - kokku viis hinnet: inglise keel 3, ajalugu 4 (õpetaja lihtsalt niiväga tahtis mulle hinnet panna!!! veel on positiivne :D), matemaatika 3, geomeetria 4 ja muusika 2 (hinde saime kõik ainult mapisisu eest). Ma oma tunnistusega suhteliselt rahul, kuigi mata ja inka oleks võind ikka 2 saada.. Aga inglise keel läheb mul lihtsalt iga päevaga aina hullemaks ja matemaatika õpetaja lihtsalt üldse ei sümpatiseeri mulle oma jubeda kõriga. Pildilt on näha, et sinna on kirjutatud Schulnachricht ehk kooliuudised või -teadaanded :D Ja lisaks mu sünnipäev, religioon, mida pole, ja mis klassis ma käin sõnadega välja kirjutatud. Ja siis veel: "Verhalten in

der Schule: Sehr zufriedenstellend" ehk.. "käitumine koolis: eeskujulik", "väga rahuldav" kõlab eesti keeles imelikult.

Vaheaja esimesel päeval ehk laupäeval sõitsime Saalbachi suusakuurorti, autoga, sõit võttis umbes 4-5 tundi ma pakun, ei mäletagi enam. Esimesel päeval kohale jõudes me mäele ei läinud, aga pühapäevast reedeni olime igal hommikul põhimõtteliselt esimestena liftijärjekorras natuke enne 8.30 ja saime esimeste seas jäljed radadele sisse teha. Põhimõtteliselt oligi kõige mõnusam sõita ennelõunal (see on tavaline, ma tean), sest pärastlõunal oli asi lihtsalt nii jube, et mul läks teisel päeval sõiduisu üleüldse üle ja kõige lõpuks hakkas mul keset liftisõitu järsku ninast ka verd jooksma, niiet otsustasin natukeseks laua nurka visata ja võtsin klassiõe Annaga ühendust, kes samal ajal samas kohas oli, ja saime ühes kõrtsis (?) kokku, tutvusin tema perekonnaga ja veetsime mõnusalt aega. Pärast sõitsime ühe korra alla ja siis nad läksid juba koju ja ma nautisin üksinda sõitmist. Tõesti, nautisin kogu südamest. Ainus lauataja kümneses seltskonnas olla on väga, väga väsitav. Lauatajad ja suusatajad on nagu kaks täiesti erinevat kultuuri, kehtivad täiesti erinevad arusaamad sõitmisest ja sõidu nautimisest. Üks hea, lihtne ja labane näide on see (mis mul kõige rohkem üle viskas), et lihtsalt iga kuradima nuki peal jäädakse seisma ja oodatakse teisi järgi. Suuskadega sessuhtes pole ju mingit probleemi seisma jääda, lihtsalt toetad ennast keppidele ja ongi hea olla, lauatajana meeldib mulle üldjuhul peatudes istuda.. Saan aru, kui rada kaheks läheb vms, aga iga 200 meetri tagant seisma jääda on ikka natuke nigel. Üle viskas vahel ikka ja mõnel päeval sõitsin juba päeva esimesel sõidul vales suunas, aga telefon ja saksa keele oskus viivad mäe peal edasi.

Muidu oli reis suhteliselt tore, peale mu vahetuspere ja minu olid veel ka Laura klassiõe perekond ja nende tuttav perekond, kus perepoeg Stefan muideks mu endine klassivend HAKist. Ta muideks sõidab igast võistlustel kaasa ja oskab vääga hästi suusatada, tuli välja, et ta mõned nädalad tagasi oli 150-st sõitjast 3. tulnud.. pole paha!

Aga see selleks. Ühel õhtul käisime kogu suure seltskonnaga (muidu elasime kõik erinevates kohtades, iga pere oma väikses apartemendis) pitsat söömas. See oli nagu mingi võistlus, et kes rohkem pitsat süüa jaksab vms.. Suht jube, pitsa oli tõesti väga hea, aga kell oli juba 8 ja pitsat oli palju-palju-palju.. Pärast seda läksime Elmari ja Stefaniga välja, see oli suht feil ma ütleks.. Läksime London Pubi (vist?) ja seal olid enamus 30+ aastat vanad, Elmarile ei meeldinud muusika ja Stefan ütles, et ta oleks siis kell 5 jooma pidanud hakkama, et üldse seal lõbutseda.. :D Ma ei tea, ma oleks suutnud seal ennast päris hästi tunda ja kõigi nende inimeste korralikult naerda, aga üksi.. igav. Ühesõnaga, olime seal vist ainult tund aega ja tulime tulema, läksime koju magama.

Laupäeval sõitsime jälle tagasi. Ei mäletagi enam, mida veel laupäeval ja pühapäeval tehtud sai. Ilm oli igatahes super, seda ma mäletan. Megasoe!

Kuna vahetusisa käis iga päev oma suusatuuril erinevaid künkaid vallutamas (sest talle rahvarohked mäesuusarajad ei meeldi), siis ta oli alati juba enne meid kodus ja kui me kella 5 ajal tulime, oli juba söök valmis :) Ma lihtsalt pidin pilti tegema, sest ma ei uskunud, et me kõik ära süüa jaksame! Aga sõime.. :D

Kuna keegi must pilti ei tee, tegin ise!

Veits halvasti näha, aga peaks olema, et temperatuur mäe üleval 9 kraadi

ja orus 4! Tavaliselt on ikka vastupidi.. :D Ikka megapalav oli vahepeal.

Suure palavuse tõttu polnud raja kõrval lund ka eriti.. Kui hästi vaadata, siis seal kuskil on gondlid :D Ja pilt on udune, sest objektiiv oli must.

Vahetusõe klassiõde ja vahetusõde Laura

Oeh.. Esimene koolinädal oli mõnes mõttes stressirohke. Jätkus juba semestrilõpul alanud bussipileti kontroll (võite ühe korra arvata, kas mul seda oli ette näidata), mille pärast muretsemise ma juba ammu ära olin unustanud, sest keegi ei paistnud selle vastu huvi tundvat. Esimesel korral, kui bussijuht ukse avas ja "Ausweise, bitte!" hüüdis, jäi mul süda seisma. Aga ma polnud üldse mitte ainuke, kellel piletit polnud.. kaasas. Pääsesin. Olen kriminaal. Aga mitte enam, sest pärast seda, kui nüüd sellel semestril jälle piletikontroll jätkus, sain ma lihtsalt sellise kohutava šoki, et mul ei saanud see tegu enam meelest ära minna, et ma uuesti sekretariaati läheks ja teema veel kord üles tõstaks. Miks mul piletit seni ei olnud? Sest HAKis kui ma avalduse ära täitsin, anti see mulle lihtsalt tagasi, et räägi oma vahetusorganisatsiooniga. No YFUl ei olnud midagi muud öelda, kui et kui kool ei anna, siis ta ei anna. OKEI. Mu saksa keele oskus septembris oli nullilähedane, niiet ma ei saanud aru, MIKS ma seda siis tegelikult ei saanud ja mille taha asi toppama jäi. Niisiis vajus asi ära ja sõitsin pool aastat jänest, enne kui ennast lõplikult kokku võtsin. Seekord sain jälle täpselt selle sama avalduse, mis mul juba pool aastat sahtlis kopitanud on, täitsin ära, aga ütlesin vahetusemale kohe, et palun mine postkontorisse (jap, mitte panka ega internetipanka, aga postkontorisse ;)) ja tee see ülekanne ära. Teadmiseks, absoluutselt kõigile õpilastele maksab bussisõit 20 eurot. KOOLIAASTAS. 2 eurot kuus. Mulle läks see poole aasta pilet täpselt sama palju maksma kui teistele aasta peale, aga igatahes on see etem kui iga kuu 30-40 eurost piletit osta. Ma olin nii närvis, et ajasin vahetusema ka närvi ja pärast mitteniiilusat juhtumit (olles ainuke, kellel piletit polnud hommikul) otsustas vahetusema meid järgmisel päeval kooli viia ja ülejärgmisel hommikul kui ma bussijuhti nägin, kes teatavasti jälle sama oli, helistasin emale ja ta viis mind jälle kooli. Ma olin nii närvis, pahane, vihane, kuri ja kõike korraga. Ja teate, mis on kõige halenaljakam üldse kogu selle asja juures? Mul polnud vaja mitte mingit paganama templit koolist selleks, et seda piletit saada (avalduse viisin kooli reede hommikul), sest kui ma reedel pärast kooli koju jõudsin, OLI PILET POSTKASTIS. Ma ei suuda oma õnne kirjeldada, ma lihtsalt hüppasin ja kargasin ringi. Selleks, et seda piletit saada, oli vaja lihtsalt see kuradima rahaülekanne teha ja asi oligi kohal. Ja reede hommikul sain veel koolist sellise ütlemise, et ei tea, kas ma ikka selle saan ja et sa oled ikka vahetusõpilane -- olen ma mingi jube koll või miks ei peaks ma seda saama?

Oeh. Nüüd on mul pilet, aga keegi pole mult seda veel küsinud :( :D

Sellel nädalal oli tegelikult veel üks väike draama meie inglise keele õpetajaga.. Ma ei tea, kas ma siia kirjutasingi üldse, aga me vaatasime mingi umbes nelja inglise keele tunni jooksul filmi "Shakespeare in Love" (1998. aastast, väga hea) ja selle semestri esimesel tunnil ehk esmaspäeval vaatasid teised samal ajal, kui mul saksa keele kursus oli, viimase osa. Pärast siis küsisin, et mis ajaks kokkuvõtte sellest filmist kirjutama peab ja kõik ütlesid, et 'aa ma ei teagi, järgmiseks esmaspäevaks. vist.' (nii tavaline, keegi ei tea mitte kunagi mitte midagi, ainult mingi saia näost sisse ajamine käib juba enne esimese tunni algust kuni lõpuni välja.). Kui meil siis kolmapäeval jälle inglise keel oli, tahtis õps muidugi neid kokkuvõtteid ja lihtsalt.. MITTE KELLELGI POLNUD. Klassis oli lihtsalt surmvaikus, mitte kellelgi ei olnud. Õpetaja sai nii vihaseks, et jooksis klassist välja, direktori ja klassijuhataja juurde ja meile peeti pikki loenguid maha. Huvitav oli. Igatahes pidime siis neljapäevaks selle kõik valmis kirjutama, ma veetsin sellega 5 tundi (keskendumisvõime oli 0, ei mäleta, miks) ja kokkuvõttes ei suutnud midagi nii ilusat valmis kirjutada, sest mu inglise keel on ka kirjas juba nii jubedaks läinud, lauseehitus on NII paigast ära, kui veel üldse olla saab ja ma tõesti loodan, et see Eestis kõik tagasi tuleb, muidu on veits halvasti. Täna sain vihiku tagasi ja see on lihtsalt üleni punane :D

Reede õhtul oli koolis Atelierabend, kus kõik, kes tahtsid, said midagi etendada vms. Minu klass ega koor midagi ei teinud, aga vaatamas käisin. Ilus ja naljakas ja tore oli.

Laupäeval toimus midagi enneolematut - Brita käis peol. wowwww. Eelmine pidu oli see Hot&Ice kuskil novembris ja see pidu nüüd oli lihtsalt rohkem kui vajalik. Tegelikult tegin laupäeval veel karaskit ka emme saadetud odrajahust, aga ma pean seda veel ühe korra tegema, sest pann oli liiga suur ja taigent liiga vähe, niiet sellest tuli küpsis :) Maitse oli aga hea. Aga pidu oli veel parem ja sellest ma rohkem midagi ei räägi.. Peale selle, et see toimus vanas piimatehases Hornis, millest nüüd uus peokoht tehti, sest muidu pole noortel talvel kuskil mujal pidu panna!!

Mu karask ahjus. Tegelikult ma igatsen söögi tegemist ISE ikka väga :(

Ilus. Ma loodan, et ma ei tekitanud teile väga suuri piinu oma pika jutuga. Piltidega postitused on vist põnevamad, aga neid on nii tüütu teha, niiet ma ei ole eriti nende fännn :) respekt Erlele (kliki), kes ainult neid teebki! Veetsin praegu kaks tundi oma ilusast ajast seda postitust tehes, niiet loodetavasti oli nauditav.

Aga, olge ikka musid edasi! :)

hallo, meine freunde!

2011-02-13T19:13:00.004+01:00

Küll ma varsti kirjutan teile ka oma kahest viimasest ilusast nädalast.. kannatus aitab elada või kuidas see vanasõna kõlaski. Eesti keel ja inglise keel ja vene keelest üldse rääkimata, need kõik veerevad niimoodi mäest alla, et üldse ei oska enam.

Aga natuke huvitavat ka teile..

Nimelt tegelikult sain selle juba millalgi novembris teada, aga Austrias on ainult umbes 5 kasiinot. Ja täna sain teada, et värskelt autojuhiloa kätte saanul tohib alkomeeter esimesel kolmel aastal näidata 0,0 promilli ja siis juba 0,5.

Ma olen täna juba klaasi šampust ära joonud vahetusema kellegi sünnipäeval ja kaks tükki kooki ja seapraadi ja hapukapsast ja kartulisalatit ja kartuliknödlit söönud (guugeldage erdäpfelknödl või kartoffelknödl) ja almdudlerit ja kohvi joonud. Jah, inimene jõuab ikka kõike. Kolmeks päevaks kõht täis. (tegu on vaeglausega, jah, ma tean, aga mu vabandus on, et see kõlab tegelikult päris hästi ja tähenärija olen ma ka endiselt :o (emmeissi lootsid, et ma selle Austrias olles ära lõpetan, aga see vist ei lähe kunagi ära (muideks mõtlesin, et võiks siiski õigust õppima minna)))

Öelge mulle palun seda ka, et keda ma valida võiksin? ;)

ja ühel päeval teen ma ühe postituse saksa keeles ka, et teid veits õrritada. täna olen liiga väsinud.

valige siis mõni normaalne laul ka eurovisioonile, eksole. :)

vupiduu, aeg lendab

2011-01-30T14:50:00.002+01:00

Ok, pean sellega nüüd algust tegema, rohkem edasi lükata ei tohi.
Möödunud on kaks nädalat. Mitte midagi ei tule meelde..

Alustasin eelmisel nädalal "Harry Potteri" esimese osaga, täna sain läbi. Põnev oli igatahes. Tahaks järgmist osa ka nüüd lugeda, aga millegipärast on meil kodus riiulis kaks osa vähem ja teist seal ei ole.

Eelmine nädal oli tegelikult väga väsitav. Ma ei teagi tegelikult, miks. Laupäeval oli igatahes ball ja kuna alati 7. klassid (kus ma juhuslikult olen) peavad ballil kaasa aitama, või noh, võivad, siis tegime tööd ja saime tasuta sisse. Neljapäeval juba lõikasime garderooi jaoks numbrilipikuid välja, mida külalistele antakse. Reedel panime Vereinshausis garderoobi paika. Kõik käis muidugi tundide ajast ;)

Laupäeval töötasin ma 7-9-ni, kõige paremal ajal, niiet sain ballist ikka osa ka võtta. Ma pean ütlema, et Gymnasiumi ball meeldis mulle kõvasti rohkem kui HAKi oma.. Kuidagi palju rohkem inimesi teadsin, palu rohkem oli juttu rääkida, palju rohkem sain aru ja Mitternachtsanlage ehk kesköö..esinemine? meeldis ka kõvasti rohkem, naljakas oli. Tegelt tegin video ka ja siis sai digikamälu täis.. :D Niiet ballist on mul endal ca 4 pilti ja siis video. Käib kah. Olin seal umbes kella 2-ni ja sõitsin koos Hizraga (HAKist klassiõde, üldse enamus HAKist olid kohal) koju.
Loomulikult toimus sel korral ka pildistamine neile, kes tahtsid. HAKi ballil tegime ka pilte, ma ei teagi, kas ma siia üldse kirjutasingi, ja siis sai neid tellida hiljem. Loomulikult tellisin, 2 erinevat tookord ja seekord tegime klassipildi, tellisin selle ka ja saan millalgi veebruari lõpus kätte (huvitav, et seekord kolm nädalat öeldi, eelmine kord oli üks nädal ooteaega :D). Esmaspäeval saime kolm esimest tundi klassiõdedega, jah, just nimelt klassiõdedega Vereinshausist LAUDU kooli TASSIDA, umbes 1 km :D Meeletult naljakas, aga raske ja paras trenn oli. Lauad ei olnud iseenesest üldse rasked, aga kuidas sa neid tassid? Vääna ennast, kuidas tahad, lõpuks jäävad ikka lauajalad kuskile oma jalgade vahele kinni jne, keeruline :D Vahepeal niisama lohistasime neid mööda maad tagurpidi.. ups. Õnneks oli veits lund just öösel sadanud, niiet väga hullusti nad vist kriibitud ei saand, natuke ikka :D:D

Pärast laudade tassimist saime ballist üle jäänud torte ja kooke süüa, uuuuh kui head lihtsalt. Mmmm.

Koolis saksa keele tunnis otsustasin nüüd järgmist raamatut kaasa lugeda, "Aus dem Leben eines Taugenichts" (eesti keeli midagi sellist: "Ühe logeleja elu" vms) Joseph von Eichendorffilt. See on täitsa loetav raamat, mis siis, et ühes lauses umbes 4 sõna on, millest aru ei saa.

Tegin ajaloos testi kaasa jälle, õpetaja andis mulle mingi teksti nagu eelmiselgi korral ja ma pidin kokkuvõtte kirjutama. Tekst oli huvitav, aga no nii keeruliselt kirjutatud, et iga lauset pidin kolm korda lugema, et üldse aru saada, MILLEST me nüüd räägime :D Muidu teema oli Viini Ringstrasse ehk Viin on ühe ringikujulise tänava peale üles ehitatud pmst nagu päike ja hargneb sealt laiali. Juttu oli selle ehitamisest ja plaanimisest. Sain targemaks.

Vahel paneb mind sügavalt mõtlema, et miks on geograafia tund nii vähetähtis. Ainult korra nädalas ja praegu teeme me seal üldse mingit Unternehmenführerscheini ehk ettevõtjaluba või -tõendit. Õpime seda ja siis, kes tahab, saab testi teha. Ja seda tunni arvelt, aga mõni isegi ei tea Austria naaberriike, no mida sa selle ettevõtjatõendiga siis peale veel hakkad?
Aga see selleks.

Sel reedel sattusin veits konflikti inglise keele õpetajaga. Ta tegelikult meeldib mulle sellessuhtes väga, et ta räägib erinevalt väga paljudest inglise keele õpetajatest väga väga head inglise keelt nii sõnavaralt kui häälduselt jne. AGA kui asi puutub tema kodutöö või eelmise tunniteema kontrollimisse, siis väljub asi minu meelest totaalselt kontrolli alt. Ta läheb nii detailidesse, et neid asju ei mäleta mitte keegi peale tema, kes seda sama juttu seitse korda nädalas erinevatele klassidele räägib. Ta andis meile esmaspäeval kaks paberihunnikut teemal Shakespeare, tema elu ja ka teoste lühikokkuvõtted ja veel nt The Globe Theatre'i kohta infot, kus ta töötas. Esiteks ei tule ma eluilmas selle peale, et me võiksime kirjandust õppida inglise keele tunnis (vahet pole, et ta Inglismaalt pärit on. Kas hispaaniakeelsed teosed jäävad neil siis käsitlemata, kes hispaania keelt ei õpi?). Siin üldsegi puudub kirjanduse tund - ainult saksa keele tund ja seal me loeme saksakeelsete autorite raamatuid ja arutame nende üle, aga ei mingit grammatikat ega midagi. Ühesõnaga otsustas õpetaja kolmapäeval siis teha testi nende handoutide peale (me saame kõikide esseede, testide jne eest punkte, mis lõppkokkuvõttes loevad semestrihinde väljapanekul) ja minna no nii absurdsete detailideni, mis mind tookord juba veits endast välja viisid. Küsida Shakespeare'i teostes esinevate tegelaste nimesid neilt, kes pooltest teostest esimest korda kuulevad? Mis siis lõppkokkuvõttes tähtis on, kas see, miks Shakespeare nii oluline on, või see, mis nimesid ta välja mõelda oskas? Kas mitte see, mida ta oma teostega öelda tahtis, SISU, oluline pole?
Kolmapäeval hoidsin ennast vagusi, mõtlesin et okei, teen nii palju ära kui oskan ja ei ütle midagi. Aga reedel tuli õps klassi ja ladus kõigile uuesti testid ette, SEST eelmine nii hästi ei läinud. Mul viskas üle ja ütlesin nii mõndagi ebaviisakat, aga ma ei saa lihtsalt istuda ja lasta inimestel endale pähe istuda. Minu jaoks vastunäidustatud.

Pärast ütles Anna mulle, et ma olen vahel ikka liiga otsekohene. Aga ma olen ennast juba väga kaua vait hoidnud, ühel hetkel peab liiga palju õhku õhupallist välja saama. Vahet pole siis enam, kellele, miks või kuidas. Ma kogu aeg aina naeratan ja ütlen kui väga mulle meeldib kõik ja kui rahul ma olen ja sitahäda, aga ühel hetkel aitab.

Muideks Austria koolisüsteemi muutmine on pärast PISA testi tulemusi totaalselt teemas ja see vahepealne kooliaste, mis pärast algkooli kaheks jaguneb (ja sain just hiljuti teada, et neist kahest nõrgem jaguneb veel kolmeks astmeks. Ja kui sa juba seal kõige nõrgemas oled, siis sa sealt enam ära ei saa. Ei saa ka ülikooli õppima minna, ei saa midagi oma eluga enam peale hakata, kui sa 10-aastaselt just väga hea õpilane pole), tahetakse üheks teha ja selle lõpus ühine eksam vms. Kusjuures see oli ka mulle üllatuseks, et koolilõpetajatel, kes Maturat teevad, siis Matura peavad ettevalmistama õpetajad ise!! Kontrollivad ka ise. Ja siis saadavad kuskile kellelegi ja seal vaadatakse need üle. Niimoodi on ikka väga palju võimalusi sohki teha, või mis?
Hea meel, et koolisüsteemimuutmiseks läheb loodetavasti, toob ainult kasu. Muidugi õpetajatele see ei meeldi ja õpilased enamasti ei teagi, millest jutt, aga on kindlalt selle vastu - muutuse vastu.

Oeh, pikk jutt maha kirjutatud. AGA
eile sain Viinis Jenniga kokku (ta oli siin Horni lähedal oktoobrini ja siis sõitis vahepeal vanaisa surma tõttu Soome tagasi ja siia tagasitulles pidi pere vahetama ja elab nüüd Viinis), see oli meie viimane kokkusaamine enne kui ta ära sõidab juba järgmisel laupäeval! Ta tuli ainult üheks semestriks, kahju. Veetsime kella 4-ni mõnusalt aega poodides kolades ja kohvikutesse põgenedes, sest õues oli lihtsalt põrgukülm ja tuul. Ja nii siis koputas ühel hetkel kohvikus mulle täiesti lambist õla peale Molly! Haha, ma olin nii šokis, ma ei saanud üldse aru, kuidas, miks ja misasja ta seal teeb :D Ja, see oli naljakas :D

Sain endale muidu uued püksid ja pika kampsuni (lõpuks!) ja sokid, mis lihtsalt kogu aeg ära kaovad, sest kõigil on ühesugused ja keegi enam ei tea, millised on kelle omad. Haha muidu alles kodus magamaminnes tuli meelde, et unustasin jalanumbrit ju vaadata, aga õnneks oli õige number kätte juhtunud :D

Ooojaaa ja rohkem ma kirjutada ei jaksa.

Ahja, reedel tuli ka hostisa koju ja jääb nüüd siis kaheks nädalaks. Tuleval laupäeval pakime asjad autosse ja sõidame juba Saalbachi, jepiduuuu!

Ja ma tean, et enamus teist on juba lumest tüdinenud, aga nautige minu eest ka :) ja suusatage minu eest kaa!!!

baba!

(ps posti teel sain midagi, danke schön :))

laiskus, lais kus, la iskus, kus lais

2011-01-29T19:55:00.006+01:00

mu laiskus on ületanud igasugused piirid. ma olen isegi uue postitusega alustanud, aga siis läks kirjutamise isu üle ja jätsin pooleli. jap.., kirjutada on liiga palju!!

(pilt=aitäh, google)

nalja ka

2011-01-18T15:10:00.003+01:00

Ma ikka iga kord heidan pilgu blogi statistikale, kui postituse teen :D Sealt leiab ikka päris huvitavaid kilde.. Minu blogi on google'ist leitud näiteks selliste otsingutulemustena:

"mis toimub vastuseks midagi naljakat"
"magnettormi päevad 2011"
"ebamugav alasti olla"
"moonipirukas"

Minu meelest päris huvitav, saan iga nädal korralikult naerda :D Kahjuks ei salvesta blogger kõiki otsingutulemusi, niiet ma vanadest ei teagi teile midagi rääkida enam, aga kui tuleb, eks ma siis annan märku :D

linnud laulavad ja tuju on hea

2011-01-17T17:15:00.002+01:00

Ma lihtsalt kirjutan nüüd nii, nagu meelde tuleb, sest aega on möödunud poolteist nädalat!

Kunagi ammu kudusin endale labakindad, mida mul enam vaja ei lähe, sest õues on kevad.

Kunagi ammu pärast kinnaste kudumist käisime ühel õhtul Tšehhis Freeport kaubanduskeskuses ema, õe ja isaga. Allahindluseid oli meeletult, aga tuju endale midagi otsida oli olematu, niiet raha jäi kõik õnnelikult oma kohale. Ühtlasi oli see ka mu esimene käik Tšehhi.. Ega ma nüüd eriti midagi peale kasiinode ja kaubanduskeskuste ei näinud, sest kottpime oli ja kogu see jant asus ma pakun ühe kilomeetri kaugusel Austria-Tšehhi piirist :D

Kunagi oli aeg kooli minna ja esimene koolipäev sellel aastal oli väga naljakas. Keka tundi polnud ma veel kunagi niimoodi nautinud ja lampi maha kukkunud ja palli valesse korvi lihtsalt KOGU AEG visata tahtnud :D naljakas oli. Jah, mängisime vahelduseks võrkpallile natuke korvpalli.

Muidu esimene koolinädal möödus päris kiiresti, midagi erilist rohkem ei teinudki.. Esmaspäeval pidin ainult rongiga Eggenburgi sõitma, sest ema oli tööl, et trenni minna. Ainuke asi, et see rong jõudis sinna poolteist tundi enne trenni algust ja mul polnud mitte muffigi teha. Kirjutasin viimasel hetkel Fionale, kes mu kooliõde ja kellega samas trennis käin ja kes Eggenburgis elab, et kas ta tahab minuga koos midagi teha enne trenni. Ja siis sain kutse tema poole. Tal megailus maja, otse peaväljakul, suur ja uhke. Mängisime Wiid ja otsustasin, et see tantsumäng tuleb koju muretseda. Nime ma enam ei mäleta. Võib-olla "Dance 2"? :D

Trenn on olnud suhteliselt tore, kõik on ülisõbralikud muga, isegi siis kui ma lihtsalt täiesti mööda viskan või liiga uimane olen või palli püüda ei oska. Super :) Aga arenenud olen ma kahe nädalaga ehk viie trenniga päris palju, ma ütleks.

Aga möödunud nädalavahetusel toimus YFU Mittelseminar ehk.. keskaastaseminar (eksisteerib selline sõna nagu "keskaasta" üldse?). Sõitsime kõik rongide ja busside ja jalgadega Spital am Pyhrni Jugendparadiesi (http://www.lindenhof.at/index2.php), mis asub Ober- ehk Ülem-Austrias, veits lõunapool. Lihtsalt NII ILUSAD MÄEKESED olid seal, et hoia ja keela. Lund ei olnud üldse, mägede tipud olid veits valged, aga muidu nagu kevad. Pühapäeval päike paistis ja pusaga oli palav.

Aga mägedest hakkas mul kahju, et mina neid ja nemad mind nii palju nautida ei saa, kui tahaks :(

Seminaril rääkisime seekord veidike uutest asjadest ja vanadest asjadest uue nurga alt. Näiteks sellest, et vahetusperedel on raske ikka noort inimest enda koju võtta ja kuidas me seda kergendada saaksime või paremini mõista; siis oli meil Arbeitsgrupp nimega "Piece of Art", kus saime ajalehtedest jne pilte välja lõigata ja joonistada ja kleepida nagu väikesed lapsed (ja suurest improvisatsioonituulest rõõmu tunda, minu oma pildil) ja teemaks oli möödunud vahetuspoolaasta kõige rõõmsamad hetked; seadsime eesolevaks poolaastaks kõik isiklikud eesmärgid ja tegime plaani, kuidas neid täide viia; rääkisime motivatsioonist ja vaatasime jõge joonistades tagasi jälle möödunud poolaastale. Ahjaa, rääkisime veel ka tajumisest ehk kuidas erineva tausta ja mõtlemisega inimesed asjadest täiesti teisiti või lausa vastupidiselt aru võivad saada või näha või mõelda või..

See oli üks nädalavahetus, mis olekski võinud kestma jääda, sest need 20 vahetusõpilast, kes sel aastal Austriasse on tulnud YFUga, on lihtsalt nii armsad ja kõik hoiavad kokku ja kõik on nii toredad lihtsalt.

Terve seminar toimus muideks saksa keeles, mis on lihtsalt super, sest eelmisel aastal pidavat nad veel kakskeelselt seminari juhtima, kõigil polnud keel veel nii selge. Ühesõnaga, oleme õnnelikud.

Sain ka sellist infot, et järgmiseks aastaks on YFU Austriaga Eestisse tulemas juba lausa kolm vahetusõpilast ja arvatavasti neljas ka veel! Nii äge! Kui ma küsisin, et millest selline huvi Eesti vastu, siis ütles selle seminari peakorraldaja (YFU töötaja), et YFU Eesti ja YFU Austria on lihtsalt nii suured sõbrad :) Kui ma augustis seal kontoris istusin pool päeva ja oma pere ootasin, siis seal oli ka üks suur plakat, kus oli Eesti, Tšiili ja mingi riigi tutvustus veel. Superäge :D Järgmisel aastal olen ma vabatahtlik. Ma tahaks seda lubada, aga ma olen unustaja ja laisk, niiet.. kes teab.

Aga seminar kestis reedest pühapäevani, saime hästi ja palju süüa, aga liigutamiseks eriti aega polnud (mõjub figuurile imehästi). Laupäeval oli meil disko ka ja YFUkad on siiski maailmaparimad.

Also, "Der Mond is rund, der Mond is rund, hat zwei Augen und ein Mund" :D Jaa, superäge oli.

Mina, laiskvorst, istusin rongides rohkem kui 5 tundi, sest minnes sõitsin üle Viini ja tagasi tulin ei-tea-mis-rongirööpaid-pidi. Pime oli.

Täna on esmaspäev, koolipäev on otsas, aga ees ootab veel käsipallitrenn.

Koolis juhtus täna nii palju, et mul oli väga hea tuju selle hetkeni kuni esimese tunni ehk mata õps klassiuksest sisse astus ja lihtsalt nagu tavaliselt möirgama hakkas. Ta lihtsalt on nii tujukas ja vihane kogu aeg, ei saa aru, kuidas inimene üldse elada saab selliste meeleoludega. Meil oli Schularbeit ka ja hmm.. ma sain selle valmis 20 minutiga (seda ma ei tea, kas kõik õige oli, aga rohkem ma midagi teistmoodi teha ei osanud) ja teised tegid 50 minutit. Eks näis. Aga mis huvitav oli, oli see, et nad võisid kasutada Formelhefti ehk valemivihikut! Mis mõte sellel Schularbeitil siis üldse on, kui sul valemid ka kõik ees on? (trükitud raamatus, mitte ise kirjutatud) Ma ei saanud sellest hästi aru ja ei küsinud ka, sest oleks ainult näägutamist vastu saanud.

Pärast seda oli mul Deutsch Kurs ja siis ühe kuubalannaga vaidlesime seal õpetajaga Austria koolisüsteemi üle ja õpetaja ajas kõik riigi süüks, meie kõik õpetajate süüks.

Õpetajatest veel nii palju, et ajalooõps käis jõuluvaheajal näiteks Mauriitsiusel. Ja niimoodi igal vaheajal. Nad saavad ikka päris, päris jubedat palka siin ja laisklevad ka korralikult.

Aa ja muideks, käsipallitrenn maksab mu vahetusõele näiteks lausa 50 EUROT KOOLIAASTAS! Mina, õnnejunn, saan tasuta, sest ma treenin ainult kaasa ja võistlustele minemiseks olen liiga koba jne. Olen õnnelik!! :)

ja "Aa ja muideks 2" tuli välja, et Konsta Soomest läheb samal ajal kui mina Saalbachi, eriti äge :D Ja vahetusisa tuleb ka ikkagi kaasa, algul ei pidanud ajapuuduse tõttu..

Aga see on kõik, mis ma teile täna rääkida tahtsin. Nautige Facebookist pilte seminarist, kus ma tagitud olen ja olge mõnusad :)

tegelikult..

2011-01-06T14:10:00.004+01:00

Ma nüüd otsustasin, et kuna see blogi on nõmedaks igapäevakirjelduseks muutunud, siis ma teen teile täna ühe (loodetavasti) huvitava postituse oma emotsioonidest ja tegelikest huvitavatest arvamustest ja kogemustest..

Tegelikult pole see vahetusaasta üldse nii lilleline kui megapaljude blogidest paistab ja võib-olla pole ma isegi seda siin niimoodi väljendanud, aga see liitrite hulk, mismoodi ma tegelikult pisaraid olen valanud, ja kogu see kurbus ja igatsus ei ole üldse mõõdetavad mitte ühegi skaalaga, sest neil on suurem tähendus kui mingitel massiühikutel. Need tunded, mis mind nende nelja ja poole kuu jooksul siin vallanud on, on lihtsalt sõnulseletamatult kirjud, alates päikeselistest ja lõpetades kõige mustemate ja tormisematega. See, mis minu peas toimub, sellest ei saa vist keegi aru, vahest ainult teised vahetusõpilased, kes kõik seda sama läbi elavad. Minu mõtlemises, käitumises ja kõiges muus, mis väljendab natukenegi seda, et ma veel elan, on toimunud nii palju muutusi. Keegi küsis, et kas need muutused on toimunud negatiivsele või positiivsele poolele.. ma ütleks, et seda ma veel ei tea, aga mulle tundub, et targema ja arukama poole. Ma olen enda üle ainult uhke.

Seda vahetusaastat pole ma kunagi mõelnud kui mingit müügiartiklit, mis CV-s võib-olla hea välja näeb (aga keegi, kes seda ise läbi pole elanud, sellest ju aru ei saa) ja millest palju pajatada, sest see on midagi, mis paneb sind elus eesmärke seadma, sind vaatlema enda ja teiste elu peale - mis, kuidas, miks, kuhu, kellega, mida.

Ühesõnaga, mul hakkas praegu sellest suurest mõttetööst lausa pea valutama, niiet ma ei suuda seda kõike sõnadesse panna, mida ma siin läbi elan - võib-olla pole vajagi.

Räägiks nüüd millestki rõõmsamast..

Esimene asi, mis mulle praegu meelde tuleb, on see, et kui jõulukuuse tuppa tõime, siis ma väga imestasin, et me vett sinna alla ei pannud (väga rõõmus). Aga täna, kaks nädalat hiljem, saan vist isegi aru - need puud ei ole mingit eesti puud, millel okkad küljest kukuvad! Jah! lugesite õigesti! Ma ei tea, mis ime puu see on, aga põrandal pole mitte ühtki okast, keegi seda puud veega pritsimas ei käi ja nii ta seal seisab juba kaks nädalat ja pole tal häda midagi!

Mis mulle veel praegu meelde tuleb, on see, et väga, väga paljud inimesed siin ei oska matemaatika tähtsusest aru saada. Et matemaatika on poemüüjale, kes arvutama peab, seda küll, aga et matemaatika ka nt psühholoogiks saamisel väga tähtis osa on, pidin vahetusisaga peaaegu vaidlema minema. Kerge küsimärk tekib, et kuidas nii, kuidas, kuidas, ??? !

Kas ma siia blogisse üldse kirjutanud olengi, mismoodi mõeldakse oma õpingute üle? Seda ma juba kunagi mainisin, et 14-aastaselt lähevad väga paljud õpilased teise linna internaati, et mingit ametit õppima hakata ja õpivad seda 5 aastat. Tavaline gümnaasium kestaks 4 aastat, aga pärast gümnaasiumis õppimist pead kindlalt ülikooli või kuskile kutsekooli minema, et üldse kuskile tööle saada. Nii palju, kui ma aru olen saanud, siis enamasti on nii noortel kui vanadel peas üks ja ainus mõte - õpingutega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ma neid ühelt ja teiselt poolt vaadates punkte ei viitsi kirjutada, vast mõtlete ise välja.

Aga esmaspäeval sain ma esimest korda käe käsipalli külge panna. Meid oli trennis meeldivalt vähe, ca 12, ja ma sain kõik kaasa teha. Algul minu kätte palli väga ei usaldatud, siis usaldati ja

siis ma rikkusin selle usalduse sellega, et ma palli kogu aeg maha pillasin, ära, niiet keeruline. Esimene kord ju ikkagi! Teisipäeval, kui järgmine trenn toimus, siis oli meid liiga palju.. Niiet ma enamuse ajast sain istuda (mis tegelikult oli hea, sest mu põlv lööb tuld) ja vaadata ja siis hakkas treeneril must hale ja lubas mul 10 viimast minutit kaasa mängida - hea, et sedagi. Ühesõnaga, emotsioonid käsipallist on head ja tegelikult oleks ma sinna juba ammu pidanud minema. Olen uute inimestega tutvunud ja nad on nii-nii toredad.

Ma pole siin veel kellegagi liiga palju koos aega veetnud ega saa tegelikult kedagi veel oma sõbraks nimetada. Tuttavaid on palju, aga.. Kindlasti on viga ka minus, et ma võib-olla kohe alguses natuke liiga tagasi hoidsin ennast ja väga palju initsiatiivi välja ei näidanud. Aga kui ma nüüd mõtlen, siis on ikka üks suur häda selles bussiliikluses (kõlab haledalt :D), sest pärast kooli on võimatu kellegagi midagi ette võtta, kui just autot käepärast pole. Buss sõidab kohe pärast kooli ja kui sa juba kodus oled, siis sealt enam nii lihtsalt ära ei pääse. Näiteks nädalavahetustel ei sõida minu külast ühtki bussi keset päeva Horni (hommikul kell 7 küll, aga sellest on vähe abi), mis on kahjukahjukahju. Mul on lihtsam sõita Viini kui 10 minuti kaugusele Horni. Huvitav, kas pole?

Millalgi hakkas emps siin mulle soome keelest rääkima ja siis tuli välja, et ma polnudki siia kirjutanud, et me Kiraga, kes soomlanna, saksa keelt puhume. Eksole ju huvitav! Tegelikult ma juba ütlesin talle, et ma tahan soome keelt õppida, aga siin on see keeruline, kõik, kõik on ümberringi saksa keeles ja ma ausalt öeldes ei suuda inglise keeleski vahel enam lauseid ise kokku vorpida, kohutav.

Aga "Tõde ja õigus" pole mu eesti keelt veel täiesti ära lasknud rikkuda. Mu lemmikraamat.. viies osa saab ka kohevarsti läbi.

Ja et te ikka teaks, kui väga mulle siinsed metsajalutuskäigud meeldivad, siis ütlen ma seda veelkord - mulle meeldivad need kahetunnised metsajalutuskäigud! Miks? Sest seal on igakord midagi uut ja ilusat ja põnevat. Rada ei lähe otse, rada läheb üles, alla, vasakule ja paremale ja lõppu nagu ei näigi tulevat (mis iseenesest ei ole väga motiveeriv), aga künkad vasakul ja paremal on nii kauuuunid, et oiiia ja keela (põhiline väljend Oru Pearul vist).

Rohkem mulle praegu midagi ei meenu. Ma arvan, et ma sel nädalal rohkem ei kirjuta, sest pole niiväga midagi kirjutada. Täna tuleb ema õde terve kambaga külla jausele (hoia ja keeeelaaa), homme lähen juuksurisse Elmariga, sest ma ei näe enam midagi ja õhtul on käsipall (kolm korda nädalas). Laupäeval tahaks midagi põnevat teha, tahtsin Linzi sõita, aga keegi ei reageeri mu küsimustele ja Viini ka keegi tulla ei viitsi, niiet peab vist kohaliku kinoga leppima. Ja pühapäeval lendab juba vahetusisa tagasi Saksamaale, niiet saab jälle rahulikum elu olema. See kisa meeldib mulle ka, aga midagi pole teha.

Järgmisel nädalavahetusel on YFU seminar ja nädal pärast seda on gümnaasiumiball ja siis millalgi sõidan loodetavasti, arvatavasti Viini, et Jennit viimast korda näha, enne kui ta 5. veebruaril tagasi Soome sõidab, ja eile kuu aja pärast sõidame juba Saalbachi. Ahja, sellest ma polegi vist üldse kirjutanudki! Mainin lihtsalt, et semestrivaheajal, mis on veebruari teisel nädalal, sõidame Saalbachi ema, Elmari ja Lauraga. Jeeeeeeee!

Tsau, kallidmusidkallidkallidkallliiiidddddd!

ps- unustasin mainida, et Austria oli Pisa testi tulemustes maailmas tagant neljas ehk 31. ja Euroopas viimane.

küpsistehooaeg

2011-01-03T15:03:00.004+01:00

vaade keemia klassi aknast on nii maaliline, kas pole..

Aga.. Kõige paremat uut aastat kõigile!! :)

Kunagi oli meil koolis oma partnerklassiga väike jõulupidu muusikaklassis, kus laulsime ja rääkisime ja väiksed olid kodust emade küpsetatud küpsiseid kaasa toonud.

Kunagi käisime klassiga Viinis IMAX kinos "Hubble 3D" vaatamas ja mingil ettekandel Bethlehemi tähe kohta. Film oli megalühike ja ikkagi, nad kunagi ei näita astronoomilistes ja astronautide kohta käivates filmides seda, kuidas nad maailmaruumist tagasi Maale tulevad!! Sama päeva õhtul tuli hostisa koju ja neljapäeval ehk päev enne jõule valmistasime Lindt kugelneid ehk šokolaadikuule ette kuusele riputamiseks - nee dkõige tähtsamad kuusekaunistused siin. Kui ma ütlen, et me ei riputa komme/šokolaade kuuse otsa, siis teevad kõik väga suured silmad, niiet see ikka väga tähtis siin.

Jõululaupäeva hommikupoolikul tõid Elmar ja Laura kuuse tuppa, ehtisime selle siis šokokuulide ja muude kaunistustega ära, pärisküünaldega ka. Millalgi tegime emaga väikse jalutuskäigu ja kell 5 läksime kõik kirikusse. Missa oli samasugune nagu eelmistel kordadel, kestis umbes tund aega ma pakun. Tulime koju ja siis ema tegi kala valmis - jah, kala on siin traditsiooniline jõululaua toit. Tegu oli magevee kalaga, ma arvan et oli roosa, ma väga ei mäleta. Lisaks kalale oli veel Austria-pärane kartulisalat ja juurviljasalat majoneesiga. Tegelt tekkis mul küsimus, et kas Eestis ka jõuludel šampust juuakse? Ma ei suutnud seda meenutada, aga me jõime igatahes.

Pärast söömist tuli Christkind ek jõululaps, mitte jõuluvana, ja tõi kingid kuuse alla. Tegelikult kui lapsed on väiksemad, siis üldsegi käib see nii, et kuuse ehib ööl vastu jõululaupäeva ära Christkind ja hommikul kui lapsed ärkavad, on see nagu üllatus. Ja kui kingid tulevad, siis on suure toa uks kinni ja sinna tohib minna alles kellahelina peale, mida Christkind tilistab.

Ühesõnaga, huvitav. Enne kinkide jagamist otsustas Laura Jeesuse sünniloo ette lugeda ja siis soovisime kõik üksteisele rõõmsaid jõule, tegime kahele põsele musi ja Laura jaotas kingid kätte - ei mingeid luuletusi, mulle sobib :D Mis ma sain? Lumelauakindad, mis ma endale ise välja olin valinud, mingi saksakeelse raamatu, kuhu hostisa oli sisse kirjutanud, et 'behind iga vastuse uus küsimus' :D see mingi raamat oma teadmiste kontrollimiseks vms, keeruline. Ja siis sain veel hea lõhna ja T-särgi käsipalli mängimiseks.

Pärast kõinkide jagamist tegime veel video Astridile (mida ist lõppkokkuvõttes saata ei õnnestunud :/) ja siis oli aeg magustoiduks, milleks oli traditsiooniline ahjus küpsetatud õun, mille sees on tuhksuhkru ja pähkli puru segu, nämmnämm.

Pärast seda hakkasime mängime lauamängu, mille Laurale Christkind tõi ja mängisime seda väga kaua.

Laupäeval läksime pärastlõunal ema õe juurde ja seal sõime ennast jälle ogaraks, inimesi oli palju ja mul oli igav.

Pühapäeval läksime lõunasöögiks (mis kujunes 5-tunniseks) vanaema ja vanaisa juurde. Vanaema oli valmistanud 4-käigulise söögiorgia, ükski normaalne inimene ei jaksa nii palju süüa!!! Kõigepealt supp, siis jäneselihakaste kartuli-knödliga, siis puuviljasalat ja eikuskilt ilmus ka tiramisukook. Liiga palju. Kõik oli väga hea. Aga liiga palju.

Mängisime seda mängu, kus need väiksed kettad on ja siis pead 4 järjest saama, et võita.

Esmaspäeval läksin Annaga FZ-sse, sest nii palju süüa ei tee head ja olime seal ca 2 tundi. Pärast kojujõudes oli mul räige peavalu, rääkisin empsiga Skype'is ja läksin mingiaeg magama.

Teisipäeval käisime õhtul tuttavatel külas, kus oli jause. Jause = laual seitsemiljonit asja ja siis vorbid endale sobiva võileiva kokku ja voila.

Kolmapäeval käisime õhtupoole ujumas ja saunas! Mõnus oli.

Neljapäeval oli ilus ilm ja tegime pärastlõunal ca 2-tunnise jalutuskäigu. Need jalutuskäigud meeldivad mulle.

Reedel sõitsime pärastlõunal Linzi poole, et seal lähedal aastavahetust ehk Sylvesteri (sest 31.12 on Sylvesteril nimepäev) tähistada ema sõbranna juures. Pean ausalt ütlema, et mul oli seal igav. Kella 6 ajal läksime hiina restorani õhtust sööma, tulime tagasi selle sõbranna juurde, mängisime mingeid mänge vms. Mingi aeg helistasid emme-issi ja onu Eestist ja said teada, et meil ei olegi veel uus aasta, aga neil olevat peaminister juba 20-eurose pangaautomaadist välja võtnud..

Keskööl käisime Doonau ääres ilutulestikku vaatamas, siis tulime tagasi ja ma läksin kell 1-2 magama.

Hommikul ärkasime kell 9 ja sättisime ennast valmis mäeleminekuks. Aasta esimesel päeval mäest alla lasta oli tore ja mõnus. Tuju oli pärast seda hea igatahes.

Koju tagasisõites sõime autos võileibu ja küpsiseid (need vist ei saa kunagi otsa) ja mängisime Lauraga sõnamänge, üks oli, et "ich packe in meinen Koffer ..." ("ma pakin oma kohvrisse ...") ehk üks ütleb ja siis terve selle rea peab meelde jätma. Teine oli see, kus järgmine sõna peab lõppema eelmise sõna viimase tähega, see oli kuradi keeruline.

Eile ehk aasta teisel päeval käisime pärastlõunal siitkülatuttavatega 2-tunnisel jalutuskäigul metsas ja põldudevahel ja siis läksime nende poole jausele. Miks peab inimene nii palju suutma kogu aeg süüa? Või õigemini, miks inimene ei võiks kogu aeg veel rohkem süüa? Igatahes, koju tulime 7 ajal vist, vaatasime telekast Spiderman 3 (kuna see oli mu esimene Spidermani film, mida ma kunagi näinud olen, siis tekkis mul üldsegi küsimus, kas Spidermani filmid ongi naistele mõeldud?).

Täna aga on ajalooline päev, sest mina, Brita Vibo, lähen täna esimest korda elus käsipallitrenni. Jeeee! Lõpuks saab ennast seltskondlikult liigutada, tore. Ainuke häda, et kõik teised on suht profid seal ja ma pole seda kunagi mänginudki - eks näis, kuidas läheb.

Rohkem mul polegi teile midagi küpsisehooajast rääkida, sest see pole veel läbi. Lisasin Picasasse ka hunniku pilte ja paar videot, niiet nautige.

Ilmselgelt on see postitus jälle liiga pikk, aga.. võib-olla loeb seda keegigi.

küpsistehooaeg siiski

brita + käsipall = hehee :) ja kolmandik 365-st

2010-12-21T19:47:00.003+01:00

Täna täitus neljas kuu siin võõral maal olla, üksi. See pole üldse nii lihtne, aga tasub ennast kuhjaga ära - seda ma saan juba praegu aru, kui poolt aastatki möödas pole.

Aga siis suurest õnnest Kira juurest tagasi sõites otsustasin viimaks jutuks võtta, kas ma kuidagimoodi käsipalli mängida saaksin võistkonnas, sest see on siin nii populaarne! Ja tuli siis välja, et ongi olemas tüdrukute meeskond Eggenburgis (natuke kaugel, aga elame üle) ja täna käisime emaga rääkimas ja HOLALAAA, 3. jaanuar, siit ma tulen! Eriti hea on see, et 2. jaanuaril lõpeb FZ kuukaart, niiet super. super, super, super. Ainuke häda, et ma seda mängu eriti ei jaga (:D) ja pallimängud pole mul üldse kunagi just kõige paremad olnud :D:D:D Eks näis, mis saama hakkab. Aga vähemalt saan ennast liigutada ja mitte üksi FZ-s, vaid teiste inimestega suheldes. SSSSSSUUPPPPERRRRRäge.

Niiisiis. Musidkallid ja olge mu üle õnnelikud! :)

oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest britast sai

2010-12-20T18:28:00.004+01:00

Tere kullakesed!

Juhtuski see, mis pidigi juhtuma. Nimelt ma pole 2 nädalat sõnagi kirjutanud.. Kui aus olla, siis ma üks päev isegi ühe lause panin kirja.

Ma ei tea, kas te tahate, et ma kronoloogiliselt asju kirja paneks või mitte, aga ma teen seda siiski.

Alustan sellest (juba :o) üleelmisest nädalast, mil kuupäev oli 6. detsember ja esmaspäev. Saime kätte inglise keele Schularbeitid, mille ma 2-le tegin ehk siis selle hetkeni kuni ühel päeval Saskia kooli tuli ja ka 2 sai, olin ma klassi parim :)

Teisipäeval, 7. detsembril hakkas vihma sadama suurest õnnest, et ikka lumi ära läheks. Hahaha, hommikul läksin mina duši alla ja otsustasin lõpuks siiski vannis dušitamise kasuks, SEST juba esmaspäeval seal dušikabiinis sehkendanud ämblik oli heaks arvanud terve kabiini täis õmmelda.

Kolmapäeval oli vaba päev (keine ahnung warum) ja siis peretuttav helistas ja tuli külla ja mängisime kitarri. 3 tundi. Üle väga pika aja, sõrmed andsid tuld. Aga mõnus oli. Vähemalt ei passind niisama tühja.

Neljapäeval pidime ema ja õega ujuma minema (korralik 4-tunnine sessioon), aga nad ei viitsinud ja siis ma läksin hiljem hoopis FZ-sse. Ega see 4 tundi on ikka natuke liiga palju. Isegi mõeldes tuleb uni peale.

Ma käin igal reedel 1. tunni ajal oma vahetusõe klassis saksa keele tunnis. Ja see õpetaja peksab ikka päris ilusasti segast seal. Alati. Ma pole veel midagi vastupidist kuulnud. Seekord otsustas ta rääkida (nagu alati, kõigest muust kui tunniteemast) sellest, et "Harry Potter" on katoliiklastele tegelikult nagu keelatud, sest seal on nii palju negatiivseid tegelasi.. Ma oleks talle suure suuga vastu tahtnud vaielda, aga kes neid raamatuid lugenud on, siis vast teab ise, mis sellel väitel viga on. Ma isegi ei kujuta ette, kas ta ise neid üldse lugenud on või ei ole, aga iga tema saksa keele tunni alguses käib risti ette löömine. Kõige esimesel korral ma kergelt ehmatasin ära, kui see juhtus. Aga seni pole ta veel minu poole siis vaadanud, kui risti ette lööb. Ja kusjuures see klass on üks vähestest, kus ei ole seina peal suhteliselt väikest risti löödud Jeesust.

Laupäeval planeerisin ilusasti oma aega, et saaks ennast suusatamise lainele sättida (diivanile ;)) ja kui see aeg siis lõpuks kätte jõudis, tuli välja, et nad näitavad ainult finišit, nägin Lukas Bauerit ja oligi kõik. Ma niiiiiiiiiiiii tahtsin eestlastele kaasa elada ja see võimalus lihtsalt võeti mult ära. Või noh, seda ei olnudki. Tundub, et kui olümpiat just erandkorras ei tule, siis mul kaasaelamise võimalust vist ei tulegi siin, eestlastele ma mõtlen.

Pärastpoole küpsetasime ema ja õega küpsiseid ja ma tegin Eestist saadetud piparkoogitaignast piparkooke (glasuurini pole ma siiani jõudnud). Üldse, jõulud on Austrias KÜPSISTEHOOAEG. Kõik küpsetavad lihtsalt meeeeeletutes kogustes erinevaid küpsiseid. Absoluutselt igasuguseid. Piparkoogid ei ole nii tähtsad. KÜPSISED. Igal pool ja alati. Neid muidugi äge nikerdada ka, kaunistatakse ikka kõikvõimalike asjadega jne, ja muidugi maitsevad ikka megahästi ka. Ainus asi, et minu vahetusperes on sellega nii.. et.. küpsetame, proovime paari ja siis karpi ja riiuli otsa. Ma pole veel õieti aru saanud, et millal me neid siis sööme. Ema ütles, et nädal enne jõule, aga jõulud on juba üleüleülehomme ja ta pole neid veel välja võtnud :o Ei tea.

Õhtul oli külas ka Glühweinstand ehk hõõgveini'putka'? :D terve küla käis sealt õhtu jooksul läbi, et tops hõõgveini juua, võib-olla leiba kõrvale hammustada ja siis koju minna. Pärast seda sõidutas ema mind Horni, läksin pubisse, lõbutsesin keskööni Lucia ja Steffiga üle pika aja ja siis koju magama.

Pühapäeval oli varajane äratus. Sõitsime St Pöltenisse Laura käsipallimängu vaatama ja sealt hiljem edasi Viini, kus toimus Niederösterreichis (Alam-Austria) ja Viinis elavate vahetusõpilaste kokkusaamine. Ma olin juba nii õnnelik, et saan viimaks kellegagi silmast silma eesti keelt rääkida ja siis tund aega enne kokkusaamist saatis Kristjan sõnumi, et ta ei tule. Nojah, olin veits pettunud. Kahju. Muidu oli meid üldse nii palju, et 4 võpi koos minuga, kaks vahetusema koos minu omaga ja siis Loni, kes asja korraldas, ta mees, ja Larissa, kes YFUs töötas mingi aeg tagasi. Natuke igav oli ja täiesti kohutav ilm, vihma laristas, aga iseenesest oli tore teisi näha.

Ja juba jõudsin eelmise nädala juurde, kirjutan teile sellist romaani siia, et huhuhuuu!

Esmaspäeval, 13. detsembril, ei toimunud mitte midagi märkimisväärset. PEALE SELLE, et üks tore eestlasest vahetusõpilane, kes üldse Austrias ei resideeru, kirjutas mulle Facebookis, et ta pühapäeval Viinis käis JA KHM juhuslikult olin ju minagi seal ja ta ei öelnud varem, et ta tuleb!!! :D

Teisipäeval küpsetasime jälle mingeid küpsiseid. Hiljem vaatasin Maire Aunaste "Mida teie arvate?: Uskuda või mitte?" saadet ja päris huvitav oli.

Kolmapäeval (vist) ütles saksa keele õpetaja, et ma võiksin "Fausti" slovaki keeles lugeda. Jah, ta arvas siiamaani, et ma Slovakkiast :D Pole õrna aimu ka, miks :D

Neljapäeval, 16. detsembril, toimus mu kooli jõulukontsert Harmannsdorfis. Ma jäin pärast tunde pikemaks kooli, siis sain kuidagimoodi Alexiga ta klassivenna juurde, mängisime Wii'd (Mario Kart nunchukiga on võimatu :D) ja siis sõitsime kõik üheskoos suure autoga sinna külakesse. Kontsert toimus kirikus või lossis vms.. Seal oli kohutavalt külm! Ilus oli, lühike küll ja piltidega on nii, et ma ei paista ühelgi välja.

Reedel sain oma õndsat und lausa kolmveerand 9-ni magada ja siis kooli sõita bussiga ja seal lausa kolm tundi olla. Nimelt oli mu klassil 2. ja 3. tunnis Schularbeit või Test vms "Fausti" peale ja 1. tund oli hispaania keel, kus ma ei käi. Jee! Ühesõnaga, palju und teeb tuju heaks.

Pärast kooli sõitsin bussiga koju, sõime õe, ema ja vennaga lõunat, koristasin oma tuba, pakkisin viimased asjad ja läksin rongi peale. Sõitsin Grazi lähedale Wartberg im Mürztali (234 km). Aega võttis ca 4 tundi. Lugesin rõõmsalt oma "Tõde ja Õiguse V osa" ja ei jõudnud ära oodata, millal ükskord Kirale külla jõuan. Ma olen nii õnnelik, et ma sinna sõitsin. Nii kõrged mäed!!! Nii palju lund!! Ja Kiral on kõige nunnum vahetusperekond üldse!! Sain kutse uuesti neile külla sõita mõnel nädalavahetusel ja siis koos mäkke minna! Mulle sobib, suurepäraselt!! Õhtul rääkisime niisama ta vahetusperega juttu, mängisime mingit lauamängu ja oli hea olla. Laupäeval sõitsime Grazi, mis on megaarmas linnake, Viinist kordi väiksem. Ma ütleks, et ilusam ka. Rahulikum. Kolasime mööda tänavaid ja poode ja Jõuluturgu ja kohvikuid ja sõitsime poole 9 ajal koju tagasi. Grazis oli kusjuures suhteliselt soe, aga kui Kira külasse (tähendab, 2000 inimest vist ei ole enam küla :D) jõudsime, siis seal oleks nagu miinus miljon kraadi olnud - liiga külm oli. Me jooksime pool teed (mäest üles) ja kui kohale jõudsime, istusime kamina vms seina vastu, mis tulikuum oli ja soojendasime endid. Tegelikult oli -15, mitte miljon. Vaatasime mingit filmi, rääkisime juttu ja läksime magama.

Kui ma muidu mõtlesin, et on vist parem kui ma neid väga palju ei tülita ja vara ära sõidan, siis tuli välja, et nad ei taha, et ma ära lähen ja palusid mul lõunasöögiks jääda. Šveitsi-pärane lõunasöök oli, mis klassikaliselt näeb välja selline, et ainult keedetud kartul ja sulanud juust, aga me sõime lisaks veel šampinjone, lina, paprikat, sibulat jne. Laua keskel oli mingi masin, kus peal sai liha praadida ja igal ühel oli oma selline u 10 cm laiune "lusikas", kuhu peale paprikas-sibul-jne pista ja siis sinna kuumakeha alla pista ja need soojaks ajada, niiet juust ära sulab ja mmm. Megamaitsev oli.

Siis vaatasime veidikene suusatamist, sõime veel nende reede pärastlõunal küpsetatud küpsiseid ja mul oli aeg tagasi sõita. Ma absoluutselt ei tahtnud sealt ära tulla. Nad on nii toredad, nad elavad nii superilusas kohas, pluss lähim suusakeskus on 15 minuti autosõidu kaugusel!! Oeh, veits kurb hakkas, et ma siia lagendikule sattusin :( Aga vähemalt saan ma sinna veel külla minna!

Pärast veel Kira 14-aastane vahetusõde lisas mind Facebookis sõbraks ja saatis nii armsa kirja, et ma nii talle meeldin ja et ta tahab, et ma kindlasti uuesti läheks :) Nii nunnu!

Jõudsin kella 6 ajal koju. Uskumatu, olengi juba eilse õhtu juures. Elmar tuli mulle rongijaama järele (ma ei tea, kas ma olen siia seda kirjutanud, aga ta sai kunagi u kuu aega tagasi load kätte), sest ema ja õde olid kirikus. Ma endiselt seda teemat ei jaga hästi, mille pärast eile eriline päev oli kirikusse minna, aga vist midagi seoses sellega, et eile kunagi leidis Maarja endale paiga, kus Jeesus ilmale tuua. Aga ma pole kindel.

Pärast vaatasin veel telkust filmi "The Holiday" (mis mu lemmikfilm oli mõned aastad tagasi ja see oli eile täpselt teine kord seda näha :D) ja sain suht hilja magama, aga mul oli pärast filmi vaatamist hea meeleolu, niiet see kompenseeris kõik.

Oeh, nüüd veel tänane päev. Ega midagi väga märkimisväärset ei toimunudki. Pidin inglise keele tunnis Eestist ettekande tegema, aga õpetaja jäi nii palju hiljaks (mitte sellepärast, et ta laisk oleks olnud, ei :D tal oli autoga midagi juhtunud, niiet jõudis alles 9-ks kooli vms), et ei jõudnud. Teen jaanuaris millalgi :)

Rääkisin veel Melaniega jõuluvaheajast ja põhimõtteliselt nagu leppisime kokku, et teeme midagi koos. Loodan tõesti, et teeme.

Tegelikult, jõulud on juba 4 päeva pärast ja mul on null meeleolu. Õues sajab täna vihma, lumi kaob vaikselt ja VÕIB-OLLA tulevad valged jõulud. Niiet pole midagi siin ilmas kindel. Eksole. Ega tegelikult pole vist juba ammu õiget jõulumeeleolu olnud, aga mulle pole veel kohale ka jõudnud, et ma jõule oma perega Eestis ei veeda.. Mis võib ühel hetkel kergeks šokis saada. Eks näis. Loodetavasti siiski mitte.

Aga miks ma kaks nädalat järjest midagi kirjutanud ei olnud, siis asi on selles, et vahepeal oli väike "negatiivne jõnks positiivsel graafikul" nagu Britt, kes Šveitsis on, oma blogis kirjutas. Ja iga väikegi vale meeleolu suudab mu kirjutamise ära rikkuda, niiet ma parem jätsin üldse vahele.

Ja kui te veel aru ei saanud, siis ma pean ka kirjalikult päevikut, mul nüüd nii supermälu ka pole, et seda kõike kogu aeg meeles pidada :D

Ja nüüd on mul null aimu, millal ma järgmine kord kirjutan. Tean, et järgmisel nädalal, kui jõuluvaheaeg juba käimas on, sõidame kuskile 2-3 päevaks suuskama/lauatama. Ja see on kõik, mis ma tean, et ma kindlalt jõuluvaheajal teen. Peab midagi veel välja nuputama!!

Ilusaid jõulupühi teile ja olge ikka megamusid edasi!
Tehke minu eest ka lumesõda ja lumeingleid ja lumememmesid!
Kallid-musid! :)

(p.s. Picasa!)

millest ma veel rääkinud pole..

2010-12-08T13:49:00.001+01:00

Tiux kirjutas ühe postituse alla kommentaaridesse küsimusi ja nüüd ma siis vastan neile. Küsige veel!

Äkki kirjutaksid veel oma Austria koolist, s.o sellest gümnaasiumist, kus praegu käid? Noh, ajalugu on nõme, aga kuidas teiste ainetega on?

On mingeid erinevusi eesti kooliga võrreldes ainetes?

Erinevusi on alates sellest, kuidas õpetajad asju "serveerivad" (see on lihtsalt ainuke sõna, mida ma oskan kasutada sellistel juhtudel, ja ma teen seda alati :D) ja kuidas õpilased neid vastu võtavad. Kõik on väga teine.

Mitu tundi teil päevas on? Kas koolis süüa saab?

enamasti 6 tundi, 1-2 korda nädalas 9 tundi. 9-tunnilisel päeval on keskel üks vaba tund lõunapausi kujul ja kes tahab, saab sooja sööki osta (supid 1,30 eurot ja korralik praad, ikka väga suur praad, 2,70 eurot. Noored söövad siin palju). See sooja söögi ostmise võimalus tuli alles eelmisel aastal, koolil endal korralikku kööki pole, söök tuuakse valmis-kujul kohale ja on selles "soojendavas masinas" kaante all, tuline vesi all. Selles eelmises koolis, kus ma käisin, polnud sooja söögi söömisvõimalusest juttugi ja nii tellivad õpilased seal endale pitsat või hiina toitu.

Miks teil klassis ainult 12 õpilast on? On see mingi avatud klassidega variant, et pannakse mõnikord mitu klassi kokku?

Sest ma käin Aufbaugymnasiumis, kus kõigi klasside nimetuste lõpus on x ja mul pole õrna aimugi, miks neis kõigis nii vähe õpilasi on. Lõpu-aufbau-klassis on ainult 6 õpilast..

Kehalise kasvatuse tunnis on meil koos paralleel- ja lõpuklassidega, ainult aufbau loomulikult. (aufbau - ülesehitus, seega ei ütle see aufbaugymnasiumi nimetus mulle midagi)

Mismoodi näiteks matemaatikat õpitakse, kas vehitakse ülesandeid teha?

Matemaatikat õpiti HAKis kirjalikult JA arvutis, Derive programmi abil (tegelikult pole seda programmi kellelgi vaja). Aga Gymnasiumis õpime me kirjalikult.

NB! Enamikes ainetes peab olema kaks vihikut: kodutööde jaoks ja tunnitööde jaoks. Ja igakord, kui mingi uus teema käsile võetakse, tuleb peale kirjutada, mitmes Schulübung see on, mis on täiesti tarbetu. Aga see selleks. Ja huvitav on veel ka see, et kodutööde vihikusse peab igale kodutööle veel enne õiget pealkirja kirjutama, et see ikka tõesti kodutöö on..

Arvutid, projektorid, puutetahvlid, telekad? Õpetajate võimalused?

Sedasorti tehnikaga on koolis nii, et igal korrusel on 2-3 telekakappi, mis vajadusel lihtsalt klassi tiritakse. Kuskil on ka projektorid, mida klassi saab sõidutada ja puutetahvel on füüsikaklassis, aga seal pole arvutitki..

Arvutiklassis on suhteliselt vanad arvutid, meil toimub seal ainult korra nädalas geomeetria tund.

Füüsika õpetajal on tunduvalt rohkem mugavusi kui ma Eestis kuskil näinud olen. Masinaid on palju, korralikud lauad pistikutega õpilastele ja muidugi peab õpetajal endal ka tahtmist olema selle kõigega jännata. Meie, õpilased, pole veel ühtki katset seal laudade taga teinud (võib-olla sellepärast, et me Aufbau oleme, kes teab).

Keemia õpetaja laseb alati õpilastel katseid teha, ise ma polegi teda katset tegemas näinud, ainult juhendamas.

Kirjandeid tehakse?

Nendega on siin üldse päris huvitav lugu. Mu vahetusõde Laura pidi vahepeal peaaegu igaks saksa keele tunniks kirjutama mingile pildile loo või mingile jutulõigule kas alguse või lõpu vms. Nad nimetavad seda Geschichteks ehk ajalooks või jutustuseks. Arvestades seda, et Laura on 12-aastane ja käib eesti mõistes vist 6. klassis, oleks aeg nagu juba millelegi rohkem intellektuaalsust arendavamale pühenduda, aga ei. Isegi minu klass kirjutab ikka veel neid jutustusi, isegi eelmine saksa keele tunni Schularbeit oli ainult jutustuse peale - pilt ees, mõtle lugu välja. Ja kui meil siis inglise keele tunnis oli essee vaja kirjutada näiteks teemal "Men are from Mars, Women are from Venus" või midagi muud sellist, mis peaks inimese mõtlema panema, ei saanud suur enamus teemale pihta ega saanud aru, millest kirjutama peab. Esseede kirjutamine pole siin väga popp ja sellist asja nagu meil nimetatakse kirjandiks, siin üldse pole. Kirjand on nii karm, essee on lihtne. Mulle.

Kuidas need sinusuguseid võõrõpilasi koheldakse, kas istute niisama ja ootate, et midagi külge hakkaks, või tegelevad õpetajad teiega eraldi?

Õpetaja koha pealt - oleneb õpetajast. Kuna ma olen nö erakorraline õpilane, siis neil puudub otsene kohustus minule sama palju tähelepanu pöörata kui teistele. Aga kuna ma inglise keeles ja matemaatikas päris hea olen, siis õpetajad on minu vastu kuidagi eriti sõbralikud ja kõik, mis ma teen, on õige, hea. :D

Aga Austria õpilaste kohta nii palju, et ega nad ise ei tule mu käest aru pärima, mina olen see, kes peab minema ja ennast peale suruma natuke..

Kas sünnipäevade puhul käibki nii, et külalised maksavad toidu eest?

Kuna see oli mu esimene sünnipäev, siis ma ei oska öelda.. Aga päris erakordne see vist ka ei olnud.

Ootan veel küsimusi! (mis siis, et nendele vastamine paar nädalat aega võttis :D)

lumi tuli, pakk tuli, valge maa ja suusatamine

2010-12-05T21:18:00.005+01:00

Kui tõesti arvate, et mul on täna superpalju energiat ja viitsimist teile kirjutada, siis eksite. Aga kuna te mulle väga meeldite ja ma teid niiväga igatsen, siis ma ikkagi otsustasin kirjutamisega alustada.. Loodetavasti lõpetan ka!

Ahjaa, ühe postituse kommentaaridesse sain Tiuxilt sada küsimust, teadke, et mul on neile küsimustele vastusteks plaanis teha eraldi postitus, sest neid on palju ja need kõik on tõesti päris head küsimused ja korraga mulle meelde ei tule.. :)

Täpselt paar tundi pärast seda, kui ma eelmise blogipostituse valmis sain, oli maa valge :) Tänaseni lumi maas, ca 30 cm, eile oli külma lausa -15!

Esmaspäeval.. mis ma tegin? Ütleme nii, et kirjutasin inglise keele tunnis Schularbeiti ja kui ma 60 minutit pärast alustamist valmis sain, siis sain aru, et üks tund on veel aega, aga keegi mulle seda ei öelnud ja ma ei osanud küsida ka. Oleks saanud parema essee kirjutada jne. Ma arvasin, et läheme lihtsalt natuke tunniajast üle..

Käisin pärast kooli FZ-s üksinda. Te ei kujuta ette ka, kui raske on leida inimesi, kes oleksid midagi nõus väljaspool kooliaega ette võtma. Mu klass on täis meeletult toredaid inimesi, aga kui teha ettepanek kuskile minna või midagi teha, siis on alati ees mingi takistus, nt, et buss läheb (ma ütleks, et see probleem on tõsine probleem), vaja õppida (veel hullem) jms.. Kuna hetkel on juba poolepeal, või alles algusjärgus, Schularbeitide ja Testide periood, siis Austria õpilastel tuleb pähe ainult üks mõte ja see kõlab umbes nii nagu Lenin ütles: "Õppida, õppida, õppida." Seda ütlesid mulle juba mõni aeg tagasi ühed peretuttavad, kes külas käisid. Iseenesest on ju tore, et nad õpivad, õpivad ja õpivad, aga mul on igav :(

Õhtul hakkas Laura õhtusöögilauas rääkima midagi oma bioloogia ettekandest, mida ta ette peab hakkama valmistama, ja siis ema ütles, et ta midagi lihtsat valiks. Laura ütles, et jah, teeb siis Regenwurmist ehk vihmaussist, aga ma ajasin selle sõna sassi Regenbogeni ehk vikerkaarega ja peksin veits segast, pärast saime korralikult naerda :D

Teisipäeval jäi jälle viimane tund ära, juba ma-ei-tea-mitmendat-korda-järjest. Käisin üle väga-väga pika aja emaga koos toidupoes, kui Laura klaveritunnis oli, sain ennast veits asjalikuna tunda (millest ma puudust tunnen) ja leidsime isegi tatra ühelt varjuliselt letilt üles. Ainult, et see tatar oleks nagu ära kooritud olnud, ta oli veits rohekas.. ? Kas ta on siis toores või mis temaga tehtud on?

Aga.. Õhtul.. Tegime ise advendikalendrit! Õigemini, kuna Laura õppis, siis mina tegin ja ema sidus kinni. Ma pole mitte kunagi ise teinud, isegi mitte tulnud selle idee peale, et ise teha või et kuidas üldse? Aga Austrias on see täiesti tavaline, vist isegi traditsiooniline, et lapsed endale ise teevad - ei mingeid päkapikke :( Üks mitmekordne köis, 24 väikest kotikest, kus numbrid peal ja nöörid küljes. Eelmisel nädalal käisime seal suures Metro poes ja ostsime sealt väga palju komme ja šokolaadi, ma ei saanud siis veel täpselt aru, miks, kuidas, mille jaoks?, aga kõik need olid vajalikud advendikalendri jaoks. Igasse kotti 1-2 kommikest, seod kinni ja siis seod köie külge ja ongi valmis. Tegime ainult mulle ja Laurale, sest Elmar on niikuinii enamuse ajast kodust ära. Kusjuures eelmisest aastast oli veel ühe advendikalendri sisse jäänud komme.. :D Astridi omad vist, kes otsustas lihtsamat teed pidi minna ja lihtsalt sahvrist kommi võtta.

Kolmapäeval sai rõõmsalt juba esimese kotikese avada ja jälle kooli minna. Sain nii targaks, et Austrias saavad õpetajad ca 1300 eurot kuus palka, bruto.

Mul on igal kolmapäeval kaks vaba tundi järjest, sest teistel on religioon ja teine on lõunapaus. Läksin siis religioonitunniks nö söögisaali raamatut lugema, tund sai läbi ja jäin teisi sinna ootama, sest nad tavaliselt tulevad.. Keegigi tuleb. Aga kuna lihtsalt mitte kedagi ei tulnud, kerkis mul kerge kuri kahtlus, et midagi on mäda. Hakkasin kõigile helistama, keegi vastu ei võtnud. Lõpuks hakkasid tagasi helistama või sõnumeid saatma, et helistasid, mis tahtsid? Ühesõnaga, tuli välja, et kuskil jutu sees oli nii muuseas poetatud, et kolmapäeval pärastlõunaseid tunde pole. Ma olin veits pahane, et ma sellest niimoodi teada sain ja sain pmst ka väikse süüdistuse osaliseks, et ma pean ju seda teadetetahvlit iga päev (????) vaatamas käima, kas mul mõni tund ära jääb või ei. Olin pahane. Buss oli ka selleks ajaks juba läind ja järgmist oleks ma 3 tundi ootama pidanud, niiet ÕNNEKS oli emal vaba päev ja ta sai mulle järele tulla. Otsustasin oma pettumust mitte enda sisse korjata ja veidikene kellelegi kasulik olla ja füüsilist tööd teha, niiet läksin lund rookima. Ema oli seda juba 2 korda teinud, aga kuna tuul oli mega ja sadas korralikult, siis pärast minu rookimist olid ka juba kõik kohad täis tuisanud, aga vähemalt oli mul hea olla.

Mõni tund hiljem aga väike koputus uksele ja "tere-tere, teile tuli päris raske pakk". Jeeeeee! Kommid, saapad ja lumelauasaapad, väiksed jõulukingitused perele ja oi kui õnnelik ma olin. Pärast seda tõstsin Astridi lumelaua nende talveatribuutide (?????) kambrist välja ja kruvisin klambrid oma meelt mööda paika. Päris kaua aega võttis see. Lisaks olid tal millegipärast klambrid vastupidi pandud, mille poindist ma väga aru ei saanud ja mugavuse poolest see ka nagu millegagi silma ei paista, niiet tegin kõik ümber - loodetavasti ta ei pahanda :D:D

Neljapäeval aga käisin FZ-s umbes poolteisttundi, jälle üksi kahjuks, siis leidsin endale veits poodides ringe peale tehes tegevust ja jalutasin tagasi kooli ca kella 5-ks. Koolis oli Elternsprechtag ehk siis kõik õpetajad on kohal, kõik vanemad võivad tulla ja minna oma lapse arengu kohta nende õppeaines aru pärima jne. Ema läks ka ja päris Laura õpetajatelt, aga astus ka minu klassijuhataja juurde sisse ja sai sellise toreda positiivse laengu sealt, et mul oli ka pärast hea olla. Klassijuhataja on mul hispaania keele ja muusika õpetaja.. Hispaania keele tundide asemel on mul väikestega saksa keel ja millalgi olevat mu klassikaaslased talle poetanud sellised toredad sõnakesed, et "aga mis Britaga saab, ta ei tohi niimoodi ära minna nagu need eelmised võpid" vms, niiet mul oli hea olla :)

Aga reedel oli matemaatikas järjekordne Schularbeit ja ma peaks ütlema, et meie õpetaja on väga ebastabiilne oma õpetamisega. Ta on jube närviline tundides ja ta ise ei tee kunagi midagi kaasa, ei valmista midagi tundideks ette (teeks õige nii, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis praeguse 11. c matemaatika õpetajaks oleks Kadri Pensa? Palun? Ainuke asi, mille pärast ma tõsiselt mures olen) ja kohati on tal loogilise mõtlemisega probleeme, mis mind lihtsalt haigutama panevad. Ühesõnaga tuli meile Schularbeiti üks teema, mida ma olin juba Eestis õppinud jnejne, ja siin olime me seda lausa ühe korra tunnis läbi teinud (aga mitte kordagi koduseks ülesandeks saanud) ja seetõttu polnud mul õrna aimugi, mida ma tegema pean, kui ma ülesande juhendit lugesin, sest lihtsalt üldse ei jõudnud pärale, mis asi on Abspaltung vms. Ma isegi ei tea kuidas see eesti keeles kõlab, aga pärast töö ära andmist sain teistelt teada, mida ma tegelikult tegema pidin. Niiet seekord ei olnud minu kord. Aga matemaatika õpetaja ei saa olla nii tujukas ja nii ebastabiilne, loogilise mõtlemise "lünkadega" jne. Endal peab tal olema süsteem, kuidas õpetada, kuidas tundi anda, kuidas midagi "serveerida". Ja selle asemel, et pidevalt RÄÄKIDA, võiks ka mõne valemi vahel tahvli peale kirjutada, et keegi aru saaks, millest ta üldse räägib. Okei, aitab sellest.

Õhtul ma ei mäleta, et ma midagi asjalikku teinud oleksin väga..

Laupäeval aga sõitsin pärast lõunasööki koos ühe tšehhist pärit tüdruku Ann-Maryga Viini, et "Harry Potterit" inglise keeles vaadata ja hiljem Viini Christkindlmarkti avastada. Ann-Maryst ma pole varem üldse rääkinudki, aga ta on siin üksi, elab internaadis ja käib iga kuu korra kodus, Tšehhis, sest internaat suletakse üheks nädalavahetuseks jne. Meil on samad probleemid, samad mured ja samad emotsioonid. Muideks tuli välja, et Tšehhis on õlu odavam kui vesi ja neil on pärast kooli iga päev kombeks baari minna õlut jooma. Huvitav. Aga "Harry Potter" oli hea, veits uimane, aga hea, Christkindlmarkt oli väga kohutav. Seal oli nii palju rahvast, et lihtsalt üldse ei saanud rahulikult olla, see oli koooohuuutaaav. Kahjuks. Aga sai palju huvitavaid ja ilusaid asju näha ja katsuda. Lõpuks otsustasime, et kuna meil midagi teha pole, lähme kohe tagasi rongijaama.. Ma soojematel ilmadel mõtlesin, et miks Wien Spittelau rongijaamas ühtegi pinki pole, seekord mõtlesin, et miks kuradi pärast pole seal soojendust? Õues oli lihtsalt megakülm ja seal sees täpselt sama temperatuur, sest see avatud jaam! Kohutav! Me pidime kangeks külmuma seal, Ann-Maryl olid jalad krampis ja me lihtsalt hüppasime ühest perrooni otsast teise, et veidikenegi verd liikuma saada. Kui rongiga tagasi jõudsime, oli siin külma -15 kraadi ja see oli lihtsalt nagu kõrbekülm vms, läbilõikav.

Täna, pühapäeval, aga oli hommikul kirikusse minek.. Millegipärast, ma ei saanud täpselt aru, miks, ei äratatud mind üles ja kell 8 mindi kirikusse, ma magasin oma õndsat und kella 10-ni. Ma tundsin ennast nagu veits halvasti, et miks nad mind siis ikkagi üles ei äratanud.. Igatahes kuna homme on 6. detsember ja (lisaks mu ema-isa pulmaaastapäevale) Püha Nikolause sünnipäev, siis on Austrias (sain teada, et Tšehhis ja Saksamaal ka) kombeks kirikusse minna ja väiksed lapsed saavad kelleltki, kes on maskeerunud Püha Nikolauseks, väikse kommikotikese, sest kunagi ammu aega tagasi oli see samamoodi olnud - Püha Nikolaus tõi vaestele ja lastele (vist) süüa vms. Ainult et täna on see nii, et Püha Nikolaust ennast enam ei ole, vanemad maksavad aastas 245 eurot kirikule ja vaene pole siin ka keegi. Lihtsalt ilus näitemäng ja mul on natuke kahju, et ma seda pealt ei näinud..

Aga kella 2 ajal helistasid peretuttavad ja küsisid, kas me suusatama ei tahaks minna. Toppisime siis ennast ilusasti riidesse, kolm paari pükse ja kolm kihti pluuse-pusasid ja minek. Ega Austrias pole väga mõtet murdmaad sõitma minna hea teadmisega, et sa midagi suusatehnikast tead ja seda võib-olla oskad. Siin sa lihtsalt ei vaja seda :) Suusatamine nägi välja nii, et selle tuttava pere perepoeg oli eile raja mööda põldu ja metsa ja metsavaheteid ette teinud ja täna me siis kompisime mööda seda. Ma ei osanud sellest ausalt öeldes midagi oodata, ma ei osanud üldse aimatagi, milline see olema saab. Raske oli igatahes. Sõitsime mööda põldu kõigepealt päris pikalt, siis tuli mingi lumine tee, siis läksime läbi metsa läbi paksu lume ja oii.. Siis küsiti mult, kas läheme suurelt laskumiselt või pigem väiksemalt? Ma ei osanud midagi arvata, aga otsustati, et läheme väiksemalt. See oli ekstreemne, ma ütlen :D Ma käisin kahe korraliku laskumise ajal kokku neli korda põhjalikult pikali, nina ka lumiseks, aga kuna lumi oli paks, oli kukkumine pehme. Kõige ekstreemsem murdmaasuuskadega suusatamine üldse minu elus. Lähen kindlasti uuesti, võtan fotoka ka kaasa ja näitan teile, kuidas me, nagu siilikesed udus, täna sõitsime. Udu (või pilv?) oli nii paks, et ma ei saanud vahepeal ikka üldse aru, kus me oleme või kuhu me läheme. Kohale aga jõudsime. Poolteisttundi tundus nagu kolm tundi ja mõnus oli. Pärast istusime veidikene selle pere juures, jõime teed ja tulime siis koju. Vot siis hakkas külm, sest kindad olid märjad.

Millalgi kirjutasin teile, et 3.-5. dets. olen Grazi lähedal Kiral külas, aga see kuupäev muutus peagi 5.-7. detsembriks, mil Kiral on koolivabad päevad (need vabad päevad sõltuvad siin Bundeslandist ehk maakonnast vms), aga mul mitte. Siis kirjutasin YFUsse (ema arvas, et nad saaksid mulle äkki koolist vabastuse anda vms), aga sealt tuli vastus, et koolist puudumine on keelatud ja plaplapla, niiet Kirale lähen külla hoopis 17.-19. detsembril..

Ja rohkem midagi väga huvitavat mul ei olegi teile öelda, loodan et teil on lumi paks ja jääb ka paksuks, sest meil lubab teisipäevaks +5 ja vihma, neljapäeval -5 ja lund, niiet eks näis, kuidas meil olema saab :)

PALJU MUSISID!

lund pole, aga tants ja trall

2010-11-28T18:55:00.002+01:00

kui väga hoolikalt vaadata, siis midagi lumesarnast sajab taevast alla!

Tere kalllikesed! Ilusat 1. adventi! :)

Ega ma nädala algul väga palju midagi korda ei saatnud, kool, FZ ja kodu. Kolmapäeval aga hakkasin koolis igasugused huvitavad välja tulema, millest keegi mulle midagi rääkinud ei olnud ja ma isegi ei tulnud selle peale, et ma võiksin midagi millestki teada. Olin siis kuri. Sain siis teada, et neljapäeval peame kella 17-ni koolis olema, et reedel toimuvaks Avatud Uste päevaks dekoratsioone üles seada. Ja mind ajas ikka eriti endast välja see, et vastused olid kogu aeg kõigilt klassikaaslastelt nii lühikesed, et ma pidin miljon korda ühe asja ümber keerutama, et millestki üldse aru saada.

Olin vahepeal juba liiga kuri ja pärast palusin vabandust ka.

Kehalises mängisime Austria-pärast rahvastepalli.. 2 palliga. Kui keegi palliga pihta saab, läheb vastasvõistkonna 'kasti' kõrvale ja siis kui pall neile visatakse, saavad vastasvõistkonnast inimesi välja visata ja siis ise tagasi oma võistkonda minna. See oli nii segadusttekitav, et ma ei suutnud seda nautima veel hakata. Vähemalt oli tore vahelduseks mitte võrkpalli mängida.

Neljapäeval dekoreerisime kooli ja kui koju läksin, sain teada, et sõidame kõik koos Viini külje all olevasse Metro kauplusse, mis, tuli välja, on kauplus, kuhu saab sisse ainult siis, kui sul on oma ettevõte. Seal on tõepoolest kõike, mida hing ihaldada võib - alates nõudest ja kanast, lõpetades sokkide ja mobiilidega. Paljud asjad loomulikult megapakkidena (100 pakki 1 asemel jne) ja odavamad kui üksi ostes jne. Veetsime seal tublid kaks tundi ja läksime korjasime vahetusisa lennujaamast peale. Koju jõudsime ca pool 12..

Reedel toimus siis Avatud Uste päev. Miks? Kuidas? Kuna Austria koolisüsteem on selline, et pmst iga nelja aasta tagant kas peab või saab kooli vahetada, niisiis toimub nagu kooli reklaamimine. Lapsed tulevad vanematega, kõikide klassiruumide uksed on lahti jne. Meie klass pidi sel aastal korraldama Buffet [buffee], kõik küpsetasid kodus kooke ja muffineid ja keerasid Aufstriche ehk võileivamäärdeid kokku. Kogutud raha läks minu klassi Hispaaniareisi 'reservi' või kuidas seda nimetataksegi. Ma olin kohvi- ja koogiletis ja sain päris hästi hakkama. Sain hästi aru, mida telliti jne. Pärast nimetati mind juba kohviprofiks. Haha.

Ma avastasin, et suurest väsimusest tegin kõike nagu robot. ... "Bitte schön!" "Danke schön!" "Milch und Zucker?" ... Ja kui suurem rahvamass möödas oli, siis ma olin lihtsalt surnud. Koogid ja leivad said enneaegselt otsa kui planeeritud oli ja mu klass kogus tublid 1000 eurot oma reisi jaoks. Näo peale ca 100. Pole paha, või mis :) See on siin üldse väga populaarne neid Buffet'sid korraldada, lihtsalt tavalistel koolipäevadel on neid ka toimunud. Pean jälle lisama, et võiks ju Eestis ka.. :) Nii paljud klassireisid on meil nt ära jäänud lihtsalt selle pärast, et nii paljudel pole võimalik reisi eest maksta. Ah jaa, ja need Aufstrichid on siin tõeliselt head.

Kell 14 olin kodus ja isa oli pitsat küpsetanud, mmm. Sõime, rääkisime juttu ja ma mõtlesin et kobiks magama ära, aga ma siiski ei teinud seda. Kella poole 6-ks pidin jälle koolis olema, toimus kooriproov, mida said ka vanemad ja lapsed vaatama tulla. Hea oli.

Aa neljapäeval oli meil klassiga muusikatund ja me vahel laulame ka seal. Tavaliselt mitmehäälselt ikka.. Sain siis üksi ka üht häält laulda. Jeeeee!

Öö vastu laupäeva magasin õndsat und poole 10-ni.. Aitasin emal lõunasöögiks lasanjet ette valmistada (HAAAAAA tean ka nüüd, kuidas ise lasanjet otsast peale lõpuni välja teha ilma pakipulbrita :D (! pulBRITA! :D:D) loomulikult neid 'laaste' on ikka vaja, aga jeeee!) ja siis lugesin raamatut.. Pärast lõunasööki hakkas mingi hetk suusatamine.. Nordische Kombinationen ehk suusahüpped ja 10km murdmaad.. kuidas seda eesti keeli nimetatakse? Igatahes see on siiani ainuke suusatamine olnud, mida ma vaadanud olen ja päris kurb oli :D Isa istus kõrval ja siis kahekesi vaatasime ja siis nojah.. Austria võitis ja Eesti oli nii viimane, et viimaneviimaneviimane :D Aga vähemalt üldse osales! Ja siis proovisin neid õpetada "Kuusamo" ütlema ja "Suomi" :D Keeruline neile.

Ahja, reede õhtul mängisime veel Lauraga Wiid päris kaua ja sain aru, et sõna "Wurf" ehk vise pole minu jaoks. Ma lihtsalt ei oska seda välja öelda. Ja sõnale "Bücher" ehk raamatud on dialektis mingi ERITI keeruline sõna, "piahlharrhh" vms :D

Aga kella 5 ajal istusime seltskondlikult ilma Elmarita autosse ja sõitsime isa sünnikoha väiksele "jõululaadale", kus ei olnud peaaegu mitte kedagi ega mitte midagi. Sõime seal Feuer Flockenit (vist kirjutatakse nii). See oli mu meelest midagi lavaši sarnast, aga võin ka väga mööda panna. Ühesõnaga näeb välja sama suur kui pannkook umbes ja siis määritakse pintsliga mõlemalt poolt mingisuguse vedelikuga kokku, mis vist oli küüslaugu ja millegi maitsega, soola ka, siis volditakse kokku, salfakas ümber ja lase hea maitsta. Hea oli!

Pärast seda sõitsime Oma ja Opa juurde, kus Oma meile Marmorkuchenit pakkus ja pikad jutud maha räägiti. Siis sõitsime veel kuskile Fürwaldi lähedale ühele jõululaadale vms, seal jõime Glühweini (haha isa küsis, et kuidas seda eesti keeles nimetatakse ja ma ütlesin hõõgvain :D:D) ja sõitsime koju tagasi. Ma juba peaaegu magasin, mängisime Lauraga Wiid ja mingi aja pärast istusime emaga autosse ja ta viis mind Mödringisse, kus toimus (arvatavasti) aasta kõige vingem Party nimega Hot&Ice. Algul läksin Anna juurde, kellel äge maja, bassein ka maja ees. Sinna kogunes päris palju inimesi ja kella 12 ajal liikusime alles õigele peole. Väga lõbus oli ja sõlmisin uusi tuttavaid ka. Aga mis selle peo nii heaks teeb, on see, et SEAL INIMESED TANTSIVAD. Algul mind ikka väga häiris, et kogu aeg inimesed mööda trügivad ja rohkem nagu mööda seda saali oma inimesi otsivad ja niisama ringi jõlguvad, aga ühel hetkel olid kõik juba nii parajalt heas meeleolus, et tants ja trall vuhuu. Lõpuks sain ka tantsida!! Ja põlved andsid ka tunda pärast neid 3 tundi :( Aga megahea oli. Parim õhtu, kõik oli heaa!

Siis kella poole 4 ajal umbes üritasime omakülarahvast kokku ajada ehk siis Elmarit ja tema sõpru. See oli kõige naljakam tegevus üldse.. Algul nagu hakkasime kogunema sinna väljamineku peale, aga siis Elmar arvas, et ta peab ikka sõpra otsima minema ja siis ma jäin üksi sinna ja otsustasin temaga kaasa minna, aga kaotasin ta ära ja leidsin ühe teise tüübi, kes siin elab ja siis niimoodi see käis, kogu aeg kadus keegi ära ja umbes pool tundi läks kuni kõik ühes kohas olid. Siis tuli välja, et meid on takso jaoks liiga palju ja keegi peab jalutama ja keegi peab selle keegiga kaasa minema. Kuna ma olin ainuke erapooletu, siis läksin ma Elmari sõbraga seda 12 kilomeetrit jalutama.. Jõudsime vist kolmandiku teest kõnnitud, siis sõitis meist mu vahetusema mööda, et Elmarit ja teisi peale võtta, sest taksot ei tulnud. Kõndisime edasi. Pärast kui tagasi sõitsid, siis võeti mind peale ja üks teine läks autost maha ja siis nad jalutasid edasi. Pärast veel sõitsime uuesti neile järele, et neid peale võtta, aga nad ei jätnud jonni ja kõndisid edasi. Pärast seda jalutuskäiku tuli igatahes maailmaparim uni ja kui ma üles tõusin, sain aru, et ma nägin unes metskitsi. Ainult metskitsi. Lõbus :D

Sõime Viini šnitslit, sööme seda alati, kui isa koju tuleb, ja pärast tegin ettepaneku kooki teha.. VIST oli Bücherkuchen, aga ma pole kindel, sest Bücher tähendab raamatuid ja nimi peaks tegelikult tähendama 'potsikukooki' vms :D Meisterdasime Lauraga ja tuli superhea.

Nüüd on isa juba lennuki peal ja ma vaatasin "Grey Anatoomiat", et ennast natuke inglise keele laine peale saada, sest homme on inglise keele tunnis Schularbeit.. Ja see on natuke halb, sest ma mõtlen juba saksa keeles ja inglise keel on üsna lännu.. Uskumatu, kas pole?

Aga ilusaid unenägusid teile!

Tsau! :)

kolm ja ball

2010-11-21T18:45:00.005+01:00

Eelmisel laupäeval pärast blogi kirjutamist tuli millalgi ema koju ja siis tegime Lebkucheneid ehk kohalikke piparkooke. Ema oli taigna ise teinud, ma sain rullida ja kujukesi välja lõigata. Nad nimetavad neid Lebkucheniteks, kuigi tegelikult eksisteerib veel ka sõna Pfefferkuchen, aga viimast kasutatakse vist rohkem Saksamaal. Need piparkoogid on päris erinevad eesti omadest.. Eestis me tavaliselt ostame poest taigna ja siis iga aasta otsime seda, millega kõige paremad tulevad. Ja meie kodus me teeme neid väga õhukestena. Siin on nad paksud ja maitse on ka väga teine. Enne ahju panekut sai nad veel munaga määritud ja keedetud-kooritud mandel igaühele sisse surutud. Ahjus umbes 10 minutit. Ütlesin emale, et järgmine kord, kui ta taigent teeb, tahan ma ka näha :D Ja samamoodi Apfelstrudeli ja muude heade asjadega, mida ta vahel lõunasöögiks valmistab ja ma ei näe, kuidas! Pärast Lebkuchenite valmistamist tuli mulle Anna järele ja läksime Fitnesszentrumisse (edaspidi FZ).

Õhtul käisin veel sünnipäeval Eggenburgis.. Sünnipäevalaps on mu paralleelikas Sandra ja ma tean teda/tema teab mind ainult Steffi, Lucia ja Anna kaudu. Tookord kui ma siinoleku teisel nädalal Steffi ja Luciga McDonald'sis kokku sain esimest korda, oli tema ka seal. Aga pärast seda pole me rohkem üldse rääkinud, vahel koolis ainult teretame, aga see on ka kõik. Ikkagi oli mul ülihea meel, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Sünnipäev oli garaažipeona - garaaž oli asjadest tühjaks tõstetud, suured lauad jne, söök-jook sünnipäevalapse poolt, kingitust polnud vaja teha, aga selle eest söögi-joogi eest 4 eurot. Aga ema arvas, et mul on ikka kingitust vaja ja ostis Raffaello paki mulle kaasa :) Nii armas. Otsisin oma Eestist kaasavõetud mapi vahelt ühe Tallinna postkaardi ka ja kirjutasin talle sinna oma õnnesoovid :D

Väga põnev mul seal ei olnud, ühel hetkel, kui Isabella tuli (mu klassikaaslane HAKist), rääkisin temaga juttu tema vahetusaastast Kanadas jne ja ta lubas mind ühe korra Brooklynisse viia (kohalik diskoteek), sest ma kaebasin talle, et austerlased üldse ei tantsi. :D

Umbes kella 12 ajal helistasin emale ja kutsusin ta järele, sest asi kiskus juba igavaks mu jaoks. Mõned olid seal juba täitsa pikali maas ja päris lärmakas oli.

Pärast seda kodus läksin magama ja pühapäeva hommikul magasin järjest poole 12-ni välja, unustasin äratuskella panna. Läks väga kiireks, aga õnneks sain omadega valmis, jõudsin duši all käidud ja söödud jne. Kell 12 võtsime ema ja õega suuna Viini poole, kuhu me päris sisse ei sõitnud, läksime Korneuburgi, Laural oli seal käsipalli mäng. Nad kaotasid kahjuks. Mulle nagu peaaegu hakkas käsipall isegi meeldima, päris põnev oli, tuli tahtmine ise ka mängima hakata juba, aga siis ühel hetkel läks asi nii füüsiliseks kätte ära seal väljaku peal, et mõni viidi väljakult minema oma katkise otsaesise ja valutava põlvega ja ma matsin selle mõtte kohe maha, sest haiget ma nüüd küll saada ei taha.

Enne mängu otsisin nagu segane issi telefoninumbrit oma telefonist, ma teadsin, et see on seal kuskil, aga ma ei leidnud ja ei leidnud ja saatsin juba emmele sõnumi, et saada mulle issi number, aga siis ikkagi leidsin ja sain sõnumi isadepäeva puhul teele saata :) Muideks Austrias on isadepäev juunis, Inglismaal ka nagu ma Eva blogist lugesin.. aga ei tea, kuidas mujal on?

Siis pärast mängu läks terve meeskond McDonald'sisse sööma (treener ise ka), päris huvitav spordiinimeste kasvatus. Siis sõitsime Viini ning läksime Wien Kunsthausi (pildil) ja Hundertwasserhausi poodidesse või nagu ikka, suurematel muuseumitel on need poed seal kõrval igast vidinatega. Muuseumitesse endasse me ei läinud, aga ema otsis mingeid Austriapäraseid suveniire või asju, mida Astridile Tšiili jõuluks teele panna.

Pärast pikka poodlemisretke, mis kestis ainult ca 1 tunni, oli meil veel 2 tundi aega Elmari lennuki maandumiseni. Tahtsime suurele Viini Chriskindlmarktile minna, aga ei leidnud parkimiskohta (niisiis ärge minge Viini autoga), niiet saime seda kaugelt vaadata. Seal oli ikka väga palju inimesi.

Sõitsime siis otse lennujaama, istusime seal tunnikese ja sõitsime koju. Kohutav väss oli.

Esmaspäev oli vaba päev ja ma ei teinud reaalselt mitte midagi. Samamoodi toimetasid ka teised. Küpsetasime Lauraga pitsat, aga see oli ka kõik.

Koolinädal oli seekord väga väsitav. Esmaspäeval sain ühe rabava uudise osaliseks emme-issi poolt ja siis ma ei saanud pool ööd magada ja olin teisipäeval väsinud. Ajalootunnid on endiselt kohutavalt igavad ja ma lihtsalt pooleldi magan neis. Seega otsustasin oma päeviku ette võtta ja Eesti kaardil markeriga ära värvida kohad, kus ma käind olen :D Nojah, see oli päris keeruline, sest ausalt öeldes on nii palju kohti, millega mul on mingi seos, aga mul pole õrna aimugi, kas neis käind olen! Kui see tehtud sai ja mul ikka megapalju aega oli, võtsin maailmakaardi ette :D Avastasin et ma pole mitte kuskil käind, aga enda peas mulle tundub nagu ma oleks tervele maailmale ringi peale teind, sest ma nii palju lugenud olen igast blogisid ja reisijutte. Nojah. Igatahes oli huvitav meelelahutus.

Pärast kooli läksin FZ-sse ja hiljem kodus vaatasin mingi 2-3 tundi telekat.

Kolmapäeval oli kehaline, mis endiselt on megakohutav. Me oleme juba poolteistkuud järjest ainult võrkpalli mänginud. SEE ON MÕTTETU.

Neljapäeval ei midagi huvitavat, pärast kooli käisin FZ-s üksi jällegi, sest keegi ei saanud tulla, või noh, Luci oleks saand, aga ma saatsin talle sõnumi liiga hilja ja ta oli juba hommikul bussi peal siis ja asju polnud kaasas :(

Reedel ma olin megaväsinud ja kõik, mis üldse võis, läks metsa taha. (kas selline väljend üldse eksisteerib?) Esimestes tundides mul oli kohutav peavalu, hiljem avastasin, et mul on marker kadunud, kõik tunnid olid lihtsalt kohutavalt igavad. Pärast oli veel koor ka, kus ma lihtsalt ühel hetkel oleks tahtnud juhtimise üle võtta, et HALLO äkki tegeleks vahepeal laulmisega ka. See on ikka vahel totaalne katastroof, mis seal toimub. Seal on mingid natuke alaarenenud ajuga tüübid, mõned lõpuklassi omad, kes lihtsalt ei oska ennast talitseda ja natuke respekti näidata ja kõige hullem on see, et õps mängib kaasa, teeb nalja, plaplapla, aga milleks me sinna nagu kogunenud oleme, see läheb vahel meelest ära. Kahju, aga häälelahtilaulmisharjutusi nad ka ei tea ja rohkem ma midagi ei ütle. Pärast kooli oli mul veel poolteist tundi vaba aega ja sain väga ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui ennast õue poole sättima hakkasin - nimelt vihma sadas ladinal. Nojah, seisin natuke aega seal ukse ees ja mõtlesin, mida teha, aga otsustasin siis ikkagi linna poole samme seada, mitte niisama istuda. Poole tee peal helistas ema ja küsis, et kas ta peaks mulle järele tulema, et vihma sajab. Lubasin tal seda lahkelt teha ja varsti olin juba kodus. Ma olin nii väsinud, et ma mõtlesin kohe magama minna, aga millegi pärast läks kuidagi väsimus peaaegu üle ja sõin teistega "lõunat". Siis tuli emale meelde, et me pidime ju sel nädalavahetusel kooki küpsetama ja siis meisterdasimegi Marmorkuchenit. Uni läks peaaegu ära. Pärast seda rääkisin emaga siinsetest detsembrikuu traditsioonidest (muideks, emme-issi, kas te meelega abiellusite Püha Nikolausi sünnipäeval? Teate te seda üldse?) ja siis läks Laura trenni ja hiljem korjas jälle Anna mind peale ja läksime FZ-sse.

Me tahtsime megalt pilatesesse minna, aga no tuletaevasappi, liiga palju inimesi oli ja me ei saanudki. Ma olin veits pahane, sest just sellepärast ma sinna üldse ronisingi. Aga no ei. Kõige haigem on veel see, et ette ka ei saa registreerida/kirja panna. Eesti e-riigi süsteem mulle ikka meeldib aina enam ja enam. Paned end internetis kirja ja ongi korras, ei ole mingit ehku peale minekut. Nõme. Ronisime siis seal teiste masinate peal ja kui pilates workout lõppes, siis pärast seda algas pilates stretching, kuhu me minna mõtlesime. Ja sinna me rohkem ei lähe, sest see oli katastroof. Me rohkem jamasime seal mattide ümber sättimise ja ma ei tea millega veel, aga igatahes mitte venitamisega. Treener ise oli veel ära meigitud, mu meelest polnud tal üldsegi trenniriideidki seljas ja ta näris lahtise suuga nätsu. Mu kõrval oli mingi naine balletisussidega, vaatas mulle vahepeal tähtsa näoga otsa, naeratas ja näris lahtise suuga nätsu. õaaaaaaaaaaa

Lõpuks jõudsin koju 21.15 (kodust lahkusin kella kuue ajal). Enda imestuseks polnudki ema mulle vahepeal helistanud, et kus ma olen nii kaua vms.. Hakkas nagu veits imelik, et kuidas ta nii muretu saab olla.. Aga ta arvas, et me läksime pubisse vms.

Laupäeval olin pool päeva üksi kodus, tegin endale hommikusöögiks tatraputru (mis eriti hea ei tulnud, sest ma liiga vähe tatart panin kartuses, et seda liiga palju tuleb ja siis oli liiga vähe vett ja siis see vesi auras nii kiiresti ära, et pidin juurde panema ja siis lõpuks oli pool tatrast kõva ja pool pehme.. aga no süüa kõlbas). Päeval ei teinud ma midagi erilist, tahtsin tegelikult Wiid mängida, mida keegi minu siinoleku jooksul veel puutunud pole, aga ma ei saanud selle töölepanemisega hakkama, niiet jäi ära. Õhtul mingi kella viie ajal otsustasin magama minna, sest mul oli paha tuju ja väsimus. Üritasin magada, aga see väga ei õnnestunud, sest ma nägin nii nõmedaid mitte unenägusid, aga noh see teine sõna, viirastused?? ei tea. ühesõnaga, need ajasid mu mõtted nii nõmedatele radadele, et kui ühel hetkel ema koju tuli, siis ma olin paugu pealt maast lahti ja läksin seltsi otsima, sest üksi ma oleks lihtsalt hulluks läinud. Kell 20 hakkas veel ball ja mul polnud õrna aimu ka, kui kaua mul aega läheb sättimisega, millest ma üldse alustama peaks ja sada häda. ühesõnaga kell 20 astusime Elmariga uksest välja, jah, Elmar juhtis autot.. Ema luges enne ikka megapalju sõnu peale talle, aga ta sõidab väga normaalselt, niiet midagi ei saand juhtuda. Võtsime ta sõbrad ka veel peale ja sõitsime Vereinshausi, kus ball aset leidis. Sundisin ennast seda tuju leidma, millega ballist viimne kui positiivne killuke kaasa korjata, aga seda ei juhtunud. Kohale jõudes andsin oma jope garderoobi ja pidin selle eest 1,50 eurot maksma. Andsin oma 10-eurose ja jope ära, sain numbri ja siis mõtlesin korra et nagu midagi peaks veel saama, aga ei näinud nagu midagi kuskilt tulevat ja raha unustasin ma üldse ära ja siis jalutasin juba minema ja siis läks kisa lahti, et tule võta oma raha ka. Nojah. Leidsin suht kiiresti õnneks Steffi, Luci ja Anna üles ja veetsin nendega aega. Vaatasime balli avamist, mida ma oma silmaga ei näinudki, vaid ainult läbi fotoka ekraani, sest nii palju rahvast oli. Ball oli uus huvitav kogemus, mida ma Eestis kogenud polnud (aga võiks ju, kullakallis 32. keskkool, oma julgused ja mõistused kokku panna ja ära teha :)). Balli teema oli "Wild wild west" ehk kauboid ja hobused jne, selleteemalisi etteasteid tegid ka lõpuklassid. (palun väga vabandust, et mu jutt nii segane on) Kokkuvõttes oli mul huvitav ja igav ühekorraga, sest ega mul seal väga palju teha ei olnud. Sellise kära sees ei suuda teiste vestlust kõrvalt ka jälgida ja keegi ei viitsi ju minuga ka sealt väga pikki jutte maha rääkida, kui seitse korda kordama peab ja sada häda. Ühesõnaga, igav oli siiski. Kell 1 istusime autosse ja sõitsime koju, olin õnnelik, sest mu varbad valutasid megalt kingadest (mis siis, et kontsi nagu eriti ei ole, need lihtsalt ei ole minu jaoks loodud jalavarjud) ja kleit pigistas kopsu ja jälle sada häda. Magasin oma õndsat und ja ärkasin kohutava vetsuminekuvajaduse peale üles, aitasin emal Viini šnitslit teha ja pärast tegin ise kartulisalatit (seda tehakse keedetud kartuliviiludest, söögiäädika ja vee segust, piprast, soolast, suhkrust ja sibulast).

Käisime veel ema õel külas ja homme jälle kooli.

Vahepeal sai siin see ka selgeks, et ma 3.-5. detsembril Kira juurde sõidan, kes Steiermarkis elab (üks lõunapoolsetest 'maakondadest' või 'osariikidest' ehk Bundeslandidest) ja siis me temaga Grazi külastame ja muud nalja teeme. Ootan juba.

Järgmisel nädalavahetusel tuleb isa ka koju.

Ja täna täitus täpselt kolm kuud. Enne lendasid nädalad, nüüd lendavad kuud.

Tsau!

kus on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht

2010-11-13T13:31:00.001+01:00

Terekest, kallid semud ja muud lugejad!

Ma siin olen vahepeal täiega blogilaiskust harjutanud. Möödas on nädal ja natuke peale mu eelmisest postitusest.. Mis vahepeal siis juhtunud on?

Olen kolm korda nädalas fitnesszentrumis käinud, mis on mulle heaks ajaviitmise viisiks ja vahel tuleb keegi muga koos ka, niiet hea. Eelmisel laupäeval korjaski klassiõde Anna, kellel umbes 2-3 nädalat juhiload on olnud, mu peale ja läksime treenima. Õhtul käisime ema ja õega ja saja muu tegelasega Anita Horni kontserdil Hirschbachis, mis oli väga mõnus :) ja nii muuseas on ta mu vahetusisa õde.

Teisipäeval tuli ajalootunnis õpetaja minu juurde ja ütles, et nädala pärast on teistel test, aga sinuga ma teen nii, et sa saad ühe teksti ja pead tähtsamad asjad välja kirjutama. Nojah, algul tundus nagu suht tavaline/hea/normaalne/talutav mõte, aga kodus hiljem ajalooõpikut lugedes sain ma aru, et see kohe üldse mulle pole. Lugesin kaks lõiku, sain 35 uut sõna ja teksti sisust ma väga aru ei saanud. Et siis teisipäeval kirjutan kõik tähtsamad asjad tekstist välja :D Eks näis.

Kolmapäeval käisime kogu Oberstoffiga (ehk vanemate klassidega?) Vereinshausis (ehk rahvamajas) ettekannet teemal "Klima und Mobilität" (ehk "Kliima ja liikuvus/mobiilsus"). Näidati 45-minutilist filmi ja veits räägiti, aga ma ei näinud kedagi, kes seda väga tõsiselt oleks võtnud. Sessuhtes, et teema oli kõik seoses looduse kaitsmise ja rohelise eluviisiga, aga siin seda eriti ei tarbita.

Film oli huvitav, aga muidu ettekandest niisama ma väga palju aru ei saanud :(

Aga eelmisel reedel saime kätte matemaatika Schularbeitid, jaaa vupiduu, ma klassis paremuselt teine (kusjuures see, kes kõige paremini tegi, ei osanud geograafia tunnis Austria naaberriike nimetada.. vahetas Šveitsi ja Ungari ära ja teisi ei teadnud üldse), niiet megahäpi enda pärast. Nimelt sain siis 2. Hinded siin vastupidiselt Eestile - 1 kõige parem, 5 (või 6?) kõige halvem.

Kolmapäeva õhtul aga läks meil õhtusöögilauas jutt saksa keele artiklite (der, die, das) peale. Ema oli täiesti kindel, et on süsteem. Aga ma lükkasin kõik nende mõeldud süsteemid ümber ja kui ma eile veel ühe reegli välja nuputasin, lükkasid nemad selle ümber. Niiet raske. Näiteks on das Mädchen ehk tüdruk kesksoost, lamp naissoost, kapp meessoost. Kein system.

Täna tegin emme saadetud tatrast tatrasalatit, mis tuli megahea ja maitses ka Laurale, mis siis, et ta nägusid tegi, et ma sinna tuunikala sisse panin :D Aga see oli ka täna esimene kord kui nad elu sees tatart maitsta said. Tegelikult ei tea ma üldse, kuidas tatar saksa keeles on ja nad ise ka ei tea, niiet nad nüüd nimetavad seda 'tataariks', rõhk teisel silbil :D naljakas. Kui kellelgi kodus on eesti-saksa sõnastik, siis võiks vaadata, sest minu väikses seda üldse polnud.

Muidu olen siin juba täiega sisse elanud, ma tunnen ennast nagu kodus ja mind koheldakse nagu ma oleksin siin juba ammusest ajast. Niiet paremini ei saakski olla! :) Hetkel tunnen ennast ülimalt hästi, saate mu üle rõõmu tunda nüüd!

Ja mu klassikaaslased ütlevad kogu aeg, et ma olen täielik vastand eelmistele vahetusõpilastele, kes nende klassis on olnud. Nimelt võtan ma rohkem sõna ja räägin nendega rohkem.. Hea teada!! :)

Aga kuna mu elu juba vaikselt mingeid rutiinijälge sisse võtab, siis mul nii palju midagi oma tegemistest pole teile kirjutada ja otsustasin teile veidikene Austria koolisüsteemi kirjeldada, mis mu meelest päris huvitav on..

6-aastaselt minnakse algkooli ehk Volksschule'sse, seal ollakse 4 esimest klassi. Siis saavad need väiksed põnnid otsustada, kas lähevad osa lapsi Gymnasimisse, teised Hauptschule'sse. Gymnasium on tugevama haridusega, Hauptschule nõrgemaga. Siis pärast 3. või 4. klassi on neil võimalus minna HAKi (kus ma esimesel kuul siin olin) või polütehnikumi. Miks? Sest kui nad lõpetavad Gymnasiumi, peavad nad veel midagi edasi minema õppima, aga kui HAKi või polütehnikumi, siis on lihtsam endale tööd leida. Üldse siin on väga suur rõhk sellel, et KELLEKS sa ennast õppima lähed, mitte MIDA sa õppima lähed. Ehk siis kutsekad on nagu kõik need HAKid ja polütehnikumid. Niiet, ma käin praegu Gymnasiumis (see jaguneb ka veel bundesrealgymnasiumiks, bundesaufbaugymnasiumist, bundesrealaufbaugymnasiumiks ja lihtsalt bundesgymnasiumiks. Keeruline!!) ja kõik, kes selle lõpetavad, peavad arvestama, et nad peavad veel midagi edasi minema õppima, sest HAKis tja polüst tulijatel on juba kindel amet selgeks saadud, niiet neil ei ole nii suurt võimalust kohe tööle saada.

Aga siis tahtsin ma veel sellest kirjutada, et inglise keele tunni tarbeks oli meil vaja koduse tööna kirjutada essee teemal "Women belong into the kitchen". Tuli välja, et et selles teemas 'teemasse' kirjutada, pead olema austerlane, sest minu vaatepunkt oli väidetavalt õpetaja oodatust teemast mööda. Nimelt on Austrias levinud väga juurdunud eelarvamus ärinaiste kohta ja kui sa ei arva, et äris head kohta ja mainet omav naine on halb ema, siis on sul midagi viga. Ja mul on midagi viga. Üritasin klassis diskussiooni tekitada, aga ilmselgelt mu vastuväited olid liiga tugevad ja ainult õpetajaga diskuteerisin.

Veel, et 50% austerlastest on lahutatud (rääkisin Tarvoga pühapäeval ja ta arvas, et Eestis sama?), ja põhjuseks on see, et naised on meestega nii võrdsed, et saavad nii palju palka, et nad ei vaja enam mehi enda kõrvale. Ja siis lihtsalt lahutatakse.

Sellised huvitavad jutud teile siis täna. Minul on täna plaanis minna veel FZ-isse Annaga, õhtul lähen sünnipäevale, kuhu ma arvasin end mittekutsutud olevat. Homme lähme pärastlõunal kõik Viini lähedale kuskile Laura käsipalli mängu vaatama ja tuleme alles õhtul hilja koju, sest korjame Elmari lennujaamast peale (ups, unustasin mainida, et ta eelmisel pühapäeval oma kooliga/klassiga nädalaks Inglismaale, Londonisse lendas. Väga populaarne siin. Meil on koolis nt ära jaotatud, et mis klassis, missugune ekskursioon aset leiab - suvesport, keelelaager (välismaal), talvelaager jne). Esmaspäev on jällegi vaba päev, sest mingisugusel maakonnapeal/-ministril vms on sünnipäev?? :D

Niiet jällegi mõnus pikk nädalavahetus.

Täna on megasoe ilm, saab lühikeste varrukatega õues olla. Ei saa ilmast aru!!

Olge mõnusad!

Kallid-musid!

Ps! Pilt on tehtud 1. novembril Mumokis. Ma pole lihtsalt sel nädalal üldse pilte teinud, niiet saite vana!

elu on lill

2010-11-03T15:43:00.003+01:00

maitseainelett Nasshmarktil

Okei, nüüd on natuke halvasti. Oleksin tahtnud pühapäeval teile kirjutada, aga ei jõudnud ega jaksanud.

Ausalt öeldes olen päris tegus olnud.

Eelmisel kolmapäeval, st pärast kahte vaba päeva, läksime enda ja paralleelklassi(de)ga Viini Konzerthausi, kus meil toimus workshop muusika ja kunsti teemal. Kokku oli neli teemat, kõik kestsid 25 minutit, umbes 10-stes gruppides. Ühes pidime ise muusikat komponeerima kastimeetodil (keeruline seletada), teises mediteerisime,

kolmandas saime megasuured pintslid, suuuresuure riidetüki, kindad, kiled jalanõudele ja suurte potsikutega värvi (kõige ägedam asi maailmas. Marta peaks juba harjutama hakkama ja kui ma tulen, siis on kõik asjad olemas kodus!!), neljandas nägime, katsusime ja võrdlesime vaipu. Huvitav oli.

Neljapäeval võtsin ennast kätte ja läksin esimest korda (üksi) Fitnesszentrumisse. See koht on megatore, seal toimuvad (kahjuks küll ainult) õhtuti ka grupitreeningud, muidu on avatud iga päev, aga kellaajad on vahel veits imelikud, aga elame üle nagu kõik muudki asjad. Reedel sai muga Lucia kaasa tulla, läksime koos ja tegime trenni. Laupäeval käisin jälle üksi, see-eest kohtasin seal psühholoogiaõpetajat. Niiet saate siis aru, et ma näen ikka natuke nüüd vaeva ka. Aa ostsin kuukaardi sinna, 32 eurot, mis on mu meelest sellise koha kohta täiesti normaalne. 30 euri on umbes 450 krooni, Eestis Myfitness ja Sparta jne nt maksavad juba mingi 900 vms. Niiet ma olen rahul. Seal ei käi väga palju inimesi ka, niiet veel parem.

Aga reedel tuli koju vahetusisa ja oli kodus teisipäevani. Laupäeval käisime ema õe juures õhtust söömas, jällegi jause ehk võileivad. Hea oli. Saime moonipirukat ka, megahea. Pühapäeval käisin Alexandra (mu tugiisiku tütar) ja ta klassiõega kinos. Ütleme nii, et veits halb filmivalik minu seisukohast :D "The Social Networki" on veits keeruline isegi inglise keeles jälgida, saksa keeles ei saand ma sellest üldse aru :D Aga kuna nad usaldasid minu kellaajavaatamist, siis läks natuke halvasti, sest ma sain aru et 15.00 algab, aga tegelt hoopis 15.45 :D ja me olime rõõmsalt juba 14.15 kohal :D Pühapäeviti on ju kõik poed ka suletud, niiet läksime kohvikusse kakaod jooma ja jalutama. Tore oli! Pärast kino tahtsin tegelikult trenni minna jälle tegema, aga kuna film nii hilja algas, siis ma enam ei jõudnud, sest ema-isa-õde olid isa vanemate juures ja nad olid seal juba päris kaua olnud ja tahtsid ära tulla :D Niisiis jäi treenimata.

Aga sel nädalal olid jälle esmaspäev ja teisipäev vabad, mis oli supertore, sest 3-tööpäevaga koolinädalad on ju mõnusaaad. Esmaspäeval tegime lõppppuuuksss ära perepildi, mis ei ole väga super, aga no käib kah. Pärast seda sõitsin Viini (jälle), sain Mollyga (USAst) kokku ja läksime MUMOKi (Museum Moderner Kunst) muuseumisse. Ma sellest juba ammuammu ka kirjutanud, 23. augustil käisin seal ka üksi. Igatahes see on kõige vingem muuseum kus ma üldse käind olen, kõige huvitavamad väljapanekud. Ja kõige ägedam on veel see, et see on kuni 2010. aasta lõpuni alla 27-aastastele tasuta. Niiet jookske nüüd. http://www.mumok.at

Pärast 2-tunnist muuseumikülastust istusime väljas, sõime šokolaadi ja jalutasime ringi. Kella 5 paiku läksime Loni juurde, kes meid majutas :) Ta on Kristjani ja Katrijni tugiisik ja ta on megatore. Tal on ilus kodu ja talle meeldivad vahetusõpilased :D Ta enda tütar on ka hetkel Tšiilis ja eelmisel aastal oli neil vahetusõpilane Gruusiast. Niiet ägeee!

Saime õhtust süüa ja pärast seda arvas ta, et me võiksime linna peale minna ööelu uurima. Läksime, uurisime, tulime 1-2 ajal tagasi. Megalõbus oli, nii naljakat õhtut pole juba ammu olnud.

Teisipäeval ärkasime kell 8, pesu, hommikusöök ja läksime Euroopa (vist) suurimale surnuaiale (vaadake kaarti), otsisime Mozarti, Brahmsi, Schuberti, Beethoveni jne mälestusmärgid üles, tegime pildid ja tulime tulema. (haha meenub, et sain eile õhtul kõvasti "Tõde ja õigust" lugedes naerda, kui kohale jõudis, mida tähendab "pintslisse panema" :D:D)

Saime linnas kokku Kira (fin), Maja (swe), Allie (aussie) ja Katrijniga (bel). Käisime Nasshmarktil, mis on korralik hipimarket keset Viini. Üks n-ö väike kokkupressitud tänav on seal putkade vahel, kus müüakse absoluutselt kõike võimalikku sööki (värsket, küpsetatud või kuivatatud jnejnejne) ning alguses ja lõpus on ka riideid ja ehteid. Äge koht oli. Ja hea on, et mul sularaha käepärast polnud.

Tuli välja, et ma olen parim kaardilugeja, niiet sain oma ägedaid oskusi jälle näidata ja mööda pisikesi tänavaid tagasi Mariahilferstrassele trügida. Käisin endale kingi otsimas balli jaoks, aga ei leidnud.

Täna on olnud suhteliselt nõme päev, tuju on null ja väsimus on peal. Hommikul olin ma nii uimane ja idioot, et õde astus minust paar minutit varem uksest välja (arvas, et jääb muidu bussist maha). Ma sattusin siis nii ähmi täis, et unustasin rahakoti ja keka asjad koju.

Veel tahtsin teiega jagada selliseid huvitavaid asju nagu..

.. kõrvitsahooaeg on täiega käimas, kõrvitsakoogid ja -supid on megahead ja emale meeldib neid teha, niiet olen õnnelik!

.. olen hakanud saksa keeles mõtlema (loomulikult pärast neid kahte päeva Viinis on see veits teistpidi), saan juba megapalju aru ja hakkan vaikselt dialekti rääkima siin. 'ja' on 'jo', 'nach' on 'nohh', 'aber' on 'obae' (mataõps ütleb 'obä' :D) jne. Naljakas.

Olge musid, tsaukaaa! :)

ujula ja kõrvitsad ja muud loomad

2010-10-26T15:12:00.004+02:00

Tere teisipäevalõunat,

Ma siin laisk olemas ja blogi teile kirjutamas ei viitsimas. Aga võib-ollas peaks ennast siiski käsiles võtmas.

Niisiis, nagu te aru saite, ei ole mul väga blogikirjutamisetuju, aga võib-olla läheb veel üle.

Ühesõnaga ma siin olen nüüd ühe nädala jälle üle elanud. Juhtus nii mõndagi..

Nimelt kolmapäeval on meil tunniplaanis 9 tundi, millest üks on lõuna paus. Aga mu klassil jäi ka religioonitund ära, niiet juhtus 2 vaba tundi järjest olema. Siis läksime klassikaaslastega McDonaldsisse lõunatama (sõin salatit mitte burgerit :))))) ja hiljem kooli tagasi. Äge oli. Ahja, et see minek üldse kõne alla tuli, siis mul klassis kahel inimesel autojuhiload, sain ka teada nüüd.

Neljapäeval läksime pärast kooli õhtupoolikul ema ja õega poole tunni kaugusel asuvasse ujulasse. Ma olin selle mõttega ülimalt rahul. Seal oli isegi üks toru, 25-meetrine bassein ma pakun (umbes kolme raja laiune, aga nö tõkkeid vahepeal polnud), mingi sama suur ligunemisbassein ja väike väga väikestele lastele mõeldud bassein. Suur bassein ei olnud üldse külm, milleks ma ennast nii ette olin valmistanud. Ja ujumisprillid unustasime ka koju (mitte et mul endal oleks, aga ma oleks nende omi saand kasutada), niiet ujuda oli selles megakloorises vees veits keeruline.

Me ostsime piletid ujulasse ja ka sauna osasse (jeps, need eraldatud osadena Austria ujulates. Sauna eest peab juurde maksma). Ausalt öeldes olin päris üllatunud, saunade valik oli päris kobe. Ainult, et austerlased suudavad oma harjumustega endiselt mind üllatada. Sauna osa oli meestele ja naistele mõlematele, aga sauna ujumistrikoo või bikiinidega ei mindud, kooriti ikka paljaks. Ausalt öeldes oli veits veider, sest nii 89% saunatajatest olid 50-70-aastased vanamehed, naisi oli üldse väga vähe..

Ujula iseenesest oli päris tore, aga mu vahetuspere arvas, et 4 tundi on paras. Minu meelest oli see liiga palju. Nende jaoks oli tähtis, et saab vahepeal puhata (õunad, banaanid, küpsised ja Laura õpikud olid kaasas) ja siis jälle minna. Pärast seda 4 tundi olin mina surnud igatahes. 2 tundi oleks täpselt paras olnud. Aga noh, kuidas kellelegi meeldib. Aa ja ma olin ainuke üldse terve ujula peale, kes pärast ennast duši alla pesema l

äks. Sain veits pahaste pilkude vääriliseks hiljem, aga ma ei kavatsegi oma harjumusi muuta.

Aga reedel sain kauem magada ja kooli alles kella poole 10-ks minna. Põhjus nimelt selles, et mu klassil oli esimene Schularbeit ehk megatähtis kontrolltöö (mida neil 2 korda semestris on enamikes ainetes. rohkem töid ei olegi) saksa keeles ja ma ei pidanud seda kaasa tegema. Ma teen kaasa matemaatika ja inglise keele, vabatahtlikult.

Laupäeval käisime ema ja õe ja ema sõbranna perega Pulkaus Kürbisfestil ehk kõrvitsafestivalil, aga see oli suht mõttetu, keegi ei jäänud sellega rahule. Sain austria-moodi verivorsti süüa. Arvasin, et visatakse terve see verivorst ette, aga hoopis viiludena leival ja küüslauk peal (:D:D:D tahtsin kivisillutis kirjutada :D:D:D:D). Teistsuguse maitsega oli, aga hea.

Pärast kõrvitsaid käisin Flos endiste klassiõdedega, lõbus oli. Pühapäeval oli natuke paha olla, aga läks üle. Esmaspäeval oli vaba päev nagu tänagi, sest täna, 26. oktoobril eiteamisaastal lahkusid pärast II maailmasõda Austriast viimased võõramaa sõdurid vms.

Niisiis käisime eile õe ja emaga Viinis, põhiliselt Mariahilfer Strassel ehk sellel tohutul šopingutänaval, kus me Kiragagi käisime. Avastasin seekord selle tänava tõelise pikkuse ka, eelmine kord me ei suutnud üldse nii palju jalutadagi Kiraga, et sinna lõppu jõuda.

Laura sai endale suusajope (mitte murdmaa-, mäe- ikka!), tuulasime veel igast poodides ja mingi hetk saime kokku Loniga. Ma sain tegelikult algusest peale asjast niimoodi aru, et me Loni enda juurde koju läheme, aga ei läindki. Saime Schwedenplatzil kokku ja kuna külm oli, läksime McDonaldsisse istuma. (Btw avastasin, et ühel magusal pirukal oli isegi eesti keeles hoiatus, et sisu on kuum, peale kirjutatud.. :) Kodune tunne tuli peale kohe.)

Kella seitsme ajal olime jälle kodus, ma vaatasin telekat üle megapika aja ja läksin magama.

Aga täna on Laura ja ema Viini lähedal mingil käsipallimatchil ja Elmar kuskil ära ja ma praegu üksi.

Teate ma olen iga kord ära unustanud, aga mul on list asjadest, mida ma teile kirjutada tahtsin kunagi..

.. austerlased on statistika järgi enamasti ülekaalulised. Pärast selle kuulmist hakkasin ka järjest enam tähele panema, enne mulle tundus et kõik on pigem normaalsed. Aga tõesti, trullakaid on megapalju. Mingeid anorektikuid on siin keeruline leida. Põhjus peaks olema midagi sellist nagu liiga palju Viini šnitslit ja magusat.

.. vetsudes on ainult külm vesi kätepesuks. Koolis on olemas kogu aeg nii WC-paber, kätekuivatuspaber KUI KA SEEP! Millal see küll Eestis juhtuma hakkab.. Vähemalt 32. Keskkoolis?

.. Skype on popp siin.

.. poiste seas on geelitukk veel popim.

.. internetipanka ei kasuta siin peaaegu keegi. Kõik käib läbi postkontori (sest postiga ja pangaga tegelev ettevõte on sama vms) ja kui tahad teada, kas palka oled saanud, tahad arveid maksta (enamus lähevad automaatselt maha, sest kes siis iga kuu oma saja arvega postkontorisse tahab minna, eksole), siis lähedki postkontorisse ja küsid selat endale kontoväljavõtte vms. Miks nad internetipanka eriti ei kasuta, on selles, et nagu ma ema jutust siin aru sain, on sellel mingi kuumaks, mis on vist 15 eurot vms. KUI ma õigesti aru sain. Aga ühesõnaga, millegi eest internetipangakasutamises nii palju maksta on natuke veider.

.. ja lõpetuseks.. kuulsin hiinlannast vahetusõpilaselt, et Hiinas süüakse absoluutselt iga päev riisi.

Sellega mu monoloog täna lõpeb,

tegelt veel üks asi - mul sai siin vahepeal 2 kuud siin täis.

Olge musid,

Tschüss! :*

Sorri aga ma unustasin ära ühe täiesti olulise asja - nimelt käisin reedel esimest korda Austrias kinos, Steffi ja Luciaga vaatamas "Despicable me" multikat ja see oli ülivinge. Eriti meeldis mulle soundtrack. Lastefilmidest ja -multikatest on palju lihtsam aru saada :)

parim nädalavahetus! :)

2010-10-18T17:46:00.004+02:00

(nagu Milka šokolaadil)

Mulle meenus just praegu, et ma panin natuke rohkem kui kuu aega tagasi oma Eesti mobiilinumbri kinni, aga ma olen sellest kogu aeg kirjutada unustanud! :D Kui mulle väga midagi kirjutada tahate või suures hädas helistada vaja, siis mu uus number on +43 680 237 4004! Usun, et see pole väga odav, kas teate.. (emme, kas sa mu augustikuu telefoniarve maksid ära muidu? :D ja vb septembri ka?)

Alustan eelmisest nädalast..

Teisipäeval tegin passipildid (enda Austria elanikuks registreerimise jaoks, sest ma viibin siin rohkem kui 3 kuud) ära. Pärast seda polnud mul kodus midagi teha ja läksin jalutama, enamuse ajast siiski jooksin, et mitte nii palju aega raisata :D Igatahes võtsin enda motiveerimiseks sihiks Sigmundsherbergi poe (see natuke suurem kõrvalküla ja tõesti, jah, seal on pood! Spar!). Valisin seal, näost peet, endale šokolaadi, et kooli kaasa võtta. See on nii naljakas, et alati, kui ma kaardiga maksma lähen, siis kõik müüjad saavad nagu šoki vms, nad lähevad näost nii ära ja ütlevad, et ei, selline kaart neil ei tööta, neil töötavad ainult normaalsed pangakaardid. Enamasti ei tea nad seda ka, mis on Maestro ja mis on mingi muu. Ja eriti äge on see, et nende bankomatide peal seal on nt Maestro kleeps ja siis tuleb välja, et Maestro neil ei tööta -.- :D Koomiline..

Mingi päev sain rohkem informatsiooni oma kooli huvitegevuste kohta. Muidu kõik on megatore, aga ei saa olla mitte midagi nõmedamat kui see, et ma neisse ringidesse, kuhu minna tahan, ei saa minna -.- Põhjuseks see, et mul on samal ajal tunnid!!!! Just sel päeval, kui mul on 9 tundi (teistel päevadel 6), on kaks huvialaringi.. Ja kui ma ei eksi, olid need ka veel täpselt samal ajal. Masendav. Ei saa võrkpalli, ei saa omaloomingulisusearendamise ringi (maalimine, fotograafia vms). Aa ja HAKis on võrkpall täpselt samal ajal nagu Gymnasiumiski. Muidu oleks võinud ju pärima minna, kas sinna ei saa minna äkki. Sportlikest asjadest on koolis veel korvpall ja jalgpall, aga (kõik räägivad erinevat juttu, enamus, et) mõlemad poistele. Veel on reedeti laulukoor ja uskuge või mitte, aga SAMAL AJAL kooriga on teine muusikalist tegevust arendav ring, midagi improviseerimise ja löökpillide ja mille kõigega veel. Kui ma olen muusikaline inimene, siis on äkki soov mõlemasse minna. Selline asjadekorraldus veits ajab mind endast välja.

Panin end võrkpalli ja loomingulisetegevuseringi ikkagi kirja, sest äkki tuleb mingi võimalus siiski neist tundidest kuidagi puududa ja ennast äkki liigutada ja võrkpalli mängida!! Panin end kirja veel mingisse sellisesse ringi, kus minnakse vahel nädalavahetusel üheks päevaks kõik koos suusatama, lauatama, rattaga sõitma, jooksma, jalutama jne. See on äge! Alati ei pea minema, aga vähemalt saan teate, kui midagi plaanitakse :)

Tahtsin seda öelda ka, et ainuke asi, mida ma HAKist nii väga igatsen, on kehalise kasvatuse tund. Meie klassi kehalise kasvatuse õpetaja on lihtsalt.. midagi.. masendavat. HAKis oli õpetaja niiii energiline; kui käis näiteks võrkpalli mängimine või jooksmine vms, siis ta ikka ergutas kaasa, ütles, mida teisiti teha, keelas, näitas oma pettumust, kui me olime laisad, jne jne. Gymnasiumi oma lihtsalt passib terve tundi ja naerab kaasa, kui keegi pikali kukub, palli kätte ei saa või vahib niisama ringi. Ta põhimõtteliselt ei tee meist väljagi, ta ei ole mitte kordagi mitte kedagi õpetanud. Eelmisel nädalal mängisime ainult võrkpalli, enamuse ajast toimus servimine ja see õpetaja ei öelnud mitte midagi!! Kõik lihtsalt seisid! What's the pointttttttttt?! Ta on lihtsalt masendav!! Päris esimesel kehalise kasvatuse tunnil juba sain klassikaaslastelt teada, et kõik kekatunnid ongi sellised. Kahju küll, aga minu meelest võrdub see rohkem klassiruumis istumisega kui kehalise kasvatusega.

Teisipäeva õhtul kirjutas Jenni mulle, et ta ei tule kolmapäeval kooli. Vastuseks oma küsimusele 'miks siis' sain, et tal suri Soomes vanaisa ära. Ühesõnaga olin šokis. Järgmisel päeval kuulsin direktorit ja klassijuhatajat rääkimas, et ta läheb üldse koju ära, siis mul oli veits nukker olla. Me oleme ikkagi samas olukorras. Molly USAst ütles selle kohta, et 'we're all on the same boat', mis on nii õige. Ühesõnaga, ma polegi teda pärast teisipäeva näinud ja reedel sõitis ta Soome. Õnneks ei jää ta sinna väga kauaks, aga päev pärast matuseid, ehk u 2 nädala pärast, tuleb tagasi. Alguses ta ütles küll, et ta on arvatavasti terve kuu, see oli veits šokeeriv mu jaoks, et mis mõttes sa lihtsalt selle ühe kuu oma võimalusest ära kustutad, aga õnneks siiski mitte nii kaua. 2 nädalat on ka tegelikult päris pikk aeg, aga jah. Tegelikult pani mind imestama, et Soomes ongi matuste korraldamine pikk protsess ja võtab aega 2-3 nädalat. Kas Eestis mitte paari päeva kuni nädalaga asja ära ei saa aetud?

Kolmapäeva õhtul helistas mulle vanaema ja esimest korda siin olles tundsin ma, et eesti keelt on raske rääkida. Kirjutada võib, aga lausete sõnastamine, üles ehitamine, sõnade välja mõtlemine, see kõik muutub veits keeruliseks. Aga vestluse lõpuks oli juba päris lihtne. :D

Neljapäeval oli meil pärast kooli elekter ära. Laura läks käsipallitrenni ja ema oli tööl ja niisiis olin ma kodus üksi, ilma elektrita, ja mitte midagi polnud teha :D Alguses tegin trenni, võimlesin jne, siis laulsin ja lugesin kõva häälega saksa keelset "Pipi Pikksukka" ette. Ühel hetkel läks nii pimedaks, et ei näinud enam oma varbaid ka :D Klaverit ei saand ka mängida, sest see elektriga. Otsustasin siis viimases hädas arvuti lahti teha ja Mahjonggi mängida :D Elekter tuli tagasi täpselt siis, kui ema koduuksest sisse astus. :D

Muidu millalgi üleeelmisel nädalal ostsin endale väikse paberiploki ja värvipliiatsid.. Joonistan vahepeal, mis siis, et ei oska :D

Ahjaa, mõtlesin et kirjutan teile natuke lähemalt nende päevikusüsteemist.. mida ei eksisteeri :D Põhimõtteliselt on küll vist kõigil päevikud või mingid asjad, kus on kuupäevaliselt vähemalt päevad märgitud. Ainuke asi, et nad ei oska päevikut kasutada. Sinna kirjutatakse ainult Schularbeitide ehk vägasuurtekontrolltööde kuupäevad ja sellega asi piirdubki (kuigi mõnel on need ka mõne õpiku sisekaanel kõik). Tunniplaan on neil kuskil eraldi paberi peal, õppimise üleskirjutamine on eriti veider - üks paber lehte ja kõik, mis õppida jääb, sinna segamini, mingit süsteemi pole. Ja see on nii veider, sest isegi mu väike õde siin ei kasuta päevikut. Ma isegi ei tea, kas tal on päevik. Õppimine käib paberi peale ja kui selle paberi pealt kõik saab õpitud, siis käib paber prügikasti.. Ja normaalset päevikut mul endiselt ei ole. Kas Eestis on Selveris/Prismas/Rimis veel müügil neid tavalisi väikseid päevikuid, väiksemaid kui A5? Ei mingeid reklaame, alguses on sisekaanel Eesti kaart ja eelmisel aastal oli lõpus Euroopa kaart või maailmakaart. Ühesõnaga, kui on, siis ootan seda järgmise pakiga vms..

Reedel aga oli äratus varajane, ütlesin eelmisel õhtul juba emale, et teen endale hommikul omletti. Ühesõnaga, ma polnud seda veel kordagi siin olles söönud, see oli mu maailmaparimomlett. Muidugi ta ei näinud väga omleti moodi välja, sest ta läks pudruks kätte ära, aga muna, juust, tomat ja sink ja elu on lill, ausõna. Pool päeva ei tahtnud midagi süüa. Kell 8 läks rong Viini, seal sain kokku Konstaga Soomest, Mareiga Jaapanist, Katrijniga Belgiast, Parisega Taist ja sõit võis alata. Kristjani tugiisik, kelle juures Katrijn eelmisel nädalal oli (probleemid vahetusperega), pani kõigile lõunasöögi kaasa :D Megaäge on ta ikka, ta seesama Loni, kes kunagi suve lõpus meil siin külas ka käis :)

Sõitsime Linzi, seal leidsime kogemata Morgane'i Šveitsist ja Synne Norrast ja sõitsime edasi Micheldorfi (vaadake kaardilt minu teekonda). Seal olid juba kõik teised kohal, väike kalliralli ja hakkas mäkke ronimine. Läksime läbi metsa umbes tund aega mäkke, ütleme nii, et väga palav oli :D

Ühesõnaga, algas YFU seminar Burg Altpernsteinis, mäe otsas, megaägedas kohas, kus aknast välja vaadates ei näinud midagi, sest olid pilve sees!

Mängisime mänge, olid grupitööd, olid erinevad sessionid teemadel kohanemine, keel, pere, ise, tegevused, jne, kõik mida me teame, aga mida kõike on lihtsalt vaja meelde tuletada. Kogu seminar oli saksa-inglise keeltes, enamasti inglise, sest nii sai kiiremini asjad aetud. Muidugi päris keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes ei räägi ei inglise ega saksa keelt..

See oli kõige vingem üritus üldse ja ma juba hakkan järgmist ootama, mis jaanuaris tuleb! :) Kusjuures, YFU üritab korraldada omaenda suusatrippi mägedesse, ma hoian siin pöidlaid pihus, sest ma tahaks mägesid natuke rohkem näha kuni mul seni seda võimalust antud on! :D Ja suusatripp YFU õpilastega on for sure kõige vingem asi maamunapeal, niiet mustgo on asja nimi!

Pühapäeva õhtul sealt kaugelt tagasi jõudes olin ma megaväsinud sellest u 5 tunnist rongisõidust (põhjustatud mu trajektoorist, sest rongiliiklust lihtsalt pole minu elukoha ja Linzi vahel), saksa keel oli lihtsalt.. kadunud!! Emaga rääkisime pikad jutud maha (see oli kohutavalt raske) ja kell 8 ronisin juba voodisse magama. Elu parim uni.

Täna oli koolis suht tore, sain palju suhelda ja inimestes enda vastu huvi tekitada, veits infot kohalike spordikeskuste kohta (ühe asukoht tundub esialgu super, homme saan rohkem infot) ja ainult 5 tundi oli.

peaaegu kohal, Katrijni ja Kiraga :)

Aga..

Siin on megapalju söögi- ja joogimasinaid ja -aparaate, need lihtsalt megapopulaarsed. Need on lihtsalt igal pool.. Koolides, rongijaamades, vb isegi mõnes poes vms, isegi seal mäe otsas lossis oli! :D Igatahes need on suht toredad, sest palju lihtsam on midagi osta (enamasti kas šokolaadi, karastusjooki/vett või kohvi/kakaod) ja saab sentidest ka lahti.. Ma ütleks, et parim idee eurotulekuks. 1-sendistega pole mitte muffigi peale hakata lihtsalt. Aga neid ei võta need masinad ka mu meelest vastu.. Aa ja hinnad on masinas ja puhvetis meil näiteks samad, niiet konkurents on ainult asukoha pärast.

Seekord saite siis palju lugeda, kiidan teid, kes te lõppu jõudsite! :D

Aga nüüd lähen mina ja teen veidikene koolitööd, varsti tuleb ema koju, sööme õhtust, loen raamatut ja kunagi lähen magama ka!

Ps! Lisasin Picasasse ka pilte, kui keegi tahab veel aadressi vms, andke teada!

Olge megatublid ja igatsen teiiiidd! :)

TSCHÜSS! :)

kõik on uus oktoobrikuus

2010-10-10T19:36:00.003+02:00

Ega see pole midagi nii lihtsat võtta see blogi ette ja hakata siis lõpuks kirjutama, kuidas mul läheb ja mida ma kõike teinud olen.. Viimane nädal oli lihtsalt nii teguderohke, et uuuuuuuu, jee!

Kõige alustuseks - sain kooli vahetatud teisipäeval, mul on nädalas täpselt kaheksa korda saksa keelt, neist kaks korda on ekstra välismaalastele mõeldud saksa keele tunnid ja kolm korda nooremate klassidega (üks on Laura klassiga :)).

Mu klass on nüüd 7bx, kokku vist 14 õpilast koos minuga. Tüdrukud on väga sõbralikud ja huvitatud minust (kõige tähtsam asi üldse!!!! pole naljakas) ja poisid on veel veits lasteaialapsed aga äkki läheb varsti üle. Ainuke asi, et Jenniga olen ühes klassis, koos me ei istu, aga natuke keeruline on. Ühesõnaga, olen uue klassiga päris rahul. Ja ma ei saa mainimata jätta, kui suur on erinevus mu eelmise kooli ehk HAKi ja uue kooli ehk Gymnasiumi õpilastel.. HAKi õpilased olid kinnised, vähesed tulid muga ise rääkima; Gymnasiumis on nii, et ükskõik kuhu lähed, mida teed, kogu aeg tuleb keegi ja tahab rääkida. Kõik on lihtsalt nii palju rõõmsamad, sõbralikumad jne. Ma isegi ei oska arvata, miks see nii on..

(nimesid ma parem veel ei ürita, aga see on enamus mu uuest klassist)

Neljapäeval käisime ma-ei-tea-mitme-klassiga Viinis, kokku oli 77 õpilast. Meie klass ja vanemad külastasime Viini (kunsti)Foorumit ja Albertina kunstimuuseumit. Ma pole elu sees huvitavamaid näituseid vaatamas käinud. Foorumis oli üleval Frida Kahlo näitus, loomulikult oli meil ka giid, aga ma ei saanud ta jutust väga palju aru (aga siiski, üpris palju), aga ma sain aru sellest, et ta oskas väga huvitavalt kõike serveerida, niiet keegi ei ajanud juttu, keegi ei läinud ära, keegi ei jõlkund ringi nagu teiste gruppidega. Tol päeval oli seal üldse väga palju rahvast. Igatahes, see oli väga-väga äge näitus. Pärast seda oli meil aega tund aega endale midagi söögikõlbulikku leida (loomulikult läksime McDonald'sisse, kuhu siis veel :D) ja siis läksime Albertina kunstimuuseumisse. Seal oli väljas Picasso näitus. See oli vist kõige inspireerivam näitus kus ma üldse kunagi käinud olin. Oleks tahtnud seal veel rohkem aega veeta, aga kuna me kella 18-ks tagasi Hornis pidime olema, siis ei saanud kõike üle lugeda ja vaadata. Ühesõnaga olen megaõnnelik, et sinna kaasa sain minna ja tore oli :)

Koju jõudes avastasin, et mulle on jälle pakk tulnud. Ainuke asi, et ma nagu ütlesin emmele, et kiiret ei ole ja nüüd ma ei saanudki oma mata vihikut, uut koolilehte ega päevikut -.- Noojah. Aga tänud kommide ja raamatute ja küpsiste ja leibade eeeest!! (seoses leivaga emme mul sulle nõuanne, küsi kunagi)

Reede oli üks uimane päev, õhtul lugesin raamatut ja magasin. Laupäeval ärkasin hilja, Laural oli sõbranna külas reedest ja siis tegin meile kõigile lõunasööki, ema oli tööl ja Elmarit polnud ka kodus. Päris mõnus oli üksi süüa teha.

Pärast lõunasööki läksid nad kohe oma käsipallimatchile ja ma olin terve päeva üksi kodus. Laulsin, tantsisin, mängisin klaverit nii kõvasti ja nii palju ja nii valesti kui tahtsin, lugesin raamatut ja vaatasin Gossip Girli. Tegelikult oli mul mõte minna tervisesporti tegema (ilm oli selleks vägagi sobiv), aga ma leidsin nii palju muid meeldivaid tegevusi, et jäi ära :D

Aga sellest laupäeva õhtust sai mu siinoleku kõige ägedamaid õhtuid. Algul oli meil plaan Jenniga minna linnapeale, aga kuna tal seljaga mingid jamad ja see endast just eile märku andis, jäi ära. Niisiis otsisin uued seltsilised ja läksin Steffi, Lucia ja Annaga välja. Algul olime Steffi juures kodus, ja ühel hetkel jalutasime linna kuumimasse pubisse Flo. Leidsin sealt ka Elmari, kes pidi olema hoopis Oktoberfestil kuskil teises linnas, aga .. ei olnud.

Ma ei tea kas ma olen seda juba varem kirjutanud, aga kui Eestis on noortele pidu ikka ju see, kui saab tantsida, siis siin on peamine, et saaks rääkida. Rääkisime pikad jutud maha, tegime palju nalja ja ülitore oli. Kahjuks tellisid Elmar ja ta sõbrad juba 1-2 vahel takso, niiet lahkusin meeldivast seltskonnast varakult. Aga parim õhtu oli see kindlasti :)

Rodingersdorfi jõudes ei läinud me koju vaid mingi Elmari sõbra juurde, kellel oli sünnipäev.. Ta oli kingiks saanud lihtsalt maailma parimad muffinid, megamagusad, aga see mitte ei olnud pehme sai vaid krõbises hamba all ja mm kui hea. Tal oli veel ka bass- ja elektrikitarr ja kell, mis oli peegelpildis :D Ma algul mõtlesin ikka natuke aega, kas ma tõesti nii purjus olen, et kella nii valesti näen :D Igatahes, mingi hetk läksime koju ja siis olin juba magama heitnud, kui telefon heliseb. Olin täitsa segaduses, et kes nüüd helistab :D Vaatan, ema :D Meil oli algul kokkulepe, et ta tuleb mulle Horni järele. Ma lootsin, et ta kuulis, kui me koju jõudsime, sest tavaliselt ta teab minutipealt, millal Elmar peolt koju tuli. Igatahes jah, ta oli väga üllatunud ja me rääkisime telefoni teel sellest, kus ma olen ja kuidas ma koju tulin :D Väga põnev.

Magasin ennast välja, sõime lõunat ja siis sõitsime Retzi, et teha väike jalutuskäik sealsete küngaste vahel. Mõnus oli. Retz asub Tšehhi piiri ääres, niiet võis Tšehhit ennast ka näha :)

Järgmisel nädalavahetusel olen YFU üritusel kuskil mäe otsas (aeg läheb nii kiiresti!!) ja ei tea millal jälle kirjutan.

Olge musid, kallid, paid!!

:) tschüsss

Viini kõige kuulsam hotell, Sacheri hotell, kus saab maitsta ka originaalset Sacheri torti ;)

Bollywood saabub Viini, Albertina muuseumi ees..

PS! Lisasin Picasasse ka juurde pilte ;)

otsused, lahendused, teod ja Viin

2010-10-03T20:26:00.003+02:00

Esmaspäeval sain õnneks lausa matemaatika õpiku kätte (millega mul eriti midagi teha pole, sest koduseid töid on põhimõtteliselt.. ei ole). Ülejäänud õpikud peaks vist kahe (!!!!!!!!!!) nädala pärast saama.

Õhtul otsustasin ilusat ilma ära kasutada ja tervisesporti teha, läksin jooksma. Ootused olid suured, aga mitte nii suured - mul polnud aimugi, palju ma jooksin, aga pärast vaatasin Google Earthist, et 6 km! Ikka vägevalt palju küll! Tore, kui numbreid ei tea.

Teisipäeval jäi 1. tund ära, aga keegi ei vaevunud seda mulle ütlema ja ma ei tulnud lampi selle peale ka, et küsida, ega meil homme juhuslikult mõni tund ära ei jää?? Aga ma polnud ainuke, kes kooli tuli, niiet pole viga. 2. tunni ajal valisime klassivanema ja Schulsprecheri (kogu kooli õpilaste eestkõneleja vms). Lõunaks sai kodus zucchinisuppi ehk suvikõrvitsasuppi viimast korda, see mu lemmik siin!! Aga emal pole rohkem suvikõrvitsaid, niiet järgmine kord sööme seda vast juunis? :( Sõime õunastruudlit ka vaniljekastmega. Kahju ainult, et ma ei tea kuidas seda suppi ja struudlit tehakse.. Loodetavasti õpin ühel päeval ära.

Kolmapäeval on lihtsalt kohutavalt masendav tunniplaan. Kaks esimest tundi on ajalood.. See õpetaja, nagu ma juba korduvalt öelnud olen, räägib megasegaselt, no mitte muffigi ei saa aru. Isegi klassikaaslased, kelle emakeel on saksa keel, dialekt, ütlevad, et nad ei saa aru, millest õpetaja räägib. Ta vehib kätega, karjub, räägib jube kiiresti ja kõigest korraga. Ta isegi vaevus minu käest küsima kahte küsimust.. Üks oli, kes on USA välisminister (mulle tundus, et ma tean, aga ma ei saanud aru, mida ta must tahab, seega tegin talle nägusid, et mida ma siis tegema pean) ja teine hetkel ei meenu. Igatahes pöördus ta minu poole nii äkitselt, et ma nagu ei saanud aru, et ma juba reageerima pean (tegelesin ilmselgelt muude asjadega). Aa üks küsimus oli, kas ma midagi ta jutust aru ka saan. Vastust juba teate. Tegin õpetaja tahvlile-kritseldusest ka pilti.. (üleval)

Esimest korda oli nii, et kuna RWCO õpetajat polnud, tuli meile klassi istuma mingi teine õpetaja ja kõik pidid olema tasa, tegelema oma asjadega, õppima, mängima arvutimänge vms. Vahelduseks oli hea oma muusikat kuulata oma kõrvaklappides ja vaikides Mahjonggi mängida.

Pärast kooli oli võrkpall, kus ma isegi päris palju pallile pihta sain, ja see oli ka esimene kord kui ma kõige rohkem haiget sain. Käed olid pärast päris hellad, algaja asi vast. Kiita sain ka. Mu kolmas võrkpallitrenn alles ju!! Kusjuures kõik teised on ikka täitsa profid seal, niiet kohati olen mina süüdi kogu aeg, et mäng ära lõpeb, midagi pole teha! Pärast võrku oli mul poolteisttundi vaba aega, ja avastasin, et ma olen juba selle väikse linnakesega päris ära tutvunud ja seal pole minu jaoks enam midagi uut uudistada. Jama. Sain teada, et kui muidu pidi olema, et "Austrias maksad ainult Maestroga", siis on ikka igasuguseid. Ühes poes ei töödanud Maestro, avastasin, et töötas Visa. Läksin järgmisse, andsin ettenägelikult Visa ja tuli välja, et ainult Maestro töötab. Olen jälle targem.

Neljapäeval sai koolis ennast ballile registreerida, mis novembris aset leiab. Kui Tallinna 32. Keskkoolis on nüüd vähemalt 2 aastat järjest tahetud balli korraldada, aga asi on jäänud raha ja huviliste taha, siis siin.. KÕIK LÄHEVAD, kõik maksavad need 12 eurot ja ei tee teist nägu ka. VÕTKE EESKUJU, kolmekümneteiselased!! Võiks selle balli seal üks päev ikka maha pidada.

Aga bioloogia tunni ajal lugesin vanaema toredat meili ja siis tuli väike pisaratevalang,,, jätkus teine kojujõudmiseni ja õnneks oli ainult ema kodus, õel oli pikk koolipäev. Saime kõigest rahulikult rääkida ja otsustasime, et mul on rohkem tegevust vaja, seejuures tuli mängu ka koolivahetamine, sest praeguses koolis enamuse ajast ma siiski istun niisama. Niisis otsustasin enne magamaminekut, et vahetan selle kooli siiski ära. Ja loodetavasti leian lähiajal sobiva aja ja kaaslase(d), kellega kohalikku fitness-zentrumisse minna.. Sest ilmad on juba päris jahedad, tuul on kolekülm ja välispordiharrastamine hakkab vaikselt keeruliseks muutuma.

Reede hommikul enne tundide algust läksin siis mõlema kooli direktorite juurde. Gümnaasiumi direktor oli väga sõbralik ja tore ja vastutulev ja mõistev ja mida kõike tema kohta öelda.. ühesõnaga, ta oli väga huvitatud minu kooli registreerimise soovi üle. HAKi direktor oli nii külm ja imelik, et ei saand aru mis ta emotsioonid olid. Ta ütles ainult, et räägib teise kooli direktoriga ja, et ma esmaspäeval tema juurde jälle läheks ja siis saan teada, kuidas asjad jäävad. Koolipäev oli igav, nagu tavaliselt.

Pärast tunde oli koor, mis toimus juba teist korda, aga ma eelmine kord sellest rääkimise täiesti ära unustasin! Meid on mingi 15-20 seal, laulame kolmehäälselt. Nii äge on see, et poisse nii palju on. Eestis tavaliselt on ikka nii (võib-olla jälle Tallinna 32. Keskkooli viga), et poiste meelest on laulmine nõme ja ajaraiskamine ja sada häda, aga siin kõik tulevad laulma, äge!

Koorijuhist nii palju, et pool proovist läheb tal naermise ja naljategemise peale, mis mind kui vägatõsiseid kooriprooveüleelanut veits häirib, sest ma olen harjunud kooriproovi ajal tegelema laulmisega.. Aga no eks see on siin pigem koostegemiserõõmu pärast, mitte võistluskoori kokku panemine. Niisiis üritan ennast ikka vaos hoida. Aga jah, minust on juba kasvatatud ETV ja 32. Kk koorides teatud vaadetega koorilaulja, kes teab, kuidas koorijuht proovi tegema peab, et sellest ka midagi normaalset välja tuleks. Aga see selleks.

Pärast kooli veetsin Alexi ja paari poisiga koorist linna peal aega, et bussini olevat aega "laiaks litsuda" (vabandan väga, mul ei tule õige väljend meelde hetkel :D:D). Jõudsin koju ja andsin Jennile teada, et olen valmis tema poole tulema. Tuli välja, et ta ei elagi must nii kaugel, ainult et sinna ei saa kuidagi peale autotranspordi -.- Mul oli ema tööl, niiet Jenni tuli oma vahetusemaga mulle järele. Sõitsime sinna, nad olid küpsetanud õunastruudlit ja Jenni näitas mulle maja. Neil on seal hiigelsuur maja, mingi neli korrust vist.. Aga mina seal elada ei tahaks. Kuidagi nii kõle tunne oli seal! Peale selle oli seal külm ka. Ja et Jenni tuppa saada, peab ta läbi Isabella toa minema :o Mis on mu meelest veits nõme. Aga see selleks. Tegime ka ühe jalutuskäigu tema külakeses, mis on väiksem kui minu oma, aga kirik on 3-4 korda suurem. Mingi kella 8 ajal tõid nad mind koju tagasi, rääkisin veits inimestega juttu ja läksin magama.

Laupäeva hommikul oli varajane äratus ja rongi peale minek. Jõudsin kell pool 10 Wien Spittelau rongijaama, sõitsin metrooga kesklinna peaaegu ja läksin sealt jala Stephanplatzile.. Ja erinevalt sellest, kuidas ma tavaliselt orienteerun, suutsin ma ära eksida :D Aga siis tuli orienteerumisoskus tagasi ja leidsin ennast kaardi pealt üles. Mul oli vaja pool tundi Kirat oodata, sest ta rong jõudis hiljem. Selle aja jooksul, mis ma seal väljakul edasi-tagasi jõudsin sada korda jalutada ja kirikust pilte teha, nägin muideks Novatoursi lipuga ekskursioonigruppi, aga kõik rääkisid seal vene keelt, niiet lootus eestlasi näha kustus kiiresti. Selle aja jooksul suutis veel üks väljakultöötav mees mu juurde tulla ja mind dringile kutsuda. Varsti jõudis Kira ka ja siis võtsime metroo ja sõitsime Viini põhilisele shoppingstreetile - Mariahilfer Strassele, mis on lihtsalt megapikk ja sinna minnes on vahest hea mõte jalgratas rentida :D Kuna me kunagi ei mäletanud, kuhu poole mingi pood jäi, siis me käisime seal tänaval lihtsalt lugematuid kordi edasi-tagasi. Lõunaks sõime nuudleid ja ühel hetkel leidsime ka kauaotsitud Starbucksi üles täiesti ebaloogiliselt kohalt (kui McDonaldsi omanik tegeleb kinnisvaraga, siis Starbucksi omanik.. sellega ei tegele eriti, sest see kohvik oli täiesti ära peidetud). Ühesõnaga veetsime lõbusalt aega, investeerisime riietesse ja kõndisime maha väga palju kilomeetreid. Mul on nii hea meel, et me sinna läksime ja kõigest rääkida saime ja nii edasiii. Nii tore oli teda näha. Õhtul rongi peale minnes muidugi avastasin, et olin rongiajast internetis millegi pärast valesti aru saanud ja kui ma muidu jõudsin sinna pool tundi varem, siis tuli välja, et mul oli lausa tund aega rongini aega. Istusin, mängisin digikaga ja tegin fookusestväljaspilte.

Rongisõit venis meeletult, mängisin terve tee kaasavõetud paberil numbrimängu.

Kojujõudes nägin ka esimest korda neljapäeval nädalalõpuks koju tulnud pereisa, ja läksin suhteliselt kohe magama.

Täna on pühapäev, magasin 12 tundi jutti, koristasin oma tuba, sõime lõunat ja ühel hetkel läksin jooksma. Natuke jahe oli, aga see-eest oli hea ennast veits värskes õhus liigutada. Tegin sama 6-kilomeetrise otsa.. Täna oli igatahes väsitavam kui eelmine kord.

Vahetusisa sõitis täna tagasi tööle ja uus nädal on ees. Loodan, et saan ka kooli ära vahetatud homme, siis saab rohkem tegevust, rohkem kodutööd, rohkem äktšionit. :)

vaade rongiaknast laupäeva hommikul :)

ja Stephansdom, mille katus on sarnane Moskvas (?) asuva kiriku katusele, mis meil kodus ühe pusle peal on muideks :D

maitsvad nuudlid

ja mu jalad..

Ps! Lisasin pilte ka Picasasse!

Tschüüsss, musid-kallid ja kõik muu! ;)

ich vermisse euch!!

oachkatzlschwoaf

2010-09-25T19:55:00.008+02:00

Pealkiri on tegelikult orava saba austriapärases saksa keeles, huvitav, et ma seda varem siia kirjutanud pole. Austerlased tavaliselt annavad välismaalastele selle sõna esimesena hääldada :D [oahkatzlšvoaf] Edu!

Aga tundub, et hakkangi nüüd vaid korra nädalas kirjutama, sest mul ei ole midagi nii palju kirjutada ja aega ja viitsimist hakkab ka väheks jääma..

Eelmisel teisipäeval oli pärast kooli kohutavalt ilus ja soe ilm ja seetõttu kasutas ema juhust ja jättis välisukse pärani lahti, et terves majas õhk liikuda saaks. Mulle see mõte sobis, aga.. ainult enne seda, kui õhtu kätte jõudis ja ma avastasin, et terve mu tuba on täis sääski (uks oli selleks ajaks juba mitu-mitu tundi kinni olnud ja minu toa aknad olid ka kinni)!!! Ma tapsin neid mitu tundi, veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Veel eilegi tapsin ühe.

Kolmapäeva hommikul jäime Lauraga esimest korda bussist maha.. Tegelt, nagu hiljem selgus, tuli buss hoopis mingi 5 minutit varem.. Õnneks ema sai meid kooli viia, niiet jõudsime samal ajal kui bussiga :)

Sel kolmapäeval oli ainult 5 (!!!!!) tundi, niiet meeleolu oli megahea. Kehalises kasvatuses tegime Cooperi testi ja ma olen nii uhke enda üle, et ma kõik need 12 minutit tõesti jooksin ja 6 ja pool ringi ära jooksin, ma ütleks, et ma hakkan arenema vmssss :D Aga tundub, et jooksmine meeldib mulle ainult staadioni peal. Põhjus arvatavasti sellepärast, et ei pea nii palju ette vaatama, kuhu astud, kuidas astud, ei ole mingeid üles- ega allamägesid jne.. Võib-olla hakkaks regulaarselt mööda staadionit neid ringe jooksma, päris huuuviiitaaav oleks. Iga õhtu Brita jookseb!

Ja kuna Jennil oli kaks vaba tundi, siis ta tuli muga kaasa ja läksime pärast minu tundide lõppu linna peale, tegin üllatuse ja panin posti ühe kirja. Tegin emmele täna hommikul nalja ka, sest ma olin suhteliselt 99% kindel, et see täna kohale jõuab. Küsisin talt hommikul, mida lehes kirjutab, ja enne ma blogi ka ei postita kui ta postkasti juures ära pole käinud :D Mul oli igatahes hea tuju pärast seda :D

Kusjuures kirja saatmine oli uskumatult odav. Poleks elu sees seda arvanud. Tavakiri, mis Eesti-siseselt oli viimati 5.50 EEK, siis siit Eestisse on ainult 65 Euro senti, mis teeb umbes.. 10 krooni??!! Minu meelest haledalt vähe. Ema käest küsisin eelmisel õhtul ka, et kas ta oskab öelda, ta pakkus, et 1-2 Eurot.. Keegi ikka ei tea, kui odav mõni asi olla võib :D vähemalt minu ootusi ületas päris korralikult!

Pärast seda läksin bussiga koju. Seekord oli tõesti söögiks midagi uut, mida ma kunagi (vist) maitsnud polnud. Aga päris hea oli - juurviljastruudel, juustuga, mm. Kui tavaliselt juurvilja asjad on sellised.. magedad ja vesised ja maitsetud, siis see oli lihtsalt megahea. Juurde murulaugu-hapukoore kaste ja mm. Õde loomulikult ei söönud, sest väikestele ju juurviljad ei meeldi :D

Õhtul ajasime Kiraga Viini-mineku asju ja nüüdseks on kõik asjad paigas - rongiajad, kohtumispaik ja kellaajad.. niiet SUPER! Sel laupäeval mineeeek! Kohtume ainult Kiraga (ma unustasin eelmises postituses kirjutada, et ta Soomest on :)) ja teeme väikse šopingutuuri, natukene sightseeingut ja läheme mõlemad oma teed koju tagasi. Kuna ta Grazi lähedalt tuleb, siis ta tuleb Viini täpselt 2 korda kauem kui ma ehk siis 2 tundi ja peale! Ma sõidan Viini ainult 1 tund ja 10 minutit :)

Neljapäevast ei mäleta ma hetkel midagi, reedel oleks olnud võimalus minna Eggenburgi Summer End Partyle (sest sügis algas ametlikult vist eelmisel nädalal?), aga minu peakene valutas, uni oli kohutav ja kui ma isegi oleks ennast sinna kohale vedanud, poleks ma sealt kuidagi tagasi saanud. Niiet sada häda, läksin magama. Tegelikult vaatasin enne seda veel "Harry Potterit" telekast, saksa keeles. Päris huvitav. Selline tunne nagu Daniel Radcliffe oskabki saksa keelt rääkida. Osade näitlejatega nad panevad väga hästi täppi, hääled on lihtsalt mõneti päris sarnased filminäitleja enda omaga.

Kuna ma teadsin, et laupäeval on ema tööl ja ma ei saa mitte kuidagi Horni minna, siis ütlesin kahele klassiõele ära, et ma nendega hiphopi workshopile ei tule.

Niisiis alustasin ma oma laupäeva hommikut varakult lugemisega ja niisamaolemisega, tegime Lauraga pitsat jne. Ühel hetkel aga, kui ma olin juba kohutavalt kurb, et mul midagi teha ei ole, helistas ema ja ütles, et ta tuleb 15 minuti pärast korraks koju, kas ma tahan temaga Horni kaasa sõita. MA OLIN NII ÕNNELIK, sest mul lihtsalt ei olnud mittttttte midagi kodus teha. Oleksin muidu tahtnud minna välja tervisesporti tegema, aga vihma sadas -.-

Niisiis hakkasin kähku inimesi läbi helistama, algul ei võtnud keegi peale Katharina vastu ja ta ei olnud ka kodus sel ajal.

Lõpuks sain kätte Drenita, kellega meil alguses isegi väike plaan oli, et võiks minna linna peale laupeäval, ja saingi temaga kokku. Mida me tegime? Kõndisime poest poodi, ostsime siit-sealt midagi, soojemaid jalanõusid ma ikka ei saanud (mõtlesin, et äkki leian ikkagi midagi paremat.. muideks kui tihti te Eestis korralikud jalanõud saade 20 euro (max 25) ehk u 300 krooni eest?). Kõndisime niisama ringi ja nagu tavaliselt neil seal kombeks on, lõpetasime kohtumise McDonaldsis. Kuigi see oli mu teine käik mäkki siin, sõin laupäeval seal oma esimese burgeri :D Päris hea oli, kanaburger, ja mitte ainult see filee ei olnud seal vahel, VAID magus-vürtsine tomatikaste ka, mis tegi asja lihtsalt superheaks. Igatahes, hamburgerid mulle maitsevad ja vaevalt see lähiajal muutub.. Aga liiga tihti ma neid ei taha (nagu Sofi iga päev seda külastada sooviks, ma kujutan ette :D:D).

Ei mäleta mis ma õhtul tegin, aga ühel hetkel küsis ema mu käest, kas lähen ka nendega pühapäeval kirikusse. Mu esimene küsimus talle vastu oli, et kui kaua kestab (:D) Ta oli veidike üllatunud mu küsimuse peale, aga vastas siis, et 40-50 minutit, niiet minu kardetud 2 tundi oli liig :D Niiet mõtlesin, et võiks ju ühe korra ära käia. Seekord tulid isegi kutsed postkasti mõned päevad varem, ma ei saanud aru, mis selle tseremoonia nimetus täpsemalt oli, igatahes seotud 'tänamisega'. Tseremoonia oli samasugune nagu eelmisedki, kus ma käind olin, paras võimlemine. Vähemalt on kirik see, mis veidikene inimesi distsiplineerib..

Pärast tseremooniat pakuti kõrvalhoones õunamahla ja veini ja leiba. Ema ütles, et me kauaks ei jää, aga ma võin koju ära minna, kui ma tahan. Mõtlesin, et kui me kauaks ei jää, siis pole hullu, sest mul pole vaja väga palju kiriku teemadel inimestega rääkida. Aga noh olime seal küll lühikest aega, aga selle aja sees jõudis preester mind kõrvale tõmmata ja muga juttu puhuda. Preester ise on Poolast, tema esimene küsimus oli, kas ma vene keelt ka räägin. Ei räägi. Ta muidugi oli üllatunud, et tulen Eestist, aga vene keelt ei räägi. Ta rääkis väga raske aktsendiga saksa keelt, aga ma sain peaaegu kõigest aru, mida ta rääkis. Päris mult igasuguseid asju, kaasa arvatud seda, mis mu religioon on. Otsustasin, et ei ole talle vist hea mõte hakata ütlema, et ich keine religionische Bekenntnis habe ja seetõttu ütlesin talle, et olen kristlane. Selle peale jäi ta korraks mõtlema, rääkis midagi ühe naisega seal kõrval ja siis küsis, kas me iga aasta Rooma ka reisime :D Ma sattusin segadusse ja ütlesin talle lihtsalt ei :D Ma ei tea midagi kristlaste Rooma reisimisest?! :D

Igatahes rohkem ma sinna kirikusse väga ei kipu. Pere ka arvatavasti ei lähe rohkem enne kui alles jõuludel. Vend näiteks ei tulnudki kirikusse eile, ta ütles, et see on tema jaoks liiga vara :D Tema ja isa käivad kirikus korra aastas. Laura töötab kirikus, mis on minu jaoks kohutav üllatus. 12-aastane laps ja töötab kirikus!!! Tema ja veel 4-5 12-14-aastast jalutasid, preestri ees, kirikusse sisse ja tegid seal igasuguseid pühitsemisi tseremoonia ajal jne. Ma ei tea täpselt, kui palju või mida nad üldse selle eest saavad, aga see tundub kui üks kohutav laste mõtlemise mõjutamine kohe sünnist saati. Mulle see eriti ei meeldi. Kirikus oli ka täiesti väikeste lastega peresid. Kirik ise on muidu väga väike, umbes 5 või 6 istmerida oli mõlemal pool vahekäiku ja siis on ka rõdu koorile, orel ka.

Ühesõnaga, leib ja õunamahl maitsesid hästi, aga rohkem ma sinna väga ei kipu :D Issi juba jõudis öelda ka, et valetada pole ilus.

Aa, ja ma juba mõni aeg tagasi avastasin, et mul suhteliselt lähedal elab üks minuvanune tüdruk ja ta oli eile kirikus ka. Preester siis näitas mulle, et näe, siin on üks tüdruk, kellega sa võid sõbruneda. Tema emaga ta seal vahepeal rääkiski. Aga siis see ema ütles, et te ei käi ühes koolis. Ja umbes sellega oligi asi lõpetatud. Et kui me ühes koolis ei käi, siis ei kõlba see läbikäimine kuskile. Huvitav mõtlemine. Tüdruk ise ka väga huvitatud polnud, niiet ma ei tea nüüd, kas ma võiksin üritada temas enda vastu huvi äratada (keeruline lause) või pigem mitte. Vahel teda bussipeatuses ikka näen, siis võiks ju teeselda, et ma ei tea, millise bussi peale täna minema peab vms, saaks jutu peale :)

Aga pühapäeval veel koristasin oma tuba korralikult tolmuimeja ja -lapiga, lugesin raamatut.. Aa, laupäeval alustasin saksakeelse Pippi Langstrumpfiga ;).. ja sõime ära viimse kui Kirju koera tüki (jah, see sai alles eile otsa.. :D mitte kunagi pole see vist minu juuresolekul nii kaua eksisteerinud :o kaks nädalat!!).

Tegelikult reedel panin veel midagi kuskile teele, aga see las jääda saladuseks ;) Eks varsti ise avastavad..

Ja keegi siin tahtis mu tunniplaani, palun :)

Esmaspäev

1. bioloogia

2. matem

3. inglise k

4. IFO

5. religioon

ehk vaba

6. ajalugu

7. -

8. BW

9. WINF

Teisipäev

1. RW

2. RW

3. saksa k

4. saksa k

5. prants k

6. matem

7. keh kasv

8. keh kasv

Kolmapäev

1. ajalugu

2. ajalugu

3. RW

4. IFO

5. BW

6. BW

7. võrk-

8. pall

Neljapäev

1. inglise k

2. religioon

ehk vaba

3. BPQ

4. BPQ

5. prants k

6. bioloogia

Reede

1. prantsuse k

2. saksa k

3. keh kasv

4. WINF

5. IBC

6. IBC

7. laulu-

8. koor

(ärgeküsigemiksneederinevatvärvion, manäginniipaljuvaeva :D)

BW on birtswirtschaft ehk ma nimetaks seda businessi põhitõdede tutvustamise tunniks. IFO on vormistamisetund, tegeleme palju Wordiga, vormistame erinevaid reklaamlehti/ankeete jne. WINF on tund, kus me peaksime tegema MS Accessiga mingisuguseid tabeleid, aga me pole veel ühtki teind, see õpetaja on veidikene uimane. RW on rechnungswesen ehk raamatupidamine, saan selles tunnis aru ainult siis, kui me arvutiklassis oleme :D IBC on äge tund, selle raames me hakkame arvatavasti ka veits ringi reisima Austrias, mõnda firmad külastama jne. BPQ õpetaja on natuke imelik, lühend peaks tähendama business production quality vms, pole veel täpselt aru saanud, mida me seal siis ikkagi teeme/tegema hakkame. Vist sai kõik nüüd! :D

Aga täna on mul kool kella 4-ni ja selle aja sees on kaks vaba tundi, üks ajalugu (just nimelt, praegu on ajalugu :D) ja paar tundi veel, kus ma midagi aru ei saa. Kõigi jaoks vaba tunni ajal sööme hiina toitu (esimest korda elus tellisin kõigi vägakiidetud kevadrulli :D) ja siis on veel 2 tundi ja saab kojuuu!

Ilm on praegu väga ilus, ehk jõuaks täna isegi veidikene tervisesporti teha :) Tervisesport on mu uus lemmiksõna.

Niiet,

bis dann.. Tschüüss! ;)

ja pealkirja ma ei suuda täna välja mõelda

2010-09-21T09:32:00.001+02:00

Tere-tere-tere!

Kirjutasin viimati nädal tagasi oma kohutavast pettumusest siinsetest käitumistest ja olemustest ja asjade käigust. Pärast seda sain teilt väga toredaid kommentaare, tänan! Eriti meeldisid mulle *it***i-teema, sain kaua naerda, ja poksikott ja mis seal veel oli. Tuju läks kohe paremaks! :)

Aga füüsilisest liigutamisest nii palju, et käisin neljapäeval esimest korda elus võrkpallitrennis. Ütleme nii, et sellega vormi ei saa ja rabeleda seal ka nii palju ei saa, et oma viha ja pettumuse ja kõik välja saaks valada. Üldse kuna ma nii koba olin siis treener kutsus mind enda juurde ja seletas nii, et kõik kuulasid, mulle mu vead ja parandas ja rääkis mida ma tegema pean :D Ühesõnaga, sain teada, et harjutamine teeb meistriks :D Aga mu see hirm palliga haiget saada eksisteerib endiselt, sellest ma lahti ei saagi vist.

Mul oli terve neljapäeva veits halb olla, nina kinni, paha olla jne.. Pärast trenni läks asi eriti hulluks. Pea lõhkus mis jube ja koju jõudes hakkas ninast verd jooksma. Mõtlesin, et jooksen verest tühjaks. Ühesõnaga võtsin peavalurohtu ja läksin magama. Magasin mingi tund või kaks, tõusin üles ja jooksin jälle verest tühjaks ja väga paha oli olla. Sõime õhtust ja läksin magama.

Reedel oli jälle selline jonnituju, paha olla, peavalu ja sada häda. Ma unustasin ära, et meil pidi mingisugune presentatsioon olema tundide ajal (algul ma sain üldse aru, et film) ja leppisin neljapäeva õhtul Jenniga kokku, et 6. tunni ajal reedel saame kokku ja jalutame vms, räägime oma Austria elud selgeks. Mul oli niigi jonnituju ja kui ma selle ka veel teada sain, olin ma täiesti endast väljas, oleks parema meelega lihtsalt kuskile nurka istunud ja magama jäänud.

See presentatsioon pidi saksa keele õpetaja (ma alati kirjutan kõigepealt 'eesti keele õpetaja'!!!) sõnul olema Siberi küüditamisest. Jajah, nii palju siis sellest. See oli lihtsalt ühe mehe ja tema reisikaaslase piltide näitamine, nad reisisid Moskvast Mongooliasse ja sealt Pekingisse. Pildid võisid ju toredad olla, aga see oli mõttetu. Saksa keele õpetaja palus meil enne sinnaminekut kirja panna, mida me sellelt ootame ja mida me sealt teada loodame saada jne, s*****i ei saanud teada ma ütlen. Niiet mu pettumus oli nüüd küll megapõhjendatud. Enamus pilte nägid ikkagi välja nagu emme India-reisi pildid, niiet midagi uut ma teada ei saanud.

Õhtul ma ravisin ennast, välja ei läinud, jõin teed, sõin valuvaigisteid, lugesin raamatut ja magasin.

Laupäeval ärkasin viimasena, lugesin Eesti Ekspressi kahe nädala tagust lehte ja isegi täitsa põnev oli. Siis tulid puud ja läksin appi laduma. Uskumatult soe oli õues, lühikeste varrukate väel, päikse käes, saime trenni teha. Pärast lõunasööki läksin mina magama, ärkasin kell 4. Kuna ma kedagi enne magamaminekut ei leidnud endale šopingukaaslaseks tol päeval, siis jäi see ka tegemata (poed suletakse laupäeviti kell 5!!) ja soojemad jalanõud soetamata. Aga vähemalt ma tean, milliseid ma tahan ja tean, kust otsida (see on mu meelest midagi uut).

Õhtuks kutsus Elmar mind kellegi sünnipäevale, kuhu ma siis läksin kella 9 ajal ja ta tutvustas mind oma sõpradele. Sünnipäev toimus mõned majad edasi, tegu oli garaažipeoga (mida ma sain teada alles siis, kui kohale jõudsin, ja olin õnnelik, et palju riideid selga olin toppinud) ja päris huvitav oli. Alguses oli tore, nägin isegi kõrvalkooli rahvast, kuigi nad ei olnud eriti suhtlusaldid, ja mul hakkas igav. Ja uskuge või mitte, aga mulle tuli uni peale jälle. Rääkisin mingi Elmari sõbraga seal vahepeal, ta oli päris tore, õpetas mulle saksa keelt ja kell pool 12 jõudsin koju ja läksin magama. Elmari sõber arvas, et keegi ei julge arvatavasti keelebarjääri tõttu muga väga suhelda.

Enivei, ma olin nii väsinud, et ma ei jäänud isegi magama mitte. Väga põnev, kas pole! Ühesõnaga hommikul kell 7 vaatasin kella, venitasin oma unelemise ikka 9-ni välja.

Muideks seal garaažipeol pakuti Glühweini ehk hõõgveini, mis oli tehtud valgest veinist!! Kuna ma pole megaammu glögi joonud, siis ma ei mäleta, mis moodi see tegelikult maitses, aga valgest veinist tehtud hõõgvein oli magus ja maitses päris hästi.

Pühapäeval passisin terve päeva tühja, selline uimane olek oli terve päeva. Mängisin numbrimängu, lugesin lehte ja sõin kommi. Ja kooki. Vähemalt oli endal hea olla pärast seda. Aga õhtul tuli elu sisse, mis oli lihtsalt kõige halvem aeg selleks. Ja otsustasin une tekitamiseks raamatut lugeda, aga just siis oli raamatus kõige õudsem koht (mingid kollid ja värgid :D) ja ma ei saanud magama jääda.

Eile oli meil 8 tundi ja pärast 8. tundi ei lähe bussi minu kodukohta -.- Niiet pidin poolteist tundi ootama, jalutasin mööda Horni Claudia ja Hansaga Hornis ringi ja siis sain Hizraga kokku ja läksime bussile. Kodus tegin inglise keele kodutööd, ühinesin Lauraga telekavaatamisel (vaatasime mingit Nickelodeoni kanalit, saksa keeles, mingid väikeste laste saated :D sain isegi päris palju aru), aga see ei olnud eriti põnev. Üldse telekast ei tule kunagi midagi põnevat, kui ma sinna ette istun. Ja ma pole ikka aru saanud, kust telekava saab korralikult vaadata.

Muideks õpikuid pole ma ikka kätte saanud, täna on klassijuhatajaga tund ka ehk matemaatika, niiet siis saan küsida, eks näis. Oleks nagu aeg juba, kolmas nädal koolis!

Reedel algavad kõrvalkoolikoori proovid, kuhu ma ka minna saan, niiet vupiduu! Ainuke halb asi on, et see (nagu ka tänane koolipäev ja nagu ka neljapäevane võrkpall) lõpeb kell 15.00, mis tähendab, et ma pean poolteist tundi bussi ootama, sest pärast 8. tundi lihtsalt ei lähe bussi!! :( Kui keegi sealt koorist kuskile mu kodu poole liigub, oleks supersupersuper.

Aga täna öösel sain ma nii hästi magada, et hommikul oli küll üle pika aja väga kurb üles tõusta, sest uni oli liiga magus. Arvatavasti oli uni hea, sest.. KUU täitus mul täna Austrias viibimisest. See on nii pikk aeg, aga tundub nagu ma alles eile oleks jõudnud. Nädalad lähevad kooli ajal megakiiresti, mis tähendab et varsti on aasta ka läbi juba.

Muideks keelega on nii, et see läheb iga päevaga paremaks. Sõnavara on veits selline keeruline veel, aga grammatika osa olen õppind, niiet vaikselt hakkab midagi tulema.. jepiduuu! Varsti võin juba "Harry Potteri" lahti teha ja lugema hakata, jessss! :D (kas Marta ka sellest juba huvitatud on? :D) Aa ja eile avastasin oma riiuli pealt selle raamatu, mis Annu ja Keku mulle kinkisid, niiet on vist aeg see ka millalgi lahti lüüa (pärast "Meister ja Margaritat" :D) ja lugema hakata, ennast veits arendama. Muideks nägin seda raamatut isegi siinses poes müügil, 'bestselleri' kleeps peal :D

Aga eile rääkisin Kiraga, kes on YFUga Austrias vahetusõpilane, JAAA ma olen nii õnnelik, sest me saame loodetavasti kokkuuuuuuu!! Ta elab must küll 3 tunni kaugusel lõunas, aga Viin on hea kohtumispaik, niiet loodetavasti juba järgmisel nädalavahetusel näeme, jeeeei! :) Ja võib-olla lööb keegi veel kampa :) Oi ma olen õnnelik praegu :D Ainus halb asi on, et kui ta sealt kaugelt lõunast tuleb ja mina siit põhjast, siis.. Me maabume erinevates rongijaamades, mis on eriti halb, sest Viini me ei tunne ja siis on veits halvasti.. :D Aga loodetavasti saab kuidagi asja ära ajada :)

Aa ja üks asi veel..

Nimelt, Eestis on ikka ilus ja range kasvatus, reeglid paigas.. Aga siin ei ole sellist asja nagu 'naissoost isikutel on eesõigus', lihtsalt, kes ees, see.. mees. :D

Aga praegu mulle ei meenu rohkem midagi..

Niiet tschüssss, baba, head aega! :)

kõik on nii vale!!!

2010-09-15T12:24:00.000+02:00

Mõtlesin, et kuna mul siin ajalootunnis midagi teha pole, siis kirjutan teile, kuidas siin muidu asjad käivad.

Koolist nii palju, et õpetajad helinevad kohutavalt palju. Täna näiteks prantsuse keele õpetaja ei ilmunudki kohale. Esimene ja teine vahetund on 5 minutit pikk, kolmas 15 ja siis jälle 5 ja 5 ja siis vist polegi vahetundi ja siis jälle 5.. Ühesõnaga, päris lihtne meelde jätta, aga õpetajad ei jõua mittttee ühtegi tundi õigeaegselt. Ja ma algul mõtlesin et äkki see on ainult selles koolis niimoodi. Aga tuli välja, et ka kõrvalolevas gümnaasiumis on nii. Õpetajad hilinevad minimaalselt 5 minutit ja maksimaalselt.. ei jõuagi kohale. Tavaline on u 20-25 minutit hilineda. Vahetusema igatahes ütles, et tema meelest see pole normaalne. Aga ma mõtlesin, et äkki see ongi nagu.. normaalne, kõigi meelest. Aga ikka ei ole.

Muidu prantsuse keele tunnist nii palju, et eile oli esimene tund ja.. ma ei saand muffigi aru. Cuny võis ju prantslane olla, aga õpetada ta ei osanud muud kui kahe sõna keeramine ja numbrid. Ja niimoodi 4 aastat järjest. Kahjuks ma isegi ei oska enam neid sõnu keerata ja numbreid ma ka ei mäleta, niiet sellest oli vähe abi :D On veel kümmet aastat vaja!!

Matemaatikas üllatas mind eile, et õpime samasust/sarnasust vms.. Minu meelest õppisime me seda 8. või 9. klassis. Igatahes, mõtlesin, et sellega mul probleeme ei tule. Jõudsin koju ja üritasin siis kodutööd teha, mitte midagi ei saanud aru! Tekstülesanne, saksa keeles, tõlkisin kõik sõnad ära. Lihtsalt ei saand aru! Aga see selleks. Ma polnud ainuke. Kolmapäeval oli tund.. Võib-olla on asi minus, aga õpetaja seletas seda nii segaselt, ta ei teinud ühtki joonist ja ajas lihtsalt megasegadusse, oleks tahtnud küsimusi esitada!!! Isegi kui küsimuse oleksin välja suutnud mõelda, poleks ma vastusest aru saanud.

Inglise keele õpetaja on meil päris tore, aga ta arvab, et tal on klass täis lasteaialapsi (tuleb välja, et asi pole minus!). Üht täiesti labast kuulamisülesannet (mis kestis mingi 2-3 minutit, aga tundus nagu terve igavik), mille said kõik ühe korraga tehtud, pidime veel ühe korra kuulama, sest õpetaja arvas, et oleks lihtsalt tore. Mul on selline tunne vahepeal, et mul on ka parem inglise keel kui õpetajal. (btw, mult on küsitud, kas ma olen USAst? :o) Tunnis Isabella, kes eelmisel aastal Kanadas vahetusõpilane oli, ja mina teeme vahepeal nägusid veits, sest õpetaja lihtsalt hääldab nii kohutavalt osasid sõnu, ja ta räägib nii aeglaselt ja nii.. mökutades, et kohutav. Hilineb ka veel tundi! :D masendav.

Muidu mõtlesin, et miks nad siin tegelikult nii halvasti seda inglise keelt kõik oskavad. Aru nad võivad saada, aga nad ei oska hääldada. SEST telekas, internet, arvuti, kõik on saksa keeles. Ma julgen öelda, et ma olen telekat vaadates saanud palju targemaks inglise keele hääldamise osas jne, neil isegi pole seda võimalust. Häääviingggg saksakeelsele rahvale, ma ütlen. Inglise keel tundub neile nii keeruline.

Saksa keele õpetaja on meil päris tore isegi.. Ajalootunnis ma ei mõika midagi, õpetaja paneb sellist dialekti ja nii kiiresti, et oioioi, jääb ära see arusaamine :D

Religiooni tunnis otsustasin täna, et ma rohkem sinna ei lähe, sest täna läks asi korralikuks jumalaaustamiseks. Nad kirjutasid konspekti arvutisse (ma kirjutasin samal ajal Lauraga, kes USAs on ja kellel kell siis 10-11 õhtul oli, skype'is), tund algas tegelikult üldse sellega, et kõik tõusid püsti, keerasid ennast klassiukse poole, mille kohal on rist (iga klassiukse kohal on rist), olid natuke aega vait ja siis lõid risti ette. Enam ma sinna minna ei taha. Niisiis on mul teisipäeva hommikuti esimene tund vaba ja reedel saan loodetavasti üks tund varem koju. Kaunis! Mulle sobib!! Ma lootsin/arvasin, et see on lihtsalt tund, kus tutvustatakse uskusid (unistus vist), aga ikka mitte. Igal usul siin oma klass/tund jne, niiet jääb see nali siin ära.

Aga nüüd.. kehaline kasvatus!! Eestlased on paganama puhtad inimesed, pean selle ikka ära mainima. Ma mõtlesin kohe alguses Eva Londoni lugude peale, kuidas keegi ennast ei pese pärast trenni klubis või pärast kehalise kasvatuse tundi koolis. Ühesõnaga, siin on asi täpselt sama moodi. Eile hämmastas mind, et üle poole tüdrukutest läks tundi.. palja jalu!! Õue!! Palja jalu!!!!!

Staadion on muidu päris korralik, teine väljak on korvpalli ja käsi-/jalgpalli jaoks ja kolmas on rannavõrkpalli jaoks, aga seal vahepeal oli muruplats, mida oli värskelt niidetud nii, et äralõigatud muru oli lennutatud selle väljaku peale (kummist on see .. põrand :D). Igatahes, nad siis palja jalu jooksid seal ligase muru sees ja igal pool, aga.. jalgu nad pärast ei pesnud. Süda läks pahaks.

Ja täna oli meil teine kord kehalist ja täna avastasid osad, et koolis on uhiuued dušid ja siis tegid sellist nägu, et miks meil neid vaja on, mõttetu, mis point, appi, mille jaoks!

Ma kasutasin selle uue võluva duširuumi võimalusi ja seal olid isegi kraanID lihtsalt jalgadepesuks koos astmega.. Neid oli mingi 5-6 tükki. Aga mitte keegi ei kasutanud ei dušši, neid kraane.. Mõni üksik käis ja pesi oma nägu. Ma ei tea, mulle selline asi üldse ei istu ja higise naha peale ma deodoranti ka määrima ei hakka. Ühesõnaga, talitan oma endisi pesemisharjumusi edasi, ainult, et ainus viga on liiga lühike vahetund. Aga kuna õpetajad niikuinii hilinevad, siis pole hullu. Btw, seal on isegi FÖÖN!!! Seep on ka veel puudu, siis oleks täitsa pesemisparadiis. Enivei, osad poisid igatahes käisid pesemas, niiet mõni on ikka normaalne ka.

Ikka veel on, et iga päev on mõni tund, mida meil enne olnud pole. Niiet mingit tõsist õppimist pole veel ette tulnud. Eile esimest korda tõesti õppisin midagi, sest anti õppida. Kodutöödega ollakse siin vist üldse veidi kitsid. Ainult siis on mingi korralikult midagigi õppida, kui tõsisem test tulemas. Muideks väiksemaid teste/tunnikontrolle/kontrolltöid vms nimetavad nad MÜPSideks :D See on lühend mingist pikast sõnast, mida ma ei tunne, aga naljakas.

Täna õpetasin eesti keelt siin osadele klassiõdedele ja juba laupäeval sai 'õlu' ja 'viin' (viin on siiski eesti rahvusalkohol vms :D) selgeks õpetatud, õ- ja ä-tähega on neil kohutavaid probleeme. Nad ütlevad ö ja e :D Ja kuna nad ütlevad 'v' kohta 'fa', siis minu nimi on Fibo või siis w-ga ja Wibo, mida nad hääldavad Viiboks, naljakas :D

Muide ma pole ikka veel oma õpikuid saanud. See eriti ei meeldi mulle, sest kui mul õpikud oleksid, oleks mul kodus rohkem tegemist ja mitte nii palju niisama-passimist. Saaksin järgneva tunni materjali juures sõnu tõlkida jne, veits tööd teha. Siis mul oleks võimalus tunnis ka midagi aru saada! Mul ei ole veel päevikut ka, sest käisin seda poes otsimas ja siin on lihtsalt masendavad päevikud. Kõik on mingi miljon lehekülge, reklaame ja pilte täis, ja ühtegi tavalist ei ole. Tahan tavalist! On liiga pisikesi ja megasuuri ja selliseid, kus ühe päeva jaoks on terve lehekülg, aga need on kõik nii rasked ja maksavad nii miljoneid eurosid, et ma ei taha sellist endale. Vajan päevikut. Saatke mulle :D

Eile, teisipäeval, oli meil 6. tund vaba (see on alati vaba, kui tunde on 6 või rohkem) ja siis meil oli pärast seda vaba tundi üks tund. Mõttetu passimine, sest mitte midagi pole teha selle tunni ajal.

Täna ajavad mind kõik asjad nii närvi kogu aeg, tahaks vastu hakata kogu aeg, oma arvamust avaldada. Näiteks, miks peavad meil päise päeva ajal, kui päikest ei paista, kardinad ees olema?!!!!! Ma näiteks ei näinud tahvlilt lugeda, sest nii pime oli, aga tundus, et ma olin lihtsalt AINUKE. Teiseks, kehalise jaoks riideid vahetama mindi alles pärast kellahelinat. Tegin seda kuuldes nägusid ja üldse sooviks ma oma arvamust vahepeal liiga palju võib-olla avaldada, aga kui keel selge, siis ma hakkan seda tegema. Kuidagi peab oma rahulolematust maandama ja mulle meeldib seda vastuhakkamisega teha, MIS TEHA! Kodus seda vast siiski ei tee, seal on kõik normaalne. Vähemalt seni.

Eile pärast viimast tundi pidin üksinda minema Hauptplatzile ehk siis Horni peaväljakule, kus on kirik ja mingid tähtsad asjad (nagu pubid ja palju toidupoode :D), et sealt bussi peale minna. Igatahes seda bussi ei tulnud, ootasin pool tundi. Siis kutsusin vahetusema järele, hea, et ta kodus oli.

Koju jõudes olin ma lihtsalt surnud. Ma olesklesin niisama, oleksin tahtnud midagi asjalikku teha, aga ma lihtsalt lamasin voodis.. Vahepeal lugesin "Meister ja Margaritat" (mis on päris hea ja naljakas raamatu mu meelest :D) ja pooleldi magasin. Üritasin ennast ikka õhtusöögini välja ärkvel hoida, ja pool 9 läksin magama. Megahea uni oli, ainult, et väheks jäi -.- 9 tundi võiks nagu juba midagi olla, aga vist siis mitte. Niiet täna on mul nohu ja kurk veits valutab, aga no, elan üle. Olen allergiarohtu ka võtnud õhtuti, et nina kinni ei läheks, ja midagi vast mõjub ikka ka.

Ühesõnaga, vajan mingit võimalust ennast välja elada, sest mu sees on nii palju trotsi. Hommik algas ka tegelikult sellega koolis, et tegin arvuti lahti ja esimene asi mis meilides näkku jookseb, on meil Laagri Koolist mingide beebikoolide kohta. Saadaks äkki siis juba surnute kirstude reklaame vms ka! Areneme, areneme! VOT SELLINE TUJU TULI, et saadaks neile mõnusalt pika ja möliseva meili vastu, isegi kirjutasin valmis, aga ära ei saatnud. Vähemalt võin nüüd öelda, et olen oma pahameele kuidagi kuskile sinna välja elanud, mustanditesse. Vaja nüüd see kõik ülejäänud ka endast välja valada. Vahel tuleb selline tuju peale, et kohe möliseks ja möliseks ja ainult halastamatult möliseks kellegagi (Eestis oli selleks eelmisel aastal vist Ruben.. Ühesõnaga, kes iganes ette jääb.. hoidke alt).

Keelega on nii, et edeneb vaikselt, räägin juba pooleldi saksa keeles, saan päris palju aru (kui ei räägita halastamatut dialekti nagu seda ajalooõpetaja teeb), iseasi kas ma jälgida suudan.

Olgu, aitab.

Täna on tunnid kella 16.45-ni (10 tundi), vaba tunni ajaks tellisime hiina toitu (see on tavaline; vahel pitsa, vahel hiinakas), niiet saab süüa ka veits.

ILUSAT PÄEVA TEILE ja palun andke märku kõikvõimalikest võimalustest ennast kuidagi välja elada, mulle ei meeldi igast pahna enda sisse koguda, ma pole prügikast. :)

kolm nädalat juba täis, midaaa

2010-09-12T18:32:00.000+02:00

Ma pole terve nädal midagi kirjutanud. Õigemini olen mingeid lollakaid märkmeid teinud, aga nendest ma ei taha rääkida :D

See esimene koolinädal läks lihtsalt.. eriti kiiresti. Nii hea oli jälle inimeste keskel olla, mis siis et ma neid ei tunne ja keegi mind ei mõista ja mind imelikult vaadatakse :D Naudin tähelepanu, jaah!

Ütleme nii, et tunniplaan oli sellel esimesel nädalal väga hea. Ma juba jõudsin hõisata, et ohoo, nii lühikesed päevad kogu aeg. Aga tegelikult pole midagi nii lühikest, kolmapäevaks lubatakse siin kümme tundi! (üks on vahepeal vaba tund, aga see ei loe, kella 5-ni koolis olla on ikka tore! :D)

Teisipäeval või kolmapäeval olin pärast kooli üksi kodus, Laura oli trennis ja ema tööl. Ja siis helistas mulle tugiisik (esimene kontakt temaga!) ja ütles et tuleb 45 minuti pärast külla. Ta tuli koos oma tütre Alexiga, kes eelmisel õppeaastal USAs võp oli ja rääkisime juttu, ta küsis mu käest pere ja kooli kohta jne, kuidas on. Kõik on hästi, niiet midagi polnud talle kurta. Õnneks!

Mingi päev jõudis ka pakk Eestist kohale, hurrraaaaa! Õnneks toodi see koju ära, ei pidanud postkontorisse minema. Jõudsin koju ja mind tabas selline õnnetunne, ma rebisin kohe kasti katki, kõik kommid-asjad välja, leivad (!!!!!!!!!!! mis on isegi leibade moodi :D), kirju koera tegemiseks vajalikud asjad, kass arturi jaoks vajalikud asjad ja talveriided ja sussidd!! Ja mõned asjad veel. Oi kui õnnelik ma olin. Terve päev oli veidike selline nukker tunne, et tahaks kohe nutta kui hea leib ja kui hea kalevi komm (jeps, need otsas juba). Maitses häää!

Reedel pärast kooli polnud mul midagi teha ja tegingi Kirju koera valmis ja seda hakkame täna sööma, vupiduuuu, ma juba ootan. Laura ka oli juba ema käest küsinud, et millal seda saab (ta aitas teha ja sai maitsta, loomulikult maitses, eksole!!), niiet täna on see õnnelik päev.

Pärast seda avastasin endal moblas SMS-i Jennilt ehk sellelt Soomest pärit võpilt, kes kirjutas, et alates esmaspäevast on tema teises koolis, tema 'tugiisik' vms oli talle kõik ära korraldanud. Ühesõnaga, miks me üldse kooli vahetamise peale mõtlema hakkasime, oli, et meil ei olnud tunnis mitte midagi teha. Ainsad tunnid, kus me midagi kaasa saime teha, olid inglise keel, matemaatika ja saksa keel. Ja neid on lihtsalt üliharva. Matemaatikat on neil näiteks ainult kaks korda nädalas (meil eestis 5) ja selle asemel on neil raamatupidamine, aga seal me ei saa kaasa teha, sest me ei mõista tekstülesannete sisu ja see sõnavara on üldse nii kuradima keeruline, et midagi ei saa teha. Peale selle on meil veel bisnesi tund, aga seal ei saa ka midagi teha, sest teistel on oma 'firmad' ja siis nad 'ehitavad neid üles'. Ja me ei saa kätte külge panna, aru ka midagi ei saa, niiet mõttetu :D

Seega otsustasime, et uurime kooli vahetamise kohta, aga Jennil käis see eriti kiiresti. Seega homme, esmaspäeval, lähme vahetusemaga koos mõlemasse kooli rääkima ja küsima. Samas homme on mingi Wandertag vms, mis tähendab jalutuspäeva :D Ma hästi ei saanud selle poindile pihta, aga põhimõtteliselt minnakse vist lihtsalt jalutama.. Horni. ? Igal aastal.. ?? Huvitav. Loodame, et direktsioon kooli jääb.

Tahtsin pärast kooli uinaku teha, aga ma ei saanud, sest mu mõtted olid nii kinni selle juures, et kas ma tahan ka kindlalt vahetada või ei. Ja siis ma ei saanudki magada, aga ma lihtsalt puhkasin mingi 2 tundi, lugesin ajakirja, sõime kõik õhtust ja siis kell 21 tuli mulle järele Alex, tugiisiku tütar, kes mind tookord välja kutsus, kui meil külas käisid. Ja siis läksimegi Horni suurematesse pubidesse elu vaatama. Tegelikult enne seda läksime tema kooli (esmaspäevast loodetavasti ka minu kooli), kus toimus 'Welcome-party', mis on igal aastal. Erinevalt Eestist (seaduse pärast muidugi) müüdi sellel koolipeol veini, õlut. Samuti oli kooki, sööki, kõike. Bänd oli ka (kooli vilistlased/õpetajad) ja pidu laialt. Aga veits igav oli siiski. Alex näitas mulle kooli ka, ilus kool on igatahes! Pärast seda siis Horni popimatesse pubidesse, kus ma ka kolme klassikaaslast kohtasin (väike koht siiski). Koju jõudsin umbes 2-3 ajal. Magasin kella 12-ni. Laupäeval olime vennaga kahekesi kodus, mõlemad magasime kaua ja tegime koos lõunasööki (kumbki ei teadnud täpselt, mida teha tuleb, kuigi ema reedel seletas :D) ja siis ma hakkasin tegema oma online saksa keele kursust, panin oma toa ukse kinni ja ma tegin seda umbes 45 minutit ma pakun. Ja kui ma lõpetasin, siis venda polnud enam kodus. Lihtsalt oli ära läinud vahepeal :D Ok.

Õhtul kella 5-6 ajal võtsid mind peale klassiõde Katharina ja ta ema. Järgmises linnas toimus keskaja festival Mittelaltfest (loodan, et õigesti). Ma pean ütlema, et austerlased on väga ausad inimesed. Sissepääsutasu oli alates 18-aastaselt 5 euri ja ma mõtsin, et see üks aasta siia-sinna pole midagi (ennegi nii tehtud, uopsss), aga Katharina ütles kohe, et sa oled 18, eks? Okeiokei, teeme siis nii :D Ühesõnaga, aus rahvas, ei varasta. Olime seal kella 12-ni, avastasime inimesi ja sööke ja ehteid ja riideid ja istusime ja oli tore. Üks klassiõde oli veel, Claudia, niiet tore oli!

Räägiks siis juba natuke ka austerlaste joomiskultuurist. Ei, viina nad ei joo (kui siis väga harva). Õlu ja vein on põhilised ja neid ikka lürbivad nii, et oi-oi-oi. Kui eesti mees joob terve päeva, siis ta joob viina ja ta on õhtuks surnud. Kui austria mees joob terve päeva, siis ta joob veini ja õlut, aga õhtul on elus. Selleks, et midagi pähe ka üldse hakkaks, peab terve vaadi õlut/veini sisse kallama ja siis tunned ennast nagu õhupall. Õudne. Õlu on neil ka enamasti Radler ehk limonaadiga pooleks. Lihtsalt sellepärast, et maitsvam oleks, kraade ka vähem.

Alates 16. eluaastast on siin lubatud lahja alkohol ehk õlu ja vein ja 18. eluaastast kange alkohol. Ma mõtlesin, et äkki nad sellepärast ei joogi kanget alkoholi eriti, et nad on enne 18-aastaseks saamist juba lahjaga ära harjunud..

Igatahes kell 12 korjas meid Katharina ema peale ja nad tõid mind koju. Tore õhtu oli!

Täna oli nii magus uni, ärkasin umbes pool 11 (viisakuse pärast), sõin hommikusööki, õppisin saksa keelt, aitasin emal lõunasööki teha ja pärast seda lugesin "Meister ja Margaritat" (eestikeelne ikka!). Siis tuli emal mõte, et läheks teeks ühe jalutamisringi. Tegime 7-kilomeetrise jalutuskäigu ja pärast seda sõime Kirjut koera (maailmaparimkirjukoer). Õele ja vennale maitses eritiii, aga emale vist üldse väga palju magusat ei meeldi süüa. Enivei sõime päris palju ja sama palju on veel alles ka, niiet NÄMMNÄMMNÄMMMMMM :D

Aga eilse päevaga sai mul siinolekust kolm nädalat täis.. Ei taha üldse uskuda! See aega on lihtsalt megakiiresti läinud, eriti viimane nädal (sest mul oli palju tegevust), ma loodan et ma oma aastat niimoodi veel maha ei maga!!

TSCHÜÜSS!

Mittelaltfestil oli tuleshow kaa!

.. ja igasugused muud show'd nagu ülemiselt pildilt näha võib.

Panin pilte ka Picasasse juurde!

kool

2010-09-07T16:12:00.000+02:00

Wiener Schnitzel ehk Viini šnitsel!! mitte viineri :D (kui esimesel päevas Viinis olime, siis ma arvasin et ühe maja seina peal oli Viineri ajaleht. NALJAKAS eksole :D)

Tsau!

Esmaspäeval ehk eile oli siis esimene koolipäev.. Poleks sellist asja isegi ette osanud kujutada, et võib Austrias näha. Austria ju ikkagi nii lähedal Eestile, kindlasti kõik on nii sarnane Eesti kultuurile ja kõik on ju nii samasugune!! Jaa, mõelge uuesti, ega ikka ei ole küll :D

Aktus või tseremoonia algas kell 8.00, kell 7.45 pidi kohal olema ja ma jõudsin 7.30. Sain ka juba esimesed tutvused sellel varajasel hommikutunnil. Läksime siis aula-moodi-ruumi, kus oli laud, sellel küünal, Jeesuse rist ja laua kõrval kõnepidamispult. Sellest paremal oli nii 20-30 noorega koor (üsna jube oli kuulata ausalt öeldes).

Mind üllatas, et selles koolis puudub distsipliin.. Muusikatunnis on juba väiksest peale õpetatud, et muusika algab VAIKUSEST! Tundus, et siin pole seda keegi kunagi kuulnud. Kui klaver mängima hakkas, ei muutunud saalis mitte midagi. Keegi ei tasandanud häält, keegi ei jäänud vait. Kõik, kes rääkisid, rääkisid edasi. Eestis seda ei juhtu. Vähemalt mitte Tallinna 32. Keskkoolis.

Järgnes tseremoonia, mida õpilased kutsusid "umbes-nagu-missa". Tseremoonia nägi tegelikult samasugune välja nagu pühapäevasel külapeol, ainult et oli natuke lühem ja võimlemist väga palju ei olnud. See lõppes kuskil kell 9 ja siis läksime klassi, kus toimus klassijuhatajatund.

Tunnid on tavaliselt 50 minutit pikad, esimene ja teine vahetund 5 minutit, kolmas 15 ja siis vist jälle 5 ja 5 jne.. Ainult, et õpetajatel on kombeks hilineda tundi, kohe kõvasti :D

Klassijuhataja on meil päris tore naine (nimesid ma parem ei üritagi nimetama hakata), sain kooli registreerumiseks ankeedi kodus täitmiseks.. Ahjaa, juba unustasin, et mu klassis on veel üks vahetusõpilane, Soomest. Millegi pärast organiseeriti meid kõrvuti istuma, mis on lihtsalt ülihalb, sest ta ei oska sõnagi saksa keelt põhimõtteliselt ja seega ma ei saa oma keeleoskusi demonstreerida ega praktiseerida eriti. Aga muidu ta on täitsa tore. (muideks ma ei mäleta soome keeles mitte ühtegi sõna rohkem peale 'anteeksi' ja 'mutta')

Kui klassijuhatajatund läbi sai, siis oli meil veel kaks tundi. Ma ei saanud hästi aru, mis nende tundide point oli, aga pmst üks tund oli siis business (uujee) ja teine ajalugu, mille õpetaja (mees muideks) on isegi Tallinnas käinud, wow. Viimane rääkis klassi ees pika jutu maha, kõik kuulasid huviga (sest ta tõesti oskas hästi ennast kuulama panna), aga ma ei saanud midagi aru ja otsustasin numbrimängu mängida. Jepiduuu!

Businessi õpetaja (naine) aga oli nii tore ja lahke, et rääkis meiega inglise keeles ja seletas kõik asjad lahti jne jne, ütles, et kui mingi probleem on, et tema juurde siis minna. Jeee!

Tunnid lõppesid kell 11.30 ja siis läksin otse bussipeatusesse (neid on kokku kuus ja ma käisin kõik läbi, viimane oli minu oma!), kust leidsin Laura ja kohe-kohe tuli ka buss ja saime koju.

Sõime minu siinoleku jooksul esimese õunastruudli vanillikastmega (mmmm) ja headhead suvikõrvitsa püreesuppi, mida nad söövad küpsetatud ubadega vist vms.. Igatahes hea.

Õhtut sisustasin mingite mõttetustega..

Täna hommikul tegin endale võileivad kaasa, sest siin ei anta vist mitte üheski koolis sooja lõunasööki. Viis tundi oli.. business, kaks saksa keelt, bioloogia, religioon. Jah, mu elu esimene religioonitund, kus ma ei saanud mitte põrmugi targemaks, sest see oli alles sissejuhatus. Põhimõtteliselt on koolis nii, et kui ma olen mitteusklik, siis ma ei pea seal tunnis käima (osad isegi läksid minema, niiet ma ei teagi kuidas sellega siin siis laiemalt on), aga võin. Otsustasin, et täna lähen, vaatab, mis toimub. Aga midagi ei toimunud, niiet lähen ikka homme ka.

Muidu päevas on ikka väga vähe tunde. Kui Eestis on meie jaoks surm 8 tundi, siis siin nad juba ohkavad, kui on 6 tundi! See on minu jaoks väga harjumatu! 6 tundi on nagu.. tundub nagu oleks endal isegi elu! Võimalus pärast kooli veel midagi ette võtta, kuskile minna jne. Ilmselt selle pärast, et neil on päevas nii vähe tunde, on neil ka kool poole suveni (lõppeb alles juuli alguses).

Seni on koolis päris huvitav olnud (2 päeva kõigest), meesõpetajaid on palju, nad on üldiselt siiski vanemad inimesed. Aga mind paneb eriti imestama see, kui hästi kõik õpetajad oskavad inglise keelt.. See on midagi uut. Võib-olla on asi siiski Nõukogude ajas kinni, et Eestis vanemad inimesed eriti inglise keelt ei oska või kui oskavad, siis, vauuuu. Aga kõik õpetajad, keda seni näinud olen, vuristavad sulle kõik asjad nii ette, et tõesti, VAU! Äge.

Just mõtlesin, et kui meie koolis Eestis on sel aastal kaks vahetusõpilast, et kuidas osad õpetajad sellega toime tulevad :D Päris huvitav.

Aga eile ja täna pärast kooli olen ma olnud surmväsinud, niiet ma olen koju tulnud ja lihtsalt.. olnud. Täna isegi magasin tunnikese (panin äratuskella, et ma liiga palju ei magaks) ja nüüd peaks siis õppima hakkama. Ega otseselt midagi õppida ei antudki, aga bisnesi tunnis anti mingi tekst lugeda ja ma sain isegi päris palju aru, ainult et saab nüüd oma sõnavara laiendada spetsiifilistemate sõnadega.

Kallid-musid-paid!

Tschüss! :)

homme koooool!

2010-09-05T20:31:00.000+02:00

Heihooheihoo

Pikka juttu täna ei tule, räägin lihtsalt viimastest päevadest.

Reedel sõitsime vahetusema ja Lauraga vahetusisale Viini lennujaama vastu, võtsime ta peale ja sõitsime tagasi. Lennujaamas oli veits nukker näha neid inimesi, kes üksteist taasnägid, pisarake kippus silma.

Aga laupäeval oli tore päev, kui isa ja ema läksid šoppama, ma läksin kaasa ja käisin poes nimega Müller, kus on kõiki asju välja arvatud korralik söök. Kõik majapidamistarbed, kosmeetika, cd-d, DVD-d, maiustused jne, aga süüa korralikku pole. Eelmine kord kui ma sinna niisama jalutama läksin üksi, helistas mulle Laura ja küsis, et kus sa oled :D Mulle ei tulnud poe nimi meelde ja ütles Keller.. Teadsin et see on vale, ja ega ta aru ka ei saand :D Aga noh, mis vahe sel on, kas olen poes, mille nimi tähendab möldrit, või keldris!! Ikka juhtub.

Igatahes leidsin sealt endale sobivad vatitikud ja seebid-särgid-värgid, seal läks päris kaua, sest noo.. ma ei leidnud midagi üles, kõik oli nii.. korrektselt paigutatud, aga ikkagi ei suutnud ma sellele loogikale pihta saada :D Ja vatitikud olid täiesti lambises kohas, poe teises otsas cd-de ja DVD-de kõrval :) Ei tulnud selle pealegi, et neid sinna otsima minna, küsisin abi.

Igatahes õhtul hmm. Ei mäleta, mida tegin. Aga täna, pühapäeval, oli meil hommikul vara tõusmine, kell 8! Ja veits enne kolmveerand 9 astusime kõik uksest välja ja sõitsime seltskondlikult Fürwaldi, mis on üks 45 inimesega küla kuskil siin lähedal (ma isegi ei tea, millises ilmakaares), kus toimus küla sünnipäevapidu. Ausalt öeldes ei saanudki ma täpselt aru, kas küla sai 80-, 100- või 800-aastaseks :D Aga see pole see, millest ma rääkida tahtsin.

Ütleme nii, et nii huvitavat tseremooniat Eestis näeb harva. Ma arvan, et kohale oli tulnud umbes.. 50-80 inimest (halb silmanägemine..). Kõik istusid siis küla peatänaval pinkide peal kaares ümber laua ja kõnepidamispuldi. Laual olid lilled ja kaunistused ja jeesuse rist ja.. mingid asjad veel. Ja siis toimus ma pakun et 30-45 minutiline tseremoonia, millega õnnistati küla ja kirikut (kirik oli nii pisike, et ma ei teagi, kas seda üldse kirikuks saab nimetada, kabel?!). Usklikuks olemine tähendab suurt füüsilist koormust, sest ühel hetkel hakkas olema nii, et kõik tõusid püsti, mingi kaks sekundit, siis jälle istusid, püsti, istuma, püsti, istuma, püsti, kätest kinni, käed üles, käed hoia üleval, käed lase alla, hoia kinni, lase lahti, lase käid täitsa alla, ära istu, seisa, seisa, seisa, seisa, palveta, seisa, istu, seisa, palveta, istu, palveta, seisa, palveta jnejne. Ega ma väga palju aru ei saanud, mida too preester ette luges või rääkis, aga sellest ma sian küll aru, et järsku toodi nurga tagant välja kiri Jumalalt ja sealolevast sain nii palju aru, et 'tänage mind tänase kena ilma eest', ilm oli tõesti kaunikene. Ja pärast seda toodi välja kiri, mis kirjutati Jumalale vastu teemal 'täname sind', mis oli minu meelest päris vaimukas.

Lõpuks mul hakkas päris igav. Millestki ma aru ka ei saanud, tõusin püsti, kui teised seda tegid, istusin, kui teised seda tegid, võtsin kätest kinni, aga mingit ülevat tunnet ma ei tundnud.. See selleks.

Pärast seda pühalikku tseremooniat istusid kõik laudadesse ja hakkas õllejoomine (õlu siin suht lahja, jõin ka 50:50 beer-mixi Radlerit, õlu segatud sidruniveega? vist) ja söömine. Ja kogu see jumala teema oli unustatud. Tore.

Istusime, sõime, jõime, kell kolm või neli tulime tulema. Koju jõudes olid kõik surmväsinud. Muideks suht mitmed inimesed, seal hulgas ka mu vahetusema ja -isa, kandsid Austria rahvarõivaid, mis näevad nii ägedad välja, neid on nii mitmetes variantides jne. Igaüks kannab sellist nagu ise tahab (ma ei saa mainimata jätta, et see oligi see sama küla, kus me sellel vene perel külas käisime ja see vene pere perenaine oli Austria rahvarõivastes ja tal olid jalas 10 või 15 cm-sed kontsad, kingad olid nagu läheks diskoteeki vms.. mu meelest kohatu) ja kuidas tahab. Meeste rahvarõivad on siin suhteliselt olematud või tavalised.. pintsak ja viigipüksid. Aga kellelgi polnud musta pintsakut, niiet selles on vahe. Hall või tumesinine vms. Ja kuskil on mingi äär mingi mustriga.

AGAAAA HOMME ALGAB KOOL!!!!

Ma ei jõua ära oodata, sest lõpuks ometi algab mul elu, elu, action ja eluuuu!

Ja kui Eestis algab tavaliselt aktus kell 9 või 10 või vähemalt hiljem kui järgnevatel päevadel tunnid, siis siin on aktus/tseremoonia (see pidavat ka pühalik olema, eks näis) kell 7.45 ja täpselt sel kellaajal algavad ka tunnid teistel päevadel. Edu tõusmisel mulle!! :D

Tegelikult tõusen samal ajal nagu Eestiski, suhteliselt. Ainult, et kooli saan kolm korda kiiremini. Enne tseremooniat saan kooli ees kokku Steffiga, kes mul teed juhatab ja kooli näitab :)

Tschüüüüsss! järgmise korrani ;)

Ps, mul on nii palju, millest kirjutada tahaks lihtsalt niisama, aga pole veel jõudnud kõike kirja panna.. Küsige ka, mida te teada tahaksite austerlaste/Austria kohta! ;)

emakeel on ikka eesti keel!

2010-09-03T00:11:00.000+02:00

Ma pole nüüd peaaegu terve nädala midagi kirjutanud, tuleb kuskilt otsast alustada..

Esmaspäeva õhtul küpsetasime Lauraga Austria-pärast kooki.. Ja ma ei saa mainimata jätta, et seda on ikka veel alles. Ma olen vist ainuke, kes seda aeg-ajalt söömas käib.. Nad siin väga palju magusat ei söö, kahjuks või õnneks!

Ostsin endale ka soojema jaki/jope, sest ilmad on megakülmad ja mul polnud midagi peale pusade kaasas..

Ja teisipäeval kohtusin oma tulevate klassiõdedega. Kuna Horn on väike koht ja seal pole väga midagi teha, siis tuli välja, et absoluutselt iga kord saavad nad kokku McDonaldsis (jah, isegi selles kohas siin on McDonalds ja pärast uhke teine ja päris palju rahvast seal teisipäeva pärastlõunal!) ja nii ka seekord. Kui ma sinna jõudsin, olid nad juba kohad sisse võtnud ja söömisega alustanud. Ma olin just lõunat söönd, niiet ma ainult maitsesin nende valge šokolaadi jooki ja rääkisime juttu. Tüdrukud, kellega ma kohtusin, olid Steffi, Lucia ja Sani (tegelt vist Sandra). Nad megatoredad, Lucia meeldib mulle kõige rohkem ja ma loodan, et ma saan temaga hakata rohkem aega veetma. Kõik oli päris tore selleni, kuni nad küsisid, kas ma olen kristlane võõõii misasi. Pärast mu vastust muutus Sani eriti.. ülbeks? Või noh.. Hakkas küsima selliseid vastikuid küsimusi, à la kui te kristlased pole, miks te siis jõule tähistate. Kas me tähistame jõulude ajal midagi? Eeee.. Ei. Igatahes pärast seda muutus Sani veits nõmedaks, pilgust oli näha, et ta ei salli mind. Õnneks käib ta teises koolis, niiet ma ei näe teda iga päev ega ei istu temaga ühes klassis :)

Muidu oli päris tore nendega kohtuda ja loodetavasti hakkan Lucia ja Steffiga hästi läbi saama.

Kolmapäeval oli väga varajane äratus.. Kell 5.25 ärkasime, kell 6.00 hakkasime autoga St. Pölteni poole sõitma. Ma olin megamegaväsinud, nii väsinud, et unustasin ära, kus ma olen, ja hakkasin eesti keeles rääkima. Küsisin täiesti puhtas eesti keeles autos Lauralt, et kus see maakaart on :) Ma ei saand enne aru, kui ta oli mulle natuke aega lollaka näoga otsa vahtinud, et mis sul viga on. Hakkasin siis naerma ja loomulikult palusin vabandust ka eesti keeles, niiet keegi ei saand sellest aru, aga mul oli nii naljakas. Terve päev alustasin ma kõiki lauseid eesti keeles, kõik muud keeled olid justkui peast pühitud.

Sõitsime me Salzburgi. St. Pöltenist sõidab rong 200 km/h Salzburgi ca 2 tundi, niiet u 400 km on vahemaa :) Rongiga oli mõnus sõita, mitte midagi ei tundnud, miski ei kolisenud ja selline tunne oli, nagu istuks kodus diivani peal. Poole tee peal tulid Linzist peale ka vahetusema tuttav Susi ja tema kaks last.. üks oli noorem ja teine vanem kui Laura, täpselt ei tea. Aga ma sain nende meiega ühinemisest teada siis, kui nad rongi peale astusid. :D

Jõudsime Salzburgi u kell 10. Kõndisime mööda Salzachi (http://en.wikipedia.org/wiki/Salzach) jõge Salzburgi vanalinna poole ja sain teada, et vahetusema käis seal viimati 10 (!) aastat tagasi. Ta isegi ei osanud öelda, miks ta pole sinna vahepeal läinud.

Käisime Salzburgi suures lossis, Festung Hohensalzburgis, nägime ära Mozarti sünnikodu, palju mälestusmärke, toomkiriku ja ilusad Salzburgi aiad. Toomkirikus panin ma tähele, et vahetusema tuttav Susi võttis seda püha vett ja lõi risti ette, aga tegi seda nii, et mu vahetusema ei näinud/näeks. Ühesõnaga, see teema on ikka paganama hell, igal pool. Ja sain ka sellest aru, et kunstiajaloo õppimine oli läinud tühja, sest me mõtlesime seal kolmekesi, et mis ajast(ust) see olla võis, aga mul polnud õrna aimugi, nad pakkusid kas romaani või gooti ja pärast tuli välja, et hoopis baroki.. No midaiganes! :D

Ja see pühavesi oli päris must muideks.. Mõtlesin, et kust nad seda vett võtavad.. kraanist? :D milleks siis oma näppe määrida, kasta ennast kodus.. Okei, olen vait.

Selles suures Salzburgi lossis saime ka väikse ajalootuuri peale ja sai päris huvitavat juttu kuulata Salzburgi ajaloo kohta :) Vanasti oli sool see, mis Salzburgi rikkaks tegi.. Nüüd on rikkuse allikaks.. dadada turistid!

Pärast lossikülastust otsustasime sööma minna, otsisime mingit õllekeldrit ja ei leidnud ega leidnud, seega kallite restoranide vahel otsustasime (või pigem tuleks öelda, et need kolm nooremat isikut) McDonaldsisse minna. Valik oli nii paganama suur, et ma otsustasin ühel hetkel lihtsalt juustuburgeri kasuks.

Pärast seda saime võimaluse H&M-i Mozarti sünnikodu kõrval külastada (väga kultuurne, kas pole ;)) ja leidsin endale ühe pluusi, millega koolis käia, sokid, sest kõik olid järsku korraga pesus! :D Ja patsikummid, jeeee!

Jalutasime veel natuke ringi ja läksime rongijaama, sõitsime tagasi. Veits enne St.Pöltenit jäi rong järsku seisma ja teatati, et tehnilised probleemid. Pärast seda, kui sõitma hakkas, kolises rong lihtsalt veits rohkem, aga jõudsime vähemalt kohale! :D

Neljapäeval ärkasin ma 10.15 umbes ja esimest korda selle pooleteise nädala jooksul olin ma ärkvel siis, kui õde polnud veel hommikusööki söönud! :D Uskumatu, kas pole!

Pärast lõunasööki käisin tunniajasel jalutuskäigul siin kahe küla vahel, käisin ka kohalikus rongijaamas ja leidsin, et päris vinge teine! Siit saab isegi otse Viini sõita, niiet YEPIDUU! Muideks see võtab aega ainult tund ja 10 minutit, niiet.. kohe minek? :D

Pärast seda rääkisin Liinaga Skype'is juttu, kuulsin esimeste koolipäevade õnnetundidest ja, et meil on koolis lausa kaks vahetusõpilast, jeee! Seda polnud juba mitu-mitu aastat juhtunud, et kedagi meile välismaalt võetakse :) Loodetavasti järgmisel aastal kaa! :)

Siis pidasin veel emme ja Martaga ühe Skype'i kõne maha, emps paneb varsti paki mu talveasjadega teele..

Jõin palju teed, sest toas on külm! Kogu aeg on külm! Täna ütles vahetusema ise ka, et toas on külm, enne ma arvasin, et see on neile normaalne.

Aaah jaa, seda ka, et teisipäeva hommikul sõitsid maja eest mööda.. tankid! Ma olin veel voodis ja unelesin ja ma tõsimeeli mõtlesin, et sõda algab -.- Ma ehmatasin täiesti ära, piilusin kardinate vahelt, kuidas neid järjest mööda sõidab, sõdurid peal püsti, püssid käes.

Pärast küsisin vahetusema käest ja ta ütles, et see on tavaline, nad aeg-ajalt sõidavad rongijaamast oma 'koju'.. Igatahes, väga veider! :)

Homsest ehk reedest hakkab vahetusema ka tööl käima, niiet saame siin iseseisvat elu harjutada, jepiduu! Homme õhtul tuleb ka vahetusisa koju, aga lahkub juba esmaspäeval ja järgmine kord tuleb.. millalgi kunagi!

tsipake Eestit Hohersalzburgi lossis ;)

jee, Salzburg!

ja natuke Salzburgi lilli!

meie imearmas kook, mida on ikka veel alles.. :) maitseb muidugi imehästi!

Aga gute Nacht und schlaf gut! :) Seeee ya!

jaaa.. uuesti!

2010-08-29T19:46:00.000+02:00

Eile magasin ma liiiiiga kaua, uni oli liiiiga magus. Ärkasin kell 11, läksin hommikust sööma ja samal ajal rääkis vahetusema mulle meie päevaplaanidest (ega ma ausalt öeldes suurt aru ei saand), millesse kuulus rattasõit ja auto.
Kohe pärast hommikusööki panime riidesse, tõstsime rattad autosse ja sõitsime Kremsi, linna, mis asub Doonau kaldal. Seal istusime rataste selga kell pool 12 ja sõitsime mööda Doonau kallast (mul polnud aimugi, kaugele või kuhu või üldse, mis toimub :D) Dürnsteini, kus ronisime mingi sadamiljonastet kõrgemale (hea trenn oli), vaatasime vaadet, tegin pilti ja tulime alla tagasi. Siin on väga head jalgrattateed, kõik on ära märgitud, mitu km-it on järgmisse linna jnejne.. See oli äge.
Ühesõnaga sealt Dürnsteinist sõitsime väga kaua edasi, igal pool olid ainult viinamarjad, viinamarjad, viinamarjad, VIINAMARJAD!!! Terve Doonau sealpoolne mäeveerg/org/geograafiaõpetajaabionvaja/mäeveer oli viinamarjaistandusi täis. See oli nii äge, viinamarjaisu tuli peale, aga ei, me ei maitsnud neid :) Jalgrattatee läks täpselt nende istanduste vahelt, niiet said käega katsuda neid viinamarju sõites, niiet see oli äge!
Sõitsime Melkini välja (Kristjan elab Melki lähedal Loosdorfis :D), siis üle silla ja teiselt kaldalt tagasi :) Kokku tuli 75 km. Tagasi tulles oli rohkem loodust, ei olnud külasid nii palju ega istandusi ka mitte..
Seekord oli rada suhteliselt tasane, üksikud tõusud, vähe laskumisi jne, niiet oli rõõm sõitaaa. Aga tagumikust ma ei räägiks, see on päris valus.

Õhtul ma olin üksi kodus, vend läks pidusse ja ema oli kuskil sõbranna(de)ga.
Täna käisime vanaemal-vanaisal külas ja tõime Laura käsipallilaagrist ära ja oleme niisama olnud. Väss on. Eilsest võib-olla.

Muidu..
Näen liiga palju unenägusid kodust, ausalt öeldes on see veits halb, ma sooviks neid mitte näha (hakkasin praegu mõtlema et ma magan peaga põhja poole, äkki selle pärast, peaks ära vahetama (esimesel ööl magasin lõuna poole :D aga siis otsustasin, et teistpidi on vist parem)). Hommikul silmi lahti tehes olen üpris segaduses, et kus ma olen?! Sest unes nägin ju kodu ja sõpru jne. See on päris halb. Ja ma tahaks teada, kuidas sellest lahti saada.

Tahtsin rääkida veits Austria söögist ka..
Ma pole siin oma perega veel ühiselt hommikusöögilaua taga istunud, aga esimene hommik peres oli mul YFU bossi juures ja seal sain (vist) traditsioonilist Austria hommikusööki. Röstitud leib või ja marmelaadi-moodi-moosiga. Ütleme nii, et alguses peletab eemale, et mis mõttes leib ja moos ja või ka veel!! Tegelt oli isegi päris hea! :) Leib on siin umbes selline.. Tallinna peenleiva sarnane, ainult et köömneid pole ma veel näinud ja maitsetum on ka.

Sööme palju värsket salatit, aga ema kallab selle korralikult oliiviõliga üle, mis on päris hea isegi..

Seletasin üks päev emale siin, et meil Eestis on must leib päris populaarne ja siis hiljem läksime poodi ja ta võttis sellise sepiku-sarnase leiva või nagu on mõni tumedam Viljakas (appi, seda küll tahaks, mmmmmm), ja ütles, et see on üks tumedamatest leibadest.. Pidin teda kurvastama, et meil on veel tumedamad!

Kui üks päev need tuttavad külas käisid, kellega usuteemat veits arutada sai, siis õpetasin neile ka ära klaaside kokkulöömisel öeldava 'Terviseks!' :D Ja see tegi neile nii palju nalja, nad ei pane ju rõhku sõna algusesse, vaid lõppu, niiet neil oli lõbus :D ja mul oli lõbus neid vaadata ja kuulata. Üritasin seletada, mida see tähendab kuidagi nii, et see tähendab 'for health' vms :D ja siis nad küsisid kuidagi nii, et nagu kas seksi ka heaks terviseks? vms :D see oli naljakas, ma ei osanud neile lõppude lõpuks seda ära seletada, mida see tähendab :D:D Aga iga kord kui klaase kokku lõid, ütlesid muudkui terviseks! :D (btw Austria õlu on päris hea, magus.. nagu oleks siider, aga nagu ei ole ka, maitseb päris hästi :))

Rohkem mul polegi midagi rääkida..
Aint et õues on päris jahe juba, täna oli 13 kraadi ainult :( Ja mul ei ole soojasid riideid, homme läheme linna (btw Horni linna nime hääldavad kuidagi 'Huan' vms), otsime mu telefonile lahendust, siis mul on veel kooli vahetusjalanõusid vaja ja soojemat jakki või jopet. Jeeeeeeee, šoppamaaa!

Aga.. pilte ka natuke! :)

Vaade Dürnsteini lossist Dürnsteini linnale

Mina ja Austria künkad

ja natuke veel seda lossi..

Selle pean ka veel ära mainima, kui hämmastunud on kõik Eesti kõrgeima tipu pärast! Ja ma elan praegu ka kõrgemal, kui on Eesti kõrgeim tipp.. 360 meetri kõrgusel merepinnast! :) Aga see Dürnsteini loss asub madalamal, kui ma praegu siin istun, niiet vuhuuuuu!

Tschüüüsssss, musidkallid!

ratta selga, üles-alla

2010-08-27T19:51:00.000+02:00

Eilseks (kolmapäeva) hommikuks panin endale äratuskella kella 10-ks, aga ma ärkasin umbes pool 10 vist ja selleks ajaks olid nad ikkagi oma hommikusöögi ära söönud :D ainult Elmar magas veel.

Natuke pärast seda pakkus Laura välja, et võiks ratastega sõitma minna.. Ütleme nii, et oma sadulast tunnen küll puudust :D:D:D See on siin päris valus sadul. Ta näitas mulle kohalikku ujumiskohta, see oli ülivinge. Seal on tegelikult keelatud ujumas käia, aga kõik käivad. Fotoaparaadi unustasin ma maha, niiet pilte pole mul teile näidata. Aga seal saab nagu kaljult alla hüpata vette jne, see on äge. Mitte et ma ise julgeks sinna hüppama minna :D Vesi tundus soe, viskasime lutsu ja siis tulime ringiga koju tagasi. Siin kasvatatakse palju maisi ja neid.. eee.. jaa neid eeeee appikene kus mu eesti keel on.. need on silmeees, aga ma ei tea mis nende nimed on!!! Mitte päikeselill, aga noooo teate küll, pika rohelise varrega, õis kollane, keskelt neid seemneid täis, millest saab köömneid teha.. jaaa, ootan abi, mis lill see on -.- :D:D Haige, kuidas ei mäleta sõnu. (üle lugedes meenub, et päevalill on asja nimi :D)

Äge koht on, ainult et tuul oli suht jõhker, muidu oleksime rohkemgi ringi vaadanud.

Kui tagasi tulime, siis tegime lõunasööki kõik koos ja küpsetasime kooki.. Sõime salatit ja kana ja riisi, nämma. Neil on siin veits teistsugune riis või lihtsalt ei keetnud ta seda nii pehmeks, ei tea. Seekord taipasin õigel hetkel salatit isegi kaussi tõsta :)

Aga kooki tegime üpris omapäraselt. Ma ei teadnudki, et suvikõrvitsat kasutatakse magusates roogades. Igatahes panid nad sinna kooki võid, suhkrut, jahu, kaneeli, purustatud pähkleid, riivitud suvikõrvitsat ja vb veel midagi, igatahes taigen maitses ülihästi.

Kui kook valmis sai, läksime Kletterparki ehk seiklus-/ronimisparki siin lähedal. See oli suht suur ja üliiiiäägeeee. Kuna vahetusemal seal käpp sees, siis saime tasuta. Muidu maksab see siin umbes 28 eurot täiskasvanule. Veetsime seal mitu tundi, seal oli umbes 5-6 rada, aga need olid ikka kõvasti pikemad kui Nõmmel. Üks rada oli selline, kus alguses pidid kõvasti ülesronima ja siis said 3-4 korda alla lasta.. Esimesel laskumisel läks mul hoog nii suureks et ma ei jõudnud puust kinni haarata ega nöörist ega kuskilt :D:D Ja siis ma vajusin tagasi, see oli naljakas :D Kätega tõmbasin siis ennast tagasi puule lähemale, sain mingist abinöörist kinni ja siis platvormile. Aga jah, see oli äge. Teinekordki :D Saate pilgu peale visata siit -> http://www.kletterpark.at/de/kp-ro.html. LiveCam + Bilder alt näete pilte ka :)

Siis sõime võileibu ja ma laenasin Lauralt saksakeelse "Sex and the City" filmi, vaatasin koos saksakeelsete subtiitritega. Ütleks, et see aitab pärispäris palju. Ainult et ma otsustasin rohkem mitte kurbade kohtadega filme mitte vaadata lähiajal.. See ei mõju hästi :)

Ma pean ikka mainima, et minu üks sellistest väga olulistest kartustest oli, kas mu voodi on pehme või ei ole. Võin nüüd suurimas rahus teile teatada, et mul pole elu sees olnud nii mugavat patja. See padi on terve voodi laiune ja megaaaaaaaapehme. Ta läheb õhku täis ja vajub täpselt nii nagu ma tahan ja uni on siin hea :)

Täna hommikul ärkasin umbes 9-10 vahel, sõin üksi hommikust jälle ja siis õppisin saksa keelt. Vahetusema käis vahepeal ära ja Laura oli oma toas. Vahetusema rääkis eile, et täna tulevad külalised, et kas ma tahaks teha midagi eestimaist, soolast, kerget, külma. Hea mõte, aga kas peale kartulisalatit veel on midagi? Isegi kartulisalat pole eestimaine enam, niiet jäi ära. Tegelikult oleks karaskit tahtnud teha, võib-olla kunagi veel leiab aega selleks.

Okei, ühesõnaga, kuna vahetusema ei maininud, millal külalised tulevad, siis ma oma loogika järgi arvasin, et nad tulevad õhtul :D Ja et kui ma tõesti tahaks karaskit teha ja neil on vajalikud asjad olemas või on aega poodi minna, siis jõuaks teha.

Ühel hetkel aga läksin vaatama, mida nad toimetavad ja siis Maria küsib, et kas sa tahaks appi tulla, et külalised tulevad. Ma igaksjuhuks siis küsisin, et aa mis kell nad tulevad? Ta ütles, et kohe-kohe, mõne minuti pärast :D Nojah, aitasin siis lauda katta.. Nad tulid, jõime õues kohvi, sõime eile tehtud kooki (Maria määris sinna peale šokolaadikreemi vms, heaheahea oli :)) ja nad ajasid juttu.

Ausalt öeldes sain ma külaliste saksa keelest, kes tulid Viinist (ja kellel oli eelmisel aastal võp Gruusiast ja sel aastal on nende enda tütar Tšiilis), palju paremini aru kui oma vahetuspere :D Neil on nii keeruline ja susisev dialekt, et ausalt öeldes, kui nemad kiiresti räägivad, ei saa ma mitte midagi aru :D See kõlab nagu hispaania ja vene keele segu või ma ei tea.. Ühesõnaga, väga kohutav :D:D Kui too naine Lona küsis mu käest midagi saksa keeles, siis ma sain paremini aru kui oma vahetusema jutust jne. Ma tegelikult mõtlesin seda juba esmaspäeval, kui ma autosse istusin, nende dialekt on lihtsalt väga hull. Näiteks 'jaa' asemel ütlevad nad 'joo' ja 'nein' (hääldatakse muidu 'nain') asemel 'naaa' või 'neee' :D Väga harjumatu. Ja 'r'-tähte põristavad nad ka, mis on überveider :D JA nende lemmiksõna on 'genau', mis tähendab täpselt vms. Kui eestlased räägivad omavahel, siis noogutavad ja ütlevad 'jaa, jaa' :D aga nad ütlevad samas olukorras 'genau, genau' :D:D

Aga ma ikka tahaks alguses hochdeutschi selgeks saada ja siis nende dialekti puhuma hakata :D

Aga praegu olen ma üksi, sest vahetusema läks Laurat käsipallilaagrisse viima. Ta on seal kolm päeva, niiet laupäeval vist peaks tagasi tulema. See on natuke kurb, sest temaga on veits huvitavam siin kui ilma :D

Aga eile nägin siis ära need kohad, kus Steffi ja Lucia elavad, kirjutasin Steffile ka, et võiks enne kooli algust kokku saada. Ta praegu emaga reisil, aga kui ta tagasi jõuab, lubas mulle teada anda :)

Kool algab alles 6. septembril, niiet mul on veel paljupalju aega vaja surnuks lüüa. Ega ma ausalt öeldes ei tea üldse, mida me enne teeme.. Järgmisel nädalal vist lõpeb vahetusemal puhkus ära, niiet siis me Lauraga kahekesi, Elmar läheb ka kooli esmaspäeval ja tuleb nädalavahetusel.

Kõik eelnev on kirjutatud neljapäeval, täna on reede, ja ma kirjutan nüüd edasi.. :)

rattasõidu kõrgeim punkt

Käisime eile vahetusemaga, kui ta tagasi tuli, jalgratastega sõitmas. Ma ei tea, kui kaua me sõitsime, aga Maria arvas, et umbes 25 kilomeetrit tuli ära. See tee oli täpselt selline, et kõigepealt on 100 meetrit sile maa, siis tuleb kerge laskumine ja siis tappev ülestõus ja siis megamõnus allasõit ja siis alla ikka võimalikult kaua ja veel alla ja alla ja natuke üles ja sile maa ja siis sama teed pidi tagasi.. see tapev tõus oli kohutav tagasiminnes :D Eestis ikka niimoodi rattaga ei sõida, pole võimalik :D aga see oli äge. Pärast oli hea olla vähemalt.

Tulime koju ja hakkasime kokkama, sest tuli välja, et külalised tulevad veel õhtul ka ikkagi. Eriti midagi polnud kokata, ma tegin tomati-mozzarella taldriku ja siis Maria saatis mind basiilikut otsima :D Ma käisin terve tagaaia läbi ja tulin maja juurde aeda tagasi ja see oli täpselt kõige viimane asi, milleni ma jõudsin :D Rohkem poleks midagi olnud vaadata. Igatahes leidsin, lõpuks. Kõik naersid mu üle :D:D See oli naljakas.

Sõime ainult leiba/sepikut ja sinki, juustu, tomatit ja mozzarellat ja siis Maria tegi mingit ülihead määret. Tean, et seal sees oli porgand ja õun, aga rohkem ma ei tea.

Külalisteks olid naine, mees ja nende poeg, kes oli kindlalt üle 20 aasta vana, aga täpselt ma ei tea. Ühesõnaga, minu meelest (kui mu kõrvad ei petnud) oli poisi nimi Amen. Ma arvan. Võib-olla oli Ramen, aga jah, nimedega on mul halvasti.

Õhtu oli väga tore seni, mängisime (R)Ameniga kitarri ja laulsime ja tore ja siis vahepeal tahtis Marta muga rääkida, niiet rääkisin temaga ja ühinesin jälle seltskonnaga. Siis ühel hetkel läks jutt Eesti peale ja Laulupeole. Näitasin neile enda toodud raamatust "Estland im Überblick", missugune see laulupidu meil välja näeb. Tuli välja, et Austrias polegi nii suurt üritust, kuhu tuleks kokku u 100 000 inimest.

Igatahes siis hakkas raamatu sirvimine ja kõik on ju Eestis ikka nii kaunis, nii kaunis!! Aga siis jäid ette Ruhnu saare kirikud ja tuli küsimus.. jaaaaaaa ma ei ole usklik. Nad mitte ei küsinud, kas ma olen usklik, vaid, et mis usku ma olen.. Igatahes see oli kohutav, heameelega oleks maa alla vajunud, see oli jube. Pärast seda tundus (ja arvatavasti oli ikka tegelt ka) kõik nii killerlik, ma ei osanud nagu seletada ka, miks see Eestis suht tavaline on. Niiet ma olin lihtsalt vait ja naeratasin seni kuni nad ära läksid :D

Siis istusin arvuti taha ja küsisin emmelt, kuidas sellega on ja miks jne. Ta arvas et me õppisime seda 3.-4. klassis.. ma hästi ei usu (Marta mu meelest küll ei õppinud), aga isegi kui õppisime, siis see on ikka väga loll aeg usu teema õpetamiseks. Ei mäleta sellest ajast muud kui numbreid ja tähti, niiet.. Alles praegu hakkab mind usu teema huvitama, miks, kuidas jne. Tegelt ma üldse ei tea, et kunagi oleks koolist mulle usust räägitud. Kui siis ajalootunnis ja need on alati kohutavalt igavad (oleneb õpetajast, aga mul on kõik olnud igavad, niiet jäi see kuulamine ära), niiet kes see ikka viitsib kuulata.

Sain targemaks (tänud internetileiutajatele) ja tundsin ennast totaalse paganina.

Täna on olnud üks ülimalt mõttetu aga tore päev, sest.. Ma ei mäleta, mida ma tegin hommikul, aga ühel hetkel näitas Maria mulle Astridi noodikogu ja siis ma mängisin klaverit ja kitarri ja leidsin mingi ägeda piltidega lasteraamatu, lugesin seda, mängisin klaverit, sõin ja sõin ja siin ma olen :) Esimene niisama-päev.

Tegelikult mõtlesin, et võiks ju Harry Potterit saksa keeles lugeda (neil viis raamatut olemas), aga ma arvatavasti peaks liiga palju sõnaraamatut kasutama, ei saaks midagi aru. Niiet halb mõte, mõne kuu pärast vb :)

Hetkel olen üksi kodus, Laura vist tuleb ikkagi pühapäeval (visttt, ma ei tee endiselt Samstagil ja Sonntagil vahet ja nad hääldavad ka kõike nii, et ma ei saa midagi aru :D:D:D) ja kõik on toreee. Eriti toredad on hommikud, õhtuti kisub natuke kurvaks, aga hommikul on jälle hea.

Koduõue.. plats?

Kõikidel majadel on siin nii, et auto sõidab suurest väravast sisse ja siis on hoov ja teiste aeda ei ole võimalik näha, kõigil on aed maja keskel või noh.. jah. Mõistate küll!

Kõik, kes tahaksid mu pilte vaadata sealt, kuhu ma neid järjepidevalt lisan, siis pange oma email kommentaaridesse, ehk annan teile isegi selle võimaluseee! ;)

palju keeli korraga = peavalu :)

2010-08-24T19:13:00.000+02:00

Tsau!

Praeguseks olen juba vahetusperes, aga räägin mis üleeile ja eile toimus. Ja täna.

Pühapäeval saime hommikul hostelis süüa ja siis läksime YFU seminaripaika (tuli siiski välja, et see pole YFU kontor, vaid nad olid rentinud selle seminaripidamiseks). Meile räägiti veel tähtsaid asju, sõime megasuuri pitsasid ja siis hakkasid järjest kõigi vahetuspered sisse tiksuma.. Osad läksid koos YFUkatega rongide peale, teised peredega ära ja mina jäin sinna üksi istuma. Lõpuks saime Hermanniga (YFU intern Uruguayst, kes käis USAs vahetusõpilaseks kunagi) YFUka Jana suure Volkswageni bussi peale ja ta viis meid YFU kontorisse, kuhu ma sain oma kohvri jätta, et ei peaks seda tassima. Ja siis läksime YFU bossi koju, kus sõime lasanjet ja ma läksin juba kell pool 9 voodisse, et magama minna, aga uni tuli alles pool 10, aga siiski, ma olin jubeeeeväsind.

Hommikul äratati mind umbes 7.15 üles ja siis läksime metrooga Viini vanalinna alt läbi otse Rathausi juurde, kust jalutasime nende tütre lasteaia juurde, jätsime ta sinna ja läksime YFU kontorisse. Sain võimaluse üksi mööda Viini konnata, niiet jalutasin päris pika tee maha. Austrias on nii, et kõik alla 19-aastased saavad muuseumitesse tasuta, niiet ma kasutasin võimalust ja käisin kahes muidu tasulises ja ühes mingi niisama moenäitusel. Üks muuseum oli mingi väga suures majas, aga seal ei olnud eksponaate eriti palju ja need mis olid, niiet olid.. üpriski igavad :D Niiet seal ma veetsin päris vähe aega. See oli vist Naturmuseum vms, Loodusmuuseum..

Jalutasin mööda parke ja Viini tänavaid (kaart oli ees loomulikult) ja leidsin MQ ehk Museum Quartier vms.. See oli nagu mingi suurem muuseumide kompleks. Otsustasin MuMoKi kasuks.. see tähendab Musem Moderner Kunst ehk modernse kunsti muuseum. See oli parim valik, mille ma teha võisin, sest seal oli lihtsalt nii vingeid asju. Eriti veider oli see, et selles muuseumis võis eksponaate pildistada.. nagu midaaa! Eestis ma pole kuskil näind, et tohiks.

Pärast seal käimist otsustasin palavuse ja väsimuse tõttu tagasi minna YFU kontorisse ja seal passida. Palavus oli lihtsalt megatappev, ma arvan et mingi 30 kraadi oli ikka ära. Viini linn on üldse selline, et linna keskus ehk vanalinn on nagu.. augus. Kui tahad sealt eemale saada, lähed alati ülesmäge. Ja vanalinna äärest ei lähe mitte Doonau ise vaid Doonau kanal. Üldse pidi olema neli erinevad Doonaud.. Uus-Doonau, Vana-Doonau, see kanal ja üks selline, kus ei saa kunagi olla üleujutusi (pole väga kindel, mida see endast kujutab).

YFU kontorisse jõudes sain teada, et pere tuleb võtab mind sealt kontorist peale, muidu hommikul oli veel võimalus, et nad viivad mind lennujaama. Istusin ja ootasin neid umbes 5 tundi. Sain vahepeal 10 eurot, et sööma minna ja tulin jälle tagasi, õppisin saksa keelt, mängisin Mahjonggi ja otsustasin YFUkaid aidata.. Muud ma teha ei saanud, kui Sirile (tal pikem nimi aga seda ma ei mäleta) seltsi pakkuda, kui ta postkontorisse läks. Käisin taga kaasas, ta pidi kõik ümbrikud ise tembeldama, sest neid oli üle 30.. selline reegel siis Austria postkontoris. :)

Tagasi jõudes palusin luba internetti kasutada ja otsustasin et ma ei tohi internetis liiga palju aega veeta, see mõjub väga-väga halvasti.

Kella 18 ajal jõudsid vahetusema ja -õde kontorisse ja õde meeldib mulle juba esimesest hetkest, ta on nii vaba ja ei häbene inglise keelt rääkida (mis siis et ta seda eriti ei oska :D), niiet see on heaheahea!

Sõitsime vahetusema õe autoga Horni poole, käisime vahepeal söömas, sest nad tulid reisilt ja neil polnud midagi kodus süüa, ja siis jõudsime koju.. Kõik olid väsinud, niiet me vaatasime veidike telekat, tegin ühe Skype'i kõne emme, issi ja õega jaa siis ma läksin magama. Hommikul läks uni ära väga vara, mingi kella 6-7 ajal.. aga siis ma õppisin saksa keelt ja uni tuli oiiimissugune :D ja siis põõnasin kella 11-ni jutti. Ma tegelikult lootsin, et nad äratavad mind üles, kui hommikusööki söövad, aga nad ei äratanud.. niiet sain üksi krõbuskeid piimaga nautida :)

Ahjaa.. YFU seminaril ma ehmatasin täitsa ära, et nad joovad 0,5% piima, et missasjaa.. see piim oli kõlblik ka mingi novembrini.. Ma mõtlesin et ma ei saagi piima juua, aga nad mu vahetusperes juuakse Vollmilchi ehk täispiima, mis on 3,5%, niiet väga hea :) Aga see ka muidugi kehtib mingi suht kaua, kaks nädalat veel vms..

Kella poole 1 ajal sõime lõunat.. AAA ma panin pange jälle ühe asjaga. :D Teist korda juba.

Alatiii, kui nad pakuvad värsket salatit söögi kõrvale, tõstavad nad selle eraldi kaussi. ALATI! :D Ma muidugi tõstsin oma taldrikusse, nagu ma harjunud olen ja siis hostvend lükkab nii muuseas mulle kausi lähemale, siis mul oli väike 'plinnnnnnnnnn' ja jõudis kohale :D See nii harjumatu. Aga nad ei pand seda pahaks, et ma taldrikusse tõstsin, niiet hästi.

Pärast söömist rääkisin Liinaga Skype'is ja siis me läksime Horni šoppama. Sain endale telefonikaardi, mis, tuli välja, ei töötagi mu telefonis, aga loodetavasti saan mingi vahetuspere vana telefoni vms.

Miks me üldse linna läksime, oli, et vahetusõel Laural oli uusi jalanõusid vaja, niiet kolasime mööda jalanõupoode, aga ta ei suutnud ära otsustada milliseid jalanõusid ta tahab, niiet jäid ostmata :D Ta on 12-aastane muideks. Aaa, autot juhtis hostvend, ta harjutab lubade tegemise jaoks, nagu ma aru sain.

Igatahes ühel lambisel hetkel sõitsime hostema õe juurde, kes meid eile Viinist tõi (ta elab sellises tavapärases Austria farmis vms, aga see ei olnud selline rääbakas nagu enamus Eestis on, vaid väga korralik, maja oli suursuursuur), ja saime seal struudlit (väga tavaline ja traditsiooniline Austria magustoit vms), mis seekord ei olnud õunadega nagu tavaliselt, vaid ploomidega. Hea oli.

Ja siis veel lambisemalt otsustasid nad minna külla mingile vene perele. See juba kõlas nii halvasti mu jaoks, et ma ei tea miks ma kohe ei öelnud, et ma parema meelega jääks sinna. Igatahes, see oli sealt paar maja edasi, jalutasime sinna, läksime sisse ja ohjummel, mu pea hakkas seal väga kõvasti valutama. Perenaine seal tahtis muga hirmsasti vene keelt rääkida ja no ma lasin tal seda rahus teha. Imelisel kombel ma alguses isegi sain aru. Ta väga-väga tahtis teada, miks ma vene keelt ei oska, kuigi Eestis (!) elan. Et kõik ülejäänud 14 või 15 või palju neid on, need endised nõukogude liidu vabariigid, oskavad vene keelt või on üleni venekeelsed. Siinkohal oleks nii väga tahtnud öelda, et eestlased ei ole nii nõrgad, et oma keelt on suutelised ära unustama. Kahjuks polnud mu vene keele oskus piisavalt hea, niiet jäi ära. Ta oskas saksa keelt (vene keele aktsent oli sealjuures niiiii suur, et ma ei saanud täpselt aru, millal ta vene keelelt saksa keelele üle läks jnejne, vb ta rääkis üldse kahe keele segu) ja inglise keelest ei saand ta üldse aru. Aga tema meelest oskasin ma vene keelt väga hästi, sest ma teadsin, kuidas on 'ja nje znaju' ja 'da' :D:D:D ta küsis mult vene keeles, kui vana mu õde on ja ma ütlesin automaatselt saksa keeles, niiet kõik on sassis. Üldse pea hakkaski valutama sellest, et ma kogu aeg pidin jälgima, kes mida räägib, kuidas hääldab, millest ta üldse üritab rääkida jne. Ainult inglise keel oli see, mis lasi mu ajul natuke puhata, kui hostema vahepeal midagi tõlkis või seletas mulle. See oli hea. Igatahes ega meid siis sealt enne tulema ei lastud kui me õiget Moskva salatit (ehk tegelikult täiesti tavalist kartulisalatit) söönud olime ja torti või õunastruudlit maitsnud. Oi ei terve laud oli igast asju täis. Ma olin sealt äratulles kurguauguni täis topitud. Kui ütlesid millegi peale, et ei, tänan, ei soovi, mul on kõht väga täis, siis ta ikka küsis edasi, et äkki ma tahan viinamarja või maroženojet või mida iganes, ühesõnaga, tänu sellele, et ma sinna läksin, sain teada, et ma ei taha sinna enam minna. Tundus, et hostemale ja -õele seal ka eriti ei meeldinud.

Hostema küsis, kas Eestis on ka nii, et kõik peab alati olema suursugune ja kõike peab olema palju, niiet see oli hea võimalus mul öelda, et ega ikka ei ole küll, see on venelaste komme. Perenaine seal rääkis ka kui väga talle Tallinn meeldib jne, ta arvas et Tallinn on Lätis ja Riia Tallinnas ja ma tegin talle selgeks, et vastupidi, aga viie minuti pärast ta teadis ikka valesti, niiet raske juhus on asja nimi.

Seal olles sian teada ka, et mu vahetuspere eelmine vahetusõpilane Gruusiast armastas ka kartulisalatit, niiet otsustasin, et kui mul peaks tulema võimalus neile oma riigi toite pakkuda, siis seda ma ei paku. Mis siis, et see maitseb mulle ja isegi väga, ei taha ma venelastega tegemist teha ei söögi ega keele kaudu. täänann.

Pärast seda külastust olin ma reaalselt surnud, tulime koju ja nüüd on kõik omaette, vend vist vaatab telekat jne. Puhkame.

Aga olgu, kuna blogger on väga nõme koht, kuhu pilte üles panna nii, et see võimalikult vähe närve sööks, siis ma otsustasin need jätta kõige lõppu, niiet voilaaaa! Varsti teen võib-olla Picasasse ka albumi, sest siia ma ei jõua kõike panna kogu aeg, jõle tüütu :)

Tegin täna maastikust ka pilti, aga neid ma praegu tõesti ei viitsi arvutisse laadida, niiet järgmine kord näete! :)

Viini raekoda, kus ees toimus/toimub mingisugune filmifestival, mistõttu suurem osa raekojast jäi nägemata, aga see selleks :)

See oli seal samas lähedal, väga veider, et terve park on niimoodi pinke täis. Üldjuhul pole vist murul käimine ega istumine üldse lubatud, niiet see on hea viis tõrjumiseks (aga näeb suht jube välja mu meelest :D)
Need trammid on nii ägedad! :D

See oli ühes pargis, need inimesed tegid mingeid aeglaseid liigutusi seal ja ma mõtlesin et äkki nad õnnistavad seda parki sisse või ma ei tea, ühesõnaga, veits veider oli :)
See on üks äge eksponaat sellest ägedast muuseumist, nagu ka kõik järgmised..

Aga seal oli peale maalide veel ka filmitehnikat, täiesti seinast-seina näituseid ja asju. Se eoli lihtsalt ainus koht, kus ma taipasin fotoka välja võtta. Üliäge koht! :)

Tschüüüüüssss!

Viinis! :)

2010-08-21T21:47:00.000+02:00

Reis algas kell 4.20 hommikul oma kodust lennujaama, kus mind ootas vabatahtlik, kelleks imekombel oli Aile! :D jeee! Ja uskuge või mitte, aga kell 4.20 pole Kristol, ta sõpradel ja Sofil muud teha kui tulla mind lennujaama saatma :D väga armaas! :D muidugi igasugused lõhnad käisid üle pea, aga siiski, lennujaamast välja ei visatud neid ja mind lennust maha ka ei jäetud :D

väga nunnu igatahes, et tulite mind saatmaaa! :)

Pakkisin veel lennujaamas pagasit ümber, et pagasil ülekaalu poleks liiga palju, ja võiski reis alata.. läbi turvakontrolli, kus kõik oli ok. Ja siis me lihtsalt passisime peaaegu tund aega vist Kristjaniga ja ootasime pardalekutsumist. Minu meelest see lend Kopenhaagenisse oli nii lühike, et reaalselt, ma ei jõudnud veel igavlemagi hakata.. Magada ma lennukis ei saand, nagu tavaliselt.

Kopenhaagenis oli meil 3 tundi ja natuke peale oodata oma järgmist lendu. Käisime lennujaamas edasi-tagasi, tegime pagasita check-ini ära ja siis otsisime endale süüa, istusime, lebotasime ja lõpuks saime värava teada, niiet liikusime sinna. Seal passisime mingi reaalselt poolteist tundi või kaks isegi, see oli kohutav. Sellel ajal oli minul näiteks voodi VÄGA vajalik, aga mida polnud, oli voodi. Öösel ma sain ainult 3-4 tundi magada kokku, emme veel äratas paar minutit enne mu äratuskella mind üles, et küsida, mis kell ma ärkan :D Mul oli une kõige magusam hetk, see oli midagi Liinaga seotud, aga rohkem ma ei mäleta :D

Kopenhaagenist Viini lennates ma ka loomulikult magada ei saanud, lennukis lihtsalt pole mu meelest võimalik magada :D Igatahes lendasime üle Saksamaa, nägime lennukiaknast Berliini ja Prahat ning salongis ekraanil näitas ka meie marsruuti..

Viinis maandudes sammusime rõõmsalt pagasit ootama ja kui ma kohvri lõpuks kätte sain, ootas mind kurb üllatus.. nimelt, see sang, mis on mõeldud välja tõmbamiseks, et oleks kohvrit lihtne järel vedada, ei tule enam välja! ma ei tea, mis sellega juhtunud on, kas seda on niimoodi loobitud, et kuskile on mu riided vahele läinud või mida iganes, mingi viis inimest on proovinud ja keegi ei suuda seda sealt välja tõmmata.. Issi, kui loed, siis sa äkki tead sellest midagi? Äkki on seda varem ka juhtunud, ma ei tea ju :D

Igatahes tuli välja, et meid pandi neljakesi koos ühe Šveitsi ja ühe Belgia tüdrukuga bussi peale ja saadeti Viini kesklinna poole, et sealt YFU Austria kontorisse jalutada (kujutate ette, et kui ei saa kohvrit järel vedada, siis peab küürutama ja sellest väiksest sangast kinni hoidma? :D alaselg homme valutab või siis oli see lihtsalt hea trenn). YFU Austria kontor on väga hubane ja mõnus. Tegelikult oleks me pidanud minema bussilt otse hostelisse, aga hostel ei tahtnud meid nii vara veel vastu võtta (kell oli umbes kolm) ja seetõttu kolisime kohvritega YFU kontorisse.. päris lõbus oli vingerdada selle kohvriga seal :D Tegelikult maa polnudki väga pikk, aga allamäge veits ja siis see kohver sõitis kogu aeg eest ära ja keeras külje ette ja sada häda :D aga.. kohale jõudsin!

Kontoris toimus meil aasta alguse seminari esimene pool, räägiti perest, koolist, keelest, kohanemisest jnejne, põhimõtteliselt kõike, mida me oleme juba sada korda kuulnud, aga kordamine on tarkuse ema :) Saime süüa ka ja siis tulimegi hostelisse. Oleme 8-kesi ühes toas ja terve tuba on kohvreid täis :D Liikuda väga ei saa.

Ja teadmiseks, ma pole veel mitte ühtegi pilti teinud.

YFU kontorisse lähme homme uuesti, siis teen seal pilti ka ehk, sest siis on äkki isegi energiat! Praegu on kõik nii surnud, et kui pakuti Viini peale kolama minemist ja linnaga tutvumist, siis meie toast ei läind mitte keegi.. Osadel 22-tunnine lendamine seljataga, mitu ööd vahele jäänud, niiet surnd oleme siin :)

Kokku tuli/tuleb sel aastal Austriasse üldse 20 vahetusõpilast YFU kaudu.. neist 6 poisid ja neist poistest on ainult 2 kohal. Üks brasiillane on kadunud, ta vist jäi kuskil lennust maha või ma ei tea, keegi ei tea, kus ta on :D igatahes YFU vabatahtlikud ütlesid, et 'the more South-American, the more chaotic' :D Brasiilia YFU teatas et ta lendab Madridi kaudu aga tegelt on andmeid, et ta istus Pariisi lennuki peale, niiet kes teab kus tõde peidus on :D Aga jah..

Homme on aastaalgusseminari viimane päev ja kella 14 ajal päeval hakkavad kõik juba oma peredesse sõitma või tulevad pered neile järele vms. Ma aga olen see eriline, kes saab YFU Austria bossi koju magama minna üheks ööks ning esmaspäeva pärastlõunal või õhtupoole saan oma vahetusperega kohtuda :) Alles esmaspäeval sellepärast, et nad on reisil ning kui jõuavad, siis võtavad mind kohe peale ja sõidame kõik koos Rodingersdorfi :)

Olgu, nüüd sai pikk jutt valmis kirjutatud ja uni tuleb nüüd küll megamagus, niiet..

Gute Nacht und schlaf gut! :)

juba varsti-varsti

2010-08-11T18:13:00.000+02:00

Tuleb tõdeda, et aega hakkab vaikselt väheks jääma, ei jõua kõiki asju ära teha, mida vaja.

Pärast eelmist postitust olen päris aktiivselt Austriamaaga suhelnud, aga siiski mitte nii palju perega kui võiks.. Nimelt pärast pere teadasaamist hakkasid mind mu sealse vahetusõe (kes ära sõitis Tšiili) sõbrad Facebookis sõbralisti lisama.. Kokku on neid nüüd mu sõbralistis umbes kaheksa (!!), mis on mu meelest suht palju :D Mulle igatahes sobib, et inimesed mu vastu huvi tunnevad! Neist kaheksast rääkinud olen tänaseks kahega.. Ja kusjuures mitte mina ei ole juttu alustanud, vaid nemad, niiet veel parem! Mulle jällegi sobib! :) Lucia ja Steffi tunduvad väääga toredad ja nad lubasid mind juba enne kooli algust välja viia teistega kohtuma.. Eks näis, kas see neil õnnestub. :)

Host- ehk vahetusemaga olen suhelnud meili teel ja ühe korra me isegi helistasime läbi Skype'i. Ta rääkis mulle nende tegemistest ja koolist jne.. Sain targemaks. Ta ütles, et tal pole inglise keel väga suus, aga minu meelest päris hea.. Me rääkisime nii, et ta kõige pealt rääkis saksa keeles (megakiiresti, niiet ma ei suutnud järge pidada, võib-olla oleks muidu isegi aru saanud :D) ja siis tõlkis inglise keelde ümber, nii palju kui ta oskas, ja oskas päris hästi. :) Igatahes vahetusema tundub väga rõõmus ja heatahtlik inimene. Ma loodan, et ma hakkan temaga hästi läbi saama. :)

Nii..

Kool peaks algama kas 6. või 7. septembril, niiet pärast kohalejõudmist on mul umbes kaks nädalat aega kohaneda, jällegi - mulle sobiiiiib! :D

Viimasel ajal olen olnud päris tegus ja käinud sõbranna maakohas maaelu harjutamas, Viru folgil käisime ka ära ja tänu Liinale ostsin ma sealt perele kingiks.. tadadadada.. parmupilli! Ma nii õnnelik selle ostu üle, ma üldse poleks selle peale tulnudki. Üldse kogu see kingiteema on mulle eluaeg olnud liiga keeruline. Ma lihtsalt ei oska kinke valida, mitte kellelegi, niiet kui ma juhuslikult kellegagi koos kellelegi midagi ei kingi, siis ma astun mõlema jalaga ämbrisse.. tavaline, liiga tavaline :) Niiet, kõik kingiideed on oodatud! Veel on plaanis perele osta loomulikult Kalevi komme ja šokolaade, Vana-Tallinnat ja hmm.. ei teagi.

Igatahes, viimased nädalad on olnud päris tegusad ja nüüd tuleb veel sõpradega väike õhtu maha pidada ja pisaraid valada ja õnne jagada! :)

Otsustasin enne äraminekut veel ka juuksurist läbi põigata, sest jumalteabkuikalliks see lõikamiseoskus seal kaugel maksma läheb. Keegi kunagi mainis et värvis ja lõikas mingi maeimäletamitmekümne euro eest, niiet.. hoiame (raha) kokku!

Vaja veel hädavajalikud šopingutuurid teha, kohver pakkida ja lennujaama jõuda.. enne muidugi vaja viimased tuhanded ka ära maksta.. :)

Ma arvan, et kirjutan veel midagi enne äraminekut - kas olen ikka terve ja kas olen ikka ühes tükis ja kuidas ma reisile täpselt astuma hakkan.. ÜHEKSA päeva siiski jäänud ainult.

Kirjutame-joonistame-helistame-skaibime (kui keegi pole veel lisanud, siis britaonlahe :) )-pildistame ja kõike muud,

tsau! ;)

jeee! pere!

2010-07-16T19:45:00.001+02:00

Läksin täna hommikul vanaisaga maale.. Kohapeal vahetasin toas riideid ja mõtlesin, kas võtan telefoni kaasa või ei. Ilmselgelt oli hea mõte võtta, sest ma ei jõudnud veel eriti vaarikaid korjatagi, kui juba telefon helises ja YFUst helistati, et heiiii meil on sulle häid uudiseid – sa said pereeeeee! Ma olin nii õnnelik :D Ülivinge! Aga nüüd lähemalt..

Pereisa: Siegfried
Pereema: Maria
Õed-vennad: Laura (12), Astrid (16, nüüd sel aastal Tšiilis), Elmar (17)

Neil on üks kord varem ka olnud vahetusõpilane.
Leidsin Astridi ja Elmari Facebookist ka üles, niiet vuhuuu :D

Nad elavad Rodingersdorfis (kaardil A), mis asub Kirde-Austrias, Viinist ca 80-90 km kaugusel, üsna Tšehhi piiri lähedal.

Ausalt öeldes olen ma natuke šokeeritud sellest, et ma elan geograafilisel tasandil vastupidiselt oma ootustele ja palvetele, mis ma ankeeti kirjutasin :D Aga midagi pole teha. Nüüdseks olen juba ära harjunud selle mõttega.
Igatahes, Rodingersdorf on 190 elanikuga väike küla. Mu vahetuspere elab selle küla peatänaval, väga palju rohkem võimalusi pole.. :D
Selles väikses külas kooli pole, niiet koolis hakkan käima bussiga 10 km kaugusele Horni, kus elab ca 6500 inimest, mis on sama palju kui Laagris.. vist. Seega ei ole ka väga suur koht. Aga peaaegu nagu tsivilisatsioon!

Tänaseks päevaks olen juba päris palju suhelnud oma vahetusõega, kes juba Tšiili ära sõitis. Kirjutasin muidu nende üldmeiliaadressile ka kirja, aga enne kui sellele vahetusisa vastas, olin ma peaaegu kõik asjad juba Facebooki ja Skype'i kaudu Astridilt teada saanud. Ühesõnaga, nad tunduvad päris toredad ja nende kodu ka päris hubane ja mõnus :)

Enne vahetuspere teadasaamist tundus kõik veel nii ulmeline.. Siis järsku oli reaalsem ja nüüd on jälle ulme. Pole nüüd nädal aega peaaegu suhelnud ka vahetusperega, sest olen tsivilisatsioonist eemal olnud, aga loodan nendega skaipida enne minekut veel ka videokõne teel.. jah.

Nii vähe on veel jäänud! Nimekiri on veel täiesti poolik ja ma ei kujuta ette, kuidas ma asju hakkan pakkima.. Ühtegi kingitust vahetusperele pole ma ka veel leidnud ega soetanud, niiet see on natuke probleemne.. :)

Kui keegi teab, kust Eesti lippe saada, mida käes lehvitada, häid ja odavaid, andke palun teada! :)

Ja parimad Kalevi kommid on vist ka hmm.. Draakonid ja Pralinéed ja Kalevid ja hmm magusaisu tuleb peale.

Olgu, tsauki! :)

vist 30 päeva jäänud, ULME, ma ütleks.

pettumus. ja põnevussss!

2010-07-12T18:28:00.000+02:00

Kirjutasin eelmises postituses, et käisin Saue Vallavalitsuses rääkimas. Mind võttis seal tookord vastu üks tore noorem naine ning tema kinnitas mulle, et loomulikult on võimalik ja et muidugi peaks vald mind toetama. Et just hakataksegi tegema uut eelarvet ja selle saaks ja peaks sinna kindlasti sobitama. Lubasin oma paberil sinna viidud taotluse ilusasti uuesti meiliga saata, mida ma ka tegin, ja paar päeva hiljem tuli vastus, mida ma tegelikult 99%-lise tõenäosusega juba ette teadsin.

Loomulikult, nagu ka varasematel aastatel, ei anna Saue Vallavalitsus mitte kellelegi toetust. Seda me oleme ennegi kuulnud, kuidas nad mitte kellelegi seda ei anna, aga pärast tuleb välja, et nad on ikkagi YFU Eesti MTÜ sponsorite nimekirjas. Kes siis puusse paneb? Saue Vald või YFU? Üks 09/10 Brasiilias vahetusõpilaseks olnu ütles, et tema onu töötab Saue Vallas ja isegi sellise onupojapoliitikaga ei saanud ta sealt sentigi. Tundub, et see salajane isik, kes seda toetust mõnel aastal saab, on sunnitud oma suu lukku panema ja sellest mitte midagi rääkima. Kui asi on tõesti nii, siis võiks ju Saue Vald lasta ennast ka toetajate nimekirjast välja võtta, mida saab väga lihtsalt teha. See nimekiri minu teada isegi koostatakse ainult selle põhjal, kes oma nõusoleku sinna kirjapanemiseks annavad. Või siis vastupidi – kes ütleb, et ei taha sinna, seda ka kirja ei panda.
Ja nüüd, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, kust ma võtan, et nad on toetajate nimekirjas, siis palun – YFU Eesti vahetusõpilaste toetajad aastatel 2007 ja 2009.
Niisiis – kui nad kedagi ei toeta, keda nad siis toetavad?! :)
Võrdluseks võib tuua, et väga paljud vallavalitsused toetavad. Olgu, saan aru, et Tallinna linn näiteks ei toeta, liiga suur, liiga palju tahtjaid jne jne, aga vallad on väiksed üksused.. Saue Linn seevastu aga jagab raha väga heldelt.. viisteist tuhat ühele õpilasele anda.. kadedad seal ei olda :)

Aga rõõmsamatel teemadel rääkides – eile lendas esimesena Eestist 2010/2011 õppeaastale vahetusõpilaseks Mirjam, Uus-Meremaale. Ei teagi, kas ta on juba kohal või ei :)
Ega teistelgi enam pole palju jäänud, enamus lähevad juba kuu aja pärast jne.. Ei jõua ära oodata!

Tsau!! :)

ELO ja ettevalmistused aastaks

2010-06-30T13:41:00.000+02:00

Läinud nädalavahetusel toimus kõigil Eestist minevate vahetusõpilaste ehk võpide eelorientatsioon ehk ELO Mustjõel. Saime teada seda, mida me kõik juba teadsime, aga kordamine on tarkuse ema. Tutvusime kindlustusega, mis meid terve aasta vältel saadab, koduigatsusega, mis enamustel külla tuleb, ja probleemide lahendamisega vahetusaastal ja... lennuaegadega.

Lendan ära 21. augusti varahommikul, kella 4 ajal pidin vist lennujaamas olema ehk 2 tundi enne äralendu. Magama pole vist mõtet minna, niikuinii suures ärevuses ei saa magada ka, niiet tuleb endale varakult mingid tegevused välja mõelda :D Aga kõigepealt viivad tiivad mind Kopenhaagenisse ja sealt sõidame otse Viini. Õnneks ei lähe ma Austriasse üksi, Kristjan, keda ELOl esimest korda nägin, läheb ka. Viini jõuame sealse aja järgi kell 12.30.
Kohapeal on vist paaripäevane vastuvõtulaager vms kohalikult YFU organisatsioonilt, aga ma pole kindel.

Pere pole ma ikka teada saanud. ELOl selgus, et umbes pooled väljaminevad õpilased ei tea veel oma pere. Aga kõigil võpidel, kes Eestisse tulevad aastat veetma, on pere olemas. Igatahes, väga paljud ei tea :( Loodetavasti saab ikka enne ärasõitu teada pere, muidu on päris kurb :(

Ahjaa, olen kuulnud, et osadele ei meeldi mu blogi pealkiri, sest 'see on imelik', 'see peletab toetajad eemale' jne :D Naerame nüüd natuke. Esiteks on see loomulikult pandud naljaga. Viini vorstid ütleb kellelegi midagi? Viin? :D Kuhu ma lähen? ahjaaa, Austriasse, pealinn? Viin. Igatahes, kui kellelgi tuleb parem idee, siis olen avatud uutele ideedele. Alati! Niisama Brita Austrias on liiga kuiv, niiet jääb ära.

Käisin üks päev vallas toetuse saamisest rääkimas. Eks näis, kas seekord sealt midagi tuleb :)

Suvi on, päike on SUVIIII! Lähen suve veetma, palju aega pole enam jäänud seda Eestimaad mu jalge all :)